Üks kummaline mees astus mööda tolmust ja väänlevat teed. Tema keha ei olnud harjunud selles maastikus liikuma ja tundus, et ümbritsev maailm haistis seda võõrust. Kivid kippusid veerema ta kohmakate jalgade all, puuoksad haarasid kiuslikult juustest ja tuul räsis võõrapärast musta ametirüüd. Kuid teeline sikutas vaid kandami kindlamini õlgadele ning lausus mõttes oma kummalisi loitse.

Tema järgmine öömaja ja peatuspaik pidi asuma poole päevatee kaugusel. Võõra taeva raskus rõhus ebamugavalt rändaja õlgu. Ilm oli ühtlaselt pilves. Siinses niiskes kuumuses tundus, nagu liiguksid aeglaselt läbi sulava klaasi – niisama palav ja viirastuslik näis talle õhk. Võimatu oli aru saada, kas ta oli teel olnud juba päeva, pool või mingi ebamäärase igaviku, mida uni ja unustus keeldusid poolitamast.

Riisipõldudel töötasid mõned inimesed, paljasjalgsed lapsed mängisid seal­samas lähedal tolmus.

„Kas te oskate mulle aega öelda?” pöördus teekäija põngermannide poole oma jäigas, äsja omandatud keeles, mille silbid kangekaelselt tema kurku ja hammaste taha takerdusid.

Kõnetatud poisike pööras pea taeva poole, vidutas silmi, kuid suutmata seal valitsevast tühjusest midagi suuremat välja lugeda, andis rändurile märku, et too hetke ootaks. Poiss jooksis päkkade välkudes lähedal asuva majakese poole ja peaaegu kohe sealt jälle välja tagasi, süles pulstunud, puhevil kassivolask. Ta tõstis loomakese abivalmilt võõramaalase silmade kõrgusele. Too jõllitas arusaamatuses kassi rahulikesse silmadesse. Paistis, et kass oli laste väntsutamisega harjunud. Külalise võõristust nähes pööras poiss loomakese näo enese poole ja heitis tema silmadesse asjatundliku pilgu:

„Loojanguni on veel aega, kuid keskpäev on juba kaugelt möödas. Kuhu härra teel ongi? … Jah, sinna peaksite enne päevalooja kenasti kohale jõudma.”

Kas ta heidab minu üle mingit peent nalja? Või, vastupidi, on lapsuke lihtsameelne? Kas teda noomida või kiita, mõtles rändaja kimbatuses. Lõpuks tänas ta ajanäitajat kerge peanoogutusega ning astus, nüüd juba pisut reipama sammuga, juhatatud suunas edasi.

Piimjas valgus hakkas alles õrnalt videviku varjudes lahustuma, kui ta pärale jõudis. Keskmise suurusega külake laius piki mäenõlva, kaugel allpool sillerdamas jõe hõbedane niit. Otstest kergelt ülespoole painutatud katuseservad meenutasid misjonärile hooletult käest pandud raamatuselgi. Esimest korda sellele maale jõudes oli noormees pidanud seda heaks endeks. Kirjasõna usku inimesena näis talle, nagu elaks iga kohalik perekond iseenda väikese pühakirja kaitse all, isegi kui nad seda veel ise ei tea.

Ametivendade maja, mis talle ajutist ulualust pidi pakkuma, leidis ta kerge vaevaga kätte. Vaikselt tihenevas hämaruses kumasid selle seinad kummitusliku valevusega. Tema eelkäija oli juba kodumaale naasmas, nad olid mõne päeva eest sadamas põgusalt kohtunud. Suuremaid juhtnööre tal noorele ameti­vennale anda ei olnud, soovis vaid kannatlikku meelt ja usaldust kõrgemate jõudude vastu.

Majahoidjaks oli jäetud misjoni kohalik juht ja abiline, väike käbe vanamees, keda läikiva kiilaspea ja väledate jalgade tõttu Klibuks kutsuti. Mööda mäe­kallakut kulgevat külatänavat joostes meenutas ta tõesti nõlvakult alla veerevat kivi. Too oli juba väikesesse ahju tule teinud ning pani parasjagu õhtuoodet lauale. Söögi kõrvale rääkis uustulnuk oma kummalisest vahejuhtumist kassiga. Klibu noogutas heakskiitvalt:

„Nii ta on jah, kass teab neid asju kõige paremini…”

„Loom? Mõistuseta olevus? Mis võib temal ajast aimu olla?”

