Lembit Kurvits tahtis olla tõeline poeet. Astuda meie ette saja-aastasest igavikust otsekui meie päevade Juhan Liiv. Rebida rinnast põleva südame ja näidata sellega just nagu tõrvikuga teed. Ta oli mees, kes ei hoolinud kuulsusest ega rikkusest. Ta tahtis olla romantikute käilakuju, aga temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister. Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus „Väike-Kamari õhtud” on kõik võetud elust: loodus, isiku- ja kohanimed. Ent vaid Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis lähevad siiani paljudele hinge. Ja järgmistes teostes „Tühermaa” (1986), „Armastuseta” (1990), „Meie ühine vend armastus” (1991), „Taevaskojalapsed” (1993), „Matle laul. Pühendatud tütrele” (1994), „Vanad Soome saapad” (1997), „Kakskümmend viis luuletust” (2001) ja „Tõrvalill” (2003) enam-vähem samas vaimus. Kurvitsa lapsepõlv möödus murdelisel Põlvamaal, see kinkis talle keeletaju, ilma milleta pole luuletamine mõeldav. Ent samas oli ta pärit keskkonnast, kus raamatuid ei loetud ja kus ka vangikamber polnud võõras paik. Sealt pärit hoiakud jälitasid teda eluteel, kuid tema pingutas ja pingutas, jõudis välja Tallinna Pedagoogilisse Instituutigi. „Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,” kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?” Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus pakutud soojust vastu võtta ja sellega rahus elada. Liiviga seovad Kurvitsat veel armastusest ja lugupidamisest sündinud teod. Nagu Liiv annetas oma ainukese pintsaku korjandusele „Estonia” teatri ehitamiseks, nii võis Kurvits ilmuda ootamatult paikadesse, kus ta teadis olevat inimesi, keda ta austas, ja teha mingi vähenõudliku kingituse.Lisaks kordumatutele tekstidele jääb Kurvitsast siiapoole surma veel Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Kurvits Lootuse tänavalt”, mis jutustab poeedi 60. sünnipäevapeo tähistamisest. Ka Kurvits ise oli hooldekodust tulnud Tartu Kirjanduse Majja. Kaamera fikseeritud täpsed detailid loovad realistlikust poeedist realistliku portree: nikotiinitõrvast kollased näpud, murest murtud ilme, tagasihoidlikud kulunud riided. Aga pidulikul sündmusel sõnavõtjad kiidavad. Ja ei määri mett mokale, vaid räägivad seda, mida mõtlevad.Mida soovida? Et oleks selliseid poeete rohkem? Või et oleks vähem raske saatusega inimesi? Lembit Kurvitsat oli õnnistatud isepärase luuleandega ja jäägu teda alatiseks meenutama selle parimad viljad. Eesti Kirjanike Liit
Lisa kommentaar