Teine Erik

Nii kaua, kui ma Eerikut tundsin, rääkis ta alatasa oma korduvast unenäost.

„Kas sina näed mõnda unenägu üha uuesti ja uuesti?” küsis ta salapäraselt, kui oli mind ühel pimedal talveõhtul endale esimest korda külla kutsunud. Me olime tutvunud mõned nädalad varem minu kursusekaaslaste kaudu. Olime esimesel kursusel, noored ja kohmetud. Erik ei olnud kuigi ilus mees – ta oli kidur, hallikaspruunide juustega ja sellise näoga, mis kellelegi meelde ei jäänud –, aga ometi oli temas mingi äraspidine sarm, mis peitus vahest teda alati saatvas salapärases kurnatuses. Minule mõjus ta omamoodi atraktiivsena. Teisalt ei ole ka mina olnud kunagi eriti ilus naine – olen seda tüüpi näoga, mille kohta öeldakse plass, ja vormitu tüseda kehaga, mida ma nooremana armastasin katta telki meenutavate suurte riietega. Arusaadavalt olin Eriku tähele­panust meelitatud.

„Ma näen tihti oma lapsepõlve maakodu unes,” kehitasin ma õlgu. Ma ei osanud toona üldse unenägudele kuigi palju tähelepanu osutada. Seda õpetas mulle hiljem Erik. Me võisime hommikuti tundide kaupa voodist tõusmata arutada unes nähtud piltide, stseenide ja nende tõlgenduste üle. Ärge saage minust valesti aru, ta ei arvanud, et unenägudel oleksid mingid müstilised universaalsed tähendused. Ta uskus, et meie alateadvus räägib meie ärkvel teadvusega unenägude kaudu, saates signaale selle kohta, mida me tegelikult igatseme, mida kardame ja mis takistab meid sisemiselt saavutamast seda, mida soovime. Ja neid signaale suutis tema meelest dešifreerida vaid unenägija ise. Ja nii me arutlesime pikkade koridoride, itaalia teatri maskide, läikivaks vahatatud parkett­põrandate ja sadade teiste detailide üle, mis meie unenägusid külastasid. Kuni selleni, et hakkasin unes nägema neid hommikusi unenägude lahkamisi.

„Minul on üks veider uni,” avaldas ta siis, tollel esimesel talveõhtul tema jahedas kööktoas. „Ma ei ole sellest tegelikult kellelegi teisele rääkinud. Aga sinuga on mul selline tunne, et tahaksin kõigest isiklikust rääkida.” See ei olnud sõnakõlks või meelitus, me tõesti avasime teineteisele endist palju, kohe algusest peale. Me lõime koos meie mõlema jaoks esimese tähendusliku ja usaldusliku suhte.

„Ma näen unes ühte noormeest, kes tuleb minu juurde, haarab mul õlgadest ja räägib minuga paluva ja veenva häälega. See noormees on äravahetamiseni sarnane minu endaga, alati minuga ühevanune. See olengi mina ise. Ja samal ajal ma tean, et see pole mina. Seda on vist võimatu selgitada.”

„Ja mida ta sulle räägib?” küsisin ma leige uudishimuga.

„Ta räägib mulle Atholli metsast. Ta veenab mind sinna minema. Ma vaatasin juba lapsena järele – see peaks olema üks koht Šotimaal. Aga ma ei usu muidugi, et see unenägu on seotud selle reaalse kohaga. Selle nime mõtles välja minu alateadvus, mille jaoks see oli täiesti suvaline häälikute kombinatsioon. Küsimus on olnud alati rohkem selles, et miks ma näen unes iseennast, kes veenab mind, et ma pean minema kusagile mujale. Miks siin ei ole hea?”

