Ja ikka on noored me hääled

Mikko Lagerspetz

Laura seisis laevatekil, vaatas alla rekadele, mis sisse sõitsid, ja nuputas, milliste firmade nimesid ta tunneb. Ta lasi tuulel oma laubalt ära puhuda tumepruuni juuksesalgu ja tõmbas pähe villase mütsi. Septembri lõpus olid hommikud juba külmad. Päike oli tõusmas, taevas oli hall, aga sellel kellaajal mitte enam päris pime. Laura võis tänavalampide valgustatud kõrgel kaldal eristada ka Ilmarise kvartali kortermaja, kus Kristjan tema lahkudes oli mõnusalt magama jäänud.

Helsingi suunas reisijaid oli esmaspäeva hommikul palju, nüüd juba peaaegu nagu enne koroonat. Tekil seisis siiski ainult väike hulk suitsetavaid mehi mustades jopedes, kahe-, kolmekaupa või üksinda. Enamikul olid jalas teksad, mõnel dressipüksid. Nad rääkisid eesti ja vene keeles. Üks meestest, lühikeseks pügatud mustade, pealaelt hõrenevate juustega ümmarguses peas, vaatas korraks enda taha ja tundis Laura ära. Ta kustutas kiiresti suitsu ja vaatas häbelikult kõrvale. Aivar – mis tal hakkas? Siis tuli Laurale meelde, et ta oli nädal aega tagasi Aivarile üle kohvitassi öelnud, et suitsetamine lauluhäälele head ei tee.

Rekad olid peale saanud, laev oli kohe väljumas. Laura astus mööda kitsast treppi alla kaheksandale tekile ja õngitses mantli alt välja võtmekaardi, mis tal kaelas rippus. Koridori põrand oli kaetud tuhmsinise vaibaga. Aknad paremal pool näitasid aeglaselt mööduvaid sadamaehitisi, ja akendest vasakul rippusid konverentsiruumi helepruunid kardinad. Laura tervitas mööduvat kajutiteenindajat ja naeratas.

Konverentsiruumi laelambid juba põlesid. Sama kaardiga võis avada väikse lukustatud laoruumi, kust Laura tõstis kõigepealt välja mustadest metalltorudest aluse ja siis Casio digitaalse klaveri. Aluse kõrguse seadistas ta vastavalt kriidijoonele, mille Kristjan oli kohe esimesel korral tõmmanud – tegelikult oli see palju madalamal, kui äkitselt mõelda võiks. Ta oli just ühendamas pedaali juhet klaveriga, kui keegi – mitu minutit liiga vara – juba ust paotas.

Meest nähes hakkas Laura kohe oma mõtteis moodustama viisakat seletust ja otsusekindlat vabandust inglise keeles, igaks juhuks ühtlasi ka soome keeles, sest kes seda tänapäeval teab. Mehe täidlastel koorekohvikarva huultel oli uje naeratus.

„Vabandust, kas sa oled Laura? Kas praegu hakkab kooriproov?”

See mees oli Leonardo. Leo.

 

Peaaegu kogu esimene õppeaasta Sibeliuse akadeemia koorijuhtimise magistrantuuris möödus koroona tähe all. Helsingisse reisida oli mitu kuud võimatu, kogu õppetöö toimus Zoomis, ja laulukoore kuskilt kokku saada ei olnud muidugi mõeldav. Laura saatis professorile vanu videoid või tegi kuivtrenni arvutiekraanil, ja professori põhikommentaar oli alati ette teada: väiksemad liigutused! Kui sa pianissimo’s juba niimoodi näitad, mida sa teed, kui on vaja fortissimo’t? Sellise löögiga ei saa sa iial presto’t – mida suurem löök, seda aeglasem. Aga mis abi on nendest tarkustest, kui tagumise rea jorsid ikka ei tule minu väikeste liigu­tustega kaasa, mõtles Laura.

Laura kurtis Kristjanile oma pettumust, kui nad kohvikutes kohtusid (jah, see oli siis juba võimalik, Kristjan oli lõpuks nõustunud ennast vaktsineerima) või kui nad koos, juba justkui paarina, ühiste sõprade sünnipäevadel käisid. Kristjani silmad olid pruunid ja juuksed tumedad, veidi lokkis; kui Laura tahtis end armununa tunda, leidis ta, et Kristjan justkui polekski eestlane. Aga seda ta oli ja kippus seda ka rõhutama seoses kõige ootamatumate teemadega. Selline poisi­likkus oli jälle teistmoodi armas.

