6. juuli, neljapäev

Elame sigalas. Toad on vineerseintega boksid, põrandal virtsarennid, seinas pisike aken. Oleme ruumis kuuekesi, igaühel voodi ja umbes meetrilaiune ala selle ümber. Panin põrandale valge liniku – see on laud – ja selle peale vajalikud esemed: kätekreem, juuksehari, mõned raamatud, näopuhastusvahend, peegel. Piretil nii palju ruumi pole, tema voodi kõrval on kahe teise voodi ots.

Ärkame öösiti kell kolm, kui on veel hämar, ja sõidame tund aega bussiga, kuni jõuame põllule.

14. juuli, reede, hommikul bussis teel põllule

Kõik on närvilised ja väsinud. Mina olen, Piret on, bussijuht on, töölised on, isegi juhataja Kaupo on. Režiim on viimasel ajal karmistunud, nüüd oleme saanud magada vaid poole kolmeni.

Olelusvõitlus: kes trügib, saab bussis koha, kes jookseb, saab põllul korvi, kes ette jõuab, saab vihmakeebi. Kõigile ei jätku kunagi. Esimestel päevadel võitlesid mõned, nende järel said viisakad ka jaole, ilma jäid ainult kõige apaatsemad. Järgmine kord hakkasid kõige apaatsemad viisakatest ette trügima, aga viisakad jäid endiselt viisakaks, kuid nüüd jäid mõned neist ilma. Uutel kordadel hakkasid ka viisakad trügima ja asjade jagamisel trügisidki juba kõik. Mõned õnnetumad jäid siiski ilma. Nüüd ei taha keegi olla õnnetum. „Kas kellelgi on vihmakeepi vaja?” küsib Kaupo, ja isegi kui mul pole vaja, võtan igaks juhuks, sest võib-olla pärast on. Las jääb ilma see, kes usina korjega on jõudud vao lõppu, teisele poole põldu. Midagi halba ka selles, et ta nii kiire on.

Ja veel: maasikad ahistavad. Pidevalt on tarvis söömist piirata, ja üldiselt see ebaõnnestub. Süda on kogu aeg paha, kõht pungitab, aga nii kui näppu jääb erakordselt ilus mari, on võimatu seda mitte süüa. Paar päeva tagasi mõtlesin enda pidurdamiseks välja kavala plaani: panin nätsu suhu ja närisin hoolikalt – siis ei saa maasikaid süüa. Ei läinud tundigi, kui õppisin sööma maasikaid nii, et näts on põses.

19. juuli, kolmapäev

Kuigi seljataga oli raske korjepäev, käisime Piretiga reede õhtul peol. Me ei teadnud kohalikke olusid ega inimesi, seega tuli vaadata jooksvalt. Kella seitsme ajal õhtul, kui teised töölised magama hakkasid sättima, panime vähe kabedamad riided selga ja jalutasime suveõhtusesse linna. Kuna olime juba varem leidnud, et Soome kõige odavam alkohol on Lidli 99-sendine õlu, oli selge, kuhu esimesena suunduda. Linnaäärses poes oli vaikne, riiulite vahel nahistasid suurte kärudega pereinimesed ja kaupa sättivad müüjad. Leidsime purgid, maksime ja suundusime kesklinna parki. Ühtlane muru kajas suvisest rahvast, naerdi, lobiseti, kohtuti ja joodi suurte piknikulinade ja pargipinkide peal. Istusime ühel kõrgemal künkal, vaatasime valgesse Soome öhe ja nuusutasime juulikuud. Piret on ikka rääkinud, et soomlased küsivad esimese asjana: „Mitä sinulle kuuluu?” Eemal kõndis paljasjalgne kodutu ja kui ta meieni jõudis, küsis ta: „Mitä sinulle kuuluu?” Meie keel oli kesine, seepärast vaikisime. Kodutu eemaldus, aga teiselt poolt lähenes võõras pikkade punaste küüntega blond naine, jõudis meieni, naeratas, andis paar tasuta piletit ööklubis Diva toimuvale meesstripparite šõule – ning astus edasi.