Ja tõesti, Erikuga oli alati see tunne, et tal ei ole siin – praeguses hetkes ja reaalsuses, meie ühises aegruumis – hea. Vahel tundus ta mulle nagu siia unustatud või meelega maha raputatud laps, kes otsib koduteed. Muidugi seostasin ma meie suhte esimestel aastatel seda aimust iseendaga, kõhklesin ja kahtlesin, kas tal pole minuga mugav, kas ma pole talle piisav. Peagi mõistsin aga, et see tunne pole sugugi seotud minuga. See saatis teda kõikjal. Ta ei vingunud, ei virisenud, ei sarjanud kedagi ega midagi, aga temaga koos elades tekkis vahel tunne, et ta kössitas oma kehas, oma elus, iseendaks olemises nagu paar numbrit suuremates rõivastes, mis ometi näisid pitsitavat siit ja sealt. Ja hea inimesena leppis ta nurisemata selle ebamugavusega, mis oli talle justkui vägisi peale surutud. Võib-olla selle ebamugavustunde leevendamiseks tegeleski ta nii hoogsalt unenägude tõlgendamisega.

See tunne sundis teda põgenema ülikoolis erialalt erialale, hiljem töökohalt töökohale. Ainult mina olin see, kes jäi tema kõrvale aastateks, sest ta korrutas mulle, et teab, et keegi teine ei mõistaks teda sedasi nagu mina. Ma tõepoolest mõistsin tema kõhklusi ja tüdimust, aga mitte kunagi lõpuni.

Me kolisime mitu korda, Erik tegi suurepäraselt remonti, ta isegi ­renoveeris vana mööblit. Temasuguste kohta öeldakse vist kuldsete kätega mees. Puudu ei jäänud tal ka nutikusest, õppimisvõimest ja vaimuteravusest. Tal oli lai silma­ring ja ta oli lobe suhtleja. Ta kohanes alati kergelt, sai kärmelt oma uuel valitud alal pädevaks. Kord tahtis ta elada maal, isegi metsa sees, siis aga igatses kesklinna, viiendale korrusele, korterisse, mille akendest ei paistnud mitte ühtegi rohelist lapikest, isegi mitte ühtegi puud, aga kust oli näha inimeste lakkamatut torssis sagimist, kiirustamist, hiljaks jäämist, trammidele ja bussidele järele jooksmist. Mõneks üürikeseks ajaks tundus, et ta on rahul, et ta on leidnud selle, mida ta otsis, aga siis hakkas kõik uuesti pihta. Ta hakkas rääkima, et tunneb ahistust, peab edasi liikuma. Ja siis ilmus alati tema unenägudesse teine Erik, kes veenis teda Atholli metsa minema.

Miks ma temaga kaasa kolisin, tema töökoha- ja erialavahetustele kaasa noogutasin? Asi polnud selles, et ma oleksin teda nii pööraselt armastanud. Ma lihtsalt ei osanud elult muud tahta. Ma olin Erikuga koos rahul, isegi õnnelik. Ta oli minu vastu hea, ta oli minu suhtes kohusetruu, temaga kokku jäämine ja tema elumuutustega kaasa minek tundus lihtsalt mõistlik. Meie suhe oli tema kannapööretest hoolimata soe ja turvaline nagu üks leige rohtukasvanud tiik.

Kui ma sain 32-aastaseks, tundsin esimest korda elus tugevat sisemist soovi saada emaks. Nagu arvata võite, hakkas see soov endast märku andma une­nägudes. Minu unenägudesse ilmusid alguses nukud, siis mõneaastased vaiki­vad mudilased, seejärel pisikesed pehmed ja soojad imikud. Unes neid lapsi enda süles hoides valdas mind täiuslik päralejõudmise tunne. Me rääkisime sellest Erikuga, aga ta jäi arvamise juurde, et lapsed mu unenäos tähistavad minu sisemist last või siis uusi alguseid, mida ma oma ellu igatsen. Ta vältis lapsesaamise teemat igal võimalusel. Mida enam mina rääkisin lapsesaamisest, seda enam kummitas teda unenäo-Erik oma lõputult ühetaolise jutuga. Viimaks, kui unenäolapsed olid minu öid külastanud juba paar aastat, panin Eriku lõpliku valiku ette – kas laps või lahkuminek. Erik valis viimase, raske südamega, aga ühegi kõhkluseta.

