Kadri Tüür: „Kohustuslik kirjandus”.
Vabamõtleja, 2025. 350 lk.

On muidugi nali, et sarjas „Vabamõtlejad” ilmub raamat pealkirjaga „Kohustuslik kirjandus”. Samamoodi on nali see, et teos jaguneb omakorda kaheks osaks: „Eesti mees” ja „Saare naine”. Nalja ja lusti autor armastab,^[1] seda on tunda ka siinsest artiklikogumikust. Karget ja krapsakat energiat õhkub koguni teoreetilise kirjanduse ülevaadetest, potentsiaalselt väga igava žanri esindajatest. Raamatu lõppu on lisatud kasulik, aga ühtlasi lustakas „Väljajuhatus. Kommenteeritud ilmumisandmed”, kus autor lühidalt iseloomustab oma suhet iga tekstiga, näiteks: „Miks me seda üldse kirjutama hakkasime? Ei mäleta.” (Lk 342.)

Midagi olulist näitavad need osade pealkirjad siiski ka. Nali seisneb jäigas binaarsuses; Eesti, saared, mehed ja naised aga paeluvad Tüüri kohe tõsiselt, ennekõike sedavõrd, kuivõrd panustavad koondteemasse „inimese suhe oma keskkonnaga”. Just selle lahtimuukimiseks kasutab ta kõiki selliseid kategooriaid, võttes vajaduse korral appi ka peene ja moodsa kõlaga sõnad, nagu inimgeograafia ja ökofeminism. Just sellepärast paelub teda Eesti ja Muhu kirjandus-, loodus- ja kodulugu: nagunii on need lähedased ja tuttavad, aga ilmselt on pisikestes ja hoomatavates ruumides ühtlasi võimalik keskkonnasuhet eriti hästi jälgida. Autor on toredasti märkinud,^[2] et väliseesti kogukond Torontos, kus ta viimasel ajal eesti keele ja kultuuri lektorina tegutsenud on, meenutab omajagu külaühiskonda. Võib loota, et sealsete vaatluste põhjal on sündimas juba järgmised kirjatükid.

Lõppsõna järgi moodustavad I osa „meesautorite tekstide üksikkäsitlused”, seevastu II osas „hargneb kõik parimate naistraditsioonide vaimus [—] laiali” (lk 339). Seegi on keel-põses-väide, mis ühest küljest on oma binaarses soovastanduses irooniline (mehelik oleks justkui selge, loogiline, ratsionaalne ja objektiivne või vähemasti sellise pretensiooniga; naiselik aga juhuslik, intuitiivne, ähmane ja risoomne) ja teisest küljest tõesti kirjeldabki olukorda.

Eesti mehed on selle raamatu arvestuses A. H. Tammsaare, Andrus Kivirähk, Tõnu Õnnepalu, August Kitzberg, Juhan Smuul, Hasso Krull ja Urmas Vadi. Neist on antud tõepoolest traditsioonilisemad käsitlused – artiklid ja arvustused –, kus vallatused püsivad hästi žanri piires. Näiteks naudib kirjutaja kontrasti, mis tekib, kui suur ja uhke teooria panna väikese värvilise lasteraamatu analüüsimise teenistusse, käsitledes Hasso Krulli „Kurja kala kohvikut” kui piiblilugu ja Andrus Kivirähki raamatut „Kaka ja kevad” kui looduskirjandust. Kivirähki loomingust on vaatluse all veel „Rehepapp”, mille arvustus „rahvausundi illustreeritud lühikursusena” (kahasse Melika Kindlaga) on, nagu Tüüri arvustused üldse, lustakas ja tabav. Sama kehtib ilmumata arvustuse kohta Urmas Vadi „Neverlandile”, mis pealkirja all „Eesti mees ja tema sugu” vaatleb ennekõike romaani tegelasi.

