Kus asub Terra Fantastica?

Tanel Pern

Raul Sulbi: „Terra Fantastica kartograafid: kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat aastaist 1995–2020”.
Fantaasia, 2020. 447 lk.
Raul Sulbi: „Terra Fantastica kartograafid 2: kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat aastaist 2000–2023”.
Fantaasia, 2023. 424 lk.
„Minu isa luulud: ulmeantoloogia”. Koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas.
Gururaamat, 2023. 357 lk.

Kirjanduslugudes kipub žanrikirjandus tihti jääma vaeslapse rolli. Nii on läinud ka eesti ulmega, millele näiteks Cornelius Hasselblatti mahukas „Eesti kirjanduse ajaloos” (2016) on pühendatud vaid napilt üks lehekülg (sama pealkirja all porno ja pungiga) ja sellest pool omakorda kulutatud Jaan Kaplinski mitte just päris žanriulme valda kuuluva „Silma” ja „Hektori” lahkamisele. Äramärkimist leiavad veel Friedebert Tuglase ja Indrek Hargla lood, sõna „ulme” autorit Henn-Kaarel Hellatit aga Hasselblatti raamatust ei leiagi. Terra fantastica on tema jaoks terra ignota.

Eesti ulme ajaloo kirjapanemine ning ulme jäädvustamine eesti kirjanduslukku on sestap jäänud ulmeringkondade enda kanda. Seda ülesannet on täitnud näiteks kogumik „Fändomi sünd” (2020),[1] teise nurga alt samal aastal ilmunud Raul Sulbi „Terra Fantastica kartograafid” ning viimase mullu ilmunud järg „Terra Fantastica kartograafid 2” (edaspidi TFK1 ja TFK2). Nendesse tüsedatesse köidetesse (esimeses 447, teises 424 lk) koondatud kirjutised jagab autor kaheks: kirjandusloolisteks ja kriitilisteks. Esimene köide on seejuures täienisti pühendatud maailma ulmekirjandusele, teine poolenisti eesti ulme ajaloole ja eesti autorite teostele.

„Kartograafide” kaante vahele koondatud tekstid pärinevad mitmesugustest allikatest. Kirjandusloolist laadi kirjutistest on mõni ilmunud ulmeteoste saatesõnana, teised ulmekogumikes, nagu „Täheaeg”, kolmandad ajakirjanduses. Kirjanduskriitilistest artiklitest on muist avaldatud ajakirjanduses (sh nii veebis kui ka paberil), muist Sulbi blogis. Nende omavahel võrdlemine – kui tahaks näiteks uurida, kas nende rõhuasetustes võiks olla mingeid erinevusi – on paraku keeruline, sest puudub ilmumisandmete koondloend: neid tuleb otsida eraldi iga teksti algusest. Ent kui see on puudus võib-olla vaid kirjandus­teadlase või -kriitiku jaoks, siis elu pole lihtne ka tavalugejal, kuna mitte kõigi arvustuste pealkirja järele pole sisukorras märgitud arvustatava teose nime ja autorit („Kartograafide” esimeses köites on nad olemas, teises mitte).

Kõigi kirjutiste puhul avaldavad muljet Sulbi entsüklopeedilised teadmised ja tohutu suur lugemus, eriti mis puudutab klassikalisemat ulmet. Sulbi käsitlus kirjandus­loost on rõhutatult biograafiline, faktoloogiline, keskendudes peamiselt autori, mitte aga tema teoste elule. Sageli seejuures vägagi eksplitsiitselt, näiteks ulme- ja fantaasiakirjanduse vägagi olulise mõjutaja H. P. Lovecrafti puhul: „Käesoleva kirjatöö eesmärgiks pole Lovecrafti poolt maailma popkultuurile avaldatud surmajärgse mõju kirjeldamine või analüüsimine, see oleks liiga mahukas, pea küklooplik ülesanne, kui kirjaniku enda meelissõna kasutada.” (TFK2, 111.) Sellel reeglil on siiski erandeid, nagu ülevaateartikkel Melville’i „Moby Dicki” mõjutustest ulmes. (TFK1, 277–284.)

Niisugust laadi tekstide hulk kahtede kaante vahel paneb küsima, kes peaks olema nende adressaat, lugeja ja mis võiks olla seesuguse kirjandusloo ülesanne. Ühe vastuse sellele annab Sulbi nägemus ideaalsest ulmelugejast, mis vägisi mõjub autori enesekirjeldusena: „Ulmekirjandus erineb kõigist teistest kirjandusliikidest eelkõige oma lugeja poolest. [—] ulmelugeja võttis kohe, kui see žanr kahe maailmasõja vahel kindlamad piirid omandas ja ­omaette ­kirjandusliigina välja kujunes, ette ning kaardistas selle enda jaoks ära, töötas läbi kogu kättesattuva varasema ulmekirjanduse ning viis ennast kurssi selle ajalooga.” (TFK2, 7.)

„Kartograafide” mudellugeja näib niisiis olevat ulmehuviline, kelle lemmikuks on „kuldajastu” ulme, kes on lugenud palju, kuid ei armasta võib-olla väga loetu üle reflekteerida. See lugeja ei vaja arutlusi ulme määratlemise ja piiritlemise üle, tal on niikuinii kõik loetud. Puudust tunneb ta vaid eluloolistest faktilistest teadmistest, mida Sulbil on jagada kuhjaga.

„Kartograafide” esimese köite avateksti „Peatükke ulmeperioodika sünnist” võib selle taustal vaadelda suisa programmilisena. Algab see tõdemusega, et „ulmekirjandust on perioodikas avaldatud nii kaua, kui kirjandusele pühendatud ajakirju välja on antud” (TFK1, 11), kujutab endast põhiosas pikka loetelu nimedest ja aastaarvudest ning lõppeb „ajakirjaulme isa” Hugo Gernsbacki elulooga, mis aga kõige olulisema koha peal, ulme kuldajale aluse pannud ajakirja Amazing Stories esimese numbri ilmumise kuupäevaga katkeb. Edasist teab ulmekirjanduse ajalooga kesiseltki tuttav lugeja vähemalt üldjoontes ka ise, ulmefändomist kaugemal seisja tunneb aga „Kartograafe” pihku võttes tõenäoliselt puudust ülevaatlikumat laadi sissejuhatusest, mis annaks lühikese ülevaate ulmežanri ajaloost, erinevate mõistete tähendustest (miks on „ulme” ja „žanriulme” kaks eri asja?) jne.

Ka Sulbi arvustuste ideaalne lugeja peaks ilmselt kuuluma samamoodi ulmefändomisse. Arvustajana on tema jaoks teoses tähtsaim lugu – nii ütleb ta otsesõnu Viktor Pelevini „Sinise laterna” ja „Omon Ra. Generation „P”” arvustuses: „Kirjanduses on peamine lugu. [—] Loomulikult pole lugu kõik, mis loeb, aga see on kirjanduse essents.” (TFK2, 175.) Seda kreedot Sulbi tõesti ka järgib kõigis arvustustes. Mängud süžeeloogikaga väärivad pigem pahakspanu, stiili küsimus kipub mängu tulema vaid negatiivses võtmes, kui see arvustajat häirib. Sellega kaasneb mitmel puhul enda otsene distantseerimine „tänapäeva lugejast”. Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel” stiili kohta ütleb ta nõnda: „Tundmata praegusaja peavoolu kunstkirjanduse moevoole, ei oska arvata, kas see ongi see miski, mis tänapäeva lugejat kõnetab ja talle hingekosutust ning ajaviidet pakub.” (TFK2, 359–360.) John Scalzi „The Collap­sing Empire” arvustuses sisuliselt samamoodi: „Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama?” (TFK1, 362.)

Mis aga sunnib Sulbit niimoodi ja nii palju kirjutama (kahe raamatu kaante vahele pole jõudnud kaugeltki kõik tema avaldatust)? Eestikeelse ulme puhul ei saa üle ega ümber tõlkesunnist.[2] Ilmuv ulmekirjandus on enamjaolt tõlkekirjandus. Tõlkima sunnib seda, mõistagi, turg, lähtudes teoste müügimenust, autorite tuntusest, auhindadega pärjatusest: piiratud kultuuritarbimisvõimalustega lugeja jaoks on „kvaliteedimärgistatud” teos kindlam valik kui tundmatu autori oma. Tõlkesund tingib omakorda vahendamissunni, vajaduse kirjutada tõlgetele saatesõnu, neid teoseid selgitada, arvustada, tuua nad sellega lugejate vaatevälja. Tõlkesunni tugevuse foonil pole ilmselt juhuslik, et eesti ulmemaastiku mõjukaimad kujundajad on just nimelt entsüklopeediliste teadmistega toimetajad, nagu Raul Sulbi ja Jüri Kallas, või tõlkijad, nagu Juhan Habicht, Krista Kaer ja Mario Kivistik – ega seegi, et toimetaja jääb seejuures pigem passiivseks vahendajaks kui autorite aktiivseks suunajaks, keele ja stiili vormijaks.[3]

