Artiklid
-
Seisatamisi ja vaatamisi, lihtsalt
Kristel Algvere: „Merehurmarohi”. „Värske Raamat”, 20. SA Kultuurileht, 2017. 79 lk.
Sarja „Värske Raamat” kahekümnes köide tundub esimese hooga üks kõige isikupäratum selles muidu üsna efektselt eriilmelises rivis, nõnda et kui üldpildis kaamet luuleaastat kokku võttes küsib Margit Tintso: „Kuhu on jäänud eesti luule vägi?” ,…
-
Emamaalembus
Tõnu Õnnepalu: „Valede kataloog. Inglise aed”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 389 lk
.
Tõnu Õnnepalu, või täpsust ja ammendavust taotledes ka Emil Tode, Anton Nigovi nime all ligemale veerandsaja aasta jooksul kirjutatud proosateostele on ajalises järgnevuses iseloomulik järkjärguline eemaldumine selgest süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost —…
-
Intervjuu: Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud
2017. aastal ilmus Marko Kompuse kümnes raamat, „Rotikuningaõppus”. Kakskümmend aastat tagasi luulekoguga debüteerinud autorit on aga produktiivsusest hoolimata hämmastavalt vähe käsitletud ja kajastatud — seda ilmselt suuresti tema loomingu tavatuse pärast. Oma osa on kindlasti luuletaja tagasihoidlikul isikul, millele viitas ka 2005. aastal valminud Jaan-Jürgen…
-
Aeg lendab
Aktselerantlikke elukubratsioone
Mitte kaotada aega, mitte jääda
vahele või maha, ah, mitte sarnaneda
end kordavate loomadega, ainetega nagu vesi
või kivi, mille käitumist saab ennustada! H. Auden, „Lubjakivi kiituseks” Mida vanemaks saame, seda kiiremini lendab aeg. Sellel on puhtloogiline seletus: kümneaastase lapse elust moodustab üks aasta tervelt kümnendiku, viiekümnese…
-
Pekka Lilja punane raamat
Pekka Lilja: „Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest”. Koostajad Pekka Lilja ja Mart Velsker. Tõlkijad Ene Kaaber, Andres Langemets, Heldur Niit, Ele Süvalep, Linda Uustalu, Eva Velsker jt.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 374 lk.
Kõik algas punasest raamatust. Jyväskylä ülikoolis kogu akadeemilise karjääri läbinud…
-
Sinine tool
On leitud — „Looming” oli juba sündides vana.Ja tunnustatud Tuglast tegutsemise eest tulevikutundes. Kas pole need asjad omavahel vastuolus?Mitte rauk, aga vana sedavõrd, et teada, kuidas olla, mida öelda ja millal pidada mõjukas paus, kuni need, kes tahaksid selle pausi täis rääkida, hakkavad ennast tundma…
-
Eestimaa saatuse laul
Doris Kareva: „Unes nägin ma Eestimaad. Kohavaip”.
„Huma”, 2018. 96 lk.
Kui ma selle kohavaiba mustritega lähemalt tuttavaks sain, valdas mind painajalik nägemus möödanikust. Unenägu see ei olnud, aga Doris Kareva verbaalsesse muusikasse salvestunud armuaja salateadvuse puudutus võis küll olla!
Taaselustus 1980. aastate teine pool. Venestuspressi survel…
-
Kirjanik Rutt
I
Olin viimasel ajal sageli mõtisklenud naiskirjanike üle. Seda eeskätt seoses kunstnikega laiemalt. Mulle tundub nimelt, et naiskirjanik mingis mõttes rohkem seda ideaali väljendada võib, mida ma üldse vaimuinimese hoiakuna näeksin uusimal ajal. Just naisinimene oma teatavate füüsiliste ja hingelismõistuslike omadustega võiks puhtaimalt kehastada neid kvaliteete,…
-
Vaba reha
Triin Soomets: „Vaba raha”.
„Nynorden”, 2017. 63 lk.
Triin Soometsa luuletuskogu pealkiri, avaluuletus ja veel mitu teksti viitavad kirjanikupalga süümekale: tema liigutab vaevalt lillegi, aga kuskil ootab seetõttu vaba reha, mille liigutajad meid, niisama suupruukijaid ülal peavad. Poeedi südamel on koorem kanda, muremõte mõlgub: „vahetan roosidel vett…
-
Shinichi Hoshi ja shōto-shōto
Veebruarikuu „Loomingus” esimest korda eesti keeles tutvustatud Shinichi Hoshi, jaapanipäraselt 星新一 [Hoshi Shin’ichi] (6. IX 1926 — 30. XII 1997), oli Jaapani novelli- ja ulmekirjanik. Tema loomingust leiab küll romaanimahtu teoseid nii nooremale kui vanemale lugejaskonnale ja ka perekonna ajalugu käsitlevaid biograafiaid, kuid tuntud on…
-
Éric Vuillard, Prix Goncourt 2017. Meetod
Kui Éric Vuillard jutustuse „Päevakord” („L’ordre du jour”) eest möödunud sügisel Goncourt’i auhinna sai, tuli see paljudele väga suure üllatusena.Miskipärast on auhind enamasti läinud autoritele, kelle raamat ilmub sügisel, kurikuulsa rentrée littéraire’i ehk kirjandusliku kõrghooaja jooksul. „Päevakord” oli aga kevadine saak. Peale selle pole tegemist…
-
Rahvalik ja lahe, hüva lugeda
Mart Kivastik: „Armastuse vormid”. „Väike Öömuusika”, 2017. Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt…