Huvitav on aga, et välja on jäänud mitmete eriti jõuliste, roppude, rikaste või muul moel performatiivselt mehelike kirjanike teosed, mida Tüür sageli just sellest aspektist arvustanud on: näiteks Wimberg,^[3] Armin Kõomägi,^[4] Tarmo Teder,^[5] Leo Luks^[6]. Selge, et kõik raamatusse ära ei mahu, võib-olla on autor otsuseid teinud ka pieteeditundest lähtuvalt, kuna mõnes väljajäänud arvustuses on ta lasknud piitsal päris toredasti plaksuda. Binaarsest vastandusest hoolimata pole nimelt käesolevasse raamatusse üldiselt sugupoolte sõda lubatud, nii eesti kui ka saare mehesse suhtub Tüür suure sümpaatiaga ja armastavalt.^[7] Ometi poleks paha ühtede kaante vahel näha neidki arvustusi kui esiteks häid tekste, teiseks tunnistust sellest, kui hoolsalt Tüür on oma kaasaegsel kirjutaval eesti mehel ja tema mehelikkusel silma peal hoidnud.

Eriti mõne tüviautoreid puudutava akadeemilise artikli puhul annab enam tunda, et need jäävad paarikümne aasta taha. Kirjutaja ise oli siis veel kogenematum ja kammitsetum, aga ka elu on edasi läinud, mis puutub näiteks metsakirjandusse ja selle analüüsi. Kivirähk on kirjutanud lisaks „Mehe, kes teadis ussisõnu” (2007), Tõnno Jonuks ja Atko Remmel on eestlase kui metsarahva kujundi pulkadeks lahti võtnud.^[8] See on tugevasti mõjutanud arusaama eestlase ja metsa suhtest ning kui Tüür nüüd tagantjärele resümeerib, et „„Kõrboja peremeest” lugedes tuleb välja, et mingi metsarahvas me Tammsaare kujutuses küll ei ole. Ikka külainimesed” (autori kommentaar vastavale artiklile, lk 341), mõjub see lahtisest uksest sissemurdmisena, olgugi ehk ebaõiglaselt.

Kõige olulisem mees- ja muidukirjanik on muhulane ja meresõitja Juhan Smuul, kes korduvalt ilmub välja ka II osa „naisartiklites”. Lauri Õunapuuga koos kirjutatud artikkel lauluviidetest näidendis „Atlandi ookean” esitati ajakirjale Keel ja Kirjandus 2023. aasta kevadel, just siis, kui ajakirjanik Pekka Erelt oli kirjutanud loo Smuulist kui küüditajast^[9] ja mõned kirjanike liidu liikmed hakkasid nõudma viimase bareljeefi eemaldamist liidu maja fassaadilt. Sellest ajendatud sissejuhatus, mis selgitab, miks autorid ikkagi ei pea õigeks „end sellisest abjektsest autorist distantseerida ja tema looming tähelepanuta jätta” (lk 64), on ilmumishetke arvestades vajalik ja õige, aga veel veenvam on artikkel ise, mis vist raamatu I osa „korralikest” artiklitest kõige enam ilmutab autorile omast tekstimõnu. No ja kuidas sa siis vahvatest levilauludest kirjutades ei mõnule! Toimetusel võttis ka artikli korrektuuri lugemine keskmisest kauem aega, kuna muidugi tekkis tahtmine YouTube’ist kõik need „Kippar Kliiverpoomid” ja „Varjaagi hukud” üle kuulata. Ühtlasi ilmneb siin aga ka see muidu II osale omistatav laialihargnemine. Hakates uurima, „mis värk” ühe või teise ajaloolise fenomeniga ikkagi oli, võib sattuda väga ootamatutele radadele. Sarnane lugu on Õnnepalu ja Kitzbergi artiklitega (viimane kirjutatud kahasse Elle-Mari Taliveega): need on põnevad ilmselt sellepärast, et teema on tegelikult II osa vääriliselt hübriidne. Eks ole linnaloodus ja inimhunt ühed oksüümoronid mõlemad.

II osa on, niisiis, mõnes mõttes kirjum, „Saare naine” on ennekõike Kadri ise, kuna käsitletud teemade seas leidub ka naisi ilma saarteta ja saari ilma naisteta (viimast peamiselt ülevaatlikes artiklites mere- ja kolkakirjandusest). Peale autori isiku on ühendavaks lüliks siiski loodus- ja naisteemat koondav ökofeminism, mille maaletoojaks Eestis tulebki Tüüri pidada. See maaletoomine ei ole olnud kerge. Viieteist aasta taguses intervjuus pidi ta Veiko Märka vahendusel publikule seletama, mis asi see üldse on ja mis sellest head võiks sündida, vastates muu hulgas küsimustele nagu „Kuidas su abikaasa ökofeminismi suhtub?”.^[10]

Ökofeminism on kerge märklaud eri tiibade skeptikutele: neile, keda ei huvita loodus, neile, keda ei huvita naiste õigused, või neile, kellele ei meeldi nende kahe asja kokkupanek. Viimane tundub ka minu jaoks suurim ohukoht: kas mitte ei kirjeldata meile sugupoolte suhet taas nii, nagu seisaks väike, tark, näpitsprillidega Tuglas maailma lõpus vastamisi suure ja arusaamatu hiiglaneitsiga? Ökofeminismi avades kirjutabki Tüür üsna veenvalt selle erinevatest võimalikest tähendustest ning sellest, kuidas mõttesuund on arenenud essentsialistlikust eristusest tähelepanu pööramiseks subjektiivsele keskkonnasuhtele (nt Sofi Oksaneni „Puhastust” analüüsides, vt lk 290–293). Viie ökofeministliku positsiooni jaotamine essentsialistlikeks ja analüütilisteks ajas mind küll mõnevõrra segadusse, minu arust saaks neid kõiki sõnastada nii ühele kui ka teisele poole kalduvalt. Ise teeb Tüür teooriaga aga igatahes seda, mida temaga tegema peab – võtab, mida endal vaja.

Kõik tekstid ei pühenda nii palju ruumi teooriale, vaid võivad tegelda ka lihtsalt naisi ja/või loodust puudutavate andmete esituse ja analüüsiga. Muldade käsitlus Debora Vaarandi loomingus alates põllumajanduslikust nõukogude mullast kuni sooja koduse aiamullani meenutab teemaasetuselt Õnnepalu linnalooduse artiklit ja on vähemalt sama tore. Alma Toomi lugu pakub põnevat eluloolist infot Vilsandi „linnukuninga” naisest, raamatu „Vilsandi linnuriik” (1932) autorist. Lugu Raissa Kõvamehe kirjadest seab fookusse raamatute liikumise Välis-Eesti ja Nõukogude Eesti vahel. Sellistest artiklitest ilmneb, et Tüür on vajaduse korral ka arhiivikeskne uurija, lisaks asjade kokkulugeja ja süstematiseerija. „Sepa Maie” on ennekõike hommage akadeemilisele vanaemale Maie Kaldale, nagu autor ise ütleb. Kõvemaks pähkliks osutub Maimu Bergi lugemine naiskirjanduse võtmes, aga Berg vist on ülepea üks kõva pähkel.

Küll ületas kümmekonna aasta eest meedia uudiskünnise magistritöö, mis eksplitsiitselt ökofeministlikule raamistikule tuginedes analüüsis Aino Perviku Kunksmoori-lugusid. Selle juhendaja oli Kadri Tüür ja kogumik sisaldab apoloogiat, mille ta koos töö autori Triin Leesiga Eesti Ekspressis avaldas, et selgitada: analüüs püüab osutada kunstiteose teatud aspektidele, mitte nullida selle teisi tähendusi (näiteks armsa lapsepõlveraamatuna). See on iseenesest tänuväärne püüe ja Tüürile väga omane, elevandiluutorni teda juba kinni ei pane. Artikkel ei suuda muidugi lahendada ammuseid küsimusi sellest, kui tihe ja milline täpselt on teadusliku uurimuse side eluga või kas feminism on vastikult riiakas ideoloogia. Standardsüüdistustesse puutuvalt võib siinkohal küll rõhutada, et feminismil ja ohvripositsioonil Tüüri töödes erilist kokkupuudet ei ole. Kogumikus leidub üks päris põnev ülevaade naiste hirmugeograafiast ehk sellest, missuguseid kohti naised linnas liikudes pelgavad ja väldivad – aga raske on ette kujutada, et autor ise kedagi või midagi kardaks.

Konkreetne ökofeministlik käsitlus on paraku mullegi pinnuks silmas olnud, vist sellepärast, et mõjub surmtõsise ja ikkagi just nimelt natuke süüdistavana. „Kunksmooris” on ökofeministlikku potentsiaali kindlasti, aga tõlgendus justkui ei märkaks, et Pervik ise mängib tugevasti stereotüüpidega, Kunksmoor on oma roosade kleitide imetluse ja solvunud õhupallisõiduga ka ikkagi väga naljakas, ja see kõik tuleb tema enda seest. Analüüs seevastu kirjeldab näiteks, kuidas kapten Trumm kapitalismi käsilasena Kunksmoori tarbima mahitab. Küsimus on siin muidugi paljuski sõnastuslikes nüanssides ja modaalsuses, aga selline jutt ei ole kirjanduslikult tõsi ega teose suhtes õiglane! Trumm on raamatus malbe tavainimene, kelle saabumine lööb küll ekstsentrilise Kunksmoori elurütmi segi, ent kes ei suudaks ka parima tahtmise juures panna moori tegema midagi, mida too ei taha.

Valgus tunneli lõpus ometigi paistab, või mitte ainult ei paista, vaid särab ja hiilgab kui heledaim välk. Kui juba viidatud viieteistkümne aasta taguses vestluses küsiti ökofeminismi kohta eesti kirjanduses, nimetas Tüür ettevaatlikult Mercat, Kristiina Ehinit ja Kati Murutari, rõhutas aga, et programmiline ökofeminism eesti kirjanduses puudub.^[11] Seevastu nüüdses naiskirjanduse laines on keskkonnale mõtlemist kõvasti sees, kas või juba sellepärast, et vastav tundlikkus on üleüldse tohutult kasvanud. See näib vägagi teadliku ja programmilisena. Õieti tahaks ökofeminismi nimetada lausa üheks praeguse eesti kirjanduse põhitooniks, kuna see kajab kaasa kõige menukamate naiskirjanike teostes. Carolina Pihelga „Lõikejoone” (2024) Liine leiab sisemise kindluse maal looduse keskel viibides, Lilli Luugi eri teoste tegelased kohati lausa klammerduvad pingelistes olukordades oma ümbrusse, Sveta Grigorjeva kuulutab taimmõtlemist (seda küll meesautori Michael Marderi kaudu). Viimase naiskirjanduse auhinna laureaadi Berit Petolai luulekogu „Hele, tuisklev ja nimetu” (2025) annab sissevaate niihästi looduse kui ka laste rütmis elatud ellu. Pisukeselt distantsilt kujutab keskkonnateemadega tegelevat Insta-tüdrukut kui tegelast näiteks Reeli Reinaus oma „Hiietantsijates” (2025). Küllap ei ole see kõik ainult Kadri Tüüri tegu, aga kahtlemata on ta risoomipidi sellega seotud.

---

^[1] Vt juubeliintervjuud, kus Tüür mitut puhku rõhutab, et huumor aitab toime tulla keerukate oludega ja pagunite teenimisest tähtsam on elada huvitavat elu: Ott Heinapuu, Keskkonnahumanitaaria haralistel radadel. Kadri Tüür 50. Intervjuu Kadri Tüüriga. Keel ja Kirjandus 2025, nr 12, lk 1124–1128.

^[2] Sealsamas.

^[3] Kadri Tüür, 21. sajandi Runnel. Vikerkaar 2007, nr 4–5, lk 197–200.

^[4] Kadri Tüür, Mis jäi üle? Vikerkaar 2007, nr 9, lk 136–139.

^[5] Kadri Tüür, Etnograafiline meestekas. Vikerkaar 2011, nr 7–8, lk 173–176.

^[6] Kadri Tüür, Mitme protsendi ulatuses? Vikerkaar 2014, nr 4–5, lk 178–181.

^[7] Raamatuvälise tekstina kinnitab seda veel tema hiljuti koostatud „Saare meesluule almanahh” (2025), mida on, paistab, tohutu pingutuse hinnaga taktitundeliseks jäädes arvustanud Mart Velsker. Vt Mart Velsker, Värsiloomingut läänesaartelt. Vikerkaar 2026, nr 3, lk 132–136.

^[8] Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. Keel ja Kirjandus 2020, nr 6, lk 459−482.

^[9] Pekka Erelt, Dokument tõendab: Juhan Smuul osales küüditamisel. Eesti Ekspress 18. IV 2023.

^[10] Veiko Märka, Eesti ökofeminismi tüürihoidja. Eesti Ekspress, Areen 10. XII 2011. Olgu siiski märgitud, et usutavasti kulges intervjuu sõbralikus meeleolus ja sealsed provokatsioonid on ennekõike ajakirjanduslik võte.

^[11] Veiko Märka, Eesti ökofeminismi tüürihoidja.