tegelikkus ja tõde –
kaks kõikide õde –

ühel on roosaks värvitud juuksed
teise pea on hõbehall
ühel on draamat täis nuuksed
teise elu on leppimisball

ühel on lemmikvärviks neoon
teisel pastelne pooltoon
ühel on ahnust ja janu
teine iial ei palu

ühel on tikk-kõrged kontsad
ja alati midagi puudu
teisel diadeemina otsal
valgus mis õiteks juurdub

tegelikkus ja tõde –
kaks kaunist õde


*

ja sina rääkisid mu hinge rahu
kummalise korallirahu
elutuppa tõid

eksootilise elutahu
argipäeva sisse – peale taevavalla
pitseri sa lõid

sa oled kindel
nagu sõdur rindel
kaitsed meie maad –

teid ja ruumi – unistuste tuumi –
armastusemerd
ja kallist kodusaart


*

vahel varjuriik su üle võtab võimust
olnud hetked mängivad end taas
kuni koidukuma nõuab oma õigust
uueks ümber kirjutada vana fraas

oled ajatu ja samas ajas kinni
nagu näitleja kes oma rolli loob
loo raamides mis kulgeb ajas ringi
ajast aega tuld kes alla toob

püüdes sütitada püha kirge
püüdes tuua siia ilma rahu
ilm kuid vastu pritsib vihast sülge
ja rahuriik ei taeva alla mahu

siiski seisad nagu Prometheus-titaan
ja hoolsalt kaitsed sipelgate radu
ja sul on võimaluste kosmiline plaan
ja sul on kustumatu ilujanu