Säsile

            voolid õhku
   väikesed väljasirutatud
     sõrmed puudutavad
        läbipaistvat savi
 
näed midagi, mida ma ei näe
        puudutad süütult
     tabamatuid kontuure
kumad kuu kollakat külmust



                  *

      sisalik sai sõnaks
    hiireviu huik luuleks
 
    sinu varbad püüdsid
    tuulte puhast puudet
  tühjade väljade lubadusi
    õhetava maa saladusi
 
hoidsid harali sõrmede vahel
     kastanimuna nina ees
       sinakashallid silmad
               hõõgvel
 
isa vaikne tänulik ümin kõrvus



*

kiigume kastani keerdudel
    ilmasamba ja vana aida seina vahel
        valgel linal ühest ajast teise
 
  kastanimuna klõpsatab kui kastanjett katusel
    ja veereb mööda sammaldunud eterniiti
            alla maakivide vahele
 
        sinu sinakashallid silmad sõeluvad
        pilvede vahelt taevast
    isa vaikne tänulik ümin kõrvus