Kui poole tunni pärast hämarasse ruumi astusime, lõi muusika pea kohal kokku, tantsimine, müra ja sagimine pani pea ringi käima – olime nagu tuhka­triinud aadlike ballil, päevitunud ja kohmetud. Vaatasime korraks leti poole, kuid jookide hinnad tõmbasid seest õõnsaks ja otsustasime stripparite tulekuni vaguralt tantsida.

Ja siis algas üks suur huilgamine ja undamine, muusika muutis rütmi ja lavale astus neli suurt poolalasti mehekeha, treenitud ja igale maitsele midagi. Stripparid liigutasid muusika rütmis, hõljutasid riideid aeglaselt ihu ümbert, naeratasid, vaatasid naistele kavalalt otsa. Lava ette kogunes metsikuid naisi, kes püüdsid nende riideid, ja meie katsusime pisut kaugemale hoida, taganesime veidi. Lootsin, et ehk on saaliski midagi head, kuid silma ei jäänud ühtegi ilusat – tuli leppida kuiva šõuga. Kui stringides mehed lavalt taandusid, olime väsinud, kained ja tüdinud. Pidime veel viis kilomeetrit koju kõndima.

Sigala juurde jõudsime siis, kui hommikuse bussi väljumiseni oli veel pool tundi. Kuna me ei tahtnud jõuda sigalasse peoriietega, kui teised just ärkavad ja zombidena ringi liiguvad, istusime silla all põõsa varjus ja ootasime, kuni buss ära sõidab. Piret tukkus, mina lahendasin ristsõna ja tegin rõvedat Soome kõige odavamat suitsu.

22. juuli, laupäev

Eile oli väga halb maasikaolukord. Vedelesime puhkepausil mitmekesi kõrrepõllul, kirusime tingimusi, ülemusi, olukorda. Ja siis otsustas Piret, et tema seda orjatööd enam ei jätka ja läheb homme ema juurde Kesk-Soome Aasalmi. Mina ehmatasin: mida ma siin üksinda teen? Kas ma võin kaasa tulla? Piret helistas emale. Jah, võin.

Niisiis, andsime teada, et lahkume, ning saime tasu kätte. Kolme nädala töö eest saime 700 eurot.

Täna hommikul ärkasime koos teistega, kuid selle asemel, et vaaruda uimasena bussi, ootasime, kuni ülejäänud rahvas oli läinud, ja hakkasime pakkima. Käisin duši all, pärast seisin peegli ette. Ma ei ole end kunagi nii tuima ja tundetuna näinud. Näonahk on sile ja pruun, aga silmad seisavad paigal. Ei mingit rõõmu, ei mingit elu. Väljast paistab nagu inimene, aga kui otsa vaatad, saad kohe aru, et hinge ei ole. Kolme nädalaga üliõpilasest zombiks!

Aasalmi hääletasime, sest meil ei olnud raha. Heinoos seisime kolm ja pool tundi ning viimaks peatus lahtise katusega Ford Mustang. Piret istus ette, mina taha. Kümnel esimesel sõiduminutil oli pööraselt rõõmus tunne. Saime autoga peaaegu poolele teele ja see oli faking Ford Mustang! Ainult et ülejäänud kahe tunni ja 180 km jooksul piinlesin lämmatava tuule käes. See paiskus näkku, mul hakkas külm, ja tuul ei lõppenud ega lõppenud tagaistmel ning ma ei saanud hingata.

Õhtul

Täna oli meil pidu. Juhla. Siin olid Piret, Ukrainast pärit ilus noor tööline Oleksandr, naaberküla turske ja jutukas noormees Pekka ja Pireti ema Tiiu. Istusime ümber grillahju ja rääkisime. Mina olin suure osa ajast lihtsalt ilus, sest ma ei oska soome keelt.

Oleksandr on selline ilus poiss, kellega lähemalt tutvumise vastu mul ei oleks midagi. Aga hoopis Pekka korrutab, et mul on nii sinised silmad. See ilus poiss võiks ka juua, aga istub vaguralt ja ainult vahel naeratab. Ma pole juba ammu kellegagi suudelnud. Juuli lõpus peaks kolm kuud saama. Rääkimata muust. Millest saab viis kuud.

