1. Kirikuvargus

Rohelises palitus pisike Saara sumpas läbi lumise väikelinna kiriku poole. Sahad, ninna tungiv suitsusaun, mööda vuhisevad Datsunid ja Sierrad. Külapood ja kakerdavad joodikud. Kirikukell. Saara viskas pilgu mäest alla, kus laius tiik. Vanad sumpasid vaevaliselt üles. Kes kohendas läkiläkit, kes sättis uhket soengut – kirikusse minek oli teatrisse minek. Noored miilustavalt, õlakuti, käest kinni, sumpasid graatsiliselt ja kergelt. Lapsed uisutasid tiigil. Saara ahmis ilu endasse, sest käis kunstikoolis. Pilt oli nagu Bruegel.

Saaral oli kombeks igale poole hilineda. Ta hilines ka kunstikooli. Tuisusest rahvamajast sisse, lumehelbed punasel tutimütsil, paberitoru käes, justkui Paabeli torn. Ees marakratid, molbertid ja pintslid. Kõik õpetatud-nõutud kontsentratsiooniga lillevanikut värvimas. Saara viskas pilgu õpetajale. Vibaliku puškinliku väljanägemisega härra Alberti poolt vaatas vastu pahakspanu. Albert ei sobinud väikelinna. Tema oli ju ikkagi õppinud Peterburis. Tema oli kunstnik.

Miks sa hilinesid? Ikkagi esimene tund.

Bussi ei tulnud.

Saara ei leidnud klassis vaba istekohta. Tammus kohatult, ei suutnud käsi kuhugi panna, asetada. Mõni laps keskendus agaralt, mõni lollitas, mõni parastas.

Häbi, üksi teiste seas. Saaral oli nutt kurgus.

Tule, istu minu kõrvale. Näe ma panin su asjad valmis.

Susanna rosinasilmadest hõõgus helgust. Tema helisev hääl kajas nagu sõprus. Sõbraks nad saidki. Ehitasid plikadena koos onne, loopisid kividega vareseid, lollitasid, kekutasid öö läbi, kasvasid suureks, vaatasid poisse.

Kiriku ees oli rahvast nagu murdu. Kes tuli sooja, kes patte andeks saama, kes laulu kuulama. Saara sai vaevu riided seljast. Marurange pastor Kaldoja vaatas pahakspanuga. Pragas, kurjustas. Jälle sa hilined, kärkis ta. Miks jumalasulased nii kurjad on, imestas Saara. Vaevu riided vahetatud, ninas kirikuküünlad, kellegi viinahais.

Saara seisis jalad harkis laval. Kõrval Susanna. Hääled üürgamas. Mutid sosistasid omavahel, et vaat nendest plikadest tulevad tõelised kuningannad.

On Taevas täis kummalist valgust, õites lilled on Kolgata teel – väike heledas kleidis tüdruk seisab Kristuse risti ees. Ta vaatab, imestus silmis, kui ülevalt naeratust näeb ja Jumala poja poole ta sirutab väikesed käed.

Kogu kirik nuttis. Vanamutid, joodikud, Saara neli venda. Saara range ema, kes keskendus orelile ja siis laulule. Kaldoja naine vaatas Ema kurjalt. Alguses oli härra Kaldoja proovinud ise orelit mängida. Aga ta oli paks nagu maakera ja ei mahtunud oreli taha. Tema naine oli osavam. Piitspeenike Mari. Aga Maril olid liiga väikesed sõrmed, et orelit mängida. Vahel oli Saara tema vastu õel.

„Söö rohkem, saad paksuks, saad mängida,” oli Saara talle öelnud. Oma lapsesuu tõttu sattus Saara pidevalt pahandustesse.

Kirikulaul kajas ja kajas. Mutid nutsid. Susanna ja Saara vaatasid tunnustavalt üksteisele otsa. Poetasid oma käed naabrilaste taskusse. Kaunis kirikulaul muudkui kõlas, pisarad muudkui langesid. Saara ja Susanna panid käed kaaslauljate tasku, tundsid kõlisevat ja muudkui noppisid ja noppisid.

Järgmisel päeval läksid nad nätsu ostma. Sest piibli kuninganna ei saa ju ilma nätsukommita taskus ringi käia – see oleks alandav, arvas Saara.

Susannaga oli lõbus. Leerikooris laulsid nad meelega koriseva vanamehe häälega, kunstikoolis joonistasid inimestele suuri ninasid, närisid valjult nätsu.

Kui nätsu polnud, olid neil usinad näpud. Saara isa töötas kiriku laekahoidjana. Ema juhatas kirikus oreliga koorilaulu. Kiriku tagaruum. Veidi õudne. Isa usaldas. Jättis alati võtme ette. Saara avas laeka, tundis kõlisevat ja pani selle tasku. Poodi ilmus Snickers. Hiljem tulid kilekotid. Jälle usinad näpud. Ristiema läks poodi. Suka sees, voodi all. Saara sirutas välja oma väikesed käed.