Ulmekirjanduse olemasolu üle Nõu­kogude Eestis on peetud esmapilgul paradoksaalseid vaidlusi. Ühest küljest pole ju nagu midagi vaielda – kas mitte Henn-Kaarel Hellat ei avaldanud lisaks kaheköite­lisele „Naiste maailmale” veel hulganisti jutte, kas eesti keeles mitte ei ilmunud parasjagu palju tõlkeulmet? Ometi ei ole vaidlused sündinud tühjalt kohalt: kui Astrid Reinla 1991. aastal küsis, kuhu jääb eesti ulme, ja retooriliselt arutles, „kas sobib ulmevisioonideks keel, kus tuleviku kategooriatki peab ümbernurga väljendama”,[4] siis osutas ta sellega ulmekultuuri puudumisele, tõigale, et üksikud tekstid ei moodusta veel kirjandust. Sarnast seisukohta väljendab artiklis „Eesti ulmest 150 aasta jooksul” ka Sulbi, kelle järgi puhtakujulist žanriulmet enne 1980-ndaid eesti kirjanduses ei leidunudki: „Kogu varasemat tekstikorpust võib käsitleda kui peavoolu­kirjanike üksikuid katsetusi fantastika vallas, mis tulid mõnel välja loomulikumalt, mõnel kunstlikumalt.” (TFK2, 238.)

Ometigi ei sünni ükski kultuur tühjalt kohalt ja kui tal eelkäija puudub, siis võib ta selle sageli ise konstrueerida. Üks võimalus on seda teha puhtakujulise metateksti vormis, nagu seda on Sulbi esitatud eestikeelse ulme ajalugu. Teistsugust lähenemist esindab Jüri Kallase ja Joel Jansi koostatud Nõukogude Eesti ulme antoloogia „Minu isa luulud”. Kogumik sisaldab 17 juttu, mille autoritest mõne fantaasia- ja ulmeharrastus on teada-tuntud (Hellat, Beekman, Tuglas), mõnel vähem üldteada, kuid samas orgaaniliselt seotud nende tõlketegevusega (Ehin, Saluri), mõne puhul aga suisa ootamatugi (Juhan Saar, Tarmo Kulmar, Rein Sepp).

Sulbilikust vaatenurgast võib, nagu juba nähtud, öelda, et Kallas ja Jans on endale Nõukogude Eesti žanriulme kaardistamise näol seadnud võimatu ülesande. Kultuuri­tõlke kaudu on see võimatu objekt siiski ilmale manatud, sest olemata küll tõlge võõrkeelest, on „Minu isa luulud” siiski mitmes mõttes tõlkeline. Esiteks ­asetub see „Ulmeguru ulmesarja” neljanda raama­tuna ühte ritta välisulme klassikute tõlkekogumikega. Teiseks ei ole Nõukogude Eesti ulmet lugejale võimalik serveerida ilma tutvustavate tekstide ja saatesõnadeta, mida kõike on kokku omajagu: koostaja avasõna, lühitutvustused iga autori kohta ning kokkuvõtteks ülevaade nõukogudeaegsest kohalikust ulmest.

