Artiklid
-
Riia aknad
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi…
-
Sõõr Suurupi kohal
Villem Valme: „Öömüük aknast”. „Kirimiri”, 2018. 77 lk.
Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle. Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja…
-
Kriitiku sünd
Mudlum: „Ümberjutustaja”. „Elusamus”, 2017. 302 lk.
Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem…
-
Katkestusi pärast katkestust
fs: „Tätoveerimata inimene”. EKSA, 2018. 70 lk.
Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu”…
-
Homo soveticus’e puudumine
Eesti- ja Liivimaa põliselanikel oli XIX sajandil ümberrahvustumiseks vähem võimalusi kui tänapäeval. Valikuid oli õieti üks — saksastuda. See tee oli avatud igale haritud eestlasele, ka abielu kaudu seda legitimeerides. Vabatahtlikke „ülespoole” venestujaid oli üle-eelmisel sajandivahetusel suhteliselt vähe hoolimata sellest, et Peterburi oli meie rahvusliku…
-
Katse portreteerida Paul Laant
Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda? Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes…
-
Neli tegelast, Udumees ja tuul
Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”. „Tuum”, 2018. 358 lk.
Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga…
-
Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses
Arusaam oma maa või rahva positsioonist ning vaimujõust Euroopas või laiemalt kogu planeedil on selgelt mõjutatud uurija, praktiku või looja enda tegevusala mõjust ja olulisusest üleüldises teadus- ja kultuuriloos. Enesehinnang ja sellest tulenev suhtumine oma lähiringkonda — olgu kodusse, perekonda või laiemalt kogu oma „klanni”…
-
Raha on, aga hingata ei saa
Andra Teede: „Pikad mehed, pikad elud”. „Jumalikud Ilmutused”, 2018. 70 lk.
Andra Teede järjekordne luulekogu on huvitav oma originaalse ülesehituse poolest. See on väga kindlailmeline, otsast lõpuni loogilise ülesehituse ja ainevallaga teos, tõeline tervik. Kuivõrd autor on naissoost, pealkiri aga viitab ühemõtteliselt meestele, on loogiline,…
-
Sült, Proust ja kultuuriajakirjanduse jääknähud
Janar Ala: „Oma rahva lood”. J. Ala, 2018. 172 lk.
Janar Ala debüütteos „Ekraanirituaalid” („Jumalikud Ilmutused”, 2014) võeti hästi vastu, jagus lugejaid ja kriitikutegi kiidusõnu. „Ekraanirituaalide” puhul kordusid mõisted „olmekirjandus” ja „hipster”, mis olid enam või vähem asjakohased, kuigi kõige lähemale kultuuriajakirjanikust kirjanikuks tõusnud (või langenud)…
-
Fagira D. Morti baarikapp
Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”. „Tuum”, 2018. 96 lk.
Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti…
-
Kultuuridevahelised erinevused
Vabandusega, et pealkiri on nii igav kui üldse võimalik, tunnistan, et see sai kiiruga varastatud ühe paksu raamatu kaanelt, mida kavatsesin tsiteerida. Ja ma ei tahtnud minna globaalse pealkirjatrendi liimile, mispuhul oleks tulnud põrutada umbes nii: „Sotsiaalkonstruktsioonide võsa ja rahvuslik lageraie”. Mõtted poleks sellisest eputamisest…