25. juuli, teisipäev

Oleme nüüd vabad inimesed. Kui maasikapõllul töötasime kaksteist tundi järjest, siis siin ainult kaks hommikul ja mõned pärastlõunal. Vahepeal joome kohvi. Enne elasime laudas ja töötasime põllul, nüüd töötame laudas ja elame toas. Maailm on grammikese võrra rohkem paika loksunud. Hommikune ülesanne on kella seitsmest üheksani seasulgudes sitta rookida. Tähendab, mina roogin, Piret toidab. On luksus elada elumaja teisel korrusel ja vaadata aknast metsapiiri. Sööme puhta ja korraliku köögilaua taga ka muud peale spagettide. Ja vahel on lõbus.

Õue peal on laut, kuhu mahub kümme siga. Praegu on seal ainult kaks. Päikese­loojanguti, kui tuul enam ei puhu, on kuulda õrna röhkimist. Lauda taga on suur sitahunnik. Täna hommikul töötasime tund aega sigalas. Mitte selles, vaid umbes poole kilomeetri kaugusel Ville maja juures suures sigalas. Villel on ligi paarsada siga. Sead on armsad. Neid on igas vanuses, erineva iseloomu ja näoga. Hommikul söötsime, päeval pesime põrandat, pritsisime ­voolikuga vett ja kraapisime sita maha. Väljend „elu on sitt” on küündimatu. Elu on teinekord tuhat korda vastikum kui sitt. Mulle meeldib, kui suured sitatükid tulevad latakatena maha, ja meeldib, kui vesi on sita immutanud pehmeks ja seda saab pehmelt rookida. Ville elab suure sigala kõrval punases elumajas, valgete äärte ja ruuduliste kardinatega.

Praegu joon õues päikese käes kohvi, tõmban Soome kõige odavamat suitsu ja mõtlen eilsele õhtule. Pireti ema pakkus veini, millest suure osa jõin mina. Teised läksid varsti magama ja mina jäin Oleksandriga telekat vaatama. Rääkisime inglise keeles, mida ta eriti ei oska, ja mina mõtlesin suurema osa ajast, et ta on ka lähedalt vaadates päris kena. Ja et on tore kahekesi vestelda öös, ja ööd võivad pakkuda enamatki. Mind isegi väga ei häirinud, et pean rääkima temaga ülilihtsat inglise keelt. Hea on ilusa noormehega vestelda ja veel parem teda möödudes riivata. Kell pool üks ütlesin head ööd ning soovisin kena reisi. Täna hommi­kul kell viis läks rong – Oleksandr sõitis kümneks päevaks koju puhkusele.

Mida põnevat siin nüüd võiks olla? Enne oli vähemalt kedagi vaadata. Nüüd on see üksik maakoht, hierarhilised suhted, meie oleme vaesest Eestist, nemad annavad meile tööd. Vahel käiakse kohalikus kõrtsis. Laupäeval käisime isegi. Palju alkoholi ja karaoke. Meie laud oli pidevalt meestest ümbritsetud. Alguses mõtlesin, et Soomes ongi nii, kõik suhtlevad baaris kõigiga. Aga hiljem meenus, et rääkisime peamiselt meestega, ja kõik justkui vaatasid meid, ja me olime kõige nooremad. Nüüd tagantjärele ei teagi, kas meid peeti staarideks või prostituutideks.

26. juuli, kolmapäev

Täna päeval rookisin suures sigalas emiste ning põrsaste vahelt sitta. Mõnus oli tööd teha. Notsud ja emised röhkisid vaikselt, kui nügisin neid õrnalt saapa­ninaga eemale, et ühe või teise alt suuremat plörakat ära tõmmata. Tõmbasin ühe sulu puhtaks, astusin järgmisse, kraapisin virtsa otse sea külje alt. Soome raadio mängis klappides, sitt liikus tantsurütmis kaabitsa eest renni. Kuskil kõrval sulus hakkas põrsas röökima. Ma ei pööranud tähelepanu, sest sigalas kogu aeg keegi kisab. Aga varsti tuli Tiiu vaatama, mis lahti. Siis nägin, et üks pirakas emis lösutab ning tema ja seina vahel röögib põrsas muljumissurma ohus. Tiiu käskis sea püsti ajada. Ma siis pahandasin, et siga, tule ära sealt… Tiiu käskis roogitsavarrega peksta. Ma susisin õrnalt, et noh, siga, mine juba ära. Siga ei teinud minust üldse välja, põrsas kisas edasi. Tiiu võttis kaika enda kätte ja lõi kõvasti ja mitu korda pirakat emist, kuni see aeglaselt püsti tõusis ja vihaselt mörises. Imepisike loomake pääses.

Siga vahtis edaspidi mind oma verejanuliste silmadega, suur, mörisev ja tige. Ning vaikselt valgus mu tööst välja rõõm ja asendus paanilise hirmuga kõikide suurte sigade ees. Iga sea äkilisem liigutus ehmatas. Iga kord, kui emis tuli kärsaga mu püksisäärt või kummikut nuuskima, kujutasin ette, et kohe hammustab mul jala otsast. Ma arvan, et nad oleks võinud vabalt hammustada. Neil paistsid olevat päris suured hambad. Nagu inimesel.

Õhtul käisime Piretiga Ville pere juures, sest neil oli aiapidu. Juhla! Nad tähistasid oma uusi aiatoole, lauda ja päevavarju. Kui kohale jõudsime, voogas meisse suur ebakindlus. Kas oleks pidanud midagi kaasa tooma? Me pole ammu poes käinud, pealegi on kõik väga kallis. Tulime tühjade kätega. Ville näitas uute toolide peale ja ütles, et istuge. Naeratasime ja istusime. Polnud aimugi, millest rääkida, nii me siis ei rääkinudki, kui, siis ainult omavahel. Ville pakkus pannkooki, moosi ja hiljem vahukoorest maasikatorti. Tütred olid viisakad, varsti lahkusid lauast. Jäime Ville ja ta naisega neljakesi. Suvi lõõskas heinalõhna, eemal müristas traktor. Sõime veel. Kõht sai päris täis, hakkas natuke valutama ja tegin ülemise püksinööbi lahti. Tuul puhus sigalalõhna sõõrmeisse. Ville küsis, kas soovime veel torti. Piret vastas, et jah. Küsisin sosinal: „Sul kõht ei valuta juba või?” Piret vastas: „Valutab küll. Aga iial ei tea, millal jälle saab!” ja hakkas neljandat torditükki sööma. Võtsin samuti juurde. Sest meie töölistemajas saab ainult odavat leiba ja juustu.

Istun praegu majatrepil ja kuulan tasast searöhitsust, lauda üks lahtine luuk kägiseb. Teised magavad. Jahe on.

30. juuli, pühapäev

Tiiu sõber oma suure mehega tuli täna külla ja varsti sõidame nendega Aasalmi baari, juba kolmandat õhtut järjest. Väärt mehi seal eriti ei paista. Üldse mulle tundub, et noored seal ei käi. Aga Tiiu ei tea, kus on noorte inimeste baar, ja nii me käimegi seal, kus saab.

Eile õhtul tuli meile külla naaberküla noormees Pekka, sest meil oli kogukondlik joomine, küla pealt oli kohale tulnud uudishimulikum rahvas. Istusin vaikivana lõkke ääres, passisin, kuulasin soomekeelset juttu, millest aru ei saanud. Pekka arvas, et mul on ikka tõesti sinised silmad. Vaatas otsa ja ütles: „So blue eyes.” Siis jõi natuke, rääkis soome keeles ja vaatas jälle otsa: „So blue eyes.” Mulle tundub, et ta vist lihtsalt ei oska muud inglise keeles öelda. Öösel kella ühe aegu viisin ta tema enda autoga koju. Piret istus tagaistmel. Suveöine külavahetee, hämarad metsad, udu, tumeroheline lillenuppudega hein, vaikne automaki muusika. Keegi midagi ei rääkinud. Siin olemine tundub kohati nii tüütu ja suvaline asi, mida elus teha, ja kui kohale jõudsime, ma pakutud õlut tagasi ei lükanud. Jõime Pekka juures kolmekesi edasi ja jäime Piretiga ööseks sinna, sest joogisena ma tagasi sõita ei tahtnud. Sellest ajast, see tähendab eilsest ööst saadik olen peaaegu kogu aeg joonud, vahepeal olin suht kännissä’gi. Tulime päeval kella kahe ajal Pekka autoga jälle siia tagasi. Pekka ostis kasti Karhusid, õlu on siin kallis. Ida-Euroopa noor naine joob soome mehe kulul.

