Kuuleb oma mõtete keelt
Detsember, 2020Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”.
„Häämaa”, 2020. 96 lk.
Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule erilisust märkasid mõned kiirema taipamisega kriitikud juba eelmisel perioodil ning hakkasid sellest väga häid tõlgendusi kirjutama. Tema retseptsioon on praeguseni silma paistnud sellega, et kirjutatakse sisukaid arvustusi — Tõnis Vilu looming köidab, ja kes teab, äkki soodustab mõtlemist. Ma ei hakka siia viiteid lisama, sest retsensioone, mida ma praegu silmas pean, on tõesti mitu. Huvitava retseptsiooni taustal on aga huvitav tõdeda, et kuigi Vilu on saanud raamatu „Kink psühholoogile” eest Gustav Suitsu luuleauhinna, pole ta mitte kunagi olnud Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna nominentide seas, ma usun, et Tartu Linnaraamatukogu korralik kirjandusveeb siin ei eksi. Auhindamistega saab tragikoomilist nalja kogu aeg, aga ehk on see situatsioon isegi iseloomulik: kontakti tekkimine võib võtta aastaid, aga kui juba on tekkinud, siis on see saatuslik.
Tõnis Vilu kolme viimast kogu iseloomustab terviklikkus, see on aga iseloomustanud tema kogusid varemgi. Eristavaks jooneks on see, et „mina” on uutes raamatutes vähemal või rohkemal määral loetav autobiograafiliselt. Isiklikkuse aste — ehk siis õieti selle nähtavus — on erinev: „Kingis psühholoogile” on isiklikkus kõige vältimatum, „Libaveres” kõige välditavam. Neil kahel raamatul oleks nagu ka selged sisulised keskmed: „Kink psühholoogile” sundis mõtlema bipolaarse häirega inimestele, „Libavere” sundis kõige pöörasema trikiga mõtlema keelele. Millele sunnib mõtlema „Tundekasvatus”? Ma arvan, et siin polegi ühemõttelist vastust. Jah, Jaapanile küll, aga peaeesmärk pole reisimuljete vahendamine. Kuigi Jaapanis on Vilu käinud ja see tundus olevat oluline käik: „Viimase aja suurim üllatus oli, et Tokyos tundsin, nagu oleksin koju jõudnud. Aastaid tagasi ei saanud ma isegi Tartuga hakkama, aga nüüd siis selline tõmme kolmeteistkümnemiljonilise elanikkonnaga suurlinna vastu…” Mulle näib, et Jaapan on taust, mille abil „Tundekasvatus” lahkab muid probleeme. Neist tõusid minu arvates esile kolm: surm, individuaalse ja kollektiivse vahekord ning poliitika. Kolm või ikkagi neli probleemi, kuidas võtta. Mis see neljas asi oleks, seda ütlen hiljem.
Kõigepealt olgu räägitud, kuidas „Tundekasvatuses” luuakse tervik. Raamatus on eristava märgistusega kahte tüüpi luuletusi, ühed seostuvad Jaapaniga, teised mitte otseselt, neid saab ka dokumentaalsete tekstidena kergemini lugeda. Jaapani-luuletused moodustavad minu meelest päris selge fiktiivse loo, mis küll mängib autobiograafiliste seikadega. Kui asjast õigesti aru sain, siis on põhisüžee midagi sellist: minategelane on läinud Jaapanisse ja töötab Tokyos ramenirestoranis, ta on ravimite võtmise lõpetanud, tema jaapanipärane nimekuju on Tonisu (või Toni), mis võiks eestipäraselt olla Tõnis; peategelane tahaks eesti mälestused unustada, lõpuks tulevad söögikohta purjus eestlased, unustamine on paratamatult luhta läinud, kuigi peategelane teeb näo, nagu ei saaks ta eestlaste keelest midagi aru. Jaapani-loos on suurem tähtsus veel kolmel tegelasel: proua Miyazaki elab samas majas ja talle käib Tonisu iga päev teed viimas, Tonisu töökaaslane on Takeshi, kelle abil ta avastab ka linna, vastasmajas elab Ayumi, temaga kohtub peategelane tänavanurgal prügi välja viies. Kas neil tegelastel on ka mingi seos mõne tuntud jaapanlasega (Hayao Miyazaki, Takeshi Kitano, Ayumi Hamasaki…), ei tea. Tõenäoliselt mitte, aga pole vaja imestada, kui siiski on, sest kultuuriviiteid raamatus jätkub Heiani ajajärgu luulest kuni tänapäeva räpi ja pungini. Kõige silmatorkavam seos, raamatu pealkiri „Tundekasvatus”, on juba enne mind lahti räägitud. Sama pealkirjaga on eesti keelde tõlgitud Gustave Flaubert’i tuntud romaan ning nagu arvustaja Brita Melts osutab, on nii romaan kui ka Vilu luule mingil moel sarnaselt ühe noormehe lood. See viitab arenguromaani mallile, mida siin taustal võiks aimata, ning küllap pole juhuslik, et seda malli on Vilu teisel moel ka varem kasutanud — arenguromaanist rääkisid näiteks Joosep Susi ja Jaak Tomberg seoses „Libaverega”.