„Kassi silmad on meie ajaarvaja, või noh, mis arvaja, teadja. Aeg istub kassi silmades.”

„Kuidas seda mõista?”

„No vaata, varahommikul ja videvikus, siis on tema silmaterad niisukesed suured, ühest otsast ainult pisu-pisukene lapergused, justkui kanamuna. Päeva edenedes tõmbub kassi pilk kokku, otstest üha teravamaks, nagu selle magusa puuvilja seemneke siin. Keskpäeva paiku on tema pilk terav kui nõel ja hakkab varsti pärast lõunat jälle laienema. Niimoodi saab ühe päevakese ilusti viieks osaks jagada.”

Teeline raputas pead: „Mõni ime, et teie rahvast igavesteks päevavarasteks peetakse, kui te oma talitused ja päevakava arutu loomakese kätte usaldate! Või veel! Sellele maale jumalasõna tuua, see olgu muidugi esimene siht ja pürgimus, kuid seejärel, õigemini, ühes sellega, tuleb siin ka uutmoodi ajaline kultuur juurutada.” Ta libistas käe raske, teetolmust ja higist laigulise rüü voltide vahele ning tõmbas välja läikiva inkrusteeritud uuri, mis omaniku suureks meelehärmiks oli küll poolel teel seisma jäänud. Kellasseppi tuli siin, sellel paganlikul maal, aga tikutulega taga otsida.

„Näe, uus aeg on juba teie poole teel!”

„Kuidas saab aeg uus olla?” päris Klibu huviga.

„Uus aeg on mõõdetav, viiludena laiali jagatav nagu mandariin, nii et seda lahkesti kõigile ja kõikjale jagub. Mõõtmatu aeg ümbritseb inimest nagu tihnik, kaardistatud aeg aga juhatab kindla teeraja kätte, mis aitab meil sihile jõuda,” jahvatas külaline kohmakalt, kuid seda suurema kirglikkusega.

„Miks ma peaksin tahtma oma aega laiali jagada? Kas aeg ei olegi siis mul, vaesel mehel, ainuke kindel omand?” uuris Klibu kahtlustavalt.

„On ju ometigi tööaeg ja puhkeaeg, mida jälgida…”

„Mis siin mõõta, kui päike näitab selle meile niigi kätte?”

„Lastele on seatud õppimise ja mängimise aeg.”

„See aeg kulgeb ju piki elukaart. Igaüks õpib nii palju, kui talle parasjagu vaja on. Õnnelikud on need, kes suuremate õppetundideta vanaks võivad saada.”

„On veel palvetamise aeg, millest tuleb jumala austuse märgiks kinni pidada…”

„Ja sa arvad, et teie jumalal endal on kell? Kas tähtsam pole kogu oma aja­natukesega püüda kõrgematele jõududele meelepärast elu elada, selmet vaid valitud hetkedel andeks paluda?”

Teeline kohmetus. Ta oli kindel, et täpsus maistes asjades oli õige ja vooruslik, kuid kuidas tõestada ajamõõtmise tarvilikkust neile, kes polnud allutatud ühelegi vanemlikule autoriteedile – õpetajale, tööandjale, vanajumalale? Ja veel, kui see oligi „metsikus”, mille väljajuurimisel temagi osaline pidi olema, siis kuidas kindlaks teha, et umbrohu asemel mõnd imetabast tulilille välja ei juuritaks?

„Jätke endale see uus, õhukeseks viilutatud aeg,” jätkas Klibu rahulikult peeni­kest piipu toppides. „Kassi silmades peegeldub aja tõeline olemus, voolav ja igavene. Aeg on valgus, päikese tõus ja loojumine, inimese liikumine ruumis, sünd ja surm. Aga ükski neist ei ole katkestus, vaid ainult silmus. Milleks teelisele kaart, kui ta ei lahku kunagi kodust?”

Pikast ja väsitavast teekonnast hoolimata magas külaline sel öösel rahutult. Homme, kohe hommikul paneb ta kirja selged ja lihtsasti mõistetavad argumendid, mis uut elukorraldust toetavad, ja riputab selle ilusti maja välisküljele üles, mõtles ta veel enne uinumist.

Unenäos oli ta äsja maale astunud, seisis selle võõra maa pealinna sadamas, lõhnadest ja värvidest tummaks löödud, ühe käega kramplikult pigistades reisikohvri sangasid, teisega hoides oma seismajäänud uuri, kalli õpetaja kingitust. Ta sammus kesklinna poole, lootuses midagi hamba alla leida. Ehkki kaarikuid ja tõldu siin sama hästi kui polnudki, olid tänavad igat masti liikumist tihedalt täis. Oma suure pagasi ja ebakindla sammuga kippus ta pidevalt kohalikele jalgu jääma ning oli esimese teemajani jõudes tõuklemisest juba täiesti läbi klohmitud.