Aasalmi baaris peetakse meid vist pigem ikka prostituutideks kui staarideks. Mingi asfalditööline tuli juttu puhuma, rääkis, et ma ikka väga meeldin talle ja kas ma tahan meest. Vastasin, et mulle mehed ei meeldi, eelistan naisi. Siis ta läks ära.

3. august, neljapäev

Järgmisel laupäeval on Pekka juures rapujuhla, vähihooaja lõpupidu. Piret muretseb, et kui me sinna läheme, siis jälle mõeldakse, et näed, eesti naised, teadagi, mis tahavad. Kui käime Piretiga poes või linnas, proovib ta eesti keelt mitte rääkida, või siis hästi vaikselt, et keegi ei kuuleks. Ta on kindel, et eesti naisi peetakse litsideks. Ma ei tea, mida ta selle all mõtleb, mis sorti litsideks. Kas sellisteks, kes teenivad raha prostituudina? Või sellisteks, kes otsivad Soomest jõukat meest? Või aferistideks, kes katsuvad vaadata, kas kuskilt midagi saab, parema elu peale.

Vahel lööb järsku sisse sügis, valmiv vili, kuivast kollased lehed, lõhnad, mõni laul. See ei sobi suvesse. Suve on veel kolm nädalat.

Lähen nüüd sauna sigala haisu juustest välja pesema.

7. august, esmaspäev

Niisiis, üleeile oli naaberküla Pekka juures rapujuhla. Tal on väike ühekorruse­line maja paari toa ja köögiga. Jõudsime kohale kuue ajal, ilm oli ilus, päike paistis. Me polnud esimesed, oli juba mitmeid soomlasi. Oli rämedat rahvast ja oli ka intellektuaali moega inimesi. Istuti õue peal eri kohtades. Mulle jäid muidugi kohe silma intellektuaalinäod, eriti mehed. Õu ise oli kohati üles kaevatud, võimalik, et juba aastaid, eemal jalutas kukk koos kanadega.

Peale Pekka ja Pireti ei tundnud ma kedagi. Jõime kõvasti booli ja õlut. Õhtu edenedes tuli üks mees juttu puhuma. Jõudis juurde astuda, maha istuda ja küsida, „Mitä sinulle kuuluu?”, kui kohe tormas meie poole tema naine ja sõimas meest ega lubanud tal minuga rääkida. Naise nimi oli Minna. Pärastpoole tuli Minna ja küsis, kas ma tahan tema meest, tema mind küll tahab. Ma vastasin, et ei taha. Hiljem käisime naistega saunas, jõime õlut ja hakkasime headeks sõpradeks.

Üks kena poiss oli ka, üks neist intellektuaalinägudest. Tema nimi oli Jyrki, tema oli pigem selline poeedihing. Kohal oli ka tema kihlatu. Jyrki ajas minuga pikalt juttu, rõhutas korduvalt, et on lihtsalt hea inglise keelt harjutada ja ma ei peaks mingil juhul arvama, et ta lööb mulle külge. Pärast, kui sõitsime taksoga poodi õlle järele, olid meie käed peaaegu üksteise käes ja ta pea minu õlal. Minul ei olnud selle vastu midagi, Jyrki oli ilus poiss ja ikka on tore noore mehe kõrval olla. Samas mulle tundus, et kui ta kihlatu oleks olnud samas autos, poleks Jyrki mulle nii lähedale istunud.

Ööseks jäime Pekka juurde ja kogu järgmise päeva veetsime autoretkel kohaliku kose, mingi torni ja järve juurde. Kui ma poleks juhtinud, oleksin joonud nagu teised. Koju jõudsime alles vastu tööpäeva algust.

13. august, pühapäev

Kütsin sauna soojaks, pesin end puhtaks, nüüd istun üksinda, vaatan muusikakanalit ja kirjutan, teised magavad. Kaua enam ei jaksa, ilmselt lähen ka varsti. Oleksandr on praegu Villega tööl, ehitab mingit tara, ja ma ootan, millal ta tuppa tuleb. Eks ma tema pärast rohkem täna sauna kütsin ka. Muidu poleks viitsinud, oleksin niisama duši all käinud. Päev läbi rääkis, et saunas on tore ja mõnus, eriti pärast tööpäeva. Aga kell on juba palju ja vaevalt ta enam viitsib.

