Pretensioonitu puudutus

Aare Pilv

 

 

Jüri Kolk: „Igapidi üks õnn ja rõõm”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 98 lk.

 

Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et uues kogus „Igapidi üks õnn ja rõõm” näitab ta end üha vilunuma ja fokuseerituma kirjutajana. Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin loetlema Kolgi poeetikavõtteid, kuid mu meelest rajaneb tema teksti­loome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (näiteks auhinnatud „Arno apooria”, lk 84—85), mingi võõritusliku vinkli alt nähtud olukorra lahtikirjutus (näiteks siinse kogu lõpuluuletus, kus kujutletakse end vanaks tehasehooneks — end hoone või linnana kujutlemine on üldse üks Kolgi korduvaid motiive) ja kolmandaks sellised tekstid, kus kirjeldatakse lihtsalt mingeid tundeseisundeid või arendatakse lõpuni mõni mõttekäik (näiteks „Rannas”, lk 68, või tsükkel „Võtan päeva vabaks”, lk 80—83).

Nimetasin neid sageduse järjekorras. Intertekstuaalsetele mängudele rajatud luuletusi on Kolgil algusest peale olnud kõige rohkem, see näib olevat tema põhiline tekstiloometehnika. Teised kaks on sagedasemad proosas ja ka luuletustena meenutavad sellised tekstid pigem murtud ridadega novellette või miniatuure. Siinses raamatus on intertekstuaalse loometehnika kohta üks väga iseloomulik näide, mis toimib isegi kui teatav destilleeritud versioon sellest, mida Kolk tsiteerija ja tsitaatide töötlejana teeb — luuletus „Mitme muutujaga mõistatus” (lk 86—87). Tegelasteks on Sfinks, Oidipus, Helena, ämblik, Paris, Achilleus, kilpkonn, kakuke, Kalevipoeg ja tema mõõk — ja kõik nad osutuvad pidevalt millekski muuks. Ükski kultuuriloost tuttav suurus ei ole iseendaga identne („nimi muudetud”, „tegevus muudetud”, „muudab asupaika” jne, kuni lõpuks on „ajalugu muudetud”), aga just selle pideva tühistumise või nihestumise kaudu saabki kõik just selleks, milleks autor seda vajab. Kõik õmmeldakse kokku veel ühe intertekstuaalse kihiga ja selleks on meediast tuttav isikliku info peitmine vormeliga „nimi muudetud”. Tekstil on mitu iva. Esiteks aktualiseerib ta terve kultuuriloolise välja, lüües kinniskujundid vabasse voolu (see on ühest küljest intelligentse inimese meelelahutus, teisalt aga traagilisuse kui sellise mehhanismide läbivalgustus: just säärastest vältimatutest eelduste ja tagajärgede vahelistest nihetest ehitubki traagika). Teiseks kommenteerib ta tänapäeva meedia mentaliteeti, mis tungib küll üha sügavamale inimeste isiklikku sfääri, kuid peab seejuures kasutama anonüümsuse kilpi, nii et ajakirjandusest saab teatav väljamõeldud tegelastega narratiivsete karkasside kogum. See on väga tihe ja mitmetasandiline tekst, mis on kirja pandud lõdva randmega.

Seegi on üks Kolgi tekstide eripära, et kirjandus- ja kultuuriloolistele viidetele üles ehitatud luuletused ei ole rafineeritud kõrgpoeesia, vaid on sageli ühendatud pigem olmelise sisuga, olgu selleks tööinimese enesetunnetus, meedia iseärasused või mingid argipäevamured. Kolgi puhul on see ühendus sedavõrd loomulik, et esimese hooga ei tulegi pähe pidada seda sisemiseks vastuoluks. Ometi just selle sisemise pinge loomulikkuses seisnebki üks Kolgi luule olulisi väärtusi. Ma nimetaks seda võõrituse kaudu saavutatud endastmõistetavuseks — mis peaks ju olema paradoksaalne nähtus.

Sellel on mitu aspekti: esiteks Kolgi suhe traditsiooniga, teiseks tema luule tonaalsus. Kolgi luule stiihiaks ongi traditsioon, sealt ammutab ta materjali, et oma sõnum edasi anda (see sõnum on seetõttu kahekülgne, nii traditsiooni läbi valgustav kui autori isiklikku intentsiooni väljendav). Olles Jüri Kolgiga ka isiklikult kokku puutunud, tean, et tal käibki sees pidev mootor, mis luule-, laulu- ja lendlausete substraadist vahetpidamata juppe ja lõimi välja nopib ning neile uue kuju annab. Tema luule eeldab traditsiooni tundmist, see toimib ainult siis, kui lugeja jagab samu viitevälju. See tähendab, et Kolgi luule n-ö taasjõustab traditsiooni. Tähele tuleb aga panna, milline on tema suhe traditsiooniga. Ühelt poolt ei ole see loomulikult mingi päripidine „jätkamine”, ta ei kirjuta „Üdi moodi” või „Viidingu moodi” või „Liivi moodi” ega tee mingeid hommage’e antiigile. Näib, nagu suhtuks ta traditsiooni kuidagi irooniliselt, dekonstruktiivselt. Seda muidugi ka, aga see pole tema iva, Kolk ei mängi seda mängu selleks, et teha mingi tühistav-problematiseeriv žest senise traditsiooni suhtes (ja ses mõttes erineb ta nt Kivisildnikust, kuigi nende intertekstuaalsuse laad on väliselt sarnane). Pigem võiks Kolgi intertekstuaalsust võrrelda küpsete kultuuride luulega, näiteks Jaapani hilisema waka-luulega, kus uute luuletuste mõistmiseks oli vaja teada kogu eelnevat traditsiooni, aga kus ühtlasi töödeldi seda traditsiooni kogu aeg ümber, või Euroopa kirjandusega ajastul, mil see oli läbi põimitud antiigiviidetest.