Tänulikult tühjendas ta kolmandat kausitäit aromaatset suppi, kui märkas söögi­ruumi teises otsas silmatorkava välimusega külalist. Eurooplase moodi riides mees, kõigist kohalikest vähemalt peajagu pikem, jõukalt, kuid lootusetult vanamoodsalt riides, silmitses teda huviga. Nende pilgud kohtusid ja võõras noogutas tervituseks. Rõõmustades võimaluse üle mõnes tuttavas keeles vestelda ja võõras linnas pisut juhatust küsida, viipas noormees kutsuvalt peenele härrale.

Kui too end sirgu ajas, kõrgus tema pealagi otse laetaladeni välja.

„Tere tulemast, noormees! Kust ja kauaks teie siia nõiakatlasse sattusite?”

Noor misjonär rääkis innukalt oma kutsumusest, ohtlikust teekonnast ja üllast ametist, mis usutavasti annab jõudu ka kõige suuremate väljakutsetega silmitsi seismisel. Pikka kasvu võõras noogutas teda kuulates hajameelselt. Härras­mehe nägu jäi osalt torukübara varju, mida ta tee- ja alkoholiaurudest läbi imbunud õhust hoolimata peast ei raatsinud võtta.

Tuluke nende laual vilkus viimases surmaheitluses. Abivalmis teenindaja, kes teekannu täitmas käis, vahetas ka lambi. Süttiva tahi sähvatus valgustas viivuks kogu laudkonna eredalt välja. Tasside ja pudelite pikad varjud volksatasid üle lauaplaadi, lenduv säde langes võõra silmadesse ja kustus. Põgusa hetke jooksul jõudis nooruke misjonär vestluskaaslasele pilgu heita ja, pigem tunnetuslikult kui sõnastatud mõttena, jõudis tema teadvusesse arusaam, et tollel ei ole varju. Justkui ei kuulukski see kõige kogukam, tumedam ja silmatorkavam kuju siin ruumis inimeste maailma. See mõttevälgatus oli aga nii üürike, vestlus nii kaasahaarav ja päeva jooksul kogutud muljete pagas nii raske, et tähelepanek möödus vaid kerge pinnavirvendusena.

Torukübaraga võõra pilk peatus katkisel uuril, mis laual hoolikalt kokku pandud taskurätiku peal lebas.

„Milline kaunis meistritöö, aga kahjuks vist mitte enam töökorras?”

„Ta ei pidanud reisi vastu, ilmselt hiilis mereniiskus ligi. Pean siin mõne kellas­sepa üles otsima,” laiutas noormees kurvalt käsi.

„Kas lubate?” Võõras võttis uuri ettevaatlikult näppude vahele ja tõstis kõrva äärde, silmitses seda hindavalt ja naeratas siis kavalalt, justkui oleks talle üleannetu mõte tulnud. „Ma usun, et see hakkab taas tööle, kui kord kodumaale pöördute. Maailmas on kahjuks veel paiku, kus aeg on suurem, kui üks väikene masinake seda mõõta suudab.”

„Lootsin, et sellest on mulle siin teenimise ajal abi. Kindel päevaplaan, harju­mused ja sihipärane tegutsemine on oluline osa uusaegse inimese kultuurist, inimeseks olemisest. Moodsa elu mugavused, kodune keelekeskkond, lähedased – neist kõigist võin suurema eesmärgi nimel loobuda, kuid aja määramine on siin osa eesmärgi poole liikumisest. Kaubanduslikult oleme küll need maad juba enesega liitnud, kaugused on muutunud vähese vaevaga läbitavaks, kuid kui siinsed rahvad ikka veel metsikus igiolevikus viibivad, siis on ju vähe lootust nende teiste, kõrgemate eesmärkide saavutamisekski.”

„Mnjaa, see võib tõesti hirmutav olla…”

„Raskusteks valmistumata ei oleks ma selle ettevõtmisega liitunud…”

„Te saite must valesti aru, hirmutav mitte teile, vaid kohalikele, kelle ajaga te kaubitsema kavatsete asuda,” katkestas teda Torukübar ning kõverdas muiges huuli. „Aga kes olen mina, et teile nõu anda. Usu ees peavad argumendid taanduma…”

Ta koputas kõvera küünega kolm korda vastu kella sihverplaati ja kuulatas rahulolevalt.