Kristjan oli Tallinnas klaverimängu magistrantuuris ja teenis raha tundidega ja mõne koori saatjana. Ka need tööd olid koroonapiirangud seisma pannud. Mis sellest kõigest saab ja mida üldse arvata? Laura seda ei teadnud, aga Kristjanil oli kindel kahtlus, et valitsustel ja ravimitööstustel olid suured huvid mängus. Kui aga siis kevadel kõik juba avanema hakkas ja Laura oma regulaarseid õpinguid Helsingis kavandas, tundus talle loogiline Tallinna korterist loobuda ning oma raamatud ja vähesed mälestusesemed Kristjani juurde kolida.

Esimesed proovid Helsingi üliõpilaskooriga üllatasid Laurat – professoril oli õigus olnud. Laura tegigi meelega minimaalseid liigutusi, avardas neid siis kontrollitult, ja crescendo pani teda tundma, nagu oleks kuskilt selja alumisest osast ootamatu soojus või külmus üles tõusnud. Ta oli midagi olulist kätte saanud. Ta sai aru, et oleks vaja päris oma koori, millega katsetada, mida üles töötada, millega üles astuda ja näidata, et ta teab, mis on koorilaul.

Mõte tuli tal ühel hommikusel laevareisil. Nagu alati esmaspäeviti, sättis osa meestest end kohe magama koridori nurkadesse, treppide alla või pubi sohva­dele, mõned olid unes isegi juba enne, kui kõlar oli väljumisest teatanud. Padjaks pea all olid neil reisikotid, tossud või mis tahes. Teised vahtisid oma süle­arvuteid – vaatasid filme, tegid tööd. Reede pärastlõunati oli õhustik teist­sugune. Reisijate hulgas oli siis ka Soome peresid, pensionäre ja lõbutsevaid noori. Eesti mehed istusid pubis või jõid koridoris õlut laeva poest ostetud purkidest, mõnel suitse­tajal oli teki peal kaasas ka pudel kangemat kraami. Millegagi tuli sisustada kaks tundi reisi – esmaspäeval ühes, reedel teises suunas. Eestlased on ju laulu­rahvas – ei tea, kui paljud siin on kooris laulnud? Ja siin on ka mõned naised, võib-olla kultuurihuvilised, nagu naised siiski on? Teha koor.

Õhtul, Helsingi korterisse jõudnud, helistas Laura Kristjanile, õhinas uuest mõttest.

„Mida sa mõtled, et mingid küprokipanijatest topsivennad hakkavad kohe Lenski aariat laulma või?” küsis Kristjan. „Nad on ehitajad, kes Eestis tööd ei leia – mida sa nendelt õige tahad?”

Laura leidis, et ehk on reisijate hulgas igasuguseid.

„Arvad, et neil nii suur Eesti-vaimustus? Aga miks nad siis siit jalga on lasknud?”

Kas siis oli Lauragi samamoodi jalga lasknud, torgatas talle pähe. Nii see ei tundunud.

„Paljudele ju meeldib laulda.”

„Karaoket, jah, ja „Õllepruulijat”. Noh, sa võid ju proovida, kui sa mind ei usu.”

Teisipäeval helistas Laura laevafirmasse.

 

Laura sai soovituskirjad laevafirmast, oma professorilt ja Eesti saatkonnalt Helsingis. Välisministeerium leidis mingilt eelarverealt raha koorijuhi kahe tunnipalga jaoks kaks korda nädalas, mõne korra eest ka klaverisaatjale, ning isegi 800 eurot digitaalse klaveri jaoks. Selline edu veenis ka Kristjanit, kes ühtlasi rõõmustas väikese lisasissetuleku pärast. Ta käis Helsingis Soitin-Laine muusika­äris klaverit testimas ja valimas; koos pedaali, pehme koti ja alusega oli arve veidi suurem, aga Laura lootis saada lisatoetust Soome sõprusühingute kaudu. Laeva­firma lubas konverentsiruumi kasutamist tasuta, reisipiletid Laurale ja (eraldi taotluse korral) ka klaverisaatjale. Firma jaoks oli see vist win-win.

 

Proovide algus oli kavandatud augusti lõpule. Koroonapassi ei olnud vaja, sest laevafirma kontrollis kõigi reisijate vaktsineeritust niigi. Esimesed kogunemised oli Laura kavandanud kooslaulmistena – „Õllepruulija” (tõesti!), „Läänemere lained”, „Hulkuri valss” ja midagi taolist. Laevafirma oli väikestviisi reklaami teinud ja välisministeerium ka – Eesti kultuur maailma! –, kuigi ministeeriumi lehekülge ju „sihtrühm” ei lugenud.