Kolisin ühetoalisesse korterisse puumajas, linnajaos, millesse kiirelt armusin. Lahkuminek mõjus mulle mõistagi rusuvalt, aga mitte nii laastavalt, kui oleksin arvanud. Lõpuks oli minu elu stabiilne, ilma pidevate muutuste ja kolimisteta. Üsna pea kohtasin uut meest, sedasama, kellega elan siiani koos, ja Erik kadus aastateks silmapiirilt. Vahel kuulsin mõnelt meie ühiselt tuttavalt, et ta on jälle kolinud, vahetanud eriala – kord hakkas ta pidama kalafarmi, siis õppis fotograafiks. Tõtt-öelda ei tundnud ma tema käekäigu vastu suuremat huvi.

Ühel sügisõhtul, viis aastat peale meie lahkuminekut, minu lapse teisel sünni­päeval, oli Erik järsku minu ukse taga. Ma ei oska aimata, kust ta minu aadressi sai, aga seal ta seisis – läbi külmunud ja eksinud näoga. Ta juuksepiir oli kõvasti kõrgemale tõusnud, tema nägu oli kollakas ja ootamatult kortsuliseks tõmbu­nud – aeg oli kohelnud teda palju halastamatumalt kui mind. Ta istus mu köögi­laua taha, sellal kui mu elukaaslane last magama pani. Keetsin Erikule teed. Ta vaatas mulle oma kohmetu moega sügavale silma. Nägin tema pilgust, et ebamugavustunne ei ole teda peale meie lahkuminekut mitte ainult lakkamatult saatnud, vaid see on ajaga ka järjest süvenenud. Peale pikemat vaikimist purskas ta ühe joana välja, et on nüüd tupikus, täielikus ummikus ega tea enam, mida oma eluga peale hakata. Mõistagi oli ta kõike katsetanud – kõik­võimalikke talle vähegi sobivaid ja ka sobimatuid ameteid, elukohti nii linnas kui ka maal, pärast meie lahkuminekut ka erilaadseid suhteid ja seksuaalse läbikäimise vorme. Aga ebamugavustunne ainult süvenes. Viimases hädas hakkas ta käima teraapias, ühe targa ja kogenud jungiaani vastuvõttudel, kes teda kolm korda nädalas kõiketeadva pilguga puurides küsitles.

„Ainus asi, mis teda tõeliselt huvitab, on minu Eriku-unenäod,” ütles mees mulle kustunud häälega. „Ma näen neid nüüd igal ööl. Unes on palju muudki, olen ka sind palju näinud, aga alati, lõpuks alati tuleb see teine Erik ja nõuab, et ma läheksin Atholli metsa.”

„Aga võib-olla sa peaksid siis minema?”

„Sedasama arvab ka too psühhoanalüütik! Ta on seda mulle algusest peale ütelnud.”

„Miks sa siis ei lähe?”

„Sest ma kardan seda nii kohutavalt! See lakkamatu ajudele käiv surve on mind saatnud nii kaua, kui ma ennast mäletan, ja sellepärast kardan ma seda üle kõige maailmas. Tegelikult olengi ma sellepärast siin. Sina tunned mind kõige paremini, sa oled ainus inimene, kes on mind mingilgi määral mõistnud,” ütles Erik järsku mulle meeleheitlikult anuva pilguga otsa vaadates. „Ütle, mida ma peaksin tegema!”

Ma kehitasin õlgu. See kõik hakkas mind juba tüütama. „Mina arvan, et mine,” vastasin ma tehtud heatahtlikkusega naeratades.

Erik noogutas, nagu alistudes ees ootavale raskele saatusele, tänas mind vaikselt tee eest ja astus külma sügisöösse. Tundsin kergendust, kui külaline lahkus, ega mõelnud enam tema peale kuid.

Peaaegu pool aastat hiljem tabasin end siiski ootamatult Erikule mõtlemas. Pikema plaanita valisin tema numbri. Telefon oli välja lülitatud. Nõnda oli see ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, talle saadetud sõnumid ja meilid jäid vastuseta, sotsiaalmeediat polnud Erik kunagi eriti kasutanud. Vaikus hakkas mind järsku häirima. Kinnitasin endale, et võib-olla on Erik kolinud Šotimaale, leidnud seal oma õnne ja teinud vana eluga lõpparve. Ja ehk just uudishimust helistasin ühel päeval tema emale. Mul oli olnud endise ämmaga väga hea läbisaamine ja tema number oli mul ikka veel alles.

„Erik on surnud,” ütles Eriku ema elutu häälega.

„Mida?”

„Ta külmus Šotimaal surnuks. Seal on üks mets – Atholli-nimeline, mis on rändajate seas väga populaarne ja kuhu tehakse lühikesi matku. Ta läks sinna matkama, ööbis õues magamiskotis, kui sügis oli juba käes, ja ei ärganud enam hommikul. Tema matused olid juba mitu kuud tagasi.”

Eriku ema vabandas kohmetult, et unustas mind matustele kutsuda. Mind ei peetud enam Erikule oluliseks inimeseks, sest tõesti, me polnud teineteise elus enam aastaid tähelepanuväärsel kohal.

Mõni nädal hiljem läksin siiski Eriku emale külla. Miski jäi selle loo juures kripeldama ja ma tahtsin selle üle Eriku emaga arutleda. Olin plaaninud rääkida nendest unenägudest ja teisest Erikust, aga nähes selle vana naise jõuetut olekut, kartsin, et see ajaks ta veel suuremasse segadusse. Meie vestlus oli südamlik. Ta meenutas oma poega nüüdseks juba heldimusega, kuigi sedasorti leinast ei saada ilmselt kunagi üle. Ta kiitis mind miniana ja kurtis, et ühtegi teist pruuti talle näha ei toodud. Kui ma olin juba end lahkuma asutamas, muutus tema ilme järsku ja ta lausus võõral katkendlikul häälel: „Mul oli millegipärast alati tunne, et Erikuid on kaks.” Välja öeldud sõnadest justkui kohkudes vaatas ta mind vabandava ja nõutu näoga.

„Mida?”

„Ah, ei midagi. Ma ei tea, miks ma seda ütlesin. See on rumal. Ma lihtsalt nägin väga tihti unes, et Erikuid oli kaks. Üks oli metsas ja kutsus teist Erikut enda juurde.”

Läksin hämmeldusest tummana koju. Olin plaaninud sellest kõigest rääkida oma elukaaslasele, võib-olla mõnele sõbrannale, aga ma ei leidnud mitte kuidagi õigeid sõnu. Mida rohkem aega möödus, seda enam see lugu mind rusus. Lõpuks hakkasin seda kõike unes nägema. Nägin Atholli metsa, mida ma mõistagi polnud ilmsi kunagi näinud ega ettegi kujutanud, ja seal kõrgete hallikasroheliste puude keskel oli kaks meest – äravahetamiseni sarnased Erik ja Erik. Nägin neid istumas teineteise vastas suurel langenud puutüvel, vaatamas Šotimaa looduse hingematvat ilu, läheduses kablutavat kitsekest, taeva all lendavaid linnuparvi. Minu unenägudes oli minu endine elukaaslane lõpuks rahul ja õnnelik, tema ebamugavustunne oli lõplikult kadunud. Neist unedest ärgates sain aru, et need andsid mulle kummalise rahu – need olid otsekui signaalid kusagilt teisest reaalsusest, sõnumid, et Erikuga on kõik hästi. Erikutega on kõik hästi.

Lõpuks need unenäod kadusid, ladestusid koos teiste ära vaadatud ulmadega – minu lapsepõlve meenutava maakodu ja lapsesaamissoovi reetvate nukkude ja beebidega, koos pikkade tumedate koridoride, itaalia maskide ja lõputute parkettpõrandatega – minu alateadvuse põhjakihtidesse.