Misjonäri jahmatuseks jõnksatasid seierid püüdlikult ja uur hakkas taas ühtlaselt tiksuma.

„Aeg on jälle sinu,” lausus Torukübar ja heitis kella hooletu viskega õhku. Misjonär haaras kella järele, kaotas tasakaalu ja libises põrandale. Tema pilk jäi pidama madala lauakese alla, kus olid ristatud Torukübara jalad. Peente pressitud pükste alt turritasid välja jämedad karvaste äärtega kabjad.

Misjonär ärkas hirmuhigiga kaetult. Ta lebas veel mõne hetke, katsudes hingamist rahustada, ja jõllitas mõttetühjalt lage. Väljas valitses koidikueelne poolhämarus. Läbi riisipaberiga kaetud vaheseina imbus tuppa piimjat valgust. Hingamise rütmiga liitus üks teine, rahulikum ja mõõdetum rütm – tiksumine!

Ta kobas käega öökapikest – kas tõesti?! Ent uur oli samavõrd liikumatu kui eile. Kaks kellaosutit olid kaheteistkümne peal peatunud nagu palves kokku pandud käed. No muidugi, see oli vaid uni, miks oleks pidanud selle järelmid pärismaailma kanduma? Ta lõi risti ette ja kuulatas uuesti, tiksumine aga kestis hommikuvaikuses endise selgusega edasi.

Ta nihutas vaheust ning kiikas eesruumi, kus ahju lähedal oli end kerra tõmmanud Klibu. Tiksumine valjenes. Ta kükitas vanamehe kõrvale maha ja kuulatas. Ilma kahtluseta tuli tiksumine tema seest. See oli ühtlane ja kindel, täpse kellavärgi õlitatud toimimine.

Oskamata sellest endiselt midagi suuremat arvata, astus misjonär majast välja. Hommikuõhk tervitas teda meeldiva värskusega. Öösel oli mägedelt külale laskunud rammus udu. Nurga tagant ilmus üks kass ja hõõrus end helli­tust nurudes vastu noormehe sääri. Looma silmaterad olid suured ja ümarad nagu kanamunad.

Ta pani ärgates kuuldud tiksumise kõrgel asuva küla teistmoodi rõhust tingitud tinnituse arvele. Pikk teekond, harjumatu kliima ja pilvealune ilm olid küllap tema kehale oma jälje jätnud. Sealsamas aga ilmus ukseavasse Klibu unine pea, kes uuris talt hommikusöögisoovide kohta. Küsimust saatis monotoonne, pisut summutatud, kuid ometi selgesti kuuldav kellaosuti liikumine.

Päeval pidi misjonär minema külaelanikega tutvuma, et nad teaksid, kellelt vajaduse korral nõu ja abi küsida, ja et anda teada teenistuse toimumisaegadest ja väikese koolirühma kokkupanemist arutada. Sedamööda aga, kuidas küla ärkas ning tema aina uute ja uute inimestega kohtus, kohus ka tiksumine tema kõrvus. See muutus mitmehäälseks sümfooniaks, ähvardades oma intensiivsusega kõik mõtted ja tunded enese alla matta.

Igal inimesel, kellega ta kohtus, näis olevat oma sisemine kell. Mõned neist tiksusid vaikselt ja ärevalt, teised raske kaalukuse ja sügava tämbriga nagu vanamoodsad kappkellad. Mõnel oli selge ja puhas kõla, justkui kirikukell, mis helisedes üle maa ja vee otse kõrgustesse tungib. Teised lõid ebaühtlase löögiga, mõningaid samme vahele jättes, siis jälle segiminemiseni kiirustades. Lapsed kõlasid tema kõrvadele meeldivamalt, selge ja ühtlase rütmiga, vanemate inimeste puhul pidi ta pingutama, et nende lööke üldisest kakofooniast eristada.

Päeva lõpuks oli ta sedavõrd kurnatud, et otsustas õhtusöögi vahele jätta, puges tagaruumis teki alla ja toppis kõrvad vaha täis. Seal, pimeduses ja suhte­lises vaikuses lebades kaalus ta, kas suudab selle anomaalia kestes siin tööd jätkata. Seda kõike oli liiga palju. Oli see seotud tema möödunud öösel nähtud unenäoga? Oli see kuratlik needus või annaks seda pöörata jumalikuks õnnis­tuseks? Kas temast võiks saada hoopis kellassepp kohalikele inimestele, keegi, kes maha käivad mehhanismid taas elujõuliseks putitab? Ta kõhkles. See kõik kõlas liiga suurejooneliselt.

