Viimased põhjalikud eesti kirjanduslood ilmusid XXI sajandi alguses. 2001. aastal avaldati „Eesti kirjanduslugu”, autoriteks Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep ja Mart Velsker.^[2] 2006. aastal ilmus saksa ­keeles Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajalugu”,^[3] mis tõlgiti eesti keelde ja avaldati eriliste muutusteta 2016. aastal.

Need kaks kirjanduslugu on lisaks varasemate perioodide käsitlustele vaadel­nud ka XX sajandi lõpukümnendit, mida nende raamatute ilmumisajal tähistati mõistega „nüüdiskirjandus”.

Praegu, XXI sajandi kolmanda kümnendi alguses, ei saa me nüüdiskirjandu­sest rääkida ainult 1990. aastaid silmas pidades. Seni ilmunud kirjanduslood seisatusid uue sajandi lävel. Tõsi, 2019. aastal ilmunud Cornelius Hasselblatti kompaktne „Eesti kirjanduse 100 aastat”^[4] kirjeldab viimastes peatükkides „Mineviku koormast ussisõnadeni (1996–2007)” ja „Lugeja uppumine (2008–2017)” ka XXI sajandi eesti kirjandust, kuid tegemist on lühikese ülevaatega.

Niisiis on meil puudu põhjalikum ülevaateteos, mis käsitleks XXI sajandi eesti kirjandust. Ometi on viimase 20 aasta jooksul ilmunud suur hulk kriitilist materjali, millest lähtudes saaks sellist kirjanduslugu hakata kirja panema. Palju eeltööd on tehtud. Kõigepealt juba mainitud Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat”. „Loomingus” toimus aastail 2009–2010 mõttevahetus „Nullindad eesti kirjanduses”, ajakirjas „Methis” ilmus 2013. aastal nullindate erinumber, mis järgnes 2010. aastal peetud samateemalisele konverentsile. „Vikerkaares” on 2011. aastal ilmunud arutelud postmodernismist ja sellele järgnevatest suundumustest ning 2020. aastal teistkümnendate kultuurist. XXI sajandi kirjandust on käsitletud kooliõpikutes (näiteks Monika Undo ja Janek Kraavi^[5]). Uusima kirjanduse seoseid postmodernismiga olen ise analüüsi­nud raamatutes „Eesti kirjandus ja postmodernism” (2008) ja põhjalikumalt ingliskeelses monograafias „Postmodernism in Estonian Literary Culture” (2012). XXI sajandi kirjandusest on kaitstud ka väitekirju: Priit Kruusi „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini” (2018) ja Janek Kraavi „Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses” (2022). Lisaks sellele on nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis Eesti nüüdiskirjanduse ainekursus, kus õpetatakse ka XXI sajandi kirjandust. Kursused on enamasti magistritasemel nii kirjandusteaduse kui ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala üliõpilastele.

Praegune „Loomingu” mõttevahetus, kus on ilmunud juba nelja autori käsitlused (Märt Väljataga, Johanna Ross, Mart Velsker ja Janek Kraavi) on niisamuti oluline põhi, millest kirjanduslugu kirjutades lähtuda.

XXI sajandit on olnud üle 20 aasta. Võib ju vastu vaielda ja leida, et see on kirjandusloo tarbeks liiga lühike periood. Ometi tehti 2001. aasta kirjandusloos üldistusi ka ainult kümne aasta piires, 1990. aastate kirjanduse kohta.