Enesetapja

See oli enesetapja. Heldur tardus. Poodud mees rippus madala tammepuu oksa küljes nagu mädaõun. Hallid juuksesalgud turritasid laiali nagu Helduril enesel. Köie alt, mis ühendas kössi vajunud kaela oksaga, paistis lillakaks tõmbunud kukal, ja see viirg ebaloomulikku tooni ihu tekitas iiveldust. Kuhtunud punast tooni jope, kulunud teksapüksid ja mustad talvesaapad. Kuivanud lehtedega kaetud maapinnal enesetapja varvastest poole meetri kaugusel lebas kummuli tõugatud elektrisinine kolme jalaga taburet. Seda ta oligi siis kasutanud, et ennast sinna üles kõlkuma saada, mõtles Heldur.

Mees tundis õõva, aga ka haiglasevõitu uudishimu – ta tahtis näha, mis näoga on üks inimene, kes ilmselt juba mitmendat tundi puu küljes kõlgub. Millegipärast oli too ennast oksa tõmmanud seljaga Helduri maja poole. Ta astus lähemale, liibates suure ringiga ümber surnu, justkui kannaks too ­mingit jubedat nakkust või võiks viimastes koolnukrampides teda ootamatult kägistama hakata. Kui ta viimaks surnu näoga vastakuti seisis, neid eraldamas vaid paar meetrit sügislehtedega kaetud maad, tabas Heldurit tõeline ehmatus. Tema niigi tudisevad käed hakkasid veelgi enam värisema ja kõhtu vajus võigas raskuse­tunne – surnu oli Helduriga äravahetamiseni sarnane!

Pisike krobeline lõug, suured puhmas hallid vuntsid, terav nina, äärtest alla vajuvad kulmud, mis ka Heldurile alati veidi nukra ilme andsid, suur inetu sünnimärk lauba paremal küljel ja need igas suunas turritavad hallid traatjad juuksed. Kui palju kordi oli Heldur sellele mõelnud, et end kusagile samal moel riputada – kas siia või mõne kaugema puu otsa, või neelata ülemäära suur kogus tablette või toppida taskud kive täis ja kõndida järve nagu mõni poetess. Ja siin ta siis kõlkuski! Vahest olen ma ajamasinasse sattunud ja see olengi mina tulevikus, mõtles Heldur. Või on see vanajumal, kes mulle sel moel näitab, kui hirmsat pattu ma oma mõtetega olen teinud? Ma olen korraga surnud ja elus, mõtles Heldur. Isegi saapad ja teksapüksid olid tal samasugused, ainult luitunud punase parka asemel kandis Heldur sinist.

Nüüd pani mees tähele pisikest valge paberilehe nurka, mis surnu jope­taskust välja paistis. Vastikustunnet alla surudes astus ta lähemale ja koukis selle välja. „Andke andeks. Ma ei jaksanud rohkem. Helmut.”

Helmut. See ei olegi mina, mõtles Heldur ja oleks kergendusest peaaegu naerma purskunud. Kuidas võiski see olla tema, kui tema oli täiesti elus ja niivõrd-kuivõrd terve.

Helduri uudishimu kasvas ja ta kompas enesetapja mõlemad jopetaskud läbi, leides sealt passi – Helmut Mägi –, rahakoti Maxima kliendikaardi ja seitsme euroga ning võtmekimbu kahe võtme ja ühe musta uksekiibiga. Siis pani ta leitu kiiruga surnu taskutesse tagasi ja heitis viimase pilgu tema lillakasvalgesse näkku.

