öö mängib hämarusega malet
ta liikmed väsind
hinged õrnad
öö laotab lahti oma musttuhat rüüd
ja üheainsa hingetõmbe varjus
sulavad nii süda kui ka süü


*

ühes Tallinna rannas käin ma õppimas
kuidas olla puu – 
vana ja kõigutamatu

küsisin täna käbidelt 
kas inimesi ongi kahte sorti:
neid, kes mitmekesi peksavad kirstu võõra
kes armastab teises keeles
ja neid, kes jalutades kannavad kaasas harjakest
et mitte ühelegi elavale olendile peale astuda
kas see ongi inimkonna skaala
sadistidest džainistide ja üliempaatilisteni
kui mitu astet ja varjundit sellele skaalale mahub
kus paikneb enamik
kuhu asetun ise
kas üldse julgeda olemas olla

männid vaikisid, käbidki,
vaid meri kilgendas kauguses –
hea lootuse neem

inimesed viskavad kive inimeste pihta
männid langetavad okkaid
nii on see alati käinud
tagurpidi evolutsioon
sestap õpingi puuks
lootuses olla kunagi kõigutamatu
inimeste julmuse kiuste


*

halastus ja andeksand on õed
julmade aegade noorimad lapsed
põlvepikkused rüblikud kelle kõne 
hakkab kostma rusudest 
pärast automaadivalanguid

on vaid üks vaikus mis tasem kui haud
lootuse seemnete võrsumine mulla all
sitkeim juur ajamas end läbi vee ja asfaldi
läbi ikka veel veritseva maa

meie põlvkonna osaks jääb see 
mis tuleb pärast
kui relvad on langetatud
julmused vaikitud
meie kandamiks on olla mäletajad
võtta õlgadele need paljasjalgsed õed
aidata neil sirguda valjemaks saatusest


*

ükshaaval olen näinud maailma valusid
sinikaid tuikamisi tühisusi
olen õppinud neid kandma 
ükshaaval
olen leppinud
ükshaaval
päevad nagu haavad
kõigi nende looride taga
me selgete silmade taga
on kirevad põllud
on lilled ja igavene kevad
kõike mida me ei suuda lahustada
saab tasakaalustada
istutades juurde õisi 
maailma haavadele
päev päeva haaval


*

elatanud inimese nägu
on olemise peegelpilt
kogu tema valu ja hool
kurbus ja armastus
kogu elatud elu ta silma piiril
vist ei teagi teist
nii ehedat kaduvat hetke
kui see mil inimene seisab
vastastikku inimesega
kogu elu on öeldud
ainsagi sõnata
seal vahel
silmade piiril
üks ühendus
üürike ime


*

inimesed lagunevad
sama tasa nagu
lumi
see ongi valus
kui haprad me oleme
see vist ongi vaprus:
olla korrakski kordumatu
olla kristall
üheks mustaks sulamise kiuste


*

maailma malelaual 
mängin
valget partiid