Oleksandr tuli tagasi reede õhtul. Oli pruun ja naeratav, temaga on hea ühes ruumis viibida. Kui meil oleks ühine keel, räägiksime päris asjadest, arutaksime sügavamalt, ja ma näeksin, et see sügavus on tegelikult nii madalal, siinsamas käega katsuda. Aga nüüd võin vähemalt kujutleda, et seal on enamat. Vaikuses on palju võimalusi.

Täna tulid sigalas kaks võõrutatud põrsast, sabasööjad, kes vahekäigus jooksevad, mulle nii lähedale, et sain pai teha. Sabasööjad on need, kes sulus olles hakkavad teiste põrsaste sabasid näksima, mõne põrsa saba on lõpuni ära näritud. Sageli pole selge, milline on sabasööja, põrsaid on palju ja mitmel on saba ära näritud, aga kes närib, ei tea. Kui sabasööja on tuvastatud, tõstab talitaja ta sulust välja. Siis nad on kaks-kolm erandlikku põrsast, kes jooksevad teistest eraldi mööda vahekäiku ringi. Teevad mis tahavad. Võib-olla polekski nii halb olla sabasööja. Sabasööjal on elus rohkem võimalusi. Ta saab liikuda kaugemale kui tema sulg, ta saab kohata teisi sigu, neid vahtida läbi sulu raudvarbade. Süüa toitu ühest ja teisest sulust. Õnnelikum lapsepõlv. Aga hiljem, kui on suuremaks kasvanud, on veel suurem see vabadusekaotus, ikka peavad üksinda sulgu minema. Ilmselt siis vahet pole. Lõpuks tuleb ikkagi veoauto, kuhu sabasööjad ja mittesabasööjad, emised ja kuldid viiakse. Nii et sa võid protestida kõige vastu, kuhu oled sattunud, süüa sabasid ja teha teiste elu põrguks, aga elu lõpeb ikkagi samamoodi.

Võib-olla on sabasööja teistest tundlikum, õrnem, tajub elu ebaõiglust ehedamalt, ta märkab rohkem, ta ei kannata seda õudust välja, kuhu ta on sündinud, ja sabade näksimine on tema viis sellega toime tulla. Teistel on lihtsalt halb ja nad kannatavad vaikides, kuid sabasööja ei oskagi muud moodi olla kui destruktiivselt, teisi kahjustavalt. Kui sabasööja oleks inimene, kirjutaks ta luuletusi.

Kell on juba pool 12 ja olen unine. Ma ei tea, kas peaksin veel Oleksandrit ootama või hoopis magama minema. Kui ta teeb nalja, siis ta torkab mind sõrmega või puudutab kätt ja vaatab pikalt otsa. Rääkides tuleb lähedale ja kõneleb natuke pikemalt, kui peaks. Ma kuulan, vaatan silma, noogutan. Mõne aja eest ta ütles, et tahab enne und paar pitsi viina juua. Oleks tore ukraina noormehega öises Soomes pits viina juua, taamal siristamas ritsikad ja õue peal õrnalt röhkimas sead. Oleme suitsusaunalõhnased ja noored!

16. august, kolmapäev

Istusime täna öösel jälle kahekesi allkorruse elutoas ja vaatasime telekat. Viimasel ajal on sellised õhtud muutunud tavaliseks. Teeme näo, et meid huvitab telekas ja oleme unetud, kui tegelikult on selge, et olulisem on teine inimene siinsamas kõrval. Alati see telekas mängib vaikselt, tema pikutab kodustes dressides diivanil, padi pea all, mina istun kõrval tugitoolis. Teised magavad juba mitu tundi ülakorrusel. Aga meie dialoog, kui kehvake see ikka on! No ütleme, midagi sellist.

– Today. I see man one leg. In shop, ütleb ta.

– Yes?

– He have this. You know. Under the… walking…

– Ee… crutches?

– Hm. Yes. Maybe. Walking. Things.

– OK. Crutches.

– …and he screaming everyone.

Noogutasin. Mõnikord tundub, et vahet isegi pole, kas saad teisest inimesest aru või mitte. Oluline on kontakt. Verbaalne sõnum on niikuinii üle tähtsustatud.

