Tänavu kevadel möödub 150 aastat Eesti Kirjameeste Seltsi esimesest ametlikust koosolekust Viljandis 1872. aastal. Mida praegune kultuurirahvas, kirjutajas­kond sellest tähtpäevast mõtleb? Enamik küllap arvab: tolmune, arhailine, museaalne, huvituseta värk, millest jäänud tekste on tänapäeval piinlik ja vaeva­rikas lugeda. Ennemuistne poolorjapõli, algeline teadvus, Villude visa võitlus välis- ja sisevaenlasega, priiusepüüde agoonia. Vajalik mooramehetöö, kahju ahistavates oludes kinni olnud esivanemaist. Süüdimatu enesekolonisatsioon nii ehk naa, patriarhaalses, ilma naisteta mudelis. Uljaste merekarude laev nagu Underi „Kotermanis”, mis põhja näriti. Respekt muidugi, kuid ajalooline, mitte aktuaalne. Õige, las tähistavad, kuidas muidu, annavad euromündi välja ja panevad tahvli, teevad konverentsi, ega teisiti saagi – rahvuslik kultuurilugu. Kuid läheme nüüd oma särava digitulevikuga edasi.

Ma ei välista, et mul endal on seesama loor silme ees olnud. Tuglase sisendusjõulist ja üksikasjalist, plastilises stiilis monograafiat „Eesti Kirjameeste Selts” (1932, 1958) lugesin kolm-nelikümmend aastat tagasi ja olin, vahelik, ­vapustatud. Senini kestab ängistus hinges – milline ussipesa, kõik nagu üks mees üksteist salvamas, vastastikku vandumas, häbiväärselt salakaebamas. Ärkamisaja kahe võitleva leeri legend: rahvuslik-radikaalsed 500-kroonised jakobsonlased – need õigemad, kes rajalt maha võeti –, ja konservatiiv-klerikaalsed 10-kroonised hurtlased-jannsenlased, kes pigem pidurdasid kui edendasid. Kuni venestus neilt kõigilt võhma välja võttis, nii et tuli oodata uusi nooreestlasi vanade nooreestlaste ehk sakalaste tuules. Skisoidne skisma, näotu ja tüütu. Õilsad romantilised revolutsionäärid, kel tõrvik kõrgel, ent sortsid kallal, ja kahtlaselt pragmaatilised, äraostetavad evolutsionäärid, kes ka kuidagi hõõguda vindusid. Pika mokaga on mööndud, et päris mõttetud need viimased ju ka ei olnud, eriti rahvaluule kogumisel.

Ma väidan täie kindlusega: see akadeemiline legend on jumalast ekslik, ja nõukogude ajal moondus see veel meelega pahatahtlikuks. EKmS-i koht eesti kultuuriloos on lohku hööveldatud, tema tegelik tähtsus tühistatud, tähelepanu fookus on nihutatud tegevuse rahvahariduslikult põhisisult kildkondliku juhtkonna tüliõuntele. Vahetet laps, nagu Underi ühes teises ballaadis. Kes viitsib, võtku kätte „Eesti kirjanduse ajalugu” II (1966) või midagi järgnevat, kui üldse leitakse, ja noppigu paar sisulisemat tõetera neist vähestest sõkaldest, mis on alles jäänud. Häbi tunnistada, aga me kultuuriteadvus on seltsi alatähtsustamist tõe pähe võtnud. Mart Laar, Malle Salupere ja teised tänuväärt teadjad on küll seda moonutust tugevalt lammutanud, nii Hurda kui ka Jannseni tähenduse taastanud ja hümniks tõstnud. Aga seltsi enda rehabiliteerimist ei ole seni veel toimunud. Niisugune ülesanne võiks olla meie järgmine prioriteet.

Ja seepärast: Martin Heideggeri hermeneutilise keelefilosoofia ja pragmapoeetilise kõnetegude teooria toel juhin tähelepanu EKmS-i  r i i k i l o o v a l e  l u u l e t e o l e. See Kulturkampf tuleb taas väärtustada ja talle kuuluvale aujärjele tõsta. Kirjameeste seltsi riikiloov luuletegu on kalevipoeglik makrokõnetegu, mis moodustus sadadest väiksematest kõnetegudest ja nende iteratsioonidest.

Loojal sähvatab idee, vaimne relatsioon, ja ta sõnastab selle. Väljendatuna saab mõte omale olemise ja ajalise kestmise, mõõt märgitakse maha. Rajatakse miski, mis hakkab kandma iseennast ja endast johtuvalt tulevast. Konstrueeritakse keeleline ja vaimne eksistents, millele võib järgneda aineline kehastamine. Iga selline tegu on olemuselt poeetiline, rajav olemaütlemine. (Nagu kirjutas Hölderlin: luuleliselt asub inimene siin maa peal.) Heideggeri meelest oli üks olemaütlemise väljendusi ka riikiloov tegu. Selline oli Eesti Wabariigi „Kalevipoja”-põhine manifest siinsetele rahvastele, mis lõi uue poliitilise reaalsuse. Kuigi tuleb lisada, et ka muud sedalaadi kehtestamised, nagu teaduslik-tehnilised avastused ja leiutised või uute lahenduste loomine mis tahes alal, on luulelised rajamised. Kusjuures seda ei tehta ainult verbaalselt, vaid ka pildis, valemis, liikumises, helis, esemes ja seepärast – igasuguse uue tekitamine ja talle olemise andmine on oma olemuselt poeetiline inauguratsioon.

EKmS ei ole küll eestluse autor ega algataja, aga ta võimestas selle. Millised olid seltsi eestlust loovad olemaütlemised? Esiteks: Eesti vaimuriigi tagasivõtmatu edendamine. Teiseks: eestluse – kui ideoloogia ja psühholoogia – süvendamine ja levitamine. Kolmandaks: omariikluse ettevalmistamine. Rääkimata lehvivast vaimust, aga puhtstruktuurseltki on EKmS kui teaduslik asutus või demokraatlik parlamentaarne organisatsioon otsene eelkäija Eesti Kirjanduse Seltsile (1907) ja Eesti Rahva Muuseumile (1909) – ning hilisemale kirjandusmuuseumile –, aga samuti nii Eesti Vabariigile endale (1918) kui ka Tartu Ülikoolile kui emakeelsele rahvusülikoolile (1919), ja Eesti Kirjanikkude Liidule (1922) takkaotsa. Seminaristi ja hilisema teoloogiaüliõpilase Rudolf Kallase ja teiste „Kalevipoja” lugemisringi kuulunud üliõpilaste kaudu mõjutasid kirjamehed ka paralleelselt tegutsema asunud Eesti Üliõpilaste Seltsi (1870), mille sinimustvalge lipu Kallas 1884. aastal Otepääl sisse õnnistas.

Kolm uurijat kolmest epohhist tõdevad ühtmoodi, et EKmS-il (1872–1894) oli tuumne asend esimese laulupeo järgses Eestis. Friedebert Tuglas: „E. Kirjam. Seltsi keskne asend ärkamis- ja venestamisaja nähtuste hulgas määrab ka tema ajaloo laadi ja ulatuse.”^[1] Mahukat uurimistööd teinud Tuglase isiklike eiramiste suhtes viisakalt, ent otsustavalt kriitiline Rudolf Põldmäe ütleb niisamuti: „Niisiis kuulus Eesti Kirjameeste Seltsile keskne osa rahvusliku kultuuri arendamises.”^[2] Põldmäele toetudes kinnitab ka Mart Laar, et eestlust ja iseseisvust ülesehitav tegu oli seltsi tegevuse tuumaks, mis ulatub tänasesse päeva: „Kõige tähtsam – Tuglase poolt rahvuslikule liikumisele omistatud „eeskava” ehk omaenda maal peremeheks saamine on endale Eestis taas vastuse saanud.”^[3]

Kui Eesti Kirjameeste Selts oli hilisemal ärkamisajal eestluse tuumaks, siis mis oli selle tuuma tuumaks?

Ma seaksin kõigest ettepoole seltsi kui omalaadse eestluse akadeemia. Tegu oli pulbitseva rahvaülikooliga, mille „õpetlikud kõned” ja trükised väetasid innukalt me maad, pakkudes teaduspõhist haridust vaimunäljas koolmeistreile. Õpi­himulised koolipapad moodustasid nimelt enamiku kuulajaskonnast ja just nende eri- ning üldharimise nagu ka õpikute loomise jaoks Jakobson seltsi algupäraselt asutas. Aga muidugi ka üliõpilastele, kirikuõpetajatele, literaatidele ja muule haritumale linna- ning talurahvale, maa soolale üle kogu Eesti. Kes on aastate pikku osalenud mõnes seminaris, nagu mina Analüütilise Filosoofia Seltsi omas, mida kantseldas füüsik-loogik Madis Kõiv, see mõistab hästi, kuidas põhjalik üksteise õpetamine teeb inimese teiseks.

Niisiis oli EKmS kõikehõlmav haridusasutus, me esimene teaduste akadeemia. Esiotsa kaks, varsti aga neli pikka aastakoosolekut koos sisukate ettekannetega (kokku kuni paarsada) ja trükiste pideva vooga keskmiselt kuni sadakonnale osalejale – seda ei olnud toonastes oludes teps vähe. Et seltsi liikmete arv võis kolme-neljasaja pealt ka kõvasti üle tuhande hüpata, ilmutab üht-teist mõeldava publiku hulga kohta.

