„Sulle tekib siia korts, kui sa vanemaks saad,” ütleb Juuni. Ta tõmbab oma näpuga mööda mu põske, kus asetseb joon, mida olen alati vaevumärgatavaks pidanud. Väike hall poolkuu näo vasakul küljel suunurga lõpus. Mul on sünnist saati viltune naeratus olnud ja see on aja jooksul vaid süvenenud. „Kas see pole mitte veider?” Ta on lähedal, kuid mitte piisavalt lähedal. Olen sellega ära harjunud. Sellega, kuidas tema nahk minu oma vastu kleepub. Minu rinna, kõhu, reite vastu liibub… Ja osa minust soovib, et ma poleks seda tunnet iial omaks võtnud. Et see poleks muutunud millekski iseenesestmõistetavaks.

Siin, tühisel pärastlõunal tolmuses päikesevalguses, on Juuni lihtsalt midagi sooja ja eraldatut, kättesaamatut, tahtes jääda kättesaamatuks minu käte vahel. Kui ma teda vaatan: tema silmade värvi, ripsmete kerkimisi, tekstuurset nahka, mis on üleni kaetud väikeste valgete karvadega, ja tema pikka keha, mis koosneb tõusudest, laskumistest, õõnsustest ja täidistest, on tunne, nagu ei vaataks ma üldse midagi täielikku. Nagu hunnik numbreid, mille vahel on plussid, aga mul pole õrna aimugi, mis nende summa on. Või äkki ma tean. Võib-olla tean täpselt, mis on vastus, kuid lihtsalt ei suuda seda endale tunnistada. Ei suuda seda uskuda. Ma näen teda ja tean: ta nimi on Juuni, ta on naine, ta on inimene. Kuid miski ei aita mul sellest täielikult aru saada. Saada aru, mis paneb selle kõik üheks kokku. Mida see ruum meie lahutamatute vormide vahel tähendab. Miks me ei võiks lihtsalt sulada üheks lõputuks kujundiks? Miks me ei võiks?

„Sa arvad, et ma olen vanaks jäämas?” küsin, libistades sõrmi mööda ta selgroogu. Ma higistan ta värsketel voodilinadel ja plaadimängijast voogab muusika. Mõni prantsuse laul, mida ma ei tunne, aga mis peaks mulle meeldima. Ma olen närvis, mõeldes selle peale, kuidas ta loo lõppedes end mu pealt lahti haagib, et minna plaati vahetama, jättes mind üksindusse. Külma valusasse üksindusse. Ära lahku, Juuni. Ma ei taha, et sa lahkuksid.

„Ma arvan, et vananemine on ilus,” ütleb ta. „See on lausa graatsiline. Me kõik vihkame vananemise mõtet nii väga, aga tegelikult on see lihtsalt uus eluhooaeg. See on talv ja mulle meeldib talv.”

„Mulle meeldib suvi,” sosistan.

„Muidugi meeldib.” Ta libistab oma käe mu juustesse. „Naudi seda.” Ja rebib end mu kleepuvast nahast lahti, et minna ja tegeleda lõpuni jooksnud plaadiga. Ohkan ja viskan käe üle silmade. Õues hakkas vist jälle lund sadama.

„Sa näed välja, nagu tahaksid mult midagi küsida,” ütleb ta, tulles voodi juurde tagasi, kuid selle asemel, et pikali heita, istub voodiservale, nagu külastaks haiglapatsienti.

„Kuidas sa seda tead?”

„Mu süda ütleb mulle.” Ta naerab linnulikult. Ta on väga ilus ja silmatorkav. Ma tahan ka oma käe tema juustesse lükata ja neid läbi kammida, kuni karvad sõlme lähevad ja mind otstes lõksu püüavad. Aga ma ei julge.

„Kas sa arvad, et mäletad mind veel kümne aasta pärast?” küsin. Ta hakkab uuesti naerma, seekord nii, et viskab pea tagasi ja haarab mu põlvest kinni.

„See on väga rumal.”

„Ma tean, aga kas sa jääd mäletama?”

Näib, et ta proovib minu pärast seda küsimust tõsiselt võtta. Proovib päriselt järele mõelda. Üllataval kombel teeb ta minu pärast väga paljusid asju. „Kas see on sulle oluline?”

„Teada saada, jah, aga see, et sa mind tegelikult mäletama jääd… ma ei tea.”

„Ausalt öeldes ma ei tea, kas see ka mulle oluline on.” Ta kehitab õlgu, süütab sigareti. Ta on endiselt poolalasti ja selles on midagi nii loomulikku, et ma unustan selle pidevalt. Ma arvan, et ta näeks riietega kohatum välja. „Ma püüan tavaliselt kõiki inimesi mäletada.” Ta viipab sigaretiga õhus. „Aga mälu on nii kummaline asi, sest, noh…” Ta itsitab nagu väike tüdruk. „…see on nii naljakas lugu. Ja see juhtus kaua aega tagasi.”

„Räägi mulle,” nõuan.

