Päeval, mil meediasse ilmusid pildid surnukehadest Butša tänavail, ostsin endale Stockmanni kaubamajast Lumene silmapliiatsi. See polnud mu ainus ost: ostsin ka silmapliiatsi teritaja, spetsiaalselt silmapliiatsile mõeldud, mis tähendab, et sellega ei tohi tavalisi pliiatseid teritada, need rikkuvat teritaja ära. Enne ostu sooritamist küsisin ühelt noorelt, kaunilt meigitud müüjannalt nõu, missugune kosmeetikafirma müüb silmapliiatsit kõige soodsamalt. Tema mind Lumene osakonda juhataski. Seal võttis mind vastu esimesest noorem, aga samuti väga sõbralik müüjanna, kes otsis aega raiskamata laekast välja sobivas värvitoonis ja sobiva hinnaga silmapliiatsi ja kohe ka sellega komplekti moodustava teritaja.

Maksin ostu eest, surudes alla irooniameele, sest tegelikult oli silmade jumestamine küll viimane asi, millele oleksin mõtlema pidanud neil segaseil päevil, mis said alguse 24. veebruarist ja üha jätkuvad. Ent vaatamata sõjale Ukrainas kestsid Stockmanni kaubamajas Hullud Päevad, nagu ikka kevaditi. Ainult rahvast oli seal harjumatult vähe. Ma ei tea, kas johtus see üldisest pahaendelisest atmosfäärist või oli sel mõni muu põhjus – näiteks seik, et käimas oli Hullude Päevade viimane päev ja suurem osa odavamast kaubast oli juba ära ostetud. Ometi tabas mind nostalgia, sest tulid meelde ajad, mil Hullude Päevade kollaste kilekottidega käis ringi pool linna ning Stockmanni kaubamajas tungles kõikvõimalike vidinatega täidetud kaubakastide ümber tohutu rahvamass. Oh, missugune ilus aeg see oli – rahuaeg! Nüüd polnud kirevkollaseid kilekotte ja rahvamurdu asendasid üksikud uudistajad.

Kui Stockmannist läbi lörtsi koju tulin, mõtlesin veel kord oma veidrale õhinale, mis mind kaubamajas tabas, sest pliiats pliiatsiks, kosmeetikalett polnud sugugi ainus koht, mida seal külastasin. Olin ülemisel korrusel selga proovinud mitut uhket siidkleiti ja tõmmanud jalga lohmakad suvepüksid, mille hind oli niisugune, et selle raha eest oleks neid mõnes kiirmoeketis saanud osta kümmekond paari.

Samal õhtul – või oli see mõnel teisel – näidati uudistes keskealist ukrainlannast sõjapõgenikku, kes šokist murdunud häälega rääkis, kuidas tal pole enam Ukrainas ei kodu ega töökohta ja kuidas ta nüüd peab siin, Eestis, sõltuma eestlaste armust. Tema valu lõikas südamesse ja kui teda näidati ka teises ja kolmandas uudistesaates, ei tahtnud ma seda uudislõiku enam vaadata.

Vaatasin hoopis välja oma uue kodu aknast, sinnapoole, kus pärast lume sulamist olid paljandunud suured pruunikaskollakad mulluse kuluga kaetud rohuväljad ja sirutus taeva poole kõrge männimets, moodustades laotuse serva kord sakilisi, kord lainjaid mustreid – loodusvaade, mida ma ei väsi imetlemast. Ent kusagil teadvusesopis kumises ohunoot, nii nagu see juba nädalaid on kumisenud. Mõtlesin, kui kerge oleks sellel kõigel – nii meie kollaste seinte ja punase katusega kortermajal kui ka taamal kasvaval metsal – haihtuda olematusse, kui siin hakkaksid lendama raketid ja langema pommid. Pauhh, ja valmis.

