Õigupoolest ei mäletanud Ruudi oma sünnipäeva, isegi sünniaastas polnud täit kindlust, miks pidanuks ta selle üle pead vaevama? Varem oli Helga järge pidanud, millal külalisi kutsuda ja lauda istuda – aina tuldi. Olgu pealegi, võtame ühe pisara minu terviseks, võtame teise ja kolmanda jala jaoks kah! Nõndamoodi oli varasemal ajal, edasi ta aastaid ei jälginud, küllap pidi number algama kaheksaga. Kuni ükspäev helistati. Ruudi võttis toru ja sai teada, et enam mitte – üheksakümmend ja juubel! Tohoh kurat, sa vahi!

Sedapuhku olid nad kõik ühe ropsuga kohal: noored, kes polnudki enam teab mis noored, vaid sügavas keskeas, kui nii mõelda. Edasi juba nooremad ja nende tillukesed pudinad, kelle veidrad nimed ei jäänud meeldegi. Maja sai harjumatut siginat-saginat, kilkeid ja hüüdeid täis.

„Palju õnne ja palju-palju tervist!” Mis õnne? Mida tervist? Möga, mõtles Ruudi. Kõik temasugused on ammugi sügaval mulla all. Ah et palju aastaid, pikka iga!? Milliseid aastaid, mida iga? Tervisel polnud muidu viga, ei vajanud ta ei mingeid rohtusid-tablette. Ikkagi polnud eluisu kopika eestki. Ehk oleks olnudki, kui ainult… Aga sellest polnud mõtet rääkida.

Einoh, eks tal olnud muidugi hea meel, kuidas siis ei olnud, ikka oli! Nagu vanastigi virutas paar-kolm pitsi hinge alla, viskas paar naljakildu nagu muiste. Kui aga järglased ja muud kaimud olid läinud, siis hingas kuidagi kergendatult. Võttis kargu alla ja liipas aeda, kaevas maad, riisus ja rehitses. Midagi sai ära tehtud, kohe kergem olla, kaua sa toas molutad, toitu vitsutad ja juttu veeretad. Vahepeal kuulas raadiot, keeras peagi kinni. Aina üks lõpmatu haige viiruse jura.

Kõik paistis ühteviisi hämar ja ähmane, enam ei virvendanud kedagi silme ees. Rahu ja vaikus. Ainult tema ise, Ruudi. Üksi nagu vana hunt. Tegi endale kannu kohvi, nosis präänikuid ja istus niisama. Kuniks elu… Tol elul polnud ju mingit õiget maikugi. Mure tuli hiilides tagasi, rusuv kurbus jäi püsima, uuristades oma käike nagu koi seinas.

Aegamööda hakkas Ruudi peas valmima üks plaan, hull mõte, mis idanes ja kasvas, omandas üha kindlama kuju. Lihtne ja selge töö. Ning mees tegi ettevalmistusi, tõi garaažist, mida vaja – igaks juhuks. Kas viibki ta oma kavatsuse ellu, jumal seda teab. Kuid valmis tuli olla, kuna plaan tiksus peakolus omasoodu edasi nagu päevinäinud kell. Vaja vaid Robin ära oodata, poiss oli välismaal, kui teised siin käisid. Tema lemmik ja vahva poiss, juba pisikesest peale selline… Kuni Robin sõitiski kohale, suure masinaga – õnneks ilma naise ja tillukese Rudolfita, täitsa üksi. Mis oli igati hea ja sobis plaaniga. Robin saab hakkama, mis ka ei oleks. Elab üle, järsku saab aru, kus ta pääseb.

Robin vaatas, kuidas vanamees end liigutas, veidi vaevaliselt, mitte vilkalt nagu enne. Niikaua kui ta Ruudit mäletas, oli too alati tegevuses, toimetas aias ja garaažis nagu igiliikur. Lisaks käis ehitustel ja tegi muud haltuurat, muudkui remontis ja aina meisterdas miskit, Robin pätakana ikka kaasas. Ruudi ei läinud tema koeruste peale närvi ka, ainult korra sai marakratt rihma, kui aiamajakesele poolkogemata tule otsa pani. Mis need mõned nähvakad ikka tegid, kulusid ära küll. Pärast olid nad sõbrad edasi, teiste suurte inimestega tal palju pistmist polnud.

Nüüd sai Ruudi üheksakümmend, tema ise oli kolmkümmend täis. Mis seal vahet, talle oli Ruudi ikka Ruudi, kuidas sa ütled Ruudile vanaisa? Sest Ruudi oli tõeline kambajõmm, mis sest, et nägu kortsus ja laup vagusid täis, juuksed sassis nagu vanal punkaril. Millal see oligi, umbes kümne aasta eest, kui ta kinkis Ruudile ühe räppari pusa ja nokatsi. See meeldis vanale, nad võtsid veidi napsi ja tõmbasid pisut savu ka. Pärast tegid veel tiiru küla peal, kaks räpimeest, jou-jou, päris lõbus.

