„Vastuvoolu ujumine” võib kõlada kulunud kujundina – ega nii ütlekski, kui poleks selles ka otsesõnalist kogemust või lausa harjumust. Kui hiliskevadel ilmad ilusaks lähevad, hakkan iga päev Emajões ujuma ja ikka rohkem vastuvoolu, et sihiks võetud hulk tõmbeid kokku saada. Vastuvoolu kulub neid sama vahemaa läbimiseks mitu korda rohkem kui pärijõge. Ent mõistagi ei pääse seal voogudes räheldes ka olukorra metafoorsuse tajumisest. Keha ja vee võitluses peegelduvad teised, mõttelised pingeväljad, mis on Tartule sama olemuslikud kui Emajõgi.
Nii kestval Euroopa kultuuripealinna aastal kui ka juba tiitli taotlemisel ja programmi ettevalmistustes askeldades on sageli olnud vastuvoolu ujumise tunne, kui kohtan tõrkeid, iroonilist distantseeritust, puuduste urgitsemist, vaenu muutuste suhtes kas ilmsemal kujul või passiivsemalt, „laikidena” teiste (ühis)meedia nurinaile. Siis saan end maha rahustada: võta seda kui jõge. Jõuna, mille vastassuund annab jaksu juurde; jõel pole su vastu midagi isiklikku, nii ta lihtsalt voolab ja sinu suund on su enda valik.
Kultuur ja linn aga koosnevad ometi isikutest, inimestest. Inimesed on oma meelsustes isiklikud. Ja samas nad usuvad end esindavat, kandvat ja kaitsvat midagi suuremat. Nimetagem seda siis tinglikult „Tartu vaimuks”, kuigi see on veel hullem klišee kui vastuvoolu ujumine. Elujõuline siiski, nii tuleb sellega aina arvestada.
See vaim, ta vool on Tartus minevikku suunatud. Kui mõelda märgilistele kujudele ja asutustele: muuseumid ja raamatukogud, Ilmamaa ja Akadeemia, koorid ja korporatsioonid,[1] ülikooli klassikaline filoloogia ja usuteadus. Krista Aru ja Krista Piirimäe, Enn Lillemets ja Kunstiühing Pallas, Indrek Hirv ja Peeter Volkonski… „Nostalgilise Tartu” Facebooki-grupp. Isegi ju Tartu plaadifirmad ja plaadipoed. Ka Vanemuisele justkui alternatiivi pakkuma loodud Uus Teater on oma repertuaarivalikuis olnud suuresti kultuurilooline. Ning Mart Kivastik võitleb Tartusse sisse settinud autsaiderboheemluse ja järjest lahkuvate veidrike mälestuse eest.
Nad kõik väärtustavad ennekõike ajas kaugemat või lähemat kultuuripärandit. Uus on väärt (või tihtilugu pigem talutud) niivõrd, kui see põlistab või taastab varasemat; mõõdetud vastavuses välja kujunenud „tartulikkusega”, selle eelisesindatusega ka välispubliku kõnetamisel. See nending ei kanna hukkamõistu, selles on nii tunnustust hoitava kui sümpaatiat hoidjate suhtes. Ka möönmist, et tunatartlusel on põhjusi, mis muudavad selle vaat et sama paratamatuks, kui on Emajõe voolusuund.
Nõukogude ajal pakkusid ajalugu ja mälul põhinev kontrakultuur pagu, võimaldasid luua vaimselt puhtamaid mikroilmu. Tartu linnaruumiski säilis omajagu seda, mis ka väljaspool arhiive nõukogude aja eelset idülli meenutas. Eks sinna see vaim siis kodunes. Isegi murranguaegadel, taasvabanemise eel võis futurism tunduda millegi ebapuhta ja oportunistlikuna. Tiit Aleksejev meenutab: „Tänapäeval räägitakse palju „hetkes püsimisest” või „kohal olemisest”. Minu elu aastal 1988 oli „kohaolu” kõige puhtamas vormis. Tulevik eksisteeris ainult aktivistidele ja karjeristidele.”[2]
Aleksejevgi õppis ajalugu. Sel hetkel ja kohal oli õilistatud mineviku slepp ja aura. Päris kõikehõlmav ta kogemus pole, samal ajal sündis Eesti Kostabi $eltsis ja Hirohalli kirjandusrühmituses ka etnofuturism. Midagi väga olemuslikku on ses meenutuses ometi tabatud, ja nimelt – meie eluaja Tartus on pigem olnud futurismi defitsiit. Vaim hoiab tunasesse, tulevikust ära. Kui ta ka eestluse nimel üleminekuajal ettepoole vaatas ja tegutses, tõmbus ta peagi taas sisepagulusse, eemale kauboikapitalismist ja tarbimishullusest, utilitarismist ja tehnokraatiast (Marju Lepajõe kui vaikse vastupanu ikoon). Tartus on ju ka tüse sovetijuurtega väikekodanlus oma muruniidukite, tüllkardinate ja „Tartu marsiga”, kelle jaoks kultuur on tapeet või tilulilu, ohutu kõrvalepõige, mis ideaalis ei sega status quo’d – igavam kui sport, aga odavam. Nendegi mõju kestab. Tunase lembus pakkus sellestki pelgu… kuni osalt muutus selle sarnaseks oma uue tõrjumises, kas või reaktsioonides elurikkusele linnaruumis.