Lõpetasin „Loomingus” ilmunud ülevaate nullindate kirjandusest nii:

Et selgeks teha, mis nullindad tegelikult olid, on vaja aega. Pilk selgib ajaloos. Praegu peaks minu meelest leppima tõdemusega, et nullindad on omamoodi vahe aeg, üleminekuperiood, hämarala, Twilight Zone. Millised idud on nullindates peidus, seda praegu selgelt ei näegi, mis hakkab kasvama ja kosuma, seda saab näha tagantjärele. Kui üheksakümnendad olid kriitiline projekt, siis nullindad vajavad appi ajalugu. Oleme siis rahulikud ja ootame.^[6]

Arvan, et see hetk on saabunud, ajalugu tuleks just nüüd appi võtta ja vaadata, kuhu uue sajandi eesti kirjandus on kulgenud. Käes on aeg, kus mõni kirjastus võiks teha julge sammu ja tellida kirjandusloolastelt XXI sajandi esimeste kümnendite eesti kirjanduse ajalugu ja see avaldada.

Pakun järgnevalt n-ö töökava visandi tulevas(t)ele kirjandusloo kirjutaja(te)le. Töökava eeskujuks on 2001. aastal ilmunud kirjandusloo struktuur, kus iga peatükk algab alaosaga „Kirjandus ja ühiskond”, milles antakse ülevaade perioodi ühiskondlikust taustast, aga ka kirjandusorganisatsioonidest, kirjanduselust, kirjastamisest, kirjandusväljaannetest, samuti kirjandusteadusest ja kriitikast. Tausta loovale peatükile järgnevad peatükid luulest, proosast, näitekirjandusest ja valitud autorite käsitlused. Olgu mainitud, et vanas nn hallikaanelises kirjandusloos, mis ilmus aastail 1965–1991, kujundati olulisemate kirjanike portreepeatükkide kaudu kirjandusloo kaanonit. 2001. aasta kirjandusloos on „Nüüdiskirjanduse” all omaette alapeatüki saanud ainult Tõnu Õnnepalu ja Madis Kõiv. Ma ei hakka siinses visandis juurdlema eripeatükki vajavate autorite üle ja võimalikku täpset kirjandusloo struktuuri paika panema. Arvan aga, et lisaks peatükkidele luulest, proosast ja näitekirjandusest võiksid uues kirjandusloos olla peatükid esseistikast ja tõlkekirjandusest (nii tõlgetest eesti keelde kui ka eesti kirjanduse tõlgetest teistesse keeltesse). Siinses kirjutises keskendun aga just taustapeatükile, mis räägib kirjanduse ja ühiskonna suhetest, institutsioonidest, kirjastamisest, kogu kirjandusväljast XXI sajandi esimestel kümnenditel.

Kirjandus ja ühiskond

Nullindate mõttevahetuses kinnitasid mitmed osalejad, siinkirjutaja kaasa arvatud, et XXI sajandi eesti kirjanduse aluspõhi kehtestati 1990. aastatel. Sellel siirdeajal toimunud kirjandusmuutuste taustaks ja ka eeltingimuseks olid suured ühiskondlikud murrangud, millele lisandusid infotehnoloogilised muutused.^[7] Paljude praeguste kirjandusnähtuste baas ehitati üles just 1990. aastatel.

XXI sajand on kuni tänaseni olnud Eesti ühiskonnas 1990. aastatel loodu kindlustamise ja stabiliseerimise ajaks. 2022. aasta märtsis siinset artiklit kirjutades ja viimaste aastakümnete õõvastavaima sõja lahtirullumist nähes erilisest kindlustundest ja stabliseerumisest enam rääkida ei saa. Ometi tehti sajandi algul Eesti Vabariigi jaoks olulised ühiskondlikud otsused: 2004. aastal ühineti Euroopa Liidu ja NATO-ga, 2011. aastal eurotsooniga. Suurimad kriisid olid seni 2007. aasta nn pronkssõduri kriis, aastatel 2008–2010 väldanud majandus­kriis ja 2020 puhkenud koroonapandeemia. 2022. aasta sõda aga muudab oluliselt harjunud maailma. Kuidas ja mismoodi see kõik veel kirjanduses võib väljenduda, seda praegu ei tea.