Kas tõesti oli Ruudi viimaks vanaks jäänud, ära vajunud? Nad vedasid kärutäite kaupa halge puukuuri ja ladusid sinna talveks uude riita, nii oli Ruudi soov. Kumbki lasi omas tempos. „Kurat, ma ei näe mitte sittagi,” kähistas Ruudi hinge tõmmates.

„Pole viga, lähed nädala pärast silmaarstile, teevad sulle kerge opi, laseriga. Saab korda, paremaks igal juhul,” julgustas Robin.

Ruudi ei öelnud midagi. Tal polnud vähimatki usku, et keegi torgib silmi ja asi korras. Õudne mõeldagi, lähevad silmade kallale. Ruudi judistas õlgu: eluaeg polnud arsti juures käinud. Ei lähe ka nüüd. Viimaks rikuvad hoopis silmad ära, ei näe enam midagi. Sedagi ei näe, mida praegu, mitte kuraditki ei näe! Mis siis saab? Mis ta peale hakkab? Polnud ta elus midagi kartnud, sellist asja pelgas küll… Üks oli kindel, opp polnud mingi lahendus. Ta teadis, mis võiks olla… variant. Viimast ei tunnistanud ta endalegi, lõplikult veel mitte.

Garaažis seisis Ruudi uhkus, vana must Volga, esimese põlvkonna GAZ-24. Nagu tehasest tulnud, hästi õlitatud, ei roostet ega midagi, veel kevadel proovis Ruudi sõita, oleks napilt avarii teinud, siinsamas kodutänavas. Nüüd patsutas Ruudi auto siledat ja läikivat kapotti. „Robin, võta see käru endale. Müüd maha, saad kõva papi.”

Robin pidas paremaks mitte vastu vaielda. Talle meenus korraga, et viimane kord, kui ta Ruudi juurest lahkus, olid vanamehel pisarad silmis. See oli midagi enneolematut, suisa võimatut: Ruudi – ja pisarad silmis! Tõepoolest, kummaline. Robin tegi uunikumist mõned fotod, lubas netti üles panna. Tahtis öelda: „Küll sa veel ise kärutad selle Volgaga Peipsini või Võrtsuni välja või kuhu tahes”, aga jättis ikkagi ütlemata.

Ruudi toetas end aiapingile istuma, tundes äkki, et hea oleks üks pläru teha, aga polnud ühtegi, tühja kah. Taamal laiusid peenrad, siis viljapuud ja kasvuhoone, katusealune, kus grillida, kogu muu krempel. Polnudki tarvis kõike selgelt näha, tuttav pilt oli poole sajandiga pähe kulunud. Kes siin pärast teda toimetama hakkab? Ah, küll keegi ikka vast. Risuks ta jalgu ei jää.

Väljas laiutas oktoober, sügis mis sügis, kiskus rõskeks, parem juba toas õhtut veeta – noor mees ja vana mees, kenakesti omapead. Nad maitsesid Robini tehtud pastat hakklihaga, rüüpasid peale kihisevat Itaalia vahuveini – Ruudi tundis, et teravat ei taha – ja rääkisid naistest.

„Mis ka ei juhtuks, ära tunnista üles,” ütles Ruudi iga sõna rõhutades. Robin oli just nõu küsinud, et mida teha, kui keegi kena naine lausa flirdib ja lööb külge. „Ise teab, et olen suhtes ja laps ka. Ei tohiks ju huvitada, aga olen vist tema silmis hoopis hinda läinud,” rääkis Robin.

„Kui ka miskit oli, siis ütle, et pole olnud. Raiu vastu. Iga tükk karjub vastu, et pole olnud!” korrutas Ruudi, kerge naeruvine suu ümber.

Robin hakkas naerma: „Mäletad, sa rääkisid, et panid ühte kobedat mimmi otse Volga tagaistmel. Nagu selles Naughtoni raamatus „Alfie”, mida sa ka vist lugesid? Päris ammu.” Ruudi ainult muheles, kõike oli olnud, ka armastust jagus, nii Helga kui teistegi naistega.

Õhtupoole algas telekas kõva jalgpall, Eesti ja Valgevene matš. Ruudi vaatas tavaliselt ära kõik koondise mängud ja isegi koduliiga omad, sellest ei väsinud ta kunagi. Nüüd ta ainult kuulas, kuidas telekast tuli lärmi ja Robin kaasa elas, vahel karjatas ning kommenteeris valjult.