Mis muu kui olematuse ähvardus oligi see, millele olin Stockmanni kaubamajas uidates vastu astunud. Võisin olla mulle silmapliiatsi müünud vaprale müüjale tänulik. Me aitasime teineteisel ju kaudsel viisil hoida alal rõõmu elusolemisest, rõõmu elust, mida ei varitse mustad pilved.

„Kuidas te emotsionaalselt toime tulete sõjaga, igapäevaste sõjauudistega?” küsis Marko Reikop mõni aeg tagasi Liina Tennosaarelt, kes oli „Ringvaate” stuudiosse kutsutud seoses esietendusega, kus näitlejanna mängis peaosa. „Igal hommikul nutan peatäie,” vastas Tennosaar nuuksatades. Korraks vakatas ka Reikop, aga siis läks ta kogenult saate juhtimisega edasi.

Päev enne seda, kui Kramatorski raudteejaam raketitabamuse sai, tappes hulga sõja eest põgenevaid inimesi, pidas mu sõbranna ühes Tallinna spaas sünni­päeva. Ta oli teinud oma külalistele üllatuse ja kutsunud esinema parfüümispetsialisti, kelle suust kõlasid üha sõnad nagu „puiduaroomid”, „värsked lõhnad” ja „lillelõhnad”, „sandlipuu”, „ylang-ylang” ja nii edasi. Jälle üllatasin ma ennast: kui tavaliselt paneb mind säärane iluturundus sisemiselt turtsuma, sest tundub snooblik ja ausalt öeldes mõttetu, siis nüüd tabasin end seda kõike siiralt nautimast. Kogu see lõhnamajandus tundus nii armas, eriline ja joovastav. Ringi käivad testeriribad tekitasid kujutlusi paradiisist, mis on toodud maa peale. Tundus, et just niisugust paradiisi – mis sest, et see polnud päris – oli hetkel nii mulle kui ka teistele sünnipäevalistele vaja. Nii saime üürikeseks eemale sõjauudiste põrgust: eemale surnukehade virnast, mida Ukrainas massihaudadesse veeti, eemale mobiilsetest krematooriumitest, mis seal purustatud linnade ja külade territooriumil ringi vuravad.

Õhtul kodus avasin raamatu. Mitte juhuslikult polnud see poola luuletaja Anna Świrszczyńska „Ma ehitasin barrikaadi” Hendrik Lindepuu tõlkes, mis ilmus eesti keeles aastal 2019. Olin seda juba mitu õhtut lugenud ja imestanud, kui päevakohasena mõjub Teise maailmasõja aegseid Varssavi ülestõusu kogemusi kirjeldav teos. Poetess töötas kogu ülestõusu ajal haiglas sanitarina ja „Ma ehitasin barrikaadi” on tema tuntuim raamat. Selles ilmuvad sõda, surm ja meele­heide lugeja ette lakoonilises, kõigest ülearusest puhastatud keeles. Need on väga halastamatud read, mis kõnelevad „kollektiivselt muretaevasse tõusmisest” ja „hirmu universumist”, aga eelkõige surmast, mis inimest igal hetkel varitseb.

Tõsi, surma ei saa unustada need, kes elavad iga päev tulejoonel. Meie veel saame. Meile võivad veel ka üsna tähtsusetuna tunduv silmapliiats ja lillelõhnaline parfüüm kehastada unustuse loori, mida uudistest õhkuvat õudu täis sõjapäevil on väga vaja. Unustuse loor on küll habras ja kergesti rebenev, aga olemas ja hädavajalik. Kui unustuse loor kaob, ja kaob ta nagunii, läheb otsetee paradiisist põrgusse. Sellisesse, nagu kirjeldab poola poetess oma raamatus:

Karjuvad kivid, mida rebitakse kui paberit
katusest keldrini,
karjuvad naised,
keda aetakse tankide ees kuulide alla,
karjuvad mehed,
kes on tiritud püssitorude ette,
karjuvad lapsed,
keda heidetakse elusalt tulle.
(„Põrgu”, lk 75.)