Nii kostab ka kajastustest ja kuluaarivestlustest, kuis hulk siinseid kultuuriinimesi on tundnud end ebamugavalt, tajudes Tartu 2024 kaasakutses vaat et saatanlikku valikupakkumist vaimu ja tuleviku vahel. Isegi siis, kui see vastandus osutub kergesti ületatavaks või polnudki konfliktis nende senise tegevusega, otsitakse justkui mingit õigustust või tingimusi verepiiskade loovutamiseks, hoitakse ikka toda iroonilist distantsi, isegi kui juba programmis kaasa lüüakse – nagu kartes vaimukaaslaste põlastust võõra, sissetungiva ja kampaaniapõhise suhtes. Või siis kehastutakse ise eesrindlikuks „kanaarilinnuks”: Tartu köite- ja elukunstnik Enno Rennit saadab mulle üsna regulaarselt pilkepoeese kultuuripealinna teemal.
Sel võõristusel on oma ajalugu, oma eelloostik ka käesolevas aastasajas. XXI sajand väänati Tartu kultuuriellu sisse, kui 2000. aastal tegi linnavõim uue loomingulise juhi konkursiga sisuliselt lõpu Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudiost välja kasvanud Lasteteatrile (mis oli anoomilises üleminekuajas kujunenud üheks eripärasemaks Tartu vaimu enklaaviks) ning Jaama 14 hoone võttis üle ühendus Lendav Hollandlane, mis rajas Tartu Teatrilabori.
Lendava Hollandlase programm oli selgelt ja julgelt futuristlik (või ka paljuski juba toona kohale jõudnud digiolevikku manifesteeriv): „See tähendab ennekõike lavastuskeskkonna ülesehitatust läbi meediakunsti vahendite. Lavakujunduse peamisteks materjalideks ei ole enam papp, takk ja puu, vaid valgused, peegeldused, projektsioonid – kõik, mille alusmaterjaliks on nullid ja ühed, s.t mida saab valmis teha arvutis.”[3] Seda tõlgendati aga näitleja (s.t inimese) teatrist pagendamisena ning tajuti ühtlasi Tartu vaimu pagendamist kultuuritemplist.[4] Vimma oli õhus ja kriitikas omajagu. Andrus Laansalu (Andreas W), omamoodi Eesti Artaud, kelle „boreaalse platoo” retoorika oli avardav jätk etnofuturismile,[5] tõrjuti viimaks paari aastaga Teatrilaborist kõrvale ning üsna pea hääbus ka labor ise.
Kas „tulnukate rünnak” sai sellega tagasi löödud? Kindlasti mitte. Oli omajagu ka neid, kes sellest innustust said ja seda pärast igatsema jäid.[6] Ka minu jaoks algas Teatrilabori tulekuga Tartus XXI sajand. Kuigi olen ajaga muutunud märksa empaatilisemaks nende suhtes, kes Lasteteatri kadumisest haiget said, hoian ka silma ja abikätt sellel, kuidas Teatrilabori kaastööliste, publiku ja seal toimunud multimeediapidude kogukond on oma tegemistes hargnenud tänaseni välja – etendus- ja tänavakunsti, disaini ja teooriasse, eksperimentaalkirjandusse ja -muusikasse (osalus ajakirjas Vihik ja festivalil Eclectica). Isegi kultuuripealinna: Lendava Hollandlase üks käilakuju Jaak Tomberg oli veerand sajandit hiljem eriprogrammi „Paremad ja halvemad tulevikud” juht kevadisel kirjandusfestivalil Prima Vista (mis ju ise sündis futurimismipuhangust koos hulga teiste festivalidega juba 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimisel). Neid ühenduslülisid on veel.
Ometi tundub, et mitmetes tõrgetes Tartu 2024 suhtes avanevad sajandivahetuse haavad, mis on paotunud ka mõne vahepealse kultuuriuuenduskatse peale. Ent neist on juba hulk omaette lugusid. Ehk polegi praegu vaja rõhutada vastandusi, kui inimlikud läbisaamised on head – aga kuigi Tartu 2024 näib ametliku peavooluna, on kogu too futurismi allhoovus Tartus siiski kulgenud vastuvoolu, vahel äranähtult, üldiselt pigem alahinnatult. (Kas Kiwa jälg ses linnas on väiksem kui Kivastiku oma? Aga kas temalt ajakirjanikud Tartu 2024 kohta arvamust küsivad?)
