Sõidan su paadis 
üle serva on lained 
sees rahulik saar 


*

Maailma serv on mõnikord õhuke
et peita end pilkude eest
sinna ilmub terava joonega
armastus
udune seest

maailma servas näib teeline küsivat
märke viitasid suundi
juhised õhus kuid püsivad
ajades taevasse juuri

maailma servas saab koidikut katsuda
tindi ja sulega
ronida mäele siis astuda
tõrvikus tulega


*

Vabadus annab värvipaleti
igatseva kunstniku kätte
ja lubab segada kõiki toone
vabadus ääristab teravad servad
pehme lubava triibuga
vabaduse uksed ei kriiksu
tuules ega tulles
neist saab läbi astuda
võlusõnad õlal
allikavesi otsaesisel
ruttamata reeglitega
vabadus valib
tarkuse metsast
puude sosina
ja raiumata rahu
me hinged sillaks


*

Kui päike paistab su nahale 
selginevad kortsumärgid 
kui armastus paistab 
su nahast läbi 
joonistub kurdudest 
ainus võimalik eluviis 


*

Valgus ei riiva kunagi pimedust
ei kutsu teda nimega
ega soojenda tumeõhtu hakul teed
ega klopi kohevaks ta patja

valgus vaid vaatab
ülehomset öömängu
alati vastavatud silmadega

veevahk elujanust turritav kihk
jõelaineid alanemisest päästes
homseks pressiv silmamatu vihmaiha
vesitõdemuse veresooni mööda

me suubume oma kuju kütkeisse
olemata piiritletav olenemata juustepiirist
ääremaast kuju lahustumisest vaikusesse
õlgadele toetuv usk ärkamisse
sisevirvendus välisruumi ja südameks tagasi