Ta võdistas end kergelt, justkui tahtes end nähtud võikusest lahti raputada ja hakkas tagasi maja poole astuma. Kuuri najalt võttis ta sinna jäetud reha. Aga miks ta just meie maja taha ennast pooma tuli, mõtles Heldur järsku. Küll on mõni inimene sündsusetu! Ei tea, kas peaks kiirabisse helistama? Aga mis see kiirabi enam teeb, kui inimene on juba külm ja näost lilla? Ehk peaks politsei kutsuma? Aga kuidas me ikkagi nii ühte nägu oleme – vahest oli mul kaksikvend, kes sünnitusmajas kaotsi läks?

Sedasi mõtteid heietades asus ta majaümbrust lehtedest puhtaks riisuma, mille jaoks ta õue üldse tulnud oligi. Enesetapja kõlkus endiselt temast paari­saja meetri kaugusel metsa ääres. Kui majaümbrus oli enam-vähem puhas, tõi ta kaevust vett, valas selle ukse kõrval seisvasse ämbrisse ja seisatas korraks. Sedasi tegi ta alati enne tuppa naasmist. Õues käimised olid Helduri jaoks justkui pinnaletõusmised enne uuesti sügavale mudasesse järve sukeldumist. Ta üritas iga päev, kui vähegi võimalik, endale õues tegemist leida, kuigi valutav selg ja parem jalg, mida ta lonkas, ei lubanud palju füüsilist tööd teha.

Heldur astus, ämber käes, esikusse, kus vananeva ihu ja ravimite läppunud lehk ta kohe kätte sai.

„Mis sa säl aias nii kaua tegid?” kostis tagumisest toast läbilõikavalt kriiskav hääl.

„Riisusin,” vastas Heldur vaikse pominaga.

„Midä?” nõudis hääl.

„Ei midagid.”

„Tule nüid aita mul see siiber alla saada!”

Heldur võttis saapad jalast, jope seljast ja astus hämarasse elutuppa, mille kitsad aknad olid kaetud kardinatega. Eevi ei kannatanud valgust. Elutoast viis uks edasi magamistuppa, mille keskel seisva kaheinimesevoodi peal laiutas suur ja lihav, pisikeste tigedate silmadega olend. Heldur ei näinud temas naist ja kindlasti mitte seda ilusat siresäärset Eevit, kelle ta endale 51 aastat tagasi oli naiseks palunud. Too hiiglaslik tige elukas oli Helduri silmis üksnes vereimeja, kes aeglaselt, päev päeva haaval tõmbas Heldurist viimasegi elu välja. Kui palju kordi oli ta mõelnud, et annab ise enne alla ja riputab ennast oksa just nagu too Helmut, aga niisama palju kordi oli ta endale aru andnud, et Eevi saaks ta ilmselt ka teisest ilmast kätte.

„Noh!? Mis sa passid säl? Mine too pliita päält siiber, va tolvan!” kriiskas Eevi. Naine nautis oma mehe alandamist, mõnitamist ja ilma põhjuseta jooksu­tamist. See oli ainus lõbustus tema pimedates üksluistes päevades. Ka tema ei näinud Helduris ilmselt seda meest, kes teda kord pool sajandit tagasi kolhoosipidudel tantsima oli võtnud, vaid üht häirivalt mööda maja ringi liipavat kasutut ja tumma paratamatust. Eksistents oli neile mõlemale jube päevade õhtusse veeretamine ja kumbki neist otsis sellest seda vähest rõõmu, mis neil leida oli – Eevile oli selleks Helduri kiusamine ja Heldurile õues toimetamine.

Mees liipas magamistoast tagasi elutuppa, sealt esikusse ja edasi kööki, kus puupliidi peal ootas tühjendatud ja panges puhtaks pestud siiber. Ta jäi seda metallist neerukujulist kausikest vahtima ja järsku, talle endale täiesti ootamatult, tabas teda valgustus. Ta keeras otsa ringi, läks tagasi elutuppa, võttis puhvetkapist oma passi, pani tagasi riidesse ja astus välja. Ukse pealt kuulis ta veel naise kiledat kisa: „Mis sa sahmerdad säl? Tule juba! Ma’i jõua enäm kinni pidada!”