Kirjanduslikud institutsioonid ja kultuurisituatsioon

Peamised kirjandusinstitutsioonid on XXI sajandil samad mis 1990. aastatel. Eesti Kirjanike Liit tähistab peagi oma 100. aastapäeva ja on ka XXI sajandi algul Eesti juhtivaim kirjandusorganistatsioon, mis koondab ligi 330 liiget. Alates 2000. aastast on EKL-il olnud neli esimeest: Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev. Liidul on juhtroll ka kirjandusürituste korraldamisel – näiteks 1997. aastal taastatud kirjanduslikud kolmapäevad on muutunud kirjanduselu lahutamatuks osaks. Oluline roll kirjanduselus on ka Eesti Kirjanduse Seltsil. Hoo on sisse saanud kirjandusfestivalid, millest suuremad on HeadRead Tallinnas ja Prima Vista Tartus. Ilmumist jätkavad traditsiooni­lised kirjandus- ja kultuuriajakirjad. 2005. aastal lisandus noortele autoritele keskenduv „Värske Rõhk”, millega kaasneb ka „Värske raamatu” sari. Sellega on noorautoritele loodud head võimalused kirjandusse astumiseks. Lisaks tegutseb 2021. aastast kirjanike liidu noortesektsioon.

Kirjastamisest on Mart Velsker statistikale toetudes põhjalikult kirjutanud.^[8] Võib veel lisada, et Eesti Rahvusraamatukogu andmetel ilmus näiteks 2019. aastal algupärast eesti kirjandust kokku 548 nimetust (sh lastekirjandus). Algupärast luulet oli 158 ja proosat 218 nimetust. See tundub olevat enam-vähem keskmine saak aastate lõikes. Kui lastekirjandus kõrvale jätta, on algupärase eestikeelse ilukirjanduse nimetuste arv aastail 2000–2020 liikunud 205-st kuni 382-ni, jõudes vahepeal koguni 400 nimetuseni aastas.^[9] Nimetuste arv on kahekümne aastaga selgelt suurenenud. Vastupidine muutus on toimunud aga algupärase kirjanduse keskmises trükiarvus. Kui aastal 2000 oli see 1039 eksemplari, siis 2020 ligi poole vähem – 590.^[10] Üllatav on see, et kirjastuste hulk Eestis on ikka väga suur ja neid tuleb juurdegi. Viimasel ajal on levinud ka autorite enese kirjastamine. Tõenäoliselt on siin suur roll kultuurkapitali kirjastustoetustel, mis lubab algupärast ilukirjandust avaldada ilma äririskita.

Oluline XXI sajandi nähtus on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, mis loodi 2001. aastal eesmärgiga tutvustada maailmas eesti kirjandust ja hoolitseda tõlgete avaldamise eest. Sestpeale on eesti kirjanduse ekspordil olnud riigi rahastatud tugi, lisaks on tõlketegevust finantseerinud kultuurkapitali programm „Traducta”. See on andnud häid tulemusi, igal aastal valmib eesti kirjandusest umbes 70 tõlget. 2018. aastal, kui Eesti oli Londoni raamatumessil üks pea­külalistest, küündis tõlgitud teoste arv aga üle 110.

XXI sajandil on jätkunud peamiselt 1990. aastatel asutatud auhindade väljaandmine. Nende hulgas on kultuurkapitali kirjandusauhinnad, riiklik kultuuri­preemia, Betti Alveri kirjandusauhind, varem asutatud Tuglase novelli­auhind jpt. Uue hingamise on saanud ka romaaanivõitlus, mida korraldab Eesti Kirjanike Liit ja toetab erakapital.

Kirjanduse finantseerimise osas on kõige suurem roll jätkuvalt 1994. aastal taasasutatud Eesti Kultuurkapitalil, mis toetab kirjanikke stipendiumitega, kirjastajaid ja kirjandusürituste korraldajaid toetustega. 2016. aastast on sisse viidud riiklik kirjanikupalk, riik toetab kirjanikke ka loomeliitude seaduse alusel loometoetustega, mõningased summad laekuvad autoritele raamatukogu­laenutuse hüvitusest. Päris vabakutselisi kirjanikke on Eestis siiski vähe.

