$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvo
Vihma nõtked pisarad liuglesid aknaklaasil kui läbipaistvad laululuiged. Arvo seisis, käed seljal, ja silmitses maailma läbi selle vesise moonutuse. Tin-tin-tinn,…
See lugu juhtus mitte just väga kauges tulevikus, täpsemalt kusagil kahe tuhande kolmekümne viienda ja neljakümnenda aasta vahel.
Oli soe ja…
Istusin kollasel plasttoolil nagu hunnik kallerdist. Mingi vastik võdin oli sisse tekkinud. Minust vasakul oli väike valge külmkapp ja see…
Kuumas köögis praeti kartuleid ja ahjus küpsetati moosikooki. Salatiks krabas vanaema maja eest lahke pihuga kõike, mis roheline. Hakkis saagi…
Šarniir nr 5
Nii kaua, kui end mäletan, on mind alati hullutanud orgaaniliste lahustite lõhn. Markerid lasteaias, küünelakk teismeeas, tärpentin esimeste õlimaalikatsetuste juures… Nende vürtsikas ja magus lõhn mähib meeled keemilisse ämblikuvõrku, mis teravdab taju ning kergendab vaimu. Minu suhe nende vedelikega ei ole lihtlabase tarvitaja…
Tegelased:
GEORG GUSTAV KELLNER, David Kellneri ja Dorotea Kellneri ristipoeg, tuleb Tartust
CHRISTIAN FRIEDRICH SEELIGER, David Kellneri venna Christiani pojapoeg, Stockholmi Saksa kiriku organist, David Kellneri assistent
ANNA CHRISTINA KÖNIG, Regina Gertrud Schwarzi tütar ja Dorotea tütretütar…
Tol talvel kontrollisin postkasti harva, keskeltläbi paar-kolm korda kuus. Ühel päeval tundsin, et lausa pean sinna vaatama. Võti krigises keerates nagu ikka, kast ise nihkus sel ajal kinnituste küljes pisut vasakule nagu alati. Uks avanes kerge plõksuga ja ainsa asjana nägin kastis väikest sedelit.
„Lõhkusin teie…
Ma olen kollane õun närvilisel tänavaäärsel. Kiirgan ja koltun. Selja taga müriseb parkla üksikute autodega. Olen nende jaoks sama märkimisväärne nagu kustuvad jooned parklapinnal. Neistki sõidetakse üle. Meist kõigist.
Kaugemal ületavad ristmiku kaitsevärvides sõidukid, mida märgates liigub mõte paratamatult tankidele. Vaenlane lõriseb mälupõhjas nagu vastärganud karu….
Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu.
Olin juba päevi niisama linnas ringi käinud, lootuses kohata mõnd…
Lipud, peaaegu türkiisjalt sinised ja erkkollased, andsid kalmistule lummavalt sportliku ilme. Tuhanded lipud, utoopiliselt energilised, suured ja väiksemad. See oli…
Serhii Kazimir on 2022. aasta 11. märtsil Vene diversantide seatud lõksu kukkunud Ukraina pataljoni luurajate rühma komandör. Tema oli see, kes langetas otsuse – valime vangistuse, mitte surma. Ta vabanes 2024. aasta jaanuaris vangide vahetuse raames.