– So?

– He screaming me. Looking at me and screaming.

– And then?

Naeratan mõistvalt, noogutan. Kujutan ette, mis lugu see on, oli üks mees poes, karkudega, karjus inimeste peale. Või ma ei tea, võib-olla hoopis rääkis inimestega, rahulikult, palus abi. Vahet polegi. Ta on väga ilus, kui ta räägib, tal on pruunid silmad, mulle on alati meeldinud pruunid silmad. Ta on sale, natuke tõmmum, tal on selline soeng, nagu oli mu esimesel armastusel, selline sirgete juustega poisipea, tukk on pikem ja ulatub natuke ettepoole, ei liibu vastu kolpa, vaid hoiab armsalt püsti.

Vaatame korraks filmi. Nii kahju, et ma ei saa temaga koos midagi kommenteerida, ta ei saa piisavalt inglise keelest aru. Aga ma arvan, et ta muidu ka ei tuleks kaasa, kui ütleksin näiteks, et hämmastav, kuidas märulistseen köidab, kuigi ma näen seda nii hästi läbi, tean täpselt, mis juhtub, ja süžee on alati sama, kaadrite vaheldumise kiirus teeb oma töö, nii et ma ei saa pilku ekraanilt lahti, näen traagelniite, ja siiski naudin teost, ilma et niidid segaksid, vastupidi, niidid annavad hoopis juurde.

– You were talking about that man.

– ?

– Screaming.

– Aa, da! Nu, he try to pull my things away from me.

– What!?

– And I didn’t give them to him. He try again. Then security come. Kick him out. See, I have a… this… eee… Ta sirutab vasaku käe minu poole. Sellel on kriimustus.

– A scratch?

– Da, scratch.

Siis vaikime, vaatame lõputiitreid. Peaks magama minema, aga ei taha.

– I’ll go for a smoke, ütlen.

– OK, vastab ta viisaka naeratusega.

Hiilin trepist üles, võtan pakist sigareti ja tulen tagasi alla. Väljas on pime, tähed, suve ja sügise lõhnad, jahe seisev õhk, nohistavad sead. Enne magama minekut pole hea suitsetada.

*

Midagi pole teha, need õhtused filmid ja päevased pilgud hakkavad lõpuks ikkagi ajudele, poevad sügavale. Siin metsade vahel, mis jääbki üle? Juba kolmandat ööd nägin teda unes.

Eile koristasime Piretiga sigala toimisto’t. Kui Piret läks ära, tuli Oleksandr. Jäime kitsasse ruumi kahekesi. Toimetasin ringi, tõstsin asju, pühkisin sodi kokku. Oleksandr täitis mingit tabelit, tegi kriipsukesi ja linnukesi, otsis rohupudelite seast õiget. Ja siis me rääkisime, seisime väga lähedal selles kitsas ruumis riiulite ja laua vahel, suvepäevases sigala toimisto’s, ainult meie ja akna taga röhkimas sead. Siis ta tõmbus eemale, vaevalt tajutavalt, kuigi oleksin võinud veel tema lähedal seista, vaadata otsa, silmadesse, mulle nii meeldib ta silmadesse vaadata, kes teab, mis kõik võib maailmas juhtuda, kui vaatan tema silmadesse veel veidi kauem. Siis väljusin ruumist. Ja tegin trepil suitsu.

Praegu istun meie kodu trepi peal, joon kanget kohvi, kohvipaks tassi põhjas annab end kibeda maitsena tunda. Rohutirtsud sirisevad, päike külvab sooja, kuigi puhub tuul ja viib selle kuuma päikese mu kehalt endaga kaasa. Piret läks tuppa, vist pikutama. Tiiu on suures sigalas. Ma ei tea, kus on Oleksandr, aga kusagil lähedal ta kindlasti toimetab. Süstib mõnele seale rohtu, lõikab mune, võtab kaubaautost loomasööta vastu.

17. august, neljapäev, Ville juures mahla keetes

Nii ta siis istub või seisab või töötab siin õue peal, sõidab traktoriga või ajab siga ühest kohast teise, ja mina olen nagu piinakambris. Öösiti telekat vaadata on päris raske. Ta ei tee ühtegi sammu lähemale.