Susannaga tehti lumesõda, pilluti vareseid, tehti poppi, saadi käitumine mitterahuldav, itsitati, elati, oldi noored, oldi julged, oldi ausad, siirad. Sõjamängus tehti poistele tuugat, rahvastepallis hoidku poisid oma piip ja prillid; need olid vägevad, võimsad peatamatud noored tüdrukud.

Usinad näpud tõid seiklusi. Susanna vanaema jaoks sai varastatud laulik, kust lapsed talle laule ette laulsid. Nõdrameelsed laulud, arvas Saara.

„Vaikuses ja raaaahuuus on loodus end ehtinud – sa kuula ja vaata ja püüa ka mõista – selle ilu on loonud me Looja – et võiksime tunda ta armastust, et kõik võiksid mõista ta armastust,” laulsid nad.

Nad laulsid süütundeta, puhtalt oma lapselikus ehtsuses. Pole suuremat sõprust kui kahe koos kasvava noore tüdruku sõprus. Aastaid tehti koos pahandust, kelmuseid, spikerdati, osatati, näpati ja naerdi, kasvati, seinapiidad, katkised aiaväravad ja saunaaknad olid tunnistajaks, kasvati koerustükke korda saates. Lõpetati koolid ja peeti tulevikuplaane.

2. Sõbrannavargus

Gümnaasiumi lõpuaktusel nad enam ei laulnud. Meigi tegid Saara õe juures. Mõlemad kandsid rohelist kleiti, sest popp oli olla ühtekas.

Lõpupidu toimus ühes turismitalus. Joodi odavat alkoholi. Poisid demonstreerisid torsosid ja hüppasid järve ujuma. Saara märkas, et Susanna silmad jäid tihti Joosepi peale. Naiselike näojoontega, veidi melanhoolne hurmur. Saara kartis sõbrannat kaotada. Saara valas veini, kutsus sauna, ujuma, aga Susannat kiskus ikkagi Joosepi seltsi.

Ma juba ootan koos Tallinna minekut.

Noh, muidugi lähme.

Susanna, mõtle, koos pealinnas.

Jah, just, koos.

Ma käin vetsus ära.

Peldikus oli jube järjekord. Keegi ilmselt oksendas. Või seksis. Saaral läks oma pool tundi. Tagasi tulles polnud Susannat. Saara luuras hoovis, saunas. Seadis sammud trepist üles. Magamistoa uks oli lahti.

Miks sa ikkagi selle Saaraga kogu aeg mehkeldad?

Tal pole ju kedagi teist.

Kas ta on su parim sõbranna?

Ei ole. Tegelikult on ta kohutavalt klammerduv ja tüütu. Mul on temast kõrini, aga ma ei julge talle seda öelda.

Saara käed tõmbusid rusikasse. Ta vappus äkkvihast. Pisarad hakkasid voolama. Saara nuuksus ja nuuksus. Surus oma suu kokku. Limpsis keelega soolaseid pisaraid. Maailm kukkus kokku. Ukse taga matsusid noorte musid.

Saara seisis tükk aega magamistoa ukse taga. Külmavärinad jooksid mööda selga. Ta tundis liiga palju. Varsti oli ta naine ja siis tundis iga päevaga järjest vähem. Tema ja Susanna sõprus, mis oli olnud terve tema elu selgroog, murdus kraksti nagu pilliroog. Pisaratest läbimärg nägu. Ruttu varjuda, et keegi ei märkaks.

Ta jooksis õue, vältides valju muusikat ja purjus noorte naeru. Jõudis järve äärde. Öövalguses peegeldus kuu. Ta istus maha. Külm kaste niisutas kleidi jahedaks, kuid ta ei hoolinud. Kas kõik need aastad olid olnud üks suur vale? Kas Susanna polnudki kunagi päriselt tema sõber olnud?

Aga sel hetkel, kui Saara silmad üle järve ulatusid ja käsi pehmelt märga samblasse vajus, arvas Saara, et ta saab ise, ilma Susannata hakkama. Ta tõusis, raputas endalt kastepiisad maha ja astus kindla sammuga tagasi turismitallu. Ta ei otsinud Susannat, ei otsinud vastuseid. Ta liikus otse lõkke juurde, kus mõned noored mängisid kitarri ja laulsid vanu rahvalaule. Ta võttis kitarri enda kätte. Alguses värises hääl. Kui noored talle kaasa plaksutama hakkasid, leidis ta oma rütmi.

Saara laulis ja naeratas. See oli hüvastijätt lapsepõlvega.

3. Lapse vargus

Saara kasvas suureks, maru ja tuulega naiseks. Süda nagu mustlasel, ambitsioonid nagu Scarlett O’Haral. Läks mehele ja koos ostsid nad vana, hingega talumaja. Saja-aastane majesteetlik hoone, mille ümber laius kuus hektarit maad ja mille kõrval seisis rida vanu, väsinud, kuid elulootusega kõrvalhooneid. Saara nägi selles paigas uut algust, uut elu. Aga elu maal ei olnud lihtne.

