Ussimaarjapäeval kirjaoskusest

Tähed roomavad üle laua
nagu niisked ussid,
tõmbuvad sõlme,
hõõruvad end üksteise vastu,
jättes paberile lima,
mida kutsutakse tähenduseks. 
 
Metsas on maa lahti,
sügisesed mullad ohkavad raskelt,
ussid hingavad aeglaselt, 
keeravad end mulla alla,
nende keel on rõske ja tume,
vaid üksainus sisin,
mille inimene kirjutab lauseteks,
kui julgeb kõrva taha panna. 
 
Kirjaoskus on seen,
mis kasvab ootamatult keset metsaalust:
mustad tähed spooridena
hingatakse sisse,
välja köhitakse lausetena – 
mõni jääb kurku kinni,
mõni muutub lauluks. 
 
Ja kui uss siugleb üle lehe,
kas jätab ta sinna oma luuletuse? – 
või on iga kriips ja konks,
mida pliiats pruugib,
teekond tema maa-alustelt radadelt –
kiri kui ussimaja,
kirjaoskus kui oskus
näha maa varjatud hingetõmmet. 
 
Kusagil istub keegi,
kes mõistab seda kirja ja teab,
kuidas need tõlkida tähekarjaks:
nii saavad kokku
maa ja mõte,
uss ja sõna,
tähestik, mis roomab meist läbi. 


Pärnu, õhtu enne tormi
(Pärnu kirjandusfestivalile)

Koidula loeb omaenda salme purskkaevuveest,
tähed tilguvad silmadest nagu märjad sireliõied.
Sõnad lõhnavad vete ja vabaduse järele,
aga keegi, kes istub pingil Endla teatri ees,
paneb need taskusse, nagu oleks need vaskmündid. 
 
Brackmann jalutab Vallikäärus, mõõdab 
sammudega, kuhu panna järgmine pink
ja kuhu istutada puu, mis õitseks ainult öösiti,
kui unistajad ja joodikud on samal lainepikkusel. 
 
Talvet kummardub, et korjata 
Hispaania päikese varju Pärnu jõe pinnalt – 
tema sõrmede vahele jäävad vaid niisked silbid,
mis räägivad Calderónist ja kastepiiskadest.
 
Pingil istub luuletaja, kellel pole nime,
vaid peos pooltühi pudel, mille 
unustanud murule vaene patune Vovka,
ja kellel on silmad, mis näevad 
taskutesse ja südamepõhja korraga. 
 
Ta kirjutab ümber kõik, mis kuuleb – 
Koidula tõotused muutuvad slängiks,
Brackmanni parkide plaanid
muutuvad kaartideks, millelt saab ära joosta,
Talveti päike hajub karedasse vihmahoogu. 
 
Pärnu kesklinna pargid on öösel viltused,
puud sirutuvad mere poole, nagu teaksid,
et meri on ainus koht, kus sõnad 
ja varastatud mündid saavad olla
täpselt ühesuguse kaaluga. 
 
Ja kui koidik tuleb,
on kõik, mis eile oli luule,
täna lihtsalt märg paber taskus.


Tere, kollane tänav!

Kadrioru puud pillavad vaskseid silmi,
tänavad keerlevad ümber omaenda mõtte –
üks tammeleht kirjutab endale romaani,
teine loeb kuuldavalt vihma häält.
 
Kirjandustänav hingab trükimusta udu,
sõnad kükitavad laternapostidel 
nagu toonekured, iga samm on tühik,
iga vestlus on pilk sügisesse klaasi.
 
Raamatud avanevad pargipinkidena,
nende vahele kukub kastaneid ja 
lauseid, inimesed istuvad luule sees,
kõnnitee muutub hirmpaksuks köiteks.
 
Luigetiik sulgeb endasse taeva laused,
valge lind loeb vett nagu käsikirja,
ja tema laperdava tiiva alt peegelduvad 
kollase kassi värskelt trükitud silmad.
 
„Kas näed,” kräunub kass, „kõik need
tegelased kõnnivad juba ilma autorita.
Raamatud saavad iseenesest valmis, 
ei mäletagi enam, kes kirjutas, kes loeb.”
 
Mati tuhiseb läbi pargi, tal on 
taskus sügis, ja tema kannul 
tulevad öö ja lehtede kahin.
 
Festival kasvab nagu seenevihm –
sõna sünnib eelnevast sõnast,
ja sügisunt kirjutab end meisse.


Klaasist sillad

Keel ei ole ainult sõna,
keel on juur, mis mäletab mulda,
ja süda, mis laulab veel enne häält.
 
Tõlkija seisab ukse vahel
nagu vari, nagu tuli, nagu vesi,
ja küsib: kas ma kannan üle ainult kõla
või ka põlise vaikuse, milles sõna sündis?
 
Iga tähemärk hingab topelt:
ühel pool jõgi, millel pole veel sildu,
teisel pool maailm, mis ootab tähendust,
ja tõlkija peab kõndima vee peal
nõnda, et kala ei ehmuks
ja vesi ei läheks sogaseks.
 
Põlisrahva keel ei ole „materjal”,
see on hingamise rütm, mis teab metsloomade samme,
see on ema piim, mida ei saa lahjendada,
see on unenägu, mis ei luba end äratada,
vaid ainult edasi unistada teises suus.
 
Kui valetad tõlkes,
murduvad puude varjud ja vesi ei kajasta enam taevast,
aga kui kuuled õigesti,
kui kannad üle mitte ainult sõna, vaid ka vaimu,
siis kaob tõlgi kohalikkus
ja tõlge muutub läbipaistvaks nagu klaas,
mille taga laulab terve rahvas.
 
See on töö, mida ei kroonita,
on ainult usaldus,
mille raskus on kergem kui õhk
ja raskem kui vaikus enne äikest.
 
Täna mäletame, et iga keel on maailm
ja iga tõlkija on maailmade vahel kulgev unenägu,
mis võib päästa hääle kadumisest.