Tulisemad futuristid võivad omakorda kurta, et Tartu 2024 pole olnud piisavalt raputav ega tulevikku vallutav. Programm on seni olnud üsna rahvalik, vastutulelik, et teenida ära võimalikult laia avalikkuse heakskiitu. Ja ongi vaja, et võimalikult paljud tunneksid end kaasatuna – aga kaasatuna millesse? Ongi vaja, et ühismeedias jagatakse ja laigitakse ja kandepind kasvab – aga kandepind milleks? Programm oma lugematute kaas-, kõrval- ja lisasündmustega on muutunud juba mullegi kui asjaosalisele hoomamatult tihedaks. Kuigi olen ikka mõelnud, et mu juurutatud „Ellujäämise kunstide” kontsept peabki olema võimalikult avatud erinevaile tõlgendustele-katsetustele (nii nagu peab olema avatud Tartu ja programmi kaasatud Lõuna-Eesti identiteet), on kohati tunne, et pidevas üha järgmiste sündmuste neoonkirjus reklaamivoos läheb kaotsi sügavam mure keskkonna, inimese ja identiteedi pärast. Läheb kaotsi futuristlik ambitsioon ja veendumus, et kultuuripealinna aasta on alles algus pikal teel.
Just selles (teatri)laborlikus katsetusprotsessis – artistide, formaatide, koostööga ning suurte üleilmsete teemadega – on minu silmis kultuuripealinna iva; see aasta on või peaks olema vaid pinna loomine tulevaiks julgemaiks eksperimentideks ja muudatusteks. Tartu 2024 peakski parimas mõttes olema „tulnukate rünnak” värskete tõlgendustega sellest, mis kultuur ses linnas ja ta ümbruses, linn oma ümbrusega kultuuris on või saaks olla. Asjaosalistele mitte üksnes pelk karjääriaste või rida CV-s, vaid terasema, kogenuma, erudeerituma looja-korraldaja kestev otsiretk ühes Euroopale ja maailmale avatud ja avaras keskkonnas.
Leidub ju neidki – nii vaimuinimesi kui väikekodanlasi –, kes ootavad valjult selle aasta lõppu, et kõik võiks jätkuda nagu vanasti. Ei jätku. Vastuvoolu ujumise jaks püsib ja kasvab. Voolu enda vägi ei pruugi sellest kahaneda, aga loodan, et selle aasta järel on märksa rohkem neid, kel vaimu- ja ihuramm tuleviku Tartut loomas.
[1] Erandiks on siiski näiteks +Koor, mis käsitleb oma kavades ja repertuaarivalikuga tänaseid teemasid ning tellib popartistidelt uudisteoseid. Ja tudengiühenduste seas on Veljesto jätkuvalt eristuv, nihelev, pigem tänapäeva hoidev.
[2] T. Aleksejev, Tartu 1988. Vikerkaar 2024, nr 4–5, lk 115.
[3] A. Viira, Lasteteatrist sai Tartu Teatrilabor. Tartu Postimees 16. XI 2000.
[4] „Tõusvas merkantiilses ja unifitseeruvas kapitalismis polnud „reeglitevälisele”, vabameelsele ja isepäisele Lasteteatrile lihtsalt enam kohta. [—] Üks Tartu kultuuripesa suudeti mingi põikpäise õhinaga lammutada.” A. Kull, Tartu Lasteteatri lühilugu. ERR 5. VII 2020. Juba juunis 2000 saatis Kunstiühing Pallas Tartu linnavalitsusele protestinoodi, mis ilmus Sirbis 12. VI 2000.
[5] Laansalu esseistika on kogutud raamatusse „Gatlingi kuulipilduja” (2000).
[6] „Nii et tänaseks ongi selline seis, et Tartust on kadunud nii Tartu Lasteteater kui ka Tartu Teatrilabor. Samal ajal kui Tallinn sai endale uue avangardse NO99, kaotamata samas „Baskini teatrit”. Mida ma selle kõigega tegelikult ütelda tahan? Ei midagi rohkemat, et kui ma Anne-, Tamme- ja Supilinnas ringi liigun, tahaks ikkagi tunda kukla taga seda, et kusagil siinsamas lõhkevad kolvid, et kohe-kohe võib midagi teistsugust juhtuda, et mul on võimalus valida. Üles Vanemuise poole vaadates ma seda ei tunne. On kurb, et Tartus pole seda välja, seda kohta, seda võimalikkustki.” T. Palm, Mõistus on kadund ja süda on puru. Sirp 15. IV 2005.
Lisa kommentaar