Lõvid

I

See hull lasi lõvid õhku,
need mõlemad treppide ääres,
sealt alla viis vildakas rada
ja alastus talvisel teel

II

Tantsija, kes ei tantsi, lõvid, kel murtud suud
Mis sa tast taastad – ma mäletan
puuduvaid kivitükke
Muidugi pole ka parki – nagu ta oli veel siis –
ega maja või külagi enam,
maailmast rääkimata


*

Näen kõiges ilus ohtusid,
see hammustab, mis haarab,
vaata, selle haugiluu ma leidsin sinu silmast
Kas sa kardad, kallis? Hoia lihtsalt kinni,
elame siis igavesti,
jumal sellega


*

Sahk su seljataga on talveöiselt külm,
harvester teeb luude vahel jälle lagendikku
Ei tohi teha midagi, mis lõikab sulle sisse –
silma sisse, ilu sisse, sõrme, olemisse


*

Isad joovad end surnuks ja emad kolivad ära,
ja naabrid muudavad võimatuks
elu siinpool klaasi
Mida mustem on päike, seda tumedam loojang,
seda rabedam pind, millel rohetab mets


*

See põhineb vaid veal, ja põhineb ka valel,
ja samamoodi silmadel, mis ununenud lahti
Mis sa vaatad? On siis tõesti
sinu maailm suurem?
Ehk värvilisem vaid,
kuid hoopis teistes toonides


*

Näe, võta, las ta jääda
lindudele talveks,
ja võta, see on sinule,
head aega. Hüvasti
Ei, see ei ole nukrusest, ei lindudest või lumest,
vaid tänust, et me kokku saime
tookord niimoodi


*

Vanaemad on linnud, ja miks nad ei võikski olla –
kajakad klaasi taga,
öökullid hämaras
Issand, kui palju on mõelda, ei oskagi alata,
ja sama palju võiks öelda,
võiks mõelda ja salata


*

Ära ole endast vanem
ega suurem, julgem
Ja ära riku silmi,
su silmad on su sisu


*

Veel enne, kui saab teadmiseks
ka teile, mis on olnud,
on juba kahju,
juba tahaks võtta tagasi
Vaata, see on klaasist hunt,
ja traat ta kõrist läbi
Ma tahtsin teda endale, kuid andsin edasi


*

Keha vist kohaneb kõigega,
ka muru ja õli ja kiviga
vaim aga valetab vastu –
või oli see vastupidi?


*

Sul on teine ajakulg, teine – telg ja kodu,
ma ei tea, kas rõõm su sees
on päriselt või laenuks
Aga mulle meeldib see, mis
mõnikord su silmist
tõuseb lendu keha eest,
mis ammu magab veel


*

Ära ärata mind üles, olles sattunud mu koju,
vaid proovi olla nagu oskad
teise minuga
Ei tea, kus eksis silm just nagu
raskes raamatus,
Ma magan veel –
kui ärkan, mine sina magama


*

Sabaga riiva mu lauge ja silmaga koonu ja saba,
korduse füüsilist väärtust
arvuta taktides
Kas tead, mis see tähendab, armas? –
see tähendab lohutust, lõppu
ja tähendab vahetust


*

Sellest sōnastamatusest vōid võtta suitsule tuld,
dresiiniga sumbata rabas,
kaevudes silmini soppa
Püüd oma kannatust kaitsta
labidalöökide eest,
viib vägisi tagasi algusse,
vihmagi tagasi taeva


*

Kui lähed kaotsi nagu sulgu jäänud sõna,
ja väikeseks jääb elu vaheltkasu,
siis põleb mets ja süttib seisev lombivesi,
ja rohigi ei leia enam asu


*

Süttin toolil istudes põlema –
eks ole vist seegi uni,
kui kompad, end aeg-ajalt riivates,
väävlit ja tuletikku