Enesetapja kõlkus endiselt metsa piiril tamme küljes. Sedapuhku astus Heldur tema juurde hoogsa sammuga, isegi liipamine oli peaaegu unustatud. Ta ronis vaevaliselt taburetile ja kiskus vastikustunnet alla surudes poodult punase jope seljast ning tõmbas talle selga enda sinise. Enne seda oli ta sinise jope taskusse torganud oma passi. Nüüd ei leia Eevi mind ka teisest ilmast üles, mõtles ta elevusega, kui ta endale Helmuti parkat selga ajas. Ta mõistis järsku, et too Helmut oli talle saadetud kui kingitus. See mees oli läinud vabasurma, et Heldur saaks uue võimaluse. Vahest on vanajumal ikkagi olemas ja minu kannatustele on järgnenud väljateenitud lunastus, mõtles ta üle aastate esimest korda naeratades ja mööda jalgrada maantee poole astudes. Pisike kollane maja, mille taha endine Helmut, nüüdne Heldur oksa oli tõmmatud, aina kaugenes uue Helmuti selja taga. Ta kolistas taskus oma uusi võtmeid ja silitas päevi näinud musta nahast rahakotti.

„Tere, mina olen Helmut,” ütles ta kõva häälega, kui ta mööda maanteed bussi­peatuse poole kõndis.

Buss tuli poole tunni pärast. Mees ostis taskus oleva raha eest pileti ja sõitis esimese hooga pealinna. Küll seal siis vaatab edasi, mõtles ta. Ta teadis, et esmajoones tuleb leida endale peavari, eluase ja eks selleks olidki ju tema taskus need kõlisevad võtmed, mis vanajumal nii heldelt enesetapjale kaasa oli pannud. Ainult et kuidas leida kogu suure Eestimaa pealt üles uks, mille need võtmed lahti teevad? Ka sellele murele küpses mehe peas lahendus.

Kesklinna jõudes ostis ta kõigepealt endale Helmuti raha eest ühe topsi­jäätise. Oli küll kergelt jahe sügisene ilm, aga kuidagi tuli seda uue elu algust ju tähistada! Linn oli sagimist täis ja räpane. Varem ei olnud Tallinn Heldurile meeldinud, aga sel päeval nägi ta kõike uues valguses – inimeste ruttamine tekitas temas elevust, autode möödakihutamine lausa rõõmujoovastust. Ta asus möödakäijailt uurima, kus asub lähim linnaosavalitsus, ja üsna kiirelt juhatati­gi ta õige maja juurde.

Fuajees tervitas teda sekretär, kes tülpinud näoga uuris, mis vanamehel mureks, ja mees seletas talle lõbusalt, et on oma sissekirjutuse unustanud. Väsinud ilmega sekretär juhatas käega osutades Helduri õigesse ruumi, kus abi­valmis klienditeenindaja Helmuti passi uuris ja tema nime arvutisse toksis.

„Tulin jah linna jalutama ja läks aadress meelest. Vana pää,” ohkas Heldur teeseldes. Klienditeenindajast noor näitsik vaatas meest murelikult. „On teil ikka keegi, kes teie eest hoolt kannab? Ma mõtlen, kui te veel kord midagi sedasi unustate. Kas teil mobiiltelefon on?”

„On, on. Mul on lapsed ja sugulased ja… Ei mul pole häda midagi. Täna lihtsalt – nagu peast pühitud, noh!”

„Rööpa 5–18,” vastas näitsik naeratades. „Kas te seda mäletate, mis bussiga sinna saab?”

„Ei, seda kah mitte,” ohkas Heldur, sisimas oma hea näitlemisoskuse üle juubeldades.

Ja ilma palumata vaatas abivalmis klienditeenindaja Heldurile õige bussi välja, seletas pikalt ja laialt, kus ta selle peale saab ja millises peatuses maha tuleb minna.

„Ja siis ongi teie kodu paremat kätt,” lõpetas noor naine naeratades. „Aga ma palun, et te räägiksite oma perearstiga ka sellest, et te sedasi unustama kipute.”