Laev väljus varahommikul, ja Laura peaaegu ei maganud. Ta lootis, et koori kedagi ei tulegi ning et kogu ettevõtmine jääb ära. Unehämus Kristjan aitas klave­rit kuni piletikontrollini tassida. Kontrolliti ka vaktsineerimistõendit, nii et järje­kord liikus aeglaselt. Mõned kandsid veel koroonamaski. Laura vedas klave­rit ja omaenda pagasit läbi pika koridori, spordikottidega noormehed läksid temast kiiresti mööda, ta oli lõpuks laeval, suundus konverentsiruumi, pani klaveri püsti ja ootas. Kedagi vist ei tulegi?

 

Aivar oli esimene. Temagi tuli alles kakskümmend minutit pärast väljasõitu ja proovi välja kuulutatud algust.

„Vabandust, ma pidin enne hommikusööki saama.”

Pärast tulid veel kolm-neli meest ja üks naine. Aga hommikusöögi teema oligi üllatavalt oluline: tuli pikalt järjekorras seista. Aivar ja Laura leidsid lahenduse kohe, pärast esimest väikest laulmist kohvi juues, ja laevafirma oli sellega nõus. Juba järgmisel nädalal oli piletit ostes võimalik ette tellida koorilauljate hommiku­söögipakett, mis konverentsiruumi toimetati. See oli isegi odavam kui samad söögid eraldi ostes. Pakkumine oli ka hea reklaam koorile, nagu mõned uued lauljad hiljem Laurale tunnistasid.

Osalejaid oligi järgmisel nädalal rohkem. Enamik mehi olid jässakad, mustade jopede alt olid välja koorunud kapuutsiga dressipluusid. Oli siiski ka paar triiksärgi ja kampsuniga nooremas keskeas meest. Lauluhuviliste hulgas olid ka mõned naised, nemadki mugavalt riides, aga muidu hoolitsetud välimusega. Mõned olid tõesti ehitajad, aga palju oli ka teisi: haiglasanitare ja -õdesid, õppureid nagu Lauragi, IT-mehi. Üks juba veidi hallipäine mees mängis Helsingi linnaorkestris vioolat, ta nägu tundus Laurale tuttav, ja temast sai pärast üks parimaid teise tenori hääli. Nüüdsest algasid proovid kõigepealt väikeste jutuajamistega hommikusöögi juures ning siis hakati laulma ja Laura saatis koori digiklaveril. Paljud ainult jorisesid kaasa, aga Laura pani tähele mõnda päris head lauluhäält.

Kolmandal nädalal tuli Kristjan klaverit mängima ja Laura alustas häälerühma­desse jaotamist. Mõned esimesed huvilised ei tulnudki pärast seda katsumust tagasi, kuigi neid võis ka hiljem näha pubi sohvadel või treppide all. Kristjan sõitis tagasi koju järgmise laevaga, nii et reedel teda enam kaasas polnud.

 

See esmaspäevahommik Kristjani klaverisaatega oli Aivari arvates koori sünni­päev. Kui ta ütles välja nime „Kalevipojad”, olid kõik rõõmsad – tuttav, peaaegu halvustavaks kujunenud nimetus Soomes töötavatele eestlastele, aga samas nimi, mille üks seltskond ja üks koor võis omaks võtta.

„Aga meil on ju siin ka naised,” tuletas keegi rüütellikult meelde. Ent naised leidsid, et nemad on samamoodi Kalevipojad nagu mehedki.

Kokkuvõttes oli koosseis veidi kummaline, risti vastupidine tavalistele hobilauljate kooridele. Vähemalt arvu poolest oli mehi korraliku meeskoori jagu, aga naisi kõvasti vähem, ja nemadki pigem madalama häälega.

Leonardo oli koorile üllatav lisandus. Ta oli koolipõlves laulnud Estonia poiste­kooris ja praegu oli tal kena, lauluharjumust näitav tenorihääl. Brasiillasest isa mõju oli näha tema helepruunis jumes, käharates juustes ning silmades, millel oli tume, kutsuv pilk. Kui ta koori pidama jääks, saaks ta mõnes palas tõesti särada.

Maale minek on alanud kaheksanda teki vööriaula kaudu. Laura muigas selle soomlaste pidulikkuse üle, mis fuajee aulaks ülendab. Ta kiirustas teiste järel uksest välja ning haakis ennast siilisoengu ja spordikotiga noormehe sappa. Noormees liugles sujuvalt edasi järjekorras kõndivate reisijate vahel, ja tema järel tegi seda ka Laura.

Terminali kõrget eskalaatorit mööda laskudes nägi ta, et Soome piirivalvurid olid kellegagi ametis. See oli Leonardo. Miks ometi? Asjaajamine näis viisa­kas, samas oli mustades koroonamaskides piirivalvureid kohal mitu ja nad ümbritsesid Leonardot igast küljest. Laura seisatas ja jäi ootama – osaliselt uue sõpruse märgiks, aga osaliselt ka omamoodi solidaarsusest: mis on teil temaga, tumedanahalisega?