Juba esimesel suvel kuivas kaev ära. Hommikused pesemised vihmaveetünnis muutusid kiiresti nende argipäevaks. Oktoobri jahedus sundis neid ruttu toimetama. Saara ja tema abikaasa otsustasid, et äri alustamine on nende pääsetee. Nad rajasid rekade rentimise firma – hoolimata sellest, et kummalgi polnud sellega mingit kogemust. See ettevõte sai nende suhte ja elu keskpunktiks; nende nõiakaevuks, mis tõmbas nad ikka ja jälle sügavamale.

Samal ajal unistasid nad talu taastamisest. Iga varisemisohtlik talatükk ja koorunud värvikiht heitis Saarale ette temas peituvat allaandjat. Logisev uks oli talle justkui märguanne. Nad võtsid suure hulga loomi: kaks suurt koera, kass, kelle esimene pesakond sündis Saara voodis, ning Braama tõugu kanad, kes astusid õues nagu mõisaprouad. Kuid see kõik – töö, talu, loomad ja nende kodu – tähendas lõputut rabamist. Raba, raba, raba, kuni armastust enam pole.

Kolm raseduse katkemist. Tema hing närtsis iga päevaga nagu mälestus talle kingitud lilledest. Ta püüdis püsida graafikus mehega, keda ta oli esialgu kutsunud maapealseks jumalaks ja kes oli talle varem muudkui nartsisse kinkinud, kuid keda ta enam nii ei näinud. Vahel oli see tunne vastastikune. Nad tülitsesid, leppisid, elasid teineteisest mööda – mees enam nartsisse ei kinkinud. Bali puhkus pidi neid päästma, aga tõi kaasa vaid ajutist rahu. Seksuaalenergia oli kadunud, asendunud kurnatuse ja ükskõiksusega. Intiimsus muutus rutiiniks, kohati isegi külmaks ja katkiseks. Saarale tundusid vahekorrad pigem öiste vägistamistena: mees lükkas une pealt sisse, tegi asja ära; sellele järgnes kerge loputus vee all ja tagasi magama.

Vahepeal hakkas rendifirmal paremini minema. Nad hingasid kergemalt. Siis kukkus kõik jälle kokku. Tööpinged, lapsepõlve valusad mälestused ja katkenud rasedused kuhjusid Saara sees, justkui keegi suruks kurgust oksi alla. Ammu enam ei mahtunud.

Perearsti diagnoos: mõõdukas depressioon. Antidepressandid, unerohud ja Xanax – ravimid, mida ta hoidis voodikapis. Juhuks, kui on SOS, aga kogu aeg oli SOS.

Ühel päeval, pärast järjekordset hommikust tüli oli Saara hinges pankrannik. Ta haaras voodikapist kõik tabletid ja neelas need alla. Siis tõmbas teki õlgadele, läks verandale ja istus oma kiiktooli. Ta vaatas oma koeri, nende ustavaid, muretuid silmi, ja arvas, et ta ei näe neid enam.

Abikaasa oli vahepeal kodus käinud, märganud, et Saara magab kiiktoolis, ja läinud siis jälle tööle tagasi, arvates, et kõik on korras. Alles mitu tundi hiljem, kui ta naasis ja Saara ikka samast asendist leidis, mõistis ta, et on SOS. Ta kandis Saara tuppa, asetas diivanile ja kutsus kiirabi. Kiirabi tuli vilkuritega. Kanderaam rappus, kui Saarat toast autosse tõsteti. Kiirabiarstid surusid Covid-testi pulga tema ninasõõrmesse ja tegid seejärel maoloputuse. Söevee mõru maitse jäi pikaks ajaks Saara keelele. Aga siis tuli üllatav uudis – vereanalüüsid näitasid, et rasedushormoonid olid tõusnud.

Saara oli rase.

Ühel õhtul nägi Saara unes sedasama õhtut, kui Susanna oli Saarale haiget teinud. Ta oli jälle seal, pisike tüdruk. Silmad üle saare ulatumas ja käsi pehmelt märga samblasse vajumas. Minevikusähvatus. Uhkuse viba, et „ma ei vaja Susannat”. Unes vajus ta mingisse sügavasse ja tumedasse kurbusse, justkui vaataks almusele tulnud prouasid rõskes kirikusaalis viimast korda lootmas. See valuloor kattis ta täielikult.

Ta ärkas kirikukellade peale. Hetkeks istus vaikselt. Südames valutav tühjus, mille aastad olid jätnud. Kõik, mis ta oli läbi teinud – katsumused, eneseületused, kaotused –, näis viivat teda nüüd ainult ühele lihtsale tõdemusele.

Ta sirutas käe telefoni poole. Aeglaselt, justkui kartes, et tema otsusekindlus võiks puruneda, kui ta liialt kiirustab. Ta vajus kiiktooli, mille puit väsinult oigas. Öö oli vaikne ja koerad istusid tema jalge ees, tõstes aeg-ajalt pead. Silmad tumedad ja ustavad, täis mõistmist. Nad olid alati seal. Aga nüüd tundus, et ka nemad mõistavad – nagu tema isegi –, et mitte nemad, vaid Susanna oli see, keda ta tõeliselt vajas. Ta valis numbri.