„Kui ma olin väga väike, nii viie-kuuene, viis ema mind igal pühapäeval ühte avalikku ujulasse. Ta soovis kogu südamest, et ma ujuma õpiksin – ta ise oli ka ujuja olnud, mõistad. Ja noh, ma ei mäleta sellest peaaegu midagi, ainus põhjus, miks ma tean, et me seal käisime, on see, et ema on mulle rääkinud. Enamasti oli see lihtsalt mingi sulistamine ja katsed vee all kukerpalle teha. Aga ükskord juhtus mul basseinis õnnetus, ma murdsin sukeldudes oma nina ja pärast seda ei läinud ma enam kunagi tagasi… Kuid mu kujutlusse on kivistunud üks pilt, üks ere stseen, viimasest teadlikust hetkest enne, kui ma pea ära lõin ja teadvuse kaotasin.

Ma olen vee all ja vaatan üles, põrand on ohtlikult lähedal, ma arvan, et olen tagurpidi, mu jalad on minu kohal ja – ja ma näen ühte väikest poissi. Ta seisab basseini äärel ja vaatab mulle otse silma. Ma polnud teda kunagi varem näinud. Ta naeratab, lehvitab, tal on armsad punased põsed ja tedretäpid ja suur sünnimärk paremal rangluul. Tema keha ja nägu on vee tõttu kõverad ja kõikuvad, kuid samal ajal näen kõike nii selgelt. Tema varesmustad kräsus juuksed, pisikesed kortsud silmade ümber, kriimustus punnis huule kohal, märkamatu arm laubal, beebipaks lõua all. Ma ei unustanud teda kunagi. Pole kunagi unustanud ühtki osa temast. Ma mõtlesin ta peale kogu aeg, mõtlen temale isegi praegu, kui basseine mainitakse või kui ma mõnda nägema juhtun. Imelik, eks? Arvan, et tunneksin ta ka täiskasvanuna ära, kui ta minust tänaval mööda jalutaks. Mõnikord avastan end seal kandis viibides üle õla mõnele noormehele otsa vaatamas, mõeldes tõesti, et leidsin ta üles, aga loomulikult pole see kunagi tema.

Noh, ja – ja hiljuti mu õde helistas mulle ja me meenutasime temaga mu isa. Ta lahkus ammu siit ilmast ja – ja…” Ta naerab jälle. „…tead, ma ei suutnud mäletada kolledžit, kus ta käis. Ega tema eriala. Ma ei mäletanud tema lemmiktoitu. Ja need ei olnud asjad, millest ta poleks rääkinud, vastupidi. Aga millegipärast ma lihtsalt ei suutnud. Isegi tema nägu oli lihtsalt midagi ebamäärast ja formaalset. Minu mälusse ei olnud temast jäänud mitte ainsatki eripära. Mitte midagi sellest, mis tegi mu isast selle, kes ta oli. Mitu sünnimärki tal oli? Kui palju marrastusi? Kui paksud olid tema vuntsid? Kui armistunud ta käed? Kõik, mida ma nägin, oli see poiss basseinist, ja ma puhkesin nutma ja panin toru ära. See on nii imelik, kas pole?”

Tema sigaret sai rääkides otsa ja ta kustutab selle voodi metallist jalale. Vaatan tema pingutuseta õrnu liigutusi ja lasen end lummata. Võrgutada. Kütkestada. „Jah, see on imelik,” vastan. Meie vahel on meeldiv paus. „Ma arvan, et on mõttetu uskuda, et mul oleks võimalus sinu mälestuste troonile pääseda, kui see väike basseinipoiss on selle halastamatu diktaator?”

„Nii see kord on.” Ta nügib mind naeratades, kuid ei tule piisavalt lähedale, nagu ma tahaksin. Miks ma ei saa temalt seda lihtsalt küsida? Lihtsalt öelda talle: „Tule siia, Juuni. Ma armastan sind, Juuni, ma tean, et olen lihtsalt eikeegi, võõras, aga see on tõsi. Ma ei taha sinult midagi peale sinu enda. Ma armastan sind.” Kuid selles on midagi nii seletamatult rasket. See on täiesti võimatu, justkui rikuksin sedasi mõnd seadust, ja seetõttu ei saaks ma seda öelda, isegi kui ma tahaksin. Aga mis seadus see on? Ja kelle jaoks see eksisteerib? Mispärast on meie kõri ümber okastraat alati, kui tahame väljendada armastust, tänulikkust, pühendumust? Ja üldse mitte siis, kui tahame põlata, vihata, halvustada…

„Aga ma arvan, et see väike korts jääb mulle meelde,” ütleb ta ja silitab mu suunurka uuesti. Naeratan vastusena tema puudutusele, võimendades joont oma nahal. „Ja see jääb mind kummitama ja ma ei tea, kellele see kuulub või miks see oluline on. Aga see jääb minuga.”

Soovin, et saaksin samaga vastata. Soovin, et saaksin Juuni välimusest kiiresti midagi välja valida ja öelda talle, et talletan selle endaga aastakümneteks. Kuid mu pilk ei haagi end mitte millegi külge. Ta on lihtsalt ilus – ei sünnimärke, jooni ega kortse. Mu jalgadest saab alguse paanika, mis jõuab pealaeni välja, aga surun värina alla. Mis mulle Juunist meelde jääb? Mida saan ma temalt võtta, mida saaksin enda omaks teha? Aita mind, Juuni, anna mulle midagi. Anna kild oma täiuslikku­sest, isegi kui see tähendab oma perfektse peegelpildi purustamist. Anna see mulle. Kas ma pole seda väärt?