Need luuletused, mis Jaapanis kulgevasse narratiivi otseselt ei lülitu, moodustavad raamatu teise kihistuse. See tuletab meelde kogu „Kink psühholoogile”, kus on samuti graafiliselt eristatud „teised” luuletused, kuid erinevalt varasemast luulekogust ei saa väita, et „Tundekasvatuses” oleks üks kiht primaarne ja teine sekundaarne. Äsja kirjeldatud kihistus sisaldab küll läbivat narratiivi, kuid juba enne sai välja käidud oletus, et Jaapani teema ei ole siin mitte asi iseeneses, vaid vahend millegi muu esitamiseks.
„Tundekasvatusel” on alapealkiri „Jaapani surmaluuletused”. Surmaluuletuste kirjutamine on jaapani kultuuris omaette traditsioon, laiemalt tuntud on luuletused, mida kirjutatakse rituaalse enesetapu seppuku käigus. Kas peategelane plaanib enesetappu või valmistub muidu surmaks? Seppuku’t siin minu arust küll ei tehta, aga kui mõelda, et elu on kogu aeg surmaga silmitsi seismine, võib-olla ka selleks valmistumine — siis jah, miks mitte seda nii lugeda. Võib-olla isegi tuleks just nii lugeda, sel juhul oleks üks võti surma teema avamiseks luuletus, mis algab ridadega: „Mis seal salata, üsna sageli on tunne, et palju / parem oleks olla, kui mind ei oleks enam olemas”, pisut hiljem tulevad read: „Miks mitte siis teha see otsus ära juba nüüd, aga… / venitada tegutsemisega nii 40 aastat.” (Lk 10.) Suitsiidseid mõtteid esitatakse mujalgi ning Jaapani-loos toimuks nagu ka arutelu enesetapu üle Tonisu ja proua Miyasaki vahel, mis jõuab teatava lõpuni leheküljel 91: „Paistab, et inimesed tahavad ilmtingimata teada / põhjust kolme asja puhul: kodumaalt lahkumine, kaaslasest lahkuminek ja enesetapp [—] mitte mingisugust põhjust ei ole vaja, et… seda teha.” Enesetappu „Tundekasvatuses” ei toimu ja tsiteeritu pole ka raamatu viimane, vaid eelviimane luuletus. Võib-olla on Jaapanisse minek peategelasele enesetapu asendus (näiteks: „Ja iga kord, kui sa nüüd surmale mõtled, mõtled / Jaapanile”, lk 88) — igal juhul jäävad otsad siin lahti ja raamat lõpeb, ma ütleks, isegi humoorikalt. Selle lõpuga olen ma valmis kaasa minema küll, samuti olen valmis kaasa minema Sveta Grigorjeva arvustuse lõpuga, mis avaldab omal kombel lootust, et enesetapp poleks autorile tulevikus enam selline eksistentsiaalne põhiküsimus, nagu see praegu tundub olevat.
Kui rõhutada surma asemel raamatu keskse teemana individuaalse ja kollektiivse vahekorda, siis leiab näiteid veel rohkem, teemal on õige mitu tahku. Võtmeluuletuseks peaks ilmselt valima raamatu põhipealkirjale osutava teksti: „Inimesed ütlevad, et inimese tegelikkuse / määravad teised inimesed. / Milline on siis küll mu tundekasvatus, kui / ma lõpuks päris üksi jään, kallis?” (Lk 26.) Luuletus algab sellega, et kõneleja on jälle otsustanud peole mitte minna. Käitumine sotsiaalmeedias ja telefonikõned, eriti aga ühisüritused ja seltskondlikud vestlused näivad olevat „minale” peamised frustratsiooni allikad, Eestiga seotud luuletustes on ka kohti, kus selliseid situatsioone kujutatakse, mõnikord äratuntavate prototüüpidega, mis tahaks nagu anda signaali, et see on nüüd „päris”. Näiteks kattub minategelase keha külma higiga, kui ökosemiootik Timo küsib, kuidas läheb (lk 51). Korduv kõrvaltegelane Hasso mängib veel olulisemat rolli, ta ei ole mitte ainult üks osapool frustreerivas situatsioonis (lk 15), vaid tuletab sealsamas ja mujal (lk 42) moraalse häälena meelde, et inimene ei peaks oma individualismist kinni hoidma. Teoreetiliselt võib see küsimus „minale” paista kuidas iganes, aga igapäevases elus see kõik nii lihtsalt ei tööta: „Mõiste „kommuun” on nagu liiga / realistlik eriefekt mõnes õudusfilmis. / Kõik, mis mulle loomupärane, on eraomand / kuskil kaugel Jaapani mägikülakeses.” (Lk 33.) Jaapani-loos ei ole küll eraomandi soetamist, aga see oleks juba nagunii üks teine lugu. Eestisse positsioneeruv „mina” tegeleb muu hulgas kinnisvaraprobleemidega ja mõtiskleb ihalevalt Kastani tänava korterite üle. Tähelepanu võiks köita ka see, et vallandub kujundiahel, kus inimesed ja ruumid saavad keelelisteks kategooriateks — õigesse elukohta kolimine oleks nagu kolimine õigesse keelde (lk 34).
Niisiis selgub, et raamat on täis morbiidsust ja suuri psühholoogilisi paineid, lugeja peaks vahest valmis olema, et see kõik on väga masendav. Ei saa sellist mõju välistada, lugejaid on igasuguseid, kuid tahan kinnitada, et „Tundekasvatus” on kohati isegi lõbus raamat, siin on väga hästi tabatud kõrvaltvaataja pilk, mis võimaldab tihti teha ka tragikoomilist nalja, kuigi kõneldu on tõsine ja isiklik. Minu üks lemmikuid selles raamatus on peaaegu piuksuva häälega Jeesus, kes noomib Tõnist asotsiaalsuse pärast (lk 27—28) — siin on kõnelemise kergus eriti ilmne ka sellepärast, et tegemist oleks nagu unenäos toimuvate sündmustega. Tõsi küll, ärgates on Facebookis ikkagi hunnik kutseid inimestelt, ja see võib ju olla veel hirmsamgi kui Jeesuse vere koristamine põrandalt.
Peategelane meenutab noorpõlves peas ringelnud eksistentsialistlikku teooriat, mis jõudis välja järelduseni, et inimene on „alati üksi, alati iseendale samavõrra võõras” (lk 41). Selle teooria loomingulise ärakasutamise eest paneb Lotman jr (oletagem lihtsuse mõttes, et ta eesnimi võiks olla Mihhail) eksamil kõige kõrgema hinde. Lotman on Eestiga seotud kõrvaltegelastest „Tundekasvatuses” kõige tähtsam, tema tähendus raamatu jooksul muutub ning lõpuks on ta näide selle kohta, kuidas intellektuaalne autoriteet saab poliitiliseks figuuriks, kes „istub Ratase koalitsioonis nagu / kukunui” (lk 70). See on iseenesest veel ilusasti öeldud, tavaliselt „Tundekasvatuses” poliitikast nii viisakalt ei räägita.
Arusaadavalt kasvab vahetult kogetud kollektiivsuse paine üle ühiskondlikeks probleemideks — kui midagi on katki indiviidi ja kollektiivi suhetes madalamal tasandil, siis on see katkisuse tunne ootuspärane ka ühiskonnas (vt lk 13), teemadel pole rangeid piire vahel. Poliitikast rääkimine aga konkretiseerub ning siis vallandub ka ropendamine ja sõim. „Tundekasvatuses” öeldakse vängeid sõnu eelkõige ebameeldivate poliitikute aadressil, EKRE ja Ratas on peamised, kellest kõneldes stiil muutub. Need on huvitavad juhtumid, mille üle saab arutada kahest otsast. Ühelt poolt võiksime eeldada, et luuletaja kujundab teadlikult keelt ning tekitab üksikutes poliitikutega seotud kohtades sihilikult konflikti poeetiliseks peetud stiili ja rõhutatult ebapoeetilise stiili vahel — tekitab ja hõõrub siis kahjurõõmsalt käsi, et vaadata, milline on kaunishingede reaktsioon. Teiselt poolt võiksime oletada, et küsimus pole mitte niivõrd lugejate reaktsioonide testimises, kuivõrd „mina” keelepruugile võimalikult suure usutavuse andmises — kui ikka on nii, et poliitika vallandab kõnelejas spontaanselt midagi, siis lihtsalt on nii: „keel hüppas järsku suust välja nagu rebane / kanakuudist” (lk 30). Omaenda sisekõnesid loetuga võrreldes tundub mulle viimane variant küll usutav, need ropendamishood võivad tõesti tulla näiliselt ootamatult, ei tea kust, näiteks see, kuidas pealtnäha tekstiga seostamatu tiraad kiilub end sisse: „[Ühtlasi: mida vittu, Jüri Ratas? MIDA VITTU?]” (Lk 8.) Sellised kohad on sisustatud „Tundekasvatuses” tegelikult askeetlikult, peamiselt kolme sõnaga: „vitt”, „munn” ja „türapea”. Ma ei tea täpselt, mis muutusi on ropendamisleksikas viimastel aastakümnetel toimunud, kuid minu põhikooli lõpus olid need kolm sõna maskuliinseks peetud põhisõnavaras kindlalt sees, küllap peakski nad spontaanses kõnes esimeste seas mängu tulema.
Kuid olgem täpsed, sõnad „vitt” ja „munn” esinevad ka kogu viimases luuletuses, kus poliitika üle ei arutata ja kus need sõnad ei kuulu minategelasele. Või olgem veelgi täpsemad ja tõdegem, et mingis mõttes nad kuuluvad temalegi: „Üks päev pidi see juhtuma. Et ma kuulen oma / mõtete keelt.” (Lk 92.) Ja siis on just mõtete keel see, mida tahetakse maha salata. Sel kombel on Jaapani-lugu ka lugu sellest, kuidas kuuldakse oma „mõtete keelt”. Ja nagu juba vihjatud, on see luulekogu, kus ideaalruum on ühtlasi ideaalne keel (lk 34). See neljas asi, mis ma alguses ütlemata jätsin, aga mis on selles raamatus ikkagi oluline, on seega keel. Pärast „Libavere” totaalsust ei ole see nii teravalt näha, aga keeletundlik ja -teadlik autor pole kuhugi kadunud. Keel on tähtis, nagu ta on tähtis igas luuletuses, mis kuskil kirjutatakse, aga ta on siin tähtsamgi veel, Vilul on taas õnnestunud kuulda oma mõtete keelt. Kõneleja sulgeb end pagulusse ja sulgeb end keelde ning jääb ellu — see võiks olla kõige lühem kokkuvõte loost, mida „Tundekasvatus” tervikuna mulle jutustas.