Kirjandus ja digitaalruum

Uue sajandi oluline nähtus on kirjandus digitaalruumis. 1990. aastatel olid vaid mõned kirjanikud, kes hüpertekstikirjandust harrastasid või muidu arvuti­tehnoloogia abil kirjanduses eksperimenteerisid. Olukord muutus uue veebipõlvkonna Web 2.0 tulekuga, kustpeale internetis oma teoste levitamine või arvamuse avaldamine ei nõua enam erilisi tehnoloogilisi oskusi ja igaühel on võimalik väga lihtsalt veebisisu luua. XXI sajandi algul levisid blogid, foorumid, alates 2004. aastast tegutseb noorkirjanike keskkond poogen.ee („Pole Oluline Olla Geenius, Et Näha”).^[11] Murrang toimus 2007.–2008. aastal, kui hakkasid laiemalt levima sotsiaalmeediaplatvormid – Facebook, Twitter, Insta­gram, Tumblr – ja nutitelefonid.^[12] Hea näide on Kaur Riismaa, kes alustas Poogna autorina, et saada tagasisidet oma tekstidele,^[13] hiljem hakkas postitama luuletusi Facebooki ja siis avaldama raamatuid. Tuntumatest sotsiaalmeedia autoritest võiks nimetada Keiti Vilmsi ja Liina Tammistet. Sotsiaalmeedia üks rolle on olnud anda noorkirjanikele võimalus oma teoste levitamiseks. Lisaks on välja kujunenud eraldi sotsiaalmeedia luule, eriti instaluule, mille populaarseim esindaja Eestis on praegu Lauri Räpp. Instaluule puhul on tegemist omalaadse kirjanduse ja populaarkultuuri sümbioosiga.^[14] Ometi avaldavad sotsiaalmeedia autorid ka raamatuid, kuna tõenäoliselt peavad nad seda prestiižseks ja näevad, et see annab võimaluse kuuluda n-ö päris kirjanduse hulka.

Kirjandus ja avalikkus

Kirjandus saab avalikkuse tähelepanu ennekõike siis, kui toimuvad kirjandusfestivalid või muud suuremad kirjandusüritused. Tavameediasse võivad jõuda ka mõned olulised raamatuesitlused. Koostöö meediaga on tähtis, olulised on näiteks ajaviiteajakirjanduses ilmunud portree- või olemuslood kirjanikest. Kui 1990. aastatel oli autorite eksponeerimine veel uus nähtus, mida kõige jõulisemalt hakkas 1990. aastate lõpus rakendama Kaur Kender, siis nüüdseks on meedias figureerimine pigem norm kui erand. Oluline on ka kirjanduse kohalolek televisioonis (aastail 2012–2018 ETV-s eetris olnud „Kirjandus­ministeeriumi” sarnast kirjandussaadet paraku enam pole). Tõsi on ka see, et kirjandus ulatub oma sfäärist välja laiemasse üldhuvisfääri skandaalide kaudu, näiteks Kenderi ja ZA/UM-i „Sirbi” ülevõtmise skandaal 2013. aastal, Kenderi ja „Untitled 12” kohtulugu 2016–2017. Viimatine suurem skandaal oli seotud Peeter Helme välja­arvamisega kirjanike liidust 2020. aastal. 

Samas on kirjandusel ka poliitiline ja avalikkust kõnetav roll, näiteks Sveta Grigorjeva esinemine presidendi roosiaias 2020. aastal, Kristiina Ehini ja ansambli „Naised köögis” tekstid ja laulud päevapoliitilistel teemadel.

Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus

Kirjanduskriitikat ilmub tavapäraselt kultuuriajakirjades, ka „Sirp” on endistviisi oluline kirjanduskriitika tribüün, kuid päevalehed avaldavad arvustusi vähem, erandiks „Postimees” ja selle lisa „Arvamus/Kultuur”. Uus võimalus on kirjanduskriitika veebis, mis pakub võimaluse avaldada n-ö lugejaarvamust. Sajandi algul levis kirjanduskriitika enamasti blogides, mõned neist tegutsevad praeguseni ja on tekkinud ka uusi. Lisandunud on aga lühiarvustused ja lugejaarvamused Goodreadsi keskkonnas, Facebookis, raamatusoovitused Insta­gramis jm. Neid kõiki iseloomustab lühivorm ja täpne sõnastus, aga ka subjektiivus. Nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis on õppekavas kriitikaseminarid, kust võib kirjanduskriitikutele järelkasvu sirguda.

Tegutseb neli suuremat eesti kirjanduse uurimiskeskust: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Uurimis­keskus. Võrreldes 1990. aastatega on XXI sajandil keerulisem olukord uurimistöö finantseerimisega, kuna konkurentsipõhine rahastus eeldab uurimisprojektidelt rahvusvahelist mõõdet ja kõrget kvaliteeti ning konkurents on väga tihe. Sellest hoolimata on uurimisasutused olnud edukad eesti kirjandust käsitlevate teadusprojektide taotlemisel, lisaks saab uurimistööd läbi viia asutuste baas­finatseerimise toel. Eesti kirjandust õpetatakse mõlemas ülikoolis, kõigil kolmel õppeastmel. Võimalus avaldada eestikeelseid teadusartikleid eesti kirjandusest on akadeemilistes ajakirjades „Keel ja Kirjandus”, „Methis”, „Philologia Estonica Tallinnensis” jm. Ilmuvad ka iseseisvad monograafiad ning samuti ülikoolikirjastuste sarjad, näiteks „Studia litteraria Estonica”, „Heuremata”, „Acta Humaniora”, kus saab avaldada eesti kirjanduse käsitlusi. Lisaks mõistagi „Looming” ja „Vikerkaar”. Eesti kirjanduse kohta ilmub artikleid ka rahvusvahelistes teadusajakirjades („Journal of Baltic Studies” jt). Traditsiooniliselt avaldatakse artiklikogumikke mõnel kindlal teemal (näiteks „Etüüde nüüdiskultuurist”, UTKK „Moodsa eesti kirjanduse seminari” sari). Võiks öelda, et rahvusvahelistumine on laiendanud kirjandusuurimise piire ja tõstnud kvaliteeti. Enamik eesti kirjandusteadlasi töötab kahel rindel – nii rahvusvahelises dimensioonis kui ka eestikeelses keskkonnas eesti lugejale.

Uued trendid

Järgnevalt mõned üldistused XXI sajandi kirjanduse trendide kohta, mille üle on arutlenud mitmed siinses mõttevahetuses sõna võtnud autorid (eriti Mart Velsker ja Janek Kraavi) ja mida märgati juba ka nullindate mõttevahetuses.

Mitmed autorid on leidnud, et XXI sajandi eesti kirjandust iseloomustab autobiograafilisus ja samas mäng faktuaalsuse ja fiktsionaalsusega. Seda on esile tõstnud nii kirjanikud ise kui ka kriitikud. Näiteks on Tõnu Õnnepalu kirjutanud: „Mulle tundub ka, et nn fiktsionaalsuse kood ei toimi enam hästi. Tänapäeva kunst on pigem „dokumentaalne”, see on tõsieluseriaalide ja interneti­päevikute maailm.”^[15] Nõustun sellega ja leian, et autobiograafilisus, autori enda vahetu mina näitamine lugejale on tõesti üks uuema eesti kirjanduse tunnuseid. Näiteks võiks tuua Tõnu Õnnepalu enda teosed („­Harjutused”, „Flandria päevik”, „Paradiis”, „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”, „Aaker”, „Lõpmatus” jt), Mihkel Raua „Musta pori näkku”, Viivi Luige romaani „Varjuteater”, aga ka elulood ja mälestused, nagu Jaan Krossi „Kallid kaasteelised” või Mihkel Muti „Mälestused” I–VI. Faktuaalsuse ja fiktsionaalsuse vahelist pinget aga esindab hästi Maarja Kangro „Klaaslaps”.