Nad kõndisid koos trammipeatuse juurde. Pärast viivitust piirivalves oli peatus tühi, teised reisijad olid juba läinud. Nad seisid vaikides, kuni uus tramm saabus. Kui nad olid istunud, ütles Leonardo:

„Aitäh, et sa mind ootama jäid. Enamasti ju piirivalve kedagi kinni ei pea, aga kui peab, siis peaaegu alati mind.”

Laura ei teadnud, mida öelda. „On vist ette nähtud, et nad juhuslikult mingit hulka inimesi küsitlevad.”

„Nii, aga sind nad ju ei peata, mind peatavad. Kuid ma olen sellega harjunud. Näitan Eesti passi, siis on asi korras. Ma olen ju väiksest peale Eestis elanud, Brasiiliat tunnen ma sama palju kui keskmine turist. Igaks juhuks on mul kaasas paber Soome tööandja käest.”

Laura ei teadnud jälle, kuidas vastata. Õnneks jõudis kätte tema peatus (Simonkatult oli kukesamm Sibeliuse akadeemiasse).

 

Järgmisel nädalal pärast häälerühmadesse paigutamist olid nad Eesti hümni laulnud neljahäälselt, nii eesti kui ka soome sõnadega – Laura proovis mingi sõna hääldust parandada, kuigi ta ise polnud ka päris kindel. Küllap oli proov lõppkokkuvõttes hästi läinud, otsustas Laura. Sellest oleks võimalik täitsa koor teha, vähemalt ühe projekti jaoks. Eesti iseseisvuspäeva aktuseks Helsingis? Repertuaari otsimisega peaks vaeva nägema; võib-olla tuleks mõnda meeskoori­laulu töödelda? Aga kas see on üldse aktsepteeritav? Tuleks nõu pidada professoriga. Mingit veidi suuremat teost oleks vaja, see peaks isamaaline olema muidugi, aga mitte mõni kõige tavalisematest. Kui oleks klaverisaatega, tunneksid lauljad ennast kindlamalt.

Paaril nädalalõpul võttis Laura endale Tallinnas aega, et kõndida raamatu­kogude riiulite vahel ja tuhnida netis. Ühel oktoobrikuu esmaspäeval oli tal seljakotis paks mapp nootidega. Mõni nendest tundus paljulubav. Teatri- ja muusika­muuseumis oli noote, mida praegusel ajal palju ei lauldud, ja Laura tahtiski, et koor esitaks midagi, mida teised ei laula. Poleks vaja ennast teistega võrrelda, saaks välja tuua midagi uut, või noh, midagi unustatut. Ta tegi Helsingis paar tundi aega parajaks – Leonardol oli õnneks aega kohvikusse talle seltsiks tulla – ja läks siis professori vastuvõtule.

 

Professor oli ümara kehavormiga habemik ja suur Eesti-huviline, seda teadis Laura juba varem. Kui Laura rääkis oma kooriprojektist ja kimbatusest koos­seisuga, elavnes professor.

„Aktsepteeritav? Kas ümbertöötlemine on aktsepteeritav? Muidugi on. Sa ju tead, et koosseise on igasuguseid, palju erilisemaidki.” Ta vaatas Laura toodud noodimappi, võttis prillid peast ja hakkas seda lehitsema. „Sa pead niikuinii noodid arvutiga ümber kirjutama, ja siis on maailma lihtsaim asi helistikku muuta, kui vaja. Sa teed ju muusikat, mitte mingisugust muuseuminäitust. Sellist Ernesaksa laulu ma ei teadnudki.” Professori käes oli koopia kantaadist „Laula, vaba rahvas”. „Uhke pealkiri. Tead, Laura, ma olen niivõrd vana juba, et ma olen ise näinud Ernesaksa laulupeol juhatamas. Ja publiku vastuvõtt – see oli midagi erakordset!”

„Muusikaakadeemias räägiti temast palju.”

„Kas Eestis lauldakse seda teost tihti? See võiks ju sinu koorile sobida.”

„Tegelikult vist ei laulda praegu üldse. Leidsin selle teatri- ja muusikamuuseumist, seal oli käsikiri.”

„Aga võiksite laulda küll,” leidis professor.

Tõesti, alguse võimas unisoon kõlaks efektselt sellise hulga meeste esituses. Kooripartii väga keeruline ei olnud, aga klaver ei olnud ainult saatja rollis, vaid ajuti üsna iseseisev. Kristjanile võiks meeldida seda mängida. Laurale tuli midagi meelde.

„Aga… kas sõnu tohib ka muuta? Ühes kohas, natuke?”

Professor tõstis pilgu noodist: „Kuskohas siis?”

„No siin: „on saabund suurim pidu, lauluaeg on käes – Nõukogu Eesti kümnes aastapäev”.”

Professor vaatas Laurat: „No jah, ma saan aru. Aga kuidas sa muudaksid seda siis?”

„Need kaks kaheksandikku siin võiks ühe veerandnoodiga asendada, või veel parem,” innustus Laura, „panna siia punkteeritud veerand ja siis kaheksandik, meloodiale tuleks see ainult kasuks. Ja siis saaks laulda „Eesti Vabariigi aastapäev”.”

„Siin me jõuame väga huvitavate küsimuste juurde,” leidis professor pärast väikest pausi. Ta tõusis veidi vaevaliselt oma toolilt ning võttis raamaturiiulilt köite, mille kõrval oli veel kolm-neli samasugust.

„Minu väitekiri. Verdi „Maskiballi” poliitilised tõlgendused.” Trükiaasta oli 1999; inglise keeles, tõdes Laura oma kergenduseks. „Loe, tagastamisega pole kiiret! Poliitiliseks teeb ju muusikateose kontekst, milles seda esitatakse. Uues kontekstis saab see hoopis teise tähenduse.”

Laura leidis siiski veel paar kohta, kus teksti tulnuks kohendada, mõni hullemgi kui see. Aga ta lubas järgmisel nädalal esitada oma ettepanekud. Professor paistis imponeeritud Laura pühendumusest ja tema haruldasest ettevõtmisest. Nad rääkisid veel kümme minutit Eesti koorilaulutraditsioonist, Ernesaksast ja sellest, kuidas vanadele sümbolitele on võimalik anda uut sisu.

 

Laura kõndis trammipeatuse poole, noodid ja raamat kotis. Kuidas siis seda teha – anda vanadele sümbolitele uut sisu? Uues kontekstis. Või kas peaks siiski, vastupidi, nendest lahti ütlema ning jaatama ainult uut, või vastupidi, midagi vabariigiaegset? Ehk, kas Ernesaks sobib meie aega? (Laurale tegi nalja, kui ta sellise sõnastuse peale sattus.) Kas ta looming sobib, peale mõne, põhirepertuaari jõudnud laulu? Aga meie oleme ju praegugi vaba rahvas. Tähendab, toona ei olnud, aga praegu oleme. (Kuigi Kristjan vist päris nii ei arvanud – koroonapiirangud ja euroliit ja muu?) Piisavalt vaba, et üht head koorinumbrit esitada. Ja laul oli hea, seda Laura teadis, professor oli ju samuti nii arvanud. Aga nüüd olen ma ju otsustanud ja koguni oma juhendajale lubanud, et sobib. Eesti ei saa Ernesaksast lahti öelda. Laura tundis rõõmu millegi uue avastamisest. Millegi väärtusliku, mida ta saaks uhkusega maailmale näidata.

 

Järgmisel nädalal kirjutas Laura noodid arvutisse ümber. Kolmapäeval käisid nad Leonardoga lõunal. Leonardot tavaliselt reedeses proovis polnud, ta sai oma IT-tööasjad enamasti aetud kahe või kolme päevaga.

Laurale olid need teisipäevased või kolmapäevased lõunasöögid koos Leoga juba ilusaks rutiiniks saanud. Mees oli kena ja tundus, et ta nautis neid kokku­saamisi nii nagu Lauragi. Ta rääkis juhtumitest soomlaste IT-firmas, oma mitte just toredast lapsepõlvest Tallinnas, vahel muusikast ja vahel teistest eestlastest, kes Helsingis töötasid. Laura mõtles aeg-ajalt, et ta peaks Leonardost veidi ka Kristjanile rääkima, aga siis jälle, et Kristjan võiks kõigest valesti aru saada. Lõppude lõpuks, Laura oli Helsingis omaette ja sisustas oma elu siin nii, nagu ise tahtis. Miks mitte viita vahel aega ühe huvitava kaasmaalasega, kellega palju ühist?

Reedeti kadusid lauljad pärast proovi kiiresti, nad kibelesid koju. Seekord jäi aga Aivar Lauraga juttu ajama ning aitas tal klaverit kokku panna ja laoruumi viia.

„Kuule, see sinu pigi on täitsa tore mees tegelikult,” ütles ta. „No mis pigi, Eesti mees ju,” jätkas Aivar. „Mul oli työnantaja’ga üks kisma, ületöötundidest. Me teeme praegu Eiras putkiremonttit ja Leonardo firma on kohe kõrvalmajas. Ta käis ja rääkis työnjohtaja’ga työehtosopimus’est ja värgist. Ta oskab soomlastega asju ajada.”

