
Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt….
18.15. Jõudsin kohvikusse varem, kui olin arvestanud. Miks just täna ühistransport nõnda valutult liikus? Õues vingus tuul ja sadas lörtsi, nagu märtsis ikka. Rammus lumevihm langes nagu aegluubis ja tegi talvemantli täiesti märjaks. Õnneks oli mul selle all fliis, see hoiab hästi sooja. Astusin kerge…
Ja ausalt öeldes: sama hästi kui end sauna taha pärna otsa puua võib näiteks pliidipuud aegsasti enne suuremaid vihmasid kuuri alla riita laduda. Sellest sai Onu kolmapäeva õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel ärgates üsna selgesti aru ja sellega ta otsustaski kiiremas korras pihta hakata….
Kogu moos
„Kus sa olid?” küsis kume hääl. Hääles kõlas rõskus, tüdimus, aga ka tigedus. „Käisid jälle oma litsaka juures?”
„Mitte kusagil ma ei käinud. Siin olen olnud,” vastas ta trotslikult, nii vana hinge kohta lausa nooruslikult.
„Ära valeta, või sa arvad, et ma sinu sisse…
Ma olen väike tüdruk ja tean, et vanemate magamistoa pruunis lakitud sektsioonkapis õmblustarvete karbi taga kamme täis kilekoti põhjas on ümbrik, mille sees on valged kindad. Kamme, erinevalt sugulastest, on meil palju – plastmassist oranžid, tumeroosad, pruunid ja rohelised suured kammid. Suured, rasked ja koledad….

Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus…

Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu…

Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus…

kuidas kirjutada luuletust
kuidas saavutada head vormi ja õnnetunnet
kuidas ennast ära tappa
kuidas ennast kiiresti ja valutult ära tappa
Pisike roosa punu lippab mööda mu keha, roosa notsuke – minu tütar. Hammustab, näpistab ninast, siis jookseb minema, arvab, et hakkan taga ajama, maksan kätte.
Ta kaalub üle kümne kilo. Käed on tugevad, sõrmed kui tangid, küüned teravad.
Juuksed pole veel pikad, aga juba kõrva…
Mu ees liival vedeleb peaaegu tööstuslikes kogustes ajupuitu, kõrgemal luidetepealsel kasvavad piklike roheliste lehtede ning suurte roosade õitega vahajad lilled ning õhk lõhnab soola ja niiskuse järele. Rand on peaaegu inimtühi. Eemal jalutavad ainult paar inimest koertega. Ma vaatan, kuidas lained üksteise järel kaldale rulluvad…

Mida on ühist William Shakespeare’il, Napoleonil ja James Gandolfinil? Tõenäoliselt üsna mitu asja, võib-olla neile ei meeldinud pühapäeva pärastlõunad, naabri…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.