Noormehe sisemine veendumus aga ütles, et miski siin elus ei juhtu ilma­asjata. Kui see täielik kuulmine püsib, kui ta oskab sellega elama õppida, siis tuleks ju ometigi mõelda, kuidas seda inimeste heaks ära kasutada. Kas ta suudab ka enese sisemisi mehhanisme kuulda? Ta keskendus pingsalt, kuid ei midagi – tema enda sees valitses tüüne vaikus. Kingitud uur voodipäitsis lebas niisamuti vakka.

Järgmisel hommikul ärkas ta raevuka otsustavusega. Kõik see, mida ta oli arvanud tahtele ja teadmistele allutatud ajast, oli end nüüd manifesteerinud otse groteskse selgusega ümbritsevates inimestes. Ta uskus, et suudab selle üldise hüvangu heaks tööle panna. Enne kodumaalt teele asumist oli talle nagu ta ameti­vendadelegi õpetatud ka arstiteaduse aluseid ja ta olnud oma lennu parimaid õpilasi. Selles nägi ta väljapääsu.

Neid, kes tema väikesesse valgesse majakesse tervisemuredega pöördusid, jagus. Teati, et võõrastel kohmakavõitu tegelastel, kes siia kanti sattusid, on mingeid isevärki rohtusid ja nõkse, mis mõnestki ägedamast haigusest või vigastusest üle saada aitasid. Üsna kiiresti selgus aga noorele misjonärile, et ehkki tiksumise pealt võis hinnata inimese tervislikku olukorda ja mõnel juhul sedagi, kui palju elupäevi talle veel alles on jäänud, ei muutunud arstimine sellevõrra kergemaks. Pigem sugenes tema protseduuridesse mingi meeleheitlikkus, raevu­kus, mis ajapikku otse ahastuseks muutus. Iga kord, kui inimese sisemine rütm tema kuuldes aeglustus, vaiksemaks ja hõredamaks muutus, tajus ta oma lõputut diletant­likkust, inimvõimete piiratust, mis tema helge progressiusu jalgealust märkamatult õõnestas.

Päev-päevalt muutus see vastutuskoorem talle üha raskemaks kanda. Ta püüdis ümbritseva maailma häälekust vaigistada kõrvatroppide ja sidemete kihiga, kuid pälvis sellega vaid külaelanike võõristavaid pilke. Üha enam veetis ta aega inimestest eemal, mööda mäenõlvu kolades või jõgede ääres istudes, palvetades vaikuse naasmise nimel. Keeruline öelda, kas tema palvetele vastati, kuid ühel ööl ilmus tema unenägudesse taas torukübaraga võõras.

Ta istus misjonäri voodi kõrvale maha ja tema lähedus lohutas. Aeg oli viivuks peatunud.

„Kuidas läheb, kellassepp?” küsis ta pisut pilkavalt.

„Ma tahaksin maailma seisma panna,” vastas noormees kurvalt. „Kui see aga võimatu on, siis vähemalt ise sellelt maha astuda.”

„Miks siis kohe nii traagiliselt?” vangutas Torukübar pead. „Kahju oleks sellist noort elu raisku lasta, eriti kui õppetund on ilusasti omandatud. Ära muretse, kellassepp, ma annan sulle ajatuse tagasi.”

Ja tema silmades säras teatav sõbralikkus, isegi kaastunne matil lamaja vastu. Võõras sirutas käe välja ning asetas muhklikud, kõverate küüntega sõrmed viivuks noormehe silmadele. Too langetas kergendatult laud ja vajus pehmesse, unenägudeta unne.

Misjonär ärkas ja lebas mõne hetke, silmitsedes hommikuses poolhämaruses valendavat lage. Läbi riisipaberiga kaetud vaheseina imbus tuppa piimjat ­valgust. Teises toas magas Klibu veel õiglase und, tema rahulik nohisev hingamine oli selle varajase hommikutunni ainus heli. Siis tundis noormees jalgadel mingit sooja raskust, ajas end küünarnukkide peal istukile ja vaatas jalutsi poole. Seal oli end kerra tõmmanud ilus, läikivalt siidise kasukaga kass, kes mehe liigutamise peale silmad lahti tegi ja tema pilgule julgelt vastas. Aeg voolas jälle kassi silmades.