Jätkuvalt on oluline ajaloo teema. See ilmneb autobiograafilisusena (Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”), aga ka ajalooliste ja psühholoogiliste üldistustena (Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”, „Katkuhaud”). Teine liin on kirjanike süvenemine kaugemasse minevikku (Meelis Friedenthali „Mesilased”, Tiit Aleksejevi „Palverännak”). On ka nõukogude aja ja lähimineviku detailitäpset kujutamist (Ilmar Taska „Pobeda”, Holger Kaintsi „Jõululaupäev. Nõmme 1970”, „Sten Marsingi salk”).

Proosas on rohkesti lühivorme, näiteks juba mainitud Aino Perviku miniatuurid või Jan Kausi sõnatäpne ja väga visuaalne „Tallinna kaart” ning Janar Ala „Ekraanimängud”. XXI sajandi esimeste kümnendite nähtus on ka maagiline realism, ennekõike Mehis Heinsaare loomingus.

Postmodernism on taandunud, ehkki mõnel puhul seda siiski veel esineb (Bartol Lo Mejor, Kiwa, Erkki Luuk). Või nagu on 2011. aastal öelnud Priit Kruus – „laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstukaanele”.^[16] Samas on tõesti näha, et postmodernistlik iroonia ja mängulisus on XXI sajandi esimestel kümnenditel valdavalt taandunud, asemele on tulnud uussiirus ja isiklikkus. Samas võib arutelda selle üle, kas need uued trendid võiksid olla seotud hoopis metamodernismiga.

Kahtlemata oluline trend XXI sajandi kirjanduses on interneti ja eriti sotsiaalmeedia toime ja sellest sugenenud kirjanduse ning populaarkultuuri hübriidvormid. Tehnoloogia arenemine võib aga tuua kirjandusse veel uusi ja ennustamatuid nähtusi, üks võimalik arengusuund võiks olla kirjandus virtuaalses reaalsuses. Niisamuti on ajastu nähtus eestivene kirjanduse esiletõus, mida iseloomustab asjaolu, et eestivene autorid avaldavad oma teoseid kohe ka eesti keeles, mõnikord isegi varem kui vene keeles. Nende hulgas on juhtivad autorid Andrei Ivanov, Igor Kotjuh, P. I. Filimonov.

Kasvanud on kirjanduse kui meelelahutuse roll. Seda näitab ühelt poolt juba nullindatel toimunud reisikirjanduse plahvatus ja teiselt poolt viimastel aastatel jõudsalt esile tõusnud krimikirjandus, eriti naisautoritelt (Katrin Pauts, Birk Rohelend, Eha Veem). Ajaloo- ja krimikirjandust põimib osavalt Indrek Hargla oma apteeker Melchiori seeriaga. Siia saab lisada ka muud ajaviite­romaanid, nagu näiteks „Suvitusromaanide” sari kirjastuselt Hea Lugu. Jätkuvalt on aktiivne ka eesti ulmekirjanike kogukond.

Neid XXI sajandi trende on muidugi veel, kuid siin on markeeritud vaid mõned esiletõusvamad.

Lõpetuseks

Siinkohal jätaksin töökava kirjandusloo kirjutajale pooleli. Nagu näha, on üldistused hakanud juba varem kirjutatu põhjal kristalliseeruma, edasine ülesanne oleks täita need sisu, seletuste ja usaldusväärsete näidetega. Tuleks valida välja autorid, keda pikemalt käsitleda, analüüsida olulisemaid teoseid, teha kokkuvõtteid ja järeldusi.