Kolgi suhe traditsiooni on niisiis kompleksivaba. Ja ma taban end mõttelt, kas pole Kolgi luule kõige selgem märk sellest, et eesti luulekultuur on hetkel kui mitte küps (sest küpsus on mitmemõtteline omadus), siis mingisse tasakaaluseisundisse jõudnud: ühelt poolt oleme lahti murdnud omaaegsest „suurest kaanonist”, teisalt on aga lõplikult läbi saanud vahepealne poeetiline revolutsioon. Kolgi suhe traditsiooniga ei ole teismelise mäss vanemate vastu, see on täiskasvanulik suhe oma pärandiga, asjalik ja tasakaalukas, ilma mõjuängita. Me oleme lõpuks 1990-ndatest üle saanud. Kuigi Kolk võinuks vanuse poolest juba 1990-ndail debüteerida, on ta ilmselgelt järgmise ajastu luuletaja. Ta on näide luuletajast, kes on noorusrumalused vahele jätnud ja astunud avalikkuse ette siis, kui on selge, et luuletuste kirjutamine pole mingi mööduv eluetapp.

Lisandub Jüri Kolgi kui kirjutaja tonaalsus. Mul oli tema esimeste raamatute puhul raskusi sisseelamisega individuaalsesse häälde, häälestusse, intonatsiooniskaalasse. Ta võib esialgu jätta mulje iroonilisest tekstimängurist (seepärast olen teda ettevaatlikult — aga arvan, et põhjendamatult — paigutanud eksp-seltskonna lähedusse), aga Kolk pole loomuldasa iroonik. Tema toon on pigem kaine, kergelt skeptilise maiguga; seda muljet toidab ka eelmainitud olmeline nivoo, mis peaks nagu olema „ebapoeetiline”. Ent sellega asi ei piirdu. Kui Kolgi tekstidesse süveneda ja eriti kui võtta neid mingi suurema kompositsiooni osadena (milleks hästi komponeeritud kogu „Igapidi üks õnn ja rõõm” annab hea võimaluse), siis tuleb esile, et selles toonis on tugev annus vaoshoitud lüürilisust ja isegi sentimentaalsust. Kolk on karge, kergelt naljatleva kooriku all väga tundeline.

Need sisemised vastandlikkused, mis on peaaegu kerglase hooga ühte põimitud, teevadki Kolgi luule esmapilgul kuidagi käestlibisevaks ja edasisel lugemisel nii puudutavaks.

Vaoshoitus on Kolgi kui luuletajakuju juures oluline märksõna. Seda võiks nimetada ka pretensioonituseks kõige paremas tähenduses: Kolgil pole pretensioone olla oma lugejatest kõrgemal seisev müstilisevõitu poeet, ta ei suhtu endasse ja oma loomesse paatosega. Õieti on tema suhtumine üsna asjalik. Kui mõelda, kelle vastand Kolk on, siis uuemast eesti luulest tuleb pähe Jürgen Rooste — spontaanne, pulbitsev, heitlik, emotsionaalne poeedikuju. Kolk on mitte-Rooste (isegi mitte anti-Rooste, sest temas ei ole ka pretensiooni sellele eksplitsiitselt vastanduda). Selleski mõttes pole Kolk ei traditsiooni järgija ega lõhkuja, ta astub lihtsalt teatavatest poeedi-kujutelmadest kõrvale.

Kolgi toon on vestluslik, see meenutab eelkõige vaimukat vestlust võrdsete vahel. Ja ilmselt see tekitabki Kolki lugedes esialgu arusaamatust: mille poolest see luuletaja õieti oma lugejast eristub peale „ametioskuste”? Alles seejärel jõuab kohale — Kolk kehastabki oma lugejat. See on keegi, kes on palju lugenud, suhtub loetusse loominguliselt, mõlgutab seda nii- ja naapidi (igaühel on oma kinnistekstid, mis aina naasevad, Kolgil on nendeks jõe ületamise tekstid Grenzsteinilt ja Viidingult, mis on tema teadvuses kontamineerunud ja mida ta üha uuesti töötleb) ning sageli kasutab seda pagasit materjalina oma isiklikele mõtetele kuju andmiseks.

Asjad, mida Jüri Kolk tegelikult öelda tahab, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas võrdselt positsioonilt esitatud küsimuste fundamentaalsus on see, miks minu meelest tasub Kolki lugeda.

Võiks ka ütelda, et see, mida Kolk teeb, on luule depoetiseerimine luule enda vahenditega, et anda luuletamisele tagasi selle naiivne inimlik vastastikusus. Huvitav ongi just nimelt see, kuidas nii suurel määral intertekstuaalses võrgustikus kinni olev luule on fokuseeritud mitte luulesisestele klaarimistele, vaid püüab lihtsalt vestelda. See luule on küps mitmel tasandil, nii eesti luuleprotsessi osana kui ka inimliku kõneaktina.

Ses mõttes on iseloomulik luuletus „Sinise koera silmad” (lk 39), kus minategelane sodib kõikjale pealkirjas nimetatud väljendit; luuletus lõpeb nii: „hädavajalik sõnum / see pole otseselt teile / see pole minult / aga see võiks / teid siiski / puudutada”. Mulle tundub, et see ongi Jüri Kolgi pretensioonitu küpsuse lühiiseloomustus.

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon