Askole
 
säält ta tuleb – metafooride maag
tume mees oma tumedalt teelt
näen toda pikka karmi näoga kuju
äkki trammiaknast – nagu Woland
oleks Narva maantee äärde valla lastud
siis saan aru et ongi – sääl ta läeb
mu sõber mu sünge semu
kelle luuletuste varal õpetan
koolis lastele misasi on metafoor
mida tähendab allegooria
kuidas leida üles too õnnetu metonüümia
jah – see mees on personifitseeritud metafoor
müstiline troop me maailmas
tema tumedate silmade taga
traageldavad veidrad nõelad
kokku selle äraspidiilma kudet
mille kaudu me end olevaks – loovaks
metsikuks inimeseks tõlgendame 
pika sammuga astub ta piki Narva maanteed
kuhu ta läheb – ma ei küsi
sest mis jääks alles lahtiharutatud kujundist
vaid sõnad – sõnad nagu minu kirjandustundides
sõnad mis ei tähenda midagi
ühe elava ja hingava vaba ja meeletu
metafoori kõrval


*
                                             Karlale
 
ühe mehe sees elas keel
siuke kaval kentsakas keel
tabamatu ja täpne
et talle ei saand näppu pääle panna
ja näidata – nii siin just nüüd praegu
on ta sihuke ja valmis ja päriselt olemas
sest see keel lipsas alati sõrme alt
ja tegi midagi muud tegi toda mida
ise tahtis – ai ta oli terav ja kaval
ja kaheldamatult tark – see keel 
see mees ja ta valvas aval meel
ma alati imestasin kui märkasin
et teda polnud ikka veel 
looduskaitse alla võetud
sest tõtt-öelda oli sellise kummalise keelega
mütoloogilisi olendeid tol tillukesel maal
selle väikse rahva sääs 
pääle tema ehk üldse paar-kolm
ja ma ei saand tollest aru: kui noid ka
looduskaitse alla ei võeta ja
hiitega võrdväärseteks pühadusobjektideks
ei kuulutata – 
mis maad mis rafast me siis õigupoolest 
mängime siin ahh?
aga sel keelel mis selle mehe sees elas
oli tost muidugi pohhui ja kama ja savi ja poogen
tema mängis oma mängimisi ja müras oma müramisi
aint mina mõtlin oma nurgas salamahti
et miks peab inimene kaotama 
kuulmise nägemise mõtlemise 
ja jääma mannapudrudieedile kuskil hospiitsis 
selleks et saada elutööpreemia –
kui noorelt ära teed oma elu ja töö siis mine
mummi ja vippu ja ise oled süüdi et olid
liiga andekas põlesid liiga eredasti
siukseid meil ei sallita
neile antakse ehk aastaauhind ja siis saadetakse
viisakalt sumesooja kärtsakakohta 
koju radika äärde kügelema ja surma ootama
me Maarjamaa poeetilises talvepüdelas:
ärge olge liiga andekad liiga elusad
ärge laske sel keelel enese sees elutseda
ja pidutseda
mingit kasu tost trallist kellelegi ei tõuse
teile – kuramuse luuletajatele – küll mitte
kui ka noid värsse karjuvad uluvad laulavad
itkevad lõppeks tuhanded
kes üldse end veel eestlasteks peavad ja seavad
(see viimane tuleb ilmselgelt sõnast siga)


13 rida Nina Simone’i bluusi

mu sisimast mu keskelt ajab välja
mingi kummaline taim
isegi praegusel põuwaajal
 
nuiab armastust kuradi lollakas
tahab kallistada-emmata tahab et keegi hooliks
kas saan koju kas jään magama kas ärkan üles
 
samas ju suures plaanis vahet põle
kui ma ka kaon mädanen lagunen põlen
kustun omaenda helehallide silmade sügavasse
 
igatsus on suur aga olemasolu kõlab
nagu 1969-nda salvestis rütmibluusiimprost
millesse Nina Simone end unustas kaotas
 
unustas nii et mina ei tule endale enam meelde