Tahaksin öelda ka seda, millest ma puudust tunnen. Nullindatel oodati „suurt eesti romaani”, seda ootust on täitnud nii Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan”, Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku” kui ka näiteks Mudlumi „Poola poisid”. Romaanivõistluste kaudu on ilmunud häid ja tugevaid romaane, nagu viimati Loone Otsa „Armastus” ja Juta Kivimäe „Suur tuba”.

Mida ma aga lugeda tahaksin ja mida kahjuks eesti kirjandusest veel ei leia, on viimase 30 aasta panoraamne vaade Eestile, suur krossiliku või tammsaareliku mõõtmega teos, mis oleks oma aja, rahva ja riigi kokkuvõttev pilt. Võib-olla kõige lähedasem sellele on „Kooparahvas läheb ajalukku”, kuid minu unistuste romaan peaks hõlmama eri ühiskonnakihte ning olema tõeline ajastu üldistus. Praegu moodustub eripalgelistest teostest ikkagi ainult fragmentaarne mosaiik.

Märt Väljataga kirjutas mõttevahetuse avaartiklis, et eesti kirjandus enam ei arene ja temas puuduvad suundumused. Sellega ma nõus olla ei saa, eesti kirjandus ei ole paigal, vaid toimib, pulbitseb ja areneb. Ja kuna praegusel hetkel on aeg niivõrd liigestest lahti, siis me lihtsalt ei tea, kuhu kirjandus üldse edasi liikuda võib.

XXI sajandi eesti kirjanduslugu aga on juba vaja. Kirjandusloo kirjutamine nõuab asjatundlikku meeskonda, rahulikku ja süvenemist võimaldavat aega ja muidugi ka – raha. Loodan, et seda kõike on võimalik leida ja juba mõne aja pärast on meil rõõm lugeda põhjalikku ja üldistavat „Eesti kirjanduse ajalugu. XXI sajandi alguskümnendid”.

---

^[1] Artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuuri uurimisgrant nr PRG636

^[2] E. Annus jt, Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001.

^[3] C. Hasselblatt, Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berliin, New York, 2006; C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn, Tartu, 2016.

^[4] C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse 100 aastat. Tallinn, 2019.

^[5] M. Undo, Nüüdiskirjanduse kurvid ja ristmikud. Tallinn, 2017; J. Kraavi, Nüüdiskirjandus. E-õpik. 2019. Võrgufail.

^[6] P. Viires, Twilight Zone. Nullindad kui hämarala. „Looming” 2010, nr 2, lk 282.

^[7] Vt ka: P. Viires, Etnofuturismist küberkirjanduseni. „Looming” 2000, nr 11, lk 1682−1697.

^[8] M. Velsker, Ärevalt rahulik. „Looming” 2022, nr 1, lk 118.

^[9] Vt: Trükitoodangu statistika. Eestikeelne algupärane ilukirjandus Eestis aastatel 2000–2020. Võrgufail.

^[10] Sealsamas.

^[11] P. Kruus, Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 44. Tallinn, 2018, lk 111.

^[12] Vt: P. Viires, Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest. „Philologia Estonica Tallinnensis” 2017, nr 2, lk 129−145.

^[13] G. Ööpik, Kirjandusportaali Poogen ja suhtluskeskkonna Facebook roll Kaur Riismaa kirjandusse tulemisel. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut, 2015, lk 68.

^[14] Vt: P. Viires, Uued loomevõimalused internetis. Märkmeid sotsiaalmeedia kirjandusest. „Methis” 2020, nr 26, lk 217−236; R. Lotman, The Semiotics of New Era Poetry: Estonian Instagram and Rap Poetry. „Studia Metrica et Poetica” 2021, nr 2, lk 58−79.

^[15] Vestlus Tõnu Õnnepaluga. „Vikerkaar” 2008, nr 12, lk 102.

^[16] P. Kruus, Tasandiku vaevad. „Vikerkaar” 2011, nr 4/5, lk 146.