Omaette

Õhtu õlul.
Unetud õhtud.
Melanhoolsed õhtud.
Mahajäetud nukrus.
Õhtu täitmine.
Üksinduse luule.
Õhtu teema.
Patt päeva vastu.
Unenäopära.

Suur vahetund.
Vaikiv olek.
Päevane kuu.
Mälestusi lauluraamatust.
Mälestusi musta laega saalist.
Kolm tundi kodust ära.
Vana aja uudised.


Kolmekuningapäeval

Nii lootusetult lüüriline õhtu,
et töised mõtted kisuvad käest sassi
ja jalutavad sinnani, kus sina
kuupaistel paitad oma halli kassi.

Mis kass see on, kust tuli, kust me teame.
On temalgi ehk saatus jooksnud sassi.
Ehk otsis kaua ust, kus taga keegi 
hääks võttis võõrustada külmund kassi.

Kass kassiks jääb, kui tahes palju paita –
ma teinekord ehk ilkunuks moraali,
nüüd sosistan: sa aita teda, aita.
Kui oskaksin, siis üürgaksin koraali.


Küünlapäeval

Taeva tulipunasel alasil
päike vasardab metsalatvu,
valged hanged on verise kumaga
ennast üleni kinni katnud.

Öösel põhjavalguse põlevat
vahin maailmatelki,
imen pärani silmisse
haiget müstilist helki,

kuni tähesütele sadeneb
viimaks pilvede koredat tuhka,
külmast vabisev maailm ometi
vastu hommikut veidigi puhkab.


Kevad õues. Koorilaul

Kevad mängib õuessa,
porikärbes põuessa.
Kevad mängib õuessa,
porikärbes põuessa.
Tule, tule, tule tuppa,
laps,
õues lähed sina hukka,
hukka,
hukka!

Kevad mängib õuessa,
mässib hinge põuessa.
Minu hinge põuessa,
minu hinge õuessa.
Ah-ha,
ah-sa!
Küll-küll! Ai-ai!


Põllul

Linapõllul kasvab ainult linu,
rukkiväljal hulka ohakaid.
Mõtlin, kas ma võiksin olla sinu,
kuigi sa ei salli lohakaid.

Ohakaile torkeraud on – paras.
Linakoorem leiab rahu leos.
Paharetiks pöörab päevavaras,
kui tal äkki jäme ots on peos.

Mida sõnnik välja võlub mullast,
seda ainult talurahvas teab.
Söönuks ei saa keegi paljast kullast,
leiba, leiba, leiba saama peab!


Krati tegemine

Mis on tammest targembi,
iso-tammest isombi?
See on raali-rakike,
kompu-teeri koerake,
elektrooni-orjake,
tarkmees-taskust teadagi.

Läheks orja otsima,
kasupoissi kauplema,
tarkmees-taskust taotama.

Pole rahat rublakest,
krossi kroonu kopkakest.

Enge hing on himune:
saagu või savist see samune!


Paksus metsas

Tibatillukene
libalinnukene,
ai kikas-kull,
teelist keelitas
ja metsa meelitas
ai kikas-kull.

Palus istet võtta,
suhupistet võtta
ai kikas-kull
pika rännu peale,
pika kännu peale
ai kikas-kull.

Hapuid marju toodi,
tapumarju toodi
ai kikas-kull,
võtsid mehelt meele,
petsid eksiteele
ai kikas-kull.

Seitse päeva eksis
mööda soid ja metsi
ai kikas-kull,
vaevalt koju jõudis,
surm ta kaasa nõudis
ai kikas-kull.


Ainetel

Ma tean väga hästi, 
et ma ei teagi, mida kõnelen,
kui saan vanaks lillede keskel,
kus kadunu ei leia otsijat üles
ja nad naeravad üheskoos siis
ja ei oska enam surra.


Lapsesuu

Kord elas munk,
     kes sõnas nii:
„Ma olen üks munk,
     ma elan siin.”

Ja sõnas ta siis
     veel sedasi:
„Mu sõnum
     see elab edasi!”