Kui mees bussipeatusesse jõudis, pani ta tähele, et ta polnud terve tee linna­osavalitsusest peatuseni longanud. Tema parem jalg oli otsekui ime kombel terve­nenud! Ka tema alati värisevad käed olid vabisemise lõpetanud. Tema selg oli sirgem ja isegi silmad seletasid kaugemale. Vahest sain ma tolle Helmuti tervise endale, mõtles ta ja naeratas kõikidele bussiootajaile. Mõni neist pööras pilgu ehmunult ära, mõni üksik vastas vaevumärgatava naeratusega. Täna on minu uue elu esimene päev, mõtles Heldur ja astus pidulikkusega bussi.

Rööpa 5 oli viiekorruseline nõukogudeaegne kivimaja. 18. korter näis asuvat teises trepikojas. Ukse ees võtmetega pusides sai Heldur kiiresti aru, et alumise ukse avab too imelik must nööp, millesarnast Heldur polnud kunagi näinud, aga et ta oli elus palju aastaid masinatega töötanud, oli ta tehnikavidinate puhul enda meelest kärme õppija.

Helduri uus kodu asus esimesel korrusel, kohe paremat kätt. Võti lipsas lukuauku kui valatult ja avas vaikse klõpsatuse saatel uute võimaluste maa. Mees tõmbas ukse lahti ja tema ninna sööstis kohe midagi tuttavlikku. Ta astus korter­maja kitsukesse esikusse. Paremat kätt viis uks kööki. Ta silmas kaht elektrisinist taburetti laua ümber. Kolmas neist oli järelikult taritud metsa äärde. Saapaid jalast võtmata astus Heldur edasi. Järgmine ruum oli elutuba diivani, sektsioonkapi ja televiisorilauaga. Seinal ilutses pilt noorest Helmutist, kes oli äravahetamiseni sarnane noore Helduriga – tagasihoidlikult sarmika moega pehmelt naeratav noormees inetu sünnimärgiga laubal –, ja tema kaasast nende pulmapäeval. Too valges kleidis ja uhkelt mukitud kunstlokkidega naine meenutas hämmastavalt palju Eevit noorena. Ainult et Eevi pole kunagi kandnud nii uhket kleiti, ka pole tema juuksed olnud kunagi sedasi sätitud. Nende pulmad olid lihtsad ja kiired, sest Eevi arvas, et ta on käima peal – mis osutus muidugi hiljem valeks ja nagu sellest vähe oleks, selgus aastate pärast, et nad polnud üldse võimelised lapsi saama.

„Kus sa nii kaua olid!?” kostis järsku teisest toast kuklakarvu püsti ajavalt võigas kriise, mis Heldurit sedavõrd ehmatas, et ta peaaegu maast üles hüppas. Tema käed hakkasid taas värisema ning valu ja raskus vajus tema paremasse jalga, nii et talle tundus korraks, et ta ei saa enam üldse käia. Kui ta end mõne hetke pärast kogunud oli, liipas ta oma endise kõnnakuga tagasi koridori ja sealt järgmisesse ruumi – magamistuppa. Keset tuba ilutses suur abieluvoodi, mille keskel istus hiiglaslik pisikeste tigedate silmadega naine. „Mis sa viskasid kuus tundi prügi või?” küsis naine häirivalt iniseva ja valju häälega, millest kostis mõnitav noot, mida ta ise silmanähtavalt nautis. Nüüd mõistis Heldur, miks teda korteris vastu võtnud lõhn nii tuttav tundus – see läppunud lehk oli segu higise lamatisi täis haige ihu ja ravimite kirbest lõhnast.

„Mine too mulle köögist siiber! Ma ei jõua enam kinni hoida!” kraaksatas naine ja Heldur langetas alistunult pea. Oma saatuse eest ei põgene keegi, mõtles ta heitunult. Liibates astus ta köögi poole ja tänas mõttes seda paari tundi vabadust, mille elu talle kinkinud oli.