Kohtusin Serhiiga 2024. aasta 1. mail Kõjivi haiglas, kuhu ta oli tulnud…
Raamat läks nagu lupsti, ei saanud arugi, kuidas ta ihu külge klammerdus ja kuuehõlma nagu väike laps ruudulise lapiteki endale peale tõmbas ning veidi aja pärast ühtlaselt hingates uinus. Katrin sai aru, et kui ta nüüd tahaks raamatu endast välja rebida ja riiulisse tagasi panna,…
Maxima uksed avanesid sahinaga ja Berit astus lapsekäru lükates sisse. Kärus istus tema peatselt aastaseks saav poeg Robin, kes oli hommikul natuke viril olnud, nii et Berit kahtlustas, et poiss on jälle haigeks jäänud – alles oli üks nohu- ja köhaperiood lõppenud –, aga kraadimine palavikku ei…
Oskus itkeda esteetiliselton oskus itkeda konstruktiivseltja see on võti tulevikku.Marju Lepajõe
Tegevus toimub Aniita onu suvilas Ida-Virumaal, kus ta lapsepõlves veetis suurema osa suvedest, kuid viimastel aastatel eriti ei käi. Nüüd aga suvitab Aniita onu majas, mis on majanduslikel kaalutlustel osaliselt ümber ehitatud lihakombinaadiks. Ta on…
Põrgu on võõrutusnähtude kõrval spaapuhkus. Eelmise õhtu kodeiinikookon oli kõigest sume mälestus. Kui kuskil oli paradiis olemas, siis paradiisi ukse taha sai kodeiinikokteili limpsides. Pisike armas poiss mõnuvannis. Minevikuvaluta, kompleksideta rüblik rukkiheinas jooksmas. Täpilise kleidiga Kerttu ja esimene musi. Varem oli lapsepõlv, nüüd oli kaif,…
Riisipuder veega, kuivikud ja juudi tee. Ta oli eelmisel esmaspäeval ikkagi jõudnud perearsti vastuvõtule, sinised nitriilkindad villaste all käes ja Covidi-aegne mask sahtlist välja otsitud. Oli üsna raske arstikeskuse koridoris toolil püsida. Pea käis ringi ja maski vahelt ei tulnud kopsudesse piisavalt õhku. Vene vanaproua…
Jumal, kuidas me Pariisis laulsime!
Sattusime suurele kontserdile. Üleüldse me sattusime kogu aeg kuhugi. Ja lõpuks sellele kontserdile, mis oli kõige tipp. Väike tüdruk laulis, väga kleenuke, peaaegu düstroofik, aga laulis nagu vaim, nagu ime, tal oli väga kõva hääl, aga mitte selles polnud asi, vaid…
Kirsi tonksas karamellistatud apelsinisektorit oma kohupiimatordi lõigul. Küünlaleegi peegeldus vilksatas metallkahvlil. Kook oli puutumata. Kirsi ei tundnud juba nädalaid millegi maitset. Üle laua istus Rein, kes põrnitses kuuma vaniljekastmega üle ujutatud marjatarretist ega tundnud erilist soovi seda maitsta. Paar oli tulnud nädalavahetuseks Pärnu spaahotelli.
„Sa ei…
Nii nagu keegi ammu enne mind oli maja ehitanud, hakkasin mina oma elupäevade lõpus maja lammutama. See ei käi suure kolinaga ja ekskavaatoritolmu saatel silikaattelliseid korrapärastesse püramiididesse sättides, et soovijad neist hiljem koerakuute või Hiina müüre saaks ehitada. Lammutamine käib tasa ja targu. Iga kord,…
Ma ei tea, kas õpetaja Siider kunagi Uffizi galeriisse või Museo del Pradosse jõudiski. Ma ei tea, kui vana ta õieti oli, kas ta jõudis iseseisvuse taastamise ära näha. Koolieas tunduvad ju kõik õpetajad muldvanad. Ma ei tea, kas ta võttis kohe esimesel võimalusel ette…
Elutoa seinal rippus keraamilise kella kõrval kaks pilti. Üks oli pruunikates toonides õlimaal, mis kujutas mõtlikult kirjatööd tegevat meest. Teine oli graafiline portree Kafkast. Inimestest oli mu elus puudu vanaema mees ehk vanaisa. Kui tumeda peaga vanaema mu õla kohale kummardas ja nukralt ütles, et…
Võõras alateadvuses on midagi väga erilist. Kui ta on ilusasti ära trükitud, raamatu või ajakirja kaante vahele pakitud, siis suhtud temasse kui valmistootesse, nagu kingapaari, sääreväristajasse või ülikonda. Kui ta on veel keele-eelses käsikirjas, lähened temale hoopis teistsuguste tunnetega. Nagu millelegi, mis on veel poolik,…
Vanaema rääkis alati: „Sa pead kogu aeg teadma, kus on su nõel. Inimese süda on nagu võimas magnet – ajad endale nõela kogemata sisse, siis liigub ta su kehas kiirelt ja kindlalt mööda veresooni, kuni on lupsti otse südames. Ja siis, kallis laps, oled sa surnud….
Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt….
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.