Järgmised jutupunktid, tuginedes Põldmäe viidatud käsitlusele, ei ole vähem tähtsad:

–          rikkalik emakeelse õppevara tulv koolidele kõikides õppeainetes;
–          rahvakooli arendamine ja mitmekesine didaktika;
–          rohke kirjanduslik-teaduslik trükitoodang; sadakond toimetist, 18 sajaleheküljelist aastaraamatut;
–          rahvaluule ja vanavara ülemaaline kogumine, avaldamine ja uurimine;
–          eesti ja maailmakirjanduse (vene ja Euroopa), lastekirjanduse, kriitika, tõlkimise ning poeetika käsitlemine;
–          Kreutzwaldi, „Kalevipoja” ja eeposte väärtustamine;
–          emakeelekorraldus (grammatika, ortograafia, nimed), murded, uue kirjaviisi valdav eelistamine;
–          usundi, kommete, muinasjuttude tutvustamine;
–          Eesti ja maailma ajalugu, arheoloogia, etnograafia;
–          teiste teaduste ja ainete tutvustamine: võõrkeeled, soomeugrindus, psühholoogia, moraal ja karskus, usuõpetus, kodumaaõpetus, kirjatehnika ja stenograafia, matemaatika (aritmeetika, geomeetria, meetermõõdustik), õigus, astronoomia, füüsika, bioloogia, geograafia, tehnika, tervishoid, kehakultuur (turnimine), talundus, looduskaitse;
–          kunstide tutvustamine: muusika ja laulmine, noodikogud, kujutav kunst, arhitektuur, rahvarõivad ja -kunst;
–          naabermaade tutvustamine, reisikirjeldused;
–          kasulik raamatukogu; käsikirjade, dokumentide, kaastööde, müntide (4056 näidist), fotode jm artefaktide arhiiv;
–          suhtlemine Soome Kirjanduse Seltsi jt naabritest kolleegidega;
–          seltskondlik läbikäimine, ühistegevus, kirjanduse võidupeod.

Ilmaasjata ei andnud kuberner vürst Sergei Šahhovskoi 1893. aastal kõrgemale poole murelikult aru: palju suuremaks probleemiks kui väiksearvuline saksa separatism on Eestis kujunenud uus meelsus – „Eesti ainult eestlastele” –, mis juba „osutub riigile hädaohtlikuks”.^[4] Vaja see pidu ära lõpetada ja EKmS kui häiriv olukorramuutja kinni panna. Varsti nii ka sündis.

Rahvusliku liikumise üld- ja päevaküsimused olid seltsis pidevalt kuum teema. Parteilise parlamentarismi kirglikus harjutamises ja üle kivide-kändude läbimängimises ilmnes ühtlasi tuleviku poliitika mõõde. Omaaegne algerakondlik palett oli siiski rikkam ja nüansseeritum, kui sisendab senine lihtsustatud skeem (n-ö demokraadid ja konservatiivid nagu lõhestatud USA-s). Määrasid pigem kolm-neli, mitte kaks põhisuunda: jakobsonlik vene kaardile mängiv rahvuslik fundamentalism, jannsenlik alalhoidvam ja väsinum ning hurdalik ärgas ja toimekas eestlusekeskne kiriklikkus. Ideoloogilise triangulatsiooni kõrvale balti­saksa ja venestuse kontekstis – keiser, usk ja isamaa ehk vene-saksa-eesti kolmnurk – võiks aga lisada veskeliku „eesti keele erakonna” (nagu Juhan Liiv seda hiljem väljendas) kui täiesti teistel alustel tegutseva üldharidusliku programmi. Enamgi: EKmS-i juurde tekkis ju ka alustavate kirjameeste sektor, mille aktiivliikmed olid tulihingelised Jaan Tõnisson ja Eduard Vilde – haridusasutus neilegi vaimse ja maise vabariigi loojatele.

Seltsi rohketest publikatsioonidest mainiksin lõpetuseks vaid mõnda sümbol­väärtusega pealkirja: Carl Robert Jakobsoni „Kooli Lugemise-raamat” III, Jakob Pärna „Oma tuba, oma luba”, Jakob Hurda „Vana kannel”, Mihkel Veske antoloogia „Eesti rahvalaulud” I–II, Jakob Kõrvi „Eesti-rahva muiste-jutud ja vanad-kõned”, Juhan Kunderi „Eesti muinasjutud”; Jaan Bergmanni „Sõnakene luuldest”, Matthias Johann Eiseni „Kalevala” I osa tõlge, Jaan Jõgeveri „Eesti muinasaeg” ja Henriku Liivimaa kroonika Jaan Jungi tõlkes. See ei ole tühi-tähi, vaid verstapostide rida seitsmepenikoormasaabaste teel.

Ergo censeo: Eesti Kirjameeste Seltsi au ja väärne koht tuleb taastada.

---

^[1] F. Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts. Tegevusolud. Tegelased. Tegevus. Kogutud teosed 13. Tallinn, 2009, lk 13.

^[2] R. Põldmäe, Eesti Kirjameeste Seltsi taotlustest ja saavutustest. „Keel ja Kirjandus” 1974, nr 11, lk 675.

^[3] M. Laar, Tuglas ja Eesti Kirjameeste Selts. Rmt: F. Tuglas. Eesti Kirjameeste Selts, lk 413.

^[4] F. Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts, lk 307.