Artiklid
-
Kõik võetakse arvesse
Olle Lauli: „Kuristik”. „Gallus”, 2018. 439 lk.
„Kuristik” on ambitsioonikas raamat. Hõlmab suure tüki ruumi ja aega: tegevus toimub Ukrainas, Venemaal, Eestis, Ameerikas; algab aastal 1923 ja lõpp leiab aset XXII sajandil. (Tulevikuulmet siin siiski pole, järgmist sajandit jagub vaid viimasele leheküljele.) Noorimad tegelased on ehk…
-
Tõeluse servakesel
Jan Kaplinski: „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus”. Tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv. „Verb”, 2018. 143 lk.
Ei olemisel ega olematusel ole pääsu — meile ega lastele ei jää mitte midagi — tõelus on nagu mängijaga mängiv pall — see mis on meie vahel on meist tugevam…
-
Aulilaulust huntide lauluni
Heli Illipe-Sootak: „Augustirebane”. „Raudhammas”, 2018, 63 lk.
Looduse aastaring teksti struktureeriva nähtusena ulatub eesti kirjanduse algusaegadesse, Otto Reinhold von Holtzi lamburilooni „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa” (1817). Aastaaegade vaheldumist järgiva kompositsiooniga on näiteks ka Underi „Eelõitseng” (1918) ja mõned 1960-ndate luulekassetid. Kevade…
-
Surmatuules sünnid uueks
Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”. „Ilmamaa”, 2018. 102 lk.
Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina…
-
Kõne „Loomingu” 95. sünnipäeval
Head loomingulased ja loomingulised
Sõna looming on tuletis tegusõnast looma. Sõna pärineb Toomas Haugi ettevaatliku arvamuse järgi Johannes Semperilt aastast 1918 ja läks laiemalt käibesse järgmisel aastal. Aga esimene sellenimeline kogumik ilmus anno 1920 ja kandis pealkirja „Looming I”. Kogumiku avas Henrik Visnapuu kuulus manifest „Vastne…
-
„Selle nimel tasub ennast lolliks teha”: Jan Kausi 23 novelli
Jan Kaus: „Enne kui unisusest saab reegel”. „Post Factum”, 2018. 287 lk.
Kuigi mööda kirjandusmaailma käib ringi üks tont, mis kuulutab, et novellikogud ei meeldi ei kirjastajale ega lugejale ning neid pole mõtet avaldada, sest keegi neid ei osta, on neis mingi ainulaadne võlu, mida näiteks…
-
Ema hääl
Minul ja minu emal on üks suur erinevus. Mina räägin vaikse, tema aga kõva häälega. Tegelikult oli ka minul vanasti kõva hääl. Kohe algusest peale. Esimeses klassis pidin seepärast mängima näärivana, kes hõikab lapsi üle saali kingikoti juurde kokku. Teises klassis tuli mängida kuningat, sest…
-
Meresõidu ketramine, kangelaste kulgemine
Hanneleele Kaldmaa: „Oliver”. „Elusamus”, 2017. 69 lk.
Hanneleele Kaldmaa on rõhutanud, et erinevalt teistest tänapäeva (noortest) luuletajatest ei kirjuta tema endast või oma igapäevaelust. Tõsi, žanrieksperimendiks nimetatud „Oliver” liigub teisi ja omanäolisemaid teid. Viidatud suveluuletuse saates ütleb Kaldmaa, et nende muinasjutuliste meresõitjatega toob ta eesti kirjandusse…
-
Lindude ja loomade sõda
Ei-ei, ei mingit sildistamist. Jätan ütlemata, kes on linnud ja kes loomad. Ei, need ei ole naised ja mehed. Rootsi kõrgemas vaimuilmas on kriis ja Rootsi Akadeemia lõhe ei lähe naiste ja meeste vahelt. Sellel, mis puhkes oktoobris 2017 ühel ajal ülemaailmse Me-Too-kampaaniaga (vt „Looming”…
-
Valumälu ja mäluvalu ehk miks ei tasu karta minevikuga tegelemise valu?
Mälestused on salakiri, mida peab dešifreerima. Mälestuste ainus mõte on kirjutavas käes. Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni”
Elu pole mitte see, mida sa elasid, vaid see, mida sa mäletad ja kuidas sa mäletad ja siis sellest jutustad. Gabriel García Márquez, moto Käbi Laretei raamatus „Otsekui tõlkes….
-
Kolm pilti
Annelinn
Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad veneaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbrusega võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga…
-
Olla teel, mitte kohal
Aado Lintrop: „Tõusta mägede õlule. Luuletaja Himaalajas”. „Go Group”, 2018. 439 lk.
Buddha õpetuse paalikeelses kaanonis kõneldakse kolme sorti tarkusest, mida eristab üksteisest protsess, kuidas tõde inimesse jõuab. Neist esimene on suta-mayā paññā ehk „kuuldud tarkus”. See koosneb teiste inimeste tõekspidamistest, ühiskondlikest keeldudest-käskudest, mis võetakse omaks…