Leo ei olnud midagi sellest maininud. Laurat häiris Aivari jutus nii „pigi” kui ka „sinu pigi” ja tegelikult ka „tegelikult”. Aga samas tegi jutuajamine teda ka rõõmsaks.

 

Esmaspäeva hommikul tuli Kristjan jälle Lauraga kaasa. Varajane ärkamine talle ei sobinud, ta oli pahur ja heitis sarkastilisi kommentaare terminali kogunevate reisijate pihta. Kui ta oli lõpuks klaveri juurde saanud, ta justkui leebus. Partii talle meeldis. Esimene proov Ernesaksa kantaadiga läks üllatavalt hästi, kuigi Laura märkas oma ümberkirjutatud noodis jälle mitut viga. Tal oli Leonardo hääle suhtes olnud õigus: liin „See südametest südamesse mingu” tõusis kõrgustesse puhtalt ja pehmelt. Kristjan ei tulnudki pärast proovi linna peale, vaid jäi sadamasse ootama järgmist Tallinna laeva.

Õhtul Kristjan helistas. Laura ei jõudnud peaaegu midagi öelda, kui Kristjan juba küsis:

„Mis asja sa õige ajad selle neegriga?”

Laura jäi sõnatuks. Kristjan polnud kunagi niimoodi rääkinud, selliste sõnadega. Oli ta purjus?

„Neeger ei ole eesti keeles halvustav sõna, seda sa ju tead? Sa oled vist jube kaua seal Soomes olnud.”

Kust oli Kristjan sellise sõnapruugi üles korjanud? Kuid Laurale tulid siis meelde tema väljaütlemised koroona, Bill Gatesi ja igasugu vandenõude kohta, mida ta oli lihtsalt meelelahutuslikuks veiderdamiseks pidanud. Aga Kristjan vist polnud purjus, vähemalt häälest polnud midagi sellist kuulda.

„Kui me Leonardost räägime, siis tema on ju eestlane. Mis sul üldse temaga on?”

„Ah kohe eestlane. Oled sellisest asjast kuulnud, nagu geneetilise fondi lahjenemine? Sellest vist ka Soomes ei räägita. Mul temast ükskõik. Aga ma arvan, et sul on aeg Soomest ära tulla.”

„Enne sa kogu aeg arvasid, et siia tasub õppima tulla. Mismoodi sa räägid – mis asja ma ajan?” Laura ägenes. „Koorilaulu. Seda sama, mis sinagi.”

„Ma loodan, et sa temaga ei aja sama asja, mis minuga.” Väike paus. „Vabandust, halb nali.”

Edasisest jutust ei tulnud suurt midagi välja, mõtted ja sõnad hangusid. Võib-olla Kristjan oligi purjus? Lõpuks Laura sees kihvatas.

„Eestlaste geenid on ju kõik Tartus hoiul. Kuulemiin!” Ega see halvem nali olnud kui Kristjani oma, mõtles ta ja vajutas punasele telefonitoru pildile.

Laura jäi pärast kõnet mõtlema.

 

Nädalalõpul nad Tallinnas ei kohtunud. Kristjan oli otsustanud oma vanemate juurde Pärnusse külla sõita. Laurale oli see kergendus. Riid oli liiga hästi meeles, las ta siis väheke ununeb. Kristjan oli vahel varemgi terava ütlemisega olnud, aga enne tundus see justkui iseseisva mõtlemise või isegi mehelikkuse tunnusena. Praegu ei teadnud Laura õieti, mida arvata. Pealegi oli tal palju tegemist nootide ülekontrollimise ja parandamisega. Kristjaniga kohtusid nad uuesti alles laeval, järgmisel reedel. Kumbki eelmise nädala riidu enam üles ei võtnud. Klaverit oli nüüd juba sagedamini vaja, ja reedesed sõidud sobisid Kristjanile paremini. Leonardo reedeti ei käinud, ja Laura arvates sobis seegi paremini.

 

Jõulu ja aastavahetuse ajal olid nii Sibeliuse akadeemia kui ka koor puhkusel. Ka Leonardo pidas puhkust – Kiasma kohvikus rääkis ta, et kavatses paar nädalat Soomes suusakeskuses viita. Kaasa pidid tulema mõned Soome kolleegid; Laura hoidis end vaos, et mitte küsida, kas hulgas olid ka need naissoost kolleegid, keda ta Leo jutu järgi juba nimepidi teadis. Aga Leonardo lubas hakata jaanuarist peale käima kooris ka reedeti, sest lähenes ju esinemine, milles oli saatkonnaga kokku lepitud.

