Lumivalgukese talv

Öö tuleb, 
must nagu eebenipuu, 
valge nagu lumi, 
punane nagu veri.


Ratsanik

Ühel hommikul saab maailm su kätte, 
haarab kratist ja viskab kärestikku,
kannab üle kivide ja kändude, 
taob pea mõlki, kondid katki, 
riided räbalaiks.
See maailm, mis saab sind kätte, 
niipea kui silmad avad,
tervitab sind karmi kaisutusega.
Kaisuta teda vastu.
Karga ta turjale,
hoia kümne küünega kinni:
universum, siit ma tulen!


Kuni lõpuni

Kui oskaks alustada otsast peale,
nii et meri vabiseks,
nii et maa kõiguks,
õhk väriseks,
puud kukuks kallakile,
kui ainult oskaks olla tagasi alguses,
küll siis oleks ja teeks kõike otsast peale
kuni lõpuni välja.


*

Külmselgetel õhtutel jõuavad kohale 
veripunased tuulelohed,
nõjatuvad mu metsale
nii, et viimne valgus 
ei valgusta mitte maad, vaid taevast,
ja siis ma mõtlen,
mida küll tähendab
see taevas.


Minna Mielender

Minu vanaema oli Kiini talu perenaine, 
kel oli kuus last, kümme lehma,
kolm hobust, kakskümmend kaks lammast, sead sulus, kanakari
ja kangasteljed, kus ta tegi oma lammaste lõngast 
kõik pere tekid ja linased voodiriided,
kindad, sokikudumine, söök, koristamine, need ei tulnud nagu arvessegi –
need said kui muuseas tehtud, 
ja veel ta toalilled ja õuelilled, asparaagused ja jõulukaktused,
pojengid, nartsissid
ja ta moosid! 
Mu vanaema ploomimoosid, ta ahjusoojad leivad, mulgikorbid
ja mesipuud.
Mu vanaema, Minna Mielender, 
jäi oma viimastel aastatel, kui pojad Siberis ja talu hävitatud,
„jalust natuke ära”
ja mina olin õnnelik,
sest leidsin ta alati üles, 
kui ta istus, käed süles,
ning vaatas mind oma laukatumedate silmadega.