Keedan Ville köögis mahla. Valan punaseid sõstraid mahlaaurutisse juurde, kui need otsa saavad, ja vahetan ämbrit, kui eelmine täitub. Ruudulise kardina vahelt paistab sigala sein, kärbsed sumisevad akna peal ja vahepeal näen vilgatamas pikka ja saledat seavirtsasesse kombinesooni riietatud keha.

20. august, pühapäev

Eile jõime viina. Viin teeb lõbusaks, ajab mõtted ära, paneb itsitama ja pühapäevahommikul vara ärkama.

Eile tegi Oleksandr meile šašlõkki, salatit ja keedukartulit – hüvastijätuks, sest homme sõidame Piretiga tagasi Eestisse. Istusime sauna ees ümber lõkke, sõime ja nautisime videvikku. Juba vene keele tunnis õppisime, et slaavi rahvas on külalislahke. Ta jõi meiega pisut viina ning kuna oleme ka ise külalislahked, pakkusime talle Vana Tallinna, mida ta samuti mekkis, kuid hiljem jälle meiega Aasalmi baari ei tulnud. Seeasemel jäi üksi teleka ette ning kui me tagasi jõudsime, oli juba magama läinud. Nädalavahetus ja pits viina koos Vana Tallinnaga peaks olema füüsilise läheduse võti, kuid Oleksandri uksed jäid minu ees suletuks. Tal on seal Ukrainas tüdruk, sain hiljuti teada.

Kui eile enne vastastikust külalislahkust käisime Aasalmis poes, istusime tagasiteel autos Oleksandriga kõrvuti. Jalad puutusid kokku, keha, käsivarred, sai ühes rütmis hingata ja mõelda, kas see on meelega või ongi auto nii kitsas.

21. august, esmaspäev, laevas

Eile õhtul tuli naaberküla Pekka hüvasti jätma, kaasas kaks pakki õlut ja pudel veini. Laotasime kraami laiali, lisasime omalt poolt punase veini ja asutasime taas grillipaiga ümber. Küpsetasime vorstikesi, mida ma üldse ei tahtnud, ja lõikusime salatit, mis mulle veel vähem meeldis. Kuulasime automakist muusikat ja rääkisime ega saanud üksteise keelest midagi aru, aga see segas iga lonksuga järjest vähem. Väljas ei pimenenud ega pimenenud, õhtuvalgus püsis ja püsis.

Siis ei piisanud enam sellest, et autost tuli muusika, oli vaja minna autosse muusikat kuulama. Ronisime kõik sisse.

Kodus maal olen korduvalt kuttidega autos tümmi kuulanud. Istud autos, muusika teeb põmm-põmm ja isegi kui ei taha, hakkab pea kaasa jõnksuma. Kuna omavahel rääkida ei saa, käib pudel käest kätte. Kui domineerima hakkab joove, kaldub asi kehaliste tegevuste poole. Paljuski sõltub istumise järjekorrast. Kõrvuti olevad mehed võivad praktiseerida rüselemist. Kõrvuti olevad naised kipuvad kallistama ja teineteist armastama. Aga kui kõrvuti satuvad mees ja naine, hakkavad nad enamasti suudlema.

Kuna olin jõmluses omajagu kogenud, rõõmustasin ette. Kahekesi telekat vaadates on häbelikel inimestel raske otsa peale saada, kuid auto tagaistmel koos joogiga on hoopis teine lugu. Loomulikult olid kõige olulisemad lühikesed sekundid, mille jooksul söakamad langetasid otsuse. Häbelikkuse domineerides oleksin võinud sattuda Piretiga tagaistmele või hoopis Piret Oleksandri kõrvale istuma. Niipea, kui nägin Pekkat esiust avamas, suundusin tagaistme poole. Piretki oli südikas ja hõivas vaba esikoha, ja mis jäi ukraina noormehel üle kui minu kõrvale istuda.

Praegu Eesti poole kõikuvas laevas halli merd ja võõraid inimesi vaadates eemaldun sellest meeter meetri haaval. Vaja ei olnud isegi romantilist laulu. Piisas põmm-põmmist, et käed puudutaksid teineteist veini ulatades, siis juba ulatamata. Et jalad toetuksid teineteise vastu. Siis tundus see ilmselge.