Teisedki lauljad olid oma töögraafikuid kohandanud, et nad ühtki proovi vahele ei peaks jätma.

„Ma rääkisin pomo’ga, et saan reedel varem lõpetada. Tema arvas kohe, et laulukuoro on kindlasti seda väärt,” seletas Airi detsembri viimases proovis ja andis Laurale koori poolt üle karbi Brunbergi jõulukommidega.

Jaanuaris algas reisimine jälle. Kohe pärast esimesi esmaspäevaseid proove helistati Laurale saatkonnast. Helistaja oli kultuurinõunik. Tal oli meeldiv baritonihääl, ja Laural tuli meelde, et nõunik oli vist veel hiljuti näitlejana töötanud. Ta tuleks meeleldi lauljaid tervitama ja korraks lauluproovi vaatama, sobival ajal. Nad leppisid kokku järgmise nädala reedeks; siis oleks klaverisaatja ka kohal.

 

Lauljad olid elevil. Nad olid just hääled lahti laulnud, kui nõunik konverentsiruumi astus. Tal oli hästi istuv ülikond, ilurätikuga rinnataskus. Väikse mustriga heleda särgi kaks ülemist nööpi olid lahti. Lokkis juuksed langesid peaaegu õlgadele ja lõuga kaunistas habemetüügas.

„Tere kõigile! Ma tulin teid korraks segama, et tuua tervitusi Eesti saatkonnalt Helsingis ja suursaadikult isiklikult. Ta palus mul teid kõiki ja eriti Laurat,” nõunik kummardas šikilt, „tänada selle tähtsa töö eest, mida te teete eesti kultuuri viljelemisel siin kohe meie koduväravas.”

Laura tänas nõunikku soojade sõnade ning saatkonda igakülgse toetuse eest: „Meie kooril on nimigi olemas, me oleme „Kalevipojad”.” Lauljate näod särasid.

„Oo, mida ma kuulen – „Kalevipojad”!” naeris nõunik ja jätkas siis: „Teil on vist üsna huvitav kava ettevalmistamisel?” Ta vaatas korraks Kristjani poole, aga too oli parajasti asunud oma noote uurima.

„Jah, me töötame ühe Gustav Ernesaksa vähem tuntud kooriteose kallal: „Laula, vaba rahvas”,” alustas Laura.

„„Laula, vaba rahvas”,” kordas nõunik ja noogutas.

„Me mõtlesime täna harjutada keskmist osa, praegu me kogu kantaati vist läbi ei võta, kuigi varsti seisab meil tervik ka päris hästi koos. Kuu ajaga jõuame selle kindlasti valmis saada,” lisas Laura igaks juhuks.

Nõunik noogutas jälle ja koor võttis Laura dirigeerimisel üles keskmise, 6/8 taktimõõdus lüürilise osa, kus meloodiline liikumine hakkas hoopis klaveri­partiist, lastes lauljatel vähehaaval sisse tulla ja siis esiplaanile tõusta: „…ja ikka on noored me hääled, kui laulame sinust, me kallis, me laulude kodumaa!”

Kui Laura harjutamiseks valitud osa lõpetas, plaksutas nõunik käsi. „Tõesti suure­pärane,” ütles ta. „Tohin ma vaadata?” Nõunik võttis Laura ulatatud noodi­lehed, vaatas ja keeras neid kiiresti: „Tõesti suurepärane.”

„Ma võin noodi teile saata, kui teid huvitab,” pakkus Laura.

„Ei-ei, aitäh, pole vajalik. Ma ju ise muusik ei ole,” vastas nõunik vabandava naeratusega. „„Laula, vaba rahvas”? Ja Ernesaks. Väga huvitav. Ja teksti autor oli… Debora Vaarandi, jah?”

Laura innustus. „Ernesaks tegi päris mitu koorilaulu Vaarandi sõnadele. Nendest paljusid küll tänapäeval väga ei laulda, kuigi minu arvates võiks, seda leidis ka minu juhendaja Sibeliuse akadeemias. Ma natuke ajakohastasin sõnu mõnes kohas,” lisas ta vabandavalt. „Need on ju kirjutatud raskel ajal. Aga praegu saame need jälle tagasi võita, või sümbolid, tähendab…” Laura sattus segadusse. „Aga Ernesaks on ikka eriline. Patriootiline.” Laura mõtles veidi. „Ja eestlaslik,” lisas ta.

„„Mu isamaa on minu arm”,” nõustus naeratades ka nõunik ja vaatas kella. „Aga ma teid rohkem ei segagi. Oli väga meeldiv kohtumine, aitäh teile kõigile!” Minnes lehvitas ta joviaalselt.

Laura ja lauljad olid rõõmsas tujus, mehed viskasid kildu. Kõigil oli tunne, et nad olid juba midagi saavutanud.