Ruudil oli päris hea olla. Kõht mõnusalt täis, jook pisut pähe hakanud. Niimoodi see võikski jääda. Ainult et ei jää, teadis Ruudi. Homme on Robin läinud, pimedus võtab maad, siis on hilja. Juhtugu see just täna – nagu plaanitud. Ei midagi rasket, ei tohi lihtsalt kõhklema jääda, paar liigutust ja valmis nagu niuhti. Kuidas ta suitsu maha jättis – päevapealt! Niipea kui otsustas, nii ka tegi. Viina võttis ka varem sedasi – klõmaki! Iga asi käis hooga ja hoobilt! Kogu see töö ja kogu elu. Ei mingit kahetsust ega niisama kudemist. Jäi kõigest viimane samm…

Ruudi mõtted katkestas Robini röögatus: „Värav! Tuli ära! Sorga!” – „Ah sa raks, peaga pani jah!” rõõmustas Ruudi kaasa.

Mäng venis pikale ja Ruudil hakkas uni silma tikkuma. Korraks kadus isegi plaan meelest ära. Ruudi virgus ja raputas pead. Enam ei tohi viivitada, viimaks ei näe enam midagi teha. Ruudi tõusis, nii et kondid ragisesid, sirutas ja patsutas Robinit õlale.

„Ah et kobid ära kotile?” küsis Robin ekraanilt silmi pööramata. Eesti ründas ja teine värav oli õhus. Ruudi mühatas nõusolevalt. Ta oleks tahtnud veel korra Robini nägu näha. Rida mõtteid tormles ühtaegu peas, neist oli vaja vabaneda. Rops ja valmis. Õige aeg, viimane aeg. Tarvis vaid oma tuppa minna, jõuda sinna… Oma tuba, oma luba, saage aru… Andke andeks… Rahu-rahu. Nüüd… ja kõik!

Robin röögatas ja tõstis võidukalt käed! Zenjov lebas selili murul, aga pall oli väravas! 2 : 0! Jess! Ei tea, kas Ruudi jäi magama? Robin tõusis ja läks läbi koridori, toa uks oli irvakil, seest immitses laualambi valgust. Oli näha, et Ruudi lebas oma toa nurgas, kuidagi kägaras. Imelik, et Robin ei ehmatanud, kui laetuld süütas: „Ruudi, mis sinuga on? Kas midagi on kadunud?”

Ta astus lähemale ja tardus samal hetkel – see ei olnud ju võimalik! Ruudi kaela ümbert vonkles kõva tamiil, mis ulatus ahjukonksu ja nagi külge. Robin tormas kööki, leidis pussnoa ja vabastas Ruudi silmusest. Ruudi elutu keha vajus lõdvalt longu, ei mingit elumärki.

Robin vaatas vanaisa elutuid silmi, Ruudi ilme oli rahulik. Kuid Robini sees käis kohutav torm. Kohutav unenägu, mis ei võinud olla päris reaalsus. Miks ta midagi ei aimanud? Kuidas ta sai aimata? Miks ta jalkat vaatama jäi? Oleks ta vaid teadnud! Täitsa tühjalt kohalt! Miks, Ruudi? Vanaisad nii ei tee! Polnud vaja ju!

Ta sai kiirabi kätte, karjus torusse, et tulgu ruttu, inimene poos end üles. Nagu saaks veel midagi teha. Pärast ei mäletanud ta enam kõike täpselt, painajalik uni jätkus silme ees, ilmusid kollastes jopedes kiirabi-inimesed. Need askeldasid, tõstsid Ruudi kanderaamile ja viisid ära. Tema Ruudi, kellega nad alles olid hubases elutoas istunud, mõnusalt söönud ja joonud, nalja visanud. Kõik tundus hästi?

Toas seisis veel politseinik, Robiniga samaealine mees. Mida ta ütleski? „Vanal mehel hakkas korraga suremisega kiire, või kuidas?” Robin vaatas politseinikule üksisilmi otsa, silmad justkui valu täis valgunud, tundes, et tapab mehe pilguga ära. Too tõmbus tagasi: „Mul on kahju… aga meil tuleb kõike ette.”

Kui Robin üksi jäi, istus ta Ruudi voodi peale ja vaatas üksisilmi toa nurka. Ütles valjusti: „Miks sa tegid seda?… No miks sa ei rääkinud, pagan võtku!?… Ei, ma poleks sul lasknud, Ruudi… No ise tead, Ruudi… Või ei? Selline hull temp… Oh, vana…”

Pisarad tulid ja voolasid, ta nuttis tühjas toas hulk aega – ihuüksi, rohkem üksi kui kunagi varem. Pillis ja pillis seal hulk aega lohutamatult nagu väike poiss, kes on kallist lelust ilma jäänud. Veel enamgi, millestki palju rohkemast, ning see on nagu maailma lõpp, kogu ilm variseb korraks kokku.

Toas hõljus surma hingust, ta tahtis sealt ära. Enne minekut langes Robini pilk lauale, seal lebasid kahed võtmed, garaaži omad ja Volga omad. Paberilehele oli suurte viltuste tähtedega midagi kritseldatud. Robin nägi siiski lugeda: ROBIN! OLE TUPLI!