Artiklid
-
RUITLASEGA TAMULA KALAVETEL JA VÕRU TAGAHOOVIS
Olavi Ruitlane: „Vee peal”.
ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk
Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama…
-
Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926—1927
Kui Eduard Vilde koos elukaaslase Linda Jürmanniga 1917. aasta kevadel pärast pikka pagulusperioodi (Vilde oli poliitiline pagulane 1906—1917) kodumaale naasis, sukeldus ta ühe tuntuma sotsiaaldemokraadina kiiresti siinsesse poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vildet jätkus sellel murrangulisel ajal justkui kõikjale. Ta osales Tallinna linnavolikogu töös, avaldas sagedasti…
-
Väsimuse märkideta
Mats Traat: „Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 411 lk.
Oled sa ikka selgusel ja kindel, et sul on Mats Traadi proosa ja eriti tema kultuuriloolise proosa asjus midagi olulist veel avalikult ütlemata? Niisugune või umbkaudu niisugune kahtlemine andis endast üsna varsti märku, kui olin…
-
Igapäevane ilu ja teisi jutte
Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk.
Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht…
-
Kimbuke äpardunud lastelaule
Täide tarkus
Juuksejuure tasandil
ringi liigub täi,
elab oma elu,
valimas ei käi.
Kuid ei leia asu…
-
Petseri, kuid mitte veel nõukogude venelased
Nadežda Katajeva-Valk: „Seal, kus ma sündisin”.
„Dialoog”, Tartu, 2014. 248 lk.
Alates 1990-ndate algusest on Eestis ilmunud mitmeid põlisvenelaste memuaare, mille autorid kirjeldavad elu Eestis 1920.—1930. aastatel. Eesti keelde on neist tõlgitud Tamara Miljutina ja Maria Pljuhhanova teosed. Kuid venelaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest, seda enam Eesti territooriumist…
-
Keel ja kohad. Kolm lühiportreed portugalikeelsest kirjandusest
Seda põgusat tutvustust kirjutama asudes tabas kirjutajat ilmselge kimbatus — keda võtta, mida jätta. Soov anda ühe artikli raames ülevaade kõigist olulisematest tekstidest ja tegijatest päädiks tüütu nimepuistamisega. Konteksti tundmata läheksid autorid ja pealkirjad lugejal peagi meelest. Üheainsa kirjaniku loomingule keskendumine annaks võimaluse kedagi päriselt…
-
Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest
1
Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Joseph Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta…
-
Kroonikat
4.—6. septembrini toimus Ungaris Badacsonytomais 13. soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni kongress, mis sel korral oli pühendatud dramaturgiale. Kongressil viibis Eesti delegatsiooni koosseisus 10 inimest, kirjanikke (Arvo Valton, Kauksi Ülle, Merca, Jaanus Vaiksoo, Indrek Koff, Eva Koff) ja teatriinimesi. Kongressi ettekanded olid Valtonilt („Soome-ugri rahvaste dramaturgiast”) ning…
-
Tallinna helid ja lõhnad
Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”,…
-
Tõeline Jüri Kolk
Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.
„Tuum”, 2015. 191 lk.
Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud…
-
Eile nägin unustuse nägu
Eile nägin unustuse nägu — unustuse illustratsiooni, unustuse peaaegu täiuslikku pildilist vastet. Raske oleks öelda midagi muud halli igavikutolmuga — või unustuse tuhaga? — kaetud toa kohta selle vana maja ülemisel korrusel, kus iseenesest võinuks tuksuda hoone süda. Sest kunagi oli ta seal tuksunud, kindlasti.
Kitsas…