Omamoodi tõlkimise vorm on ka tekstide valimine. Koostajad Jans ja ­Kallas esitavad valikuprotsessi küll võrdlemisi mehaanilisena: kogumikku otsustati võtta vaid perioodikas ilmunud žanriulme valda kuuluvad tekstid ning jätta kõrvale romaani­katked ja näidendid, igalt autorilt valiti välja üks kõige enam meeldinud lugu. Ometi kätkeb selline esmapilgul neutraalne lähenemine endas selget subjektiivsust, mis tuleb esile Sulbi eesti ulme lühiajaloo (TFK2, 227–248) ja Henn-Kaarel Hellatile kirjutatud järelehüüde (TFK2, 309–312) taustal. Subjektiivseks peaksin isiklikult juba mitmete kogumikku valitud lugude arvamist žanri­ulme hulka – selle nimilugu, Ülo Mattheuse „Minu isa luulusidki” võiks sama hästi nimetada fantastiliste või sümbolistlike elementidega teoseks, nagu ka Helju Rebase „Tegu”, Friedebert Tuglase „Helloi maad” või Andres Ehini juttu „Ubi est hortus ­botanicus?”. Rein Saluri „Krahvi poja” kohta on loo tutvustuseski mainitud, et seda peeti ilmumise ajal pigem satiiriks. Aga see pole etteheide, vaid lihtsalt nending, et Jans ja Kallas on otsinud nõukogude perioodi ulmes iseennast ning edukalt. Kogumik on kindlasti rohkem koostajate nägu, kui nad (oma sõnades) arvavad.

Kui siinkirjutajagi tunneb nõukogude­aegset eesti ulmet eelkõige laste- ja noorte­ulmena, Aatomiku ja robot Ropsi lugude ning Urmas Alase Pioneeris ja hiljem Põhjanaelas ilmunud juttude kaudu, siis „Minu isa luulud” on läbinisti täiskasvanulik. Põneva sündmustiku asemel on rõhk pigem poeetilisusel ja psühholoogial, inimeste käitumisel. Kokku moodustub omamoodi lummav tervik, nii võib isegi hakata uskuma Nõukogude Eesti ulmekirjanduse olemasolusse.

Just nimelt tervikutaju on see, millest ma tundsin kõige suuremat puudust Sulbi kogumikke lugedes. Suur töö on ära tehtud, kuid tulemus jääb ikkagi fragmentaarseks, pigem faktide kogumiks kui kirjanduslooks. Tõsi, teistsuguse tulemuseni jõuda ongi võib-olla puhtalt ulmevälja mastaapsuse tõttu võimatu. Juba ammu pole tegelikult olemas kuldset lugejat, kellel kogu ulmekirjandus läbi loetud ja selle ajalugu algusest lõpuni peas. Paratamatult ei saa seepärast mööda küsimusest, kas ja kuidas kõnetab kuldsele lugejale kirjutatud kirjandus­lugu ja -kriitika praegusaegset, plastist (pronks või raud kõlaks liiga heroiliselt) lugejat. „Minu isa luulude” mõtestamisega jääks selline lugeja pigem hätta, kuna ei suuda vastata kõige fundamentaalsemale küsimusele: miks ulme? Kui žanriulmet polnud veel sündinud, siis mis ajendas üht või teist autorit pruukima ulmekirjanduse võtteid? Kust tekkis ulmesund? Sulbi püüab sellele isegi vastata, kirjutades kahe köite peale kokku võib-olla kõige leidlikumas lõigus: „Väga hea luule avardab inimeste tajusfääre moel, mida on raske kirjeldada, ja teeb meid paremaks inimeseks. Väga hea ulme avardab inimeste maailmatunnetuse ulatust moel, mida on raske kirjeldada, ja teeb meid paremaks inimeseks.” (TFK2, 307.) Lõhe kirjanduslooliste faktide ja selle järelduse vahel jääb aga suureks, kõigi väljendite tähendus lugeja sisustada. Hoolimata välisest bravuurist on Sulbi sisimas hämmastavalt arglik. Ehk just sellepärast jäigi tal oma terra fantastica leidmata?

 

[1] Vt arvustust kogumikule: T. Hallaste, Ühest mustast monoliidist eesti kirjanduses. Looming 2021, nr 6, lk 846–848.

[2] Vt P. Torop, Kultuur ja tõlge. Tartu, 2011, lk 142.

[3] Viiteid sellele leiab Sulbi arvustustestki, näiteks Indrek Hargla „Maris Stellat” lahates tõdeb ta: „Toimetaja Mario Kivistik on hakkama saanud küll igati korrektse keeletoime­tusega, kuid igas muus mõttes on tekst toimetamata.” (TFK2, 388.)

[4]A. Reinla, Kuhu on jäänud eesti ulme­kirjandus? Keel ja Kirjandus 1991, nr 7, lk 435.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood