Kristi Küppar: „Viimane lusikas”.
Salv, 2025. 144 lk.

Kristi Küppari romaani „Viimane lusikas” pealkiri äratab ootusi. Lusikas ei ole süütu ese. Lapsele võidakse sündides kinkida hõbelusikas – märk heast soovist, jõukusest ja turvalisest algusest. Väljend „sündinud hõbelusikas suus” tähistab inimest, kellele elu on juba alguses andnud eelise. Küpparil pöördub see tähendus pahupidi: Katariina lusikad ei kõnele privilegeeritusest, vaid katkestustest ja paikadest, kuhu osa temast on maha jäänud.

Katariina on viiekümnenda eluaasta lävele jõudev kultuuri- ja raamatulembene tartlanna, kelles on nii elujõudu kui sisemist rahutust. Ta on kaootiline, terava keelega, kohati tüütu ja naiivne. Tal on täiskasvanud poeg, kohtinguäpi kaudu tekkinud meesteliinid, mälestused, kinnisideed, hirmud ja sisemised pained, mida ta ei oska seletada, aga millest ei saa enam ka päris vaikida.

Ühel hetkel otsustab Katariina võtta ette rännaku oma minevikku. Ta ostab seitse teelusikat ja hakkab läbi käima paiku, kus ta kunagi elas. Igas kohas tahab ta teha väikese vahetuse: jätta maha uue lusika ja võtta kaasa vana. Kõlab absurdselt, peaaegu liiga lihtsa trikina – nagu saaks ühe väikese eseme õigesse kohta viimisega mineviku korda teha. Aga loo edenedes hakkab kujund tööle. Mõte, et tagastatud lusikas võiks tervendada mõne vana trauma või vähemalt aidata selle serva katsuda, on ilus – inimene vajab vahel käegakatsutavat rituaali, et aru saada, kuhu valu on ladestunud.

Lusikas on siin korraga tühine, absurdne ja rituaalne. See lebab sahtlis, koliseb hommikuses kohvitassis, vedeleb kraanikausis, ilmub jälle välja. Aga Küppar teeb sellest argisest esemest mälukandja. Lusikas muutub arheoloogiliseks tööriistaks, millega Katariina kaevab iseenda sees. Ta ei lähe otsima ainult vanu elukohti, vaid seda, mis temast nendesse kohtadesse maha jäi.

Selles mõttes on „Viimane lusikas” mälupaikade romaan. Kohad ei ole lihtsalt aadressid, vaid seisundid. Mõni maja tähendab tudengipõlve, mõni ruum armumist, mõni allasurutud õudust. Katariina minevik ei avane kronoloogiana, vaid katkete, kohtumiste, välgatuste ja vihjete kaudu. Ta liigub ühest paigast teise, nagu katsuks sõrmega vana haava: kas siit valutab? Aga miks just siit?

Romaan ei haaranud mind kohe kaasa. Esimesed paigad tundusid liiga argised, nagu vaataks kedagi tegemas isiklikku inventuuri, mille tähtsus on tegelasele endale esialgu ilmsem kui lugejale. Mõni kohtumine libiseb mööda enne, kui jõuab pingestuda. Ent tagantjärele on selles oma loogika. Minevik ei avanegi kohe kõige valusamast kohast. Alguses tulebki sahtlis natuke niisama sobrada, enne kui käsi satub eseme peale, mida tegelikult kardeti puudutada.

Katariina rännak on ühtlasi Tartu-lugu. Romaani õhustikus on Karlovat, Emajõe ääri, Annelinna varje, boheemlikku tudengiaega ja 1990. aastate järellainetust. Samas ulatub teekond ka Viljandisse, ühte väikelinna, Untsaare metsatalusse, Pärnusse ja korraks Tallinna. Nii moodustub üks eestilik mälukaart korterite, trepikodade, köökide, hoovidega.

Küppari õnnestumine seisneb selles, et ta ei kirjuta Katariinast läbipaistvat traumaohvrit. Katariina on naljakas, vahel nipsakas, vahel enesekeskne, vahel õrn, vahel arusaamatu. Ta võib olla haavatav ja samal ajal tüütu. Ta võib tahta lähedust, aga põgeneda selle eest hetkel, kui see muutub võimalikuks. Ta väidab, et ei vaja kedagi, aga romaan näitab, kui keeruline on sellist lauset uskuda.

Üks tumedamaid jõujooni avaneb Raineri kaudu. Kui romaani algus võib tunduda veidra ja pisut humoorika lusikaretkena, siis Raineri kohalolu muudab selle tähendust. Tema kaudu tuleb sisse mõjuvõimu ja manipuleerimise teema: kuidas üks inimene võib teise ruumi, mõtetesse ja otsustesse nii sujuvalt sisse kolida, et ohver märkab seda alles siis, kui on juba võtmed üle andnud. Rainer ei pea olema avalikult vägivaldne, et mõjuda ähvardavalt. Manipulatsiooni õudus seisnebki selles, et see ei alga karjumisest, vaid võlust, tähelepanust ja näilisest mõistmisest.

Mis alguses võis näida nunnu ekstsentrilisusena, saab järk-järgult sundivama tooni, Katariina ei kogu lusikaid lihtsalt selleks, et teha üks veider projekt või kinkida oma elule natuke kunstilist vormi. Ta püüab kontrollida midagi, mida ei saa kontrollida: mälu, enda keha reaktsioone, mõistusele allumatut hirmu. Siit hakkab romaan psühholoogilise põneviku moodi hingama. Tekib küsimus: mis Katariinaga tegelikult juhtus ja miks mõned asjad temas nii visalt edasi elavad?

Alles selle tumedama tausta kõrval muutub oluliseks tegelaseks Ain. Ta ei ole lihtsalt peategelase võimalik armuhuvi, vaid teistsugune viis lähedusest mõelda. Kui Raineri kaudu avaneb suhe kui lõks, mõjuväli ja enesest loobumise oht, siis Aini kaudu avaneb võimalus, et lähedus ei pea tingimata hävitama. Ain on Katariina lusikaretke teekaaslane, aga mitte ainult praktilises mõttes. Ta toimib vastukaaluna Katariina ärevusele ja impulsiivsusele: rahulikuma kohaloluna, kellel on samas ka oma haavad ja luukered kapis.

Aini ja Katariina liin on üks romaani inimlikumaid kihte, sest see ei ole noorte inimeste armumine, kus kõik seisab alles ees. Pigem on see kahe vanema inimese ettevaatlik lähenemine, kus iga hellus peab läbi murdma umbusust ja kaitseasenditest. Küppar näitab, et keskealine – kui nii võib öelda – armastus on ehk kirjanduslikult huvitavamgi kui noor armumine, sest selles on rohkem ajalugu ja elukogemust.

Lugedes tuli meelde Haruki Murakami romaan „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”. Ka seal on keskmes inimene, kes peab aastaid hiljem minema tagasi oma elu määrava katkestuse juurde. Tsukuru Tazaki on mees, kelle neli lähedast kooliaegset sõpra lõpetasid temaga nooruses päevapealt suhtlemise, ilma et ta oleks mõistnud, miks. Seletuseta väljaheitmine jääb temasse nagu sisemine tühik, midagi sellist, mis ei lase tal päriselt edasi elada. Alles täiskasvanuna hakkab ta vanu sõpru üles otsima, et aru saada, mis tookord juhtus ja kes ta pärast seda kõike üldse on.

Selles mõttes on Katariina lusikarännakul ja Tsukuru palverännakul selge sugulus. Mõlemad liiguvad mööda mineviku inimesi ja paiku, et jõuda mitte niivõrd faktide, kuivõrd iseenda juurde. Küsimus pole ainult selles, mis kunagi juhtus, vaid selles, kuidas juhtunu on aastate jooksul inimese sees edasi elanud. Mõlemal juhul on rännakul rituaalne iseloom: tuleb minna tagasi, kohtuda, küsida, taluda vastuseid või nende puudumist, et minevik ei hoiaks enam oma võimu all.

Murakami romaanis on palverännak seotud mahajäetuse ja sõpruse seletuseta katkemisega, Küpparil pigem traumade, suhete ja mälupaikadega. Ent mõlemas teoses on oluline tunne, et inimese elus võib olla üks sündmus või katkestus, mis ei jää lihtsalt „tookordseks”, vaid hakkab kujundama kogu hilisemat elu. Sellest ei saa mööda minna ainult tahtejõuga. Tuleb liikuda tagasi mööda jälgi, mis võivad näida teistele juhuslikud või isegi veidrad. Just siin muutub ka teelusikas murakamilikult tähenduslikuks, see on argine, peaaegu tagasihoidlik motiiv, mis hakkab kandma tervet sisemist maastikku.

Murakami paralleel ei tähenda muidugi, et Küppar kirjutaks murakamilikku romaani või püüaks matkida Jaapani kirjaniku esteetikat. Sarnasus on pigem jutustamisloogika tasandil. „Viimases lusikas” on midagi tuttavat selles, kuidas täiesti argine tegevus – lusikate ostmine, autoga sõitmine, vanade elukohtade külastamine, kohtumine mõne kunagise tuttava või juhusliku inimesega – hakkab tasapisi nihkuma kummastavasse registrisse. Murakami maailmas võib kadunud kass, kaev, hotellikoridor või juhuslik telefonikõne avada läbipääsu kuhugi teise, alateadvuslikku ruumi; Küpparil teeb midagi sarnast teelusikas. See ei vii küll fantastilisse paralleelmaailma, aga avab ukse Katariina enda sisemisse allilma.

„Viimane lusikas” töötab kõige paremini siis, kui ta hoiab koos kergelt humoorikat jutustamist ja tumedat sisu. Küppar ei kirjuta traumast suure punase sildiga „TÄHELEPANU, NÜÜD TULEB VALU”. Ta laseb tumedatel asjadel nähtavale tulla. Algul tundub, et Katariina teeb lihtsalt veidrat eneseabiekskursiooni. Siis aga hakkab selguma, et iga paik ei ole lihtsalt paik. Mõni uks ei vii tagasi majja, vaid seisundisse.

„Viimane lusikas” on kerges ja kohati humoorikas võtmes jutustatud eluline romaan, mille põhjas loksub tumedam vesi. See räägib mälust, mõjust, suhetest, vanadest kodudest ja sellest, kuidas inimene võib terve elu elada koos looga, mida ta endale lõpuni ära pole rääkinud. Minevik ei asu siin ainult minevikus, vaid jätkub köökides, sahtlites, kehades, suhetes, hirmudes ja naljades. Ja kui lõpuks viimane lusikas lauale jääb, pole küsimus enam selles, kas keegi viskab lusika nurka. Küsimus on selles, mida inimene teeb siis, kui ta lõpuks omaenda sahtli lahti tõmbab – ja kas ta julgeb vaadata, mis seal üldse veel alles on.