 

Veebruari esimesel reedel tahtis Laura kogu kantaadi läbi võtta ja ka telefoniga lindistada, et siis kõigepealt kodus ja järgmisel nädalal koos professoriga arutada, mida veel teha annaks. Ootusärevuses astus ta konverentsiruumi poole. Kristjanit polnud ta veel reisijate hulgas näinud, küll aga mitut teist tuttavat nägu, ka Leod.

Võtmekaart aga millegipärast ei töötanud. Laura proovis uuesti, ta lükkas selle lukupilusse aeglase, ühtlase kiirusega, kuid punane lamp ei muutunud rohe­liseks. Ukselingi üles-alla liigutamisel polnud mingit mõju. No mis see nüüd oli siis? Ta läks paarkümmend meetrit mööda koridori tagasi infoleti juurde.

„Vabandust, ma peaksin konverentsiruumi saama, aga mu kaart millegipärast ei tööta.”

Naine infoleti taga hakkas midagi arvutist vaatama.

„Vabandust, kas see oli teil kinni pandud tänaseks?”

„Loomulikult tänaseks.” Laura hakkas juba pahaseks saama.

„Ma kahjuks ei näe mingit broneeringut. Võib-olla saate veel üle kontrollida?”

Mis jama see oli? Kas Laura oli midagi segi ajanud? Ei olnud ju mingi riigipüha või midagi. Infoleti töötaja hakkas kuskile helistama ja Laura vaatas oma telefoni. Mitu vastamata kõnet, telefoninumber tundus ähmaselt tuttav. Telefon oligi vaikse režiimi peale ununenud, mitmeks päevaks. Siis vaatas ta oma meile. Midagi ei hakanud silma, enne kui ta saatkonna aadressi otsingusse pani. Talle oligi tulnud teade. Mitte nõunikult, vaid sekretärilt. Laura luges: „Lugupeetud… Kahjuks peame teatama, et eelarvelistel põhjustel…” Laura pani teate kinni. Miks nägi ta seda alles nüüd? Kuupäev oli eelmisest nädalast. Aga teade oli suutnud ennast kuidagiviisi reklaami ja sünnipäevasoovide vahele peita.

Infolaua naine rääkis ikka veel telefoniga. Laura kõndis kiiresti konverentsi­ruumi uksele, kuhu mõned koorilauljad olid juba kogunenud, kõigi ees Leonardo.

„Vabandust, siin on mingi segadus tekkinud… Tänane proov jääb vist ära.”

Laura katsetas veel võtmekaarti, aga uks ei avanenud, ukselink lihtsalt vajus tema käes lõdvalt alla. Nagu Kristjan viimasel ajal, torkas pähe õel võrdlus, mida ta kohe häbenes. Kus see Kristjan siis on? Jäi ta laevast maha?

Lauljad olid ebaledes lahkumas, igaüks ise suunas. Leonardo tuli Laura järel infoleti juurde, aga jäi mõne meetri kaugusele seisma, kui Laura telefonist Kristjani kontakti valis. Kristjan vastas kohe, ta oleks nagu kõnet oodanud.

„Kristjan, kus sa oled? Siin on mingi segadus, konverentsiruumi ei saa sisse, nad on mu broneeringu ära kaotanud. Ja saatkonnast tuli mingi imelik meil.”

Kristjan vaikis, ent ütles siis häälega, kus oli kuulda tagasi hoitud viha:

„Kui tohutu naiivne sa õige oled? Kas sa mõtlesid, et me lähemegi vabariigi aastapäeva aktusele mingit kommunistlikku jura esitama? Stalini auks või? Saatkonna kulul? Saad sa aru, et Euroopas käib praegu sõda? Meiegi oleme sõjas.”

Nüüd vaikis Laura. Vastik mõte tuli pähe. „Kristjan, kas sina rääkisid selle saatkonna mehega? Kuuled sa mind?”

Kristjan katkestas kõne.

Laura astus infoleti juurde koos Leonardoga. Ka töötaja oli oma telefonikõne lõpetanud.

„Mul on väga kahju, aga tänaseks teil konverentsiruumi tõesti reserveeritud pole.” Tal tuli midagi meelde. „Vabandust, kas teie olete Laura? Siin on vist mõned teie asjad.”

Tõesti, tema taga toetusid seinale must riidest kott Casio digitaalse klaveriga ja mustadest metalltorudest alus. Kas need on nüüd siis minu omad, mõtles Laura uduselt. Või välisministeeriumi? Ta oleks tahtnud nutta.

Leo astus lähemale ja küsis vaikselt: „Kas võtame kajuti?”

Laura noogutas.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood