Mart Kivastik: „Kikiimura”.
Väike Öömuusika, 2025. 216 lk.

Mart Kivastik kirjutab voolavalt ja ladusalt, vanasti öeldi selle kohta, et nõtke randmega. Nüüd enam sulepead käes ei hoita, rannet ei lähe palju vaja, kuid nõtkus on endiselt hinnas. See on kunst. Ja nii on Kivastiku tekste lahe lugeda.

Teiseks on Kivastik realist, vahest koguni realist kuubis. Ta kirjeldab eluolu, selle igapäevasemat külge, teeb seda põhjalikult, süžee arendamisega ta ei torma. Kui ilusti kirjutada, pole vajadust tegevuse pingestamisega kiirustada.

Kivastik ei kaunista oma juttu keerukuste ja targutustega. Ta küsib autoritekstis julgelt, kes on Ptolemaios, ja jätab vastamata (lk 8). Sama lugu on Rotterdami Erasmuse ja teiste otsekui juhuslikult teksti kukkunud suurkujudega (lk 27). Mitte et ta ei teaks. Ja kui kohe ei tule meelde, siis võta vaevaks ja guugelda! Aga tema vaikib maha oma stiili pärast. Targutamise ja faktitsemise vältimiseks. Ja stiilist ei tohi väljuda, seda peab pidama. Kui stiilist väljuda, muutud kohmakaks ja raskepäraseks, tekstist immitseb siis higi lõhna. Kivastik niisugust apsu ei tee, tema läheb kerguse teed. Ma kardan, et lugejale, kes peab lugu sügavustest, võib Kivastiku tekst tunduda pisut pindne.

Kivastiku autoritekst on jutustaja-kõne, filmindusest tuttav kaadritagune hääl, vahemees loo ja vaataja vahel, kirjanduse puhul loo ja lugeja vahel. Ta tunneb argielu, annab usutavalt edasi tavainimeste mõtteid küll autovärgindusest, küll kalapüüdmisest, seksist ja rahategemisest. Kivastik võiks oma soravusega kirjutada ükskõik millest, usun, et ikkagi oleks mõnus teda lugeda.

Tema väljenduslaadi tooniandvaks eripäraks on tavatud võrdlused. Näiteks: uks lükatakse tundmatusse lahti, nagu seda tegi Armstrong (lk 47); elu pigistab sinust halastamatult mahla välja nagu mahlapress (lk 7); vibra käib läbi nagu hävituslenduril (lk 7); naised tõmbavad pärast kusemist pükse üles nagu harakad (lk 12); koer hulkus nagu Marco Polo või Nansen (lk 64); üksteise järel nagu pardipere (lk 173) jne. Ka kasutab ta rohkelt kõnekeelt (bensukas, burks, Balta), lühendab nimesid omasemaks (Eiks). Selle nõksuga loob ta lähedustunde autori ja kirjeldatu vahel. Peab ju asja tundma, kui läheb intiimseks!

Oma emale pühendatud (respekt!) jutu- ja novellikogumik „Kikiimura” algab pikema jutustusega „Mälukas”, mida võiks pidada lühiromaanikski, sel juhul siis kaunis lühikeseks. Igatahes võtab see enda alla kolmandiku raamatu mahust. Järelikult on dominantne.

Jutustuses peetakse peategelase Jüri 59. sünnipäeva, see vältab umbes ööpäeva või tsipa kauem. Mitte mingi ümmargusevõitu number, see oleks trafaretne, vaid kenakesti mällu lõikav algarv. Tegevus kulgeb Kõuerabas (alul teel sinna), Jüri suvilas. Vaatasin Google Mapsist järele, niisugust paika maamunal ei leidu, järelikult on kohanimi väljamõeldis. Vähe sellest, et lööv, vaid ka kõnekas. Takkajärele märkasin, et kui sõna lahti kruvida, annab see kohe alguses märku ka puändist, mis muidu on enne finaali hoolikalt kardinate taha peidetud. Et lõpus saaks lugejale kapatäie tulist vett kaela visata.

Jutustuses joonistatakse rikkur Jüri portree, tema on loo kese, veab seda algusest lõpuni, karakter on detailideni individualiseeritud, nagu peategelasele kohane. Ta pole mingi töörügaja ja ahnitseja, kuigi ta on esimese põlve kaukamees. (Ega meil Eestis teisi polegi, pole neid, kes oleks rikkurid tänu pärimisele.) Jürile pole elus muud vaja kui naist, sauna, spinningut ja õlut. Ehk veel seenelkäimist ja võimsa mootoriga paati. Ülejäänu, isegi Land Rover, pole oluline. Huvi tekitav persoon, eks ole? Ja meeldejääv karakteriseering.

Naisi on Jüril koguni kaks, nendeks on igipõlised sõbrannad Laine ja Siiri, kel tuleb jagada ühte meest, üks teeb seda abikaasana ja teine kõrvalsuhtena. Kahenaisepidamisest ei ole Kivastik teinud odavat sensatsiooni, seda ei rõhutata, märgitakse nagu muuseas, otsekui kuuluks see väljakujunenud kombestikku. Igatahes teeb see nähtavamaks Jüri olemuse. Naised hoiavad Jürist kinni, kuna ta on rikas, peale selle on veel oluline sõbrannade omavaheline side. Kivastik on seda kolmnurka kirjeldanud psühholoogi peensusega. Ja naised võtavad Jüri kombed üle. Ei Lainet ega Siirit raha eriti ei loksuta – põhjusel, et seda on ülevoolavalt palju.

Reisikirjas „Teekond Charley’ga. Ameerikat otsimas” (1962, e k 1964) toob nobelist John Steinbeck ülirikkuse näiteks naftamagnaadi, kes lendab isikliku reaktiivlennukiga Texasest Londonisse oma tõumära paaritama. Ja see on pisiasi, mis ei vääri seltskonnas mainimistki. Meie olud on loomulikult kahvatumad, ent samas suunas tüürib Kivastiku kirjeldus, kuidas Jüri viskab oma naistele kümme tuhat, et need endale kaubamajast uued riided ostaksid. Aga naised ei viitsi seda teha, rahapatakas jääb vedelema, kuni ununeb. Minu meelest sobib see meie maalähedasema ülirikkuse võrdmärgiks igati. Rahast tähtsam on naistele viin, puhteht valge viin. Ent päris põhja ei joo ennast keegi.

Teisedki kõrvaltegelased on toiduahelat pidi Jüriga seotud, isegi kursavend Gulk, advokaat, kelle suurim anne on lõputu valetamine raha eest. Ta on valges särgis ja lipsuga, kaks meetrit pikk, otsekui maamärk. Seku on insener, tema seadistab keerulisi instrumente ning peamiselt vaikib. Ja vaikimine teeb temast saladuse, mida Jüri austab.

Jällegi täpsed karakterikirjeldused.

Tähtis roll on veel koeral Tukil, kes kuseb terve kõrkjastiku täis.

Ja viimaks hakkab süžee liikuma, selle käivitajaks on Jüri poeg Rops, tema tuleb isa sünnipäevale oma pruudi Viivikaga, kes on vist juba sedapsi. Ja ehkki Viivika on ainult burksimüüja Balta turult, pakub see isale rõõmu, sest siiamaani on ta oma pojas geid kahtlustanud. Rops sõidab kohale Land Roveriga, mille ta on ostnud metsa eest, mis isa on talle kinkinud. Uus omanik on metsa lagedaks raiunud, häda on nüüd selles, et Jüril pole enam kuskil seenel käia. Päris kurb, ent siiski pigem halenaljakas.

Realism realismiks, kõik on usutav. Ainult veidi üleloomulikuna tundub ja jääb algusest peale meelde kripeldama seik, et suvila teisel korrusel on salatuba, kuhu keegi ei tohi siseneda. See ei tundu veenev kõige muu kõrval, olgugi et mõned detailid on mujalgi veidi liialdatud.

Kui püss on seinal, peab sellest paukugi tulema. Ja salatuba lähebki käiku. Pohmellihommikul (kallid margirüüped ei pane pead eriti valutama) kärgatab äkki õudne mürin, mis naistel lihast ja luust läbi käib. Tuleb välja, et salatoas ootas kõikvägev trummikomplekt, mida Jüri äkki kõmmima kukub. Ja nüüd tuleb avalikuks Jüri noorpõlv, ilma milleta poleks portree täielik. Selgub, et ta on olnud rajooni kuldi (Tartu rajooni kultuurihoone) legendaarne rokkar ajal, mil võim vaatas rokile väga viltu.

Minu meelest pole kuigi veenvalt näidatud, kuidas rokkarist tuli miljonär. Seda olnuks siiski vaja, et lugu oleks usutavam.

Nüüd lühematest lugudest.

Kivastik jätkab ladusalt oma realismijoones, ent üha enam tekib selle kõrvale paranormaalsust.

„Reku” tundub alul klassikalise loomanovellina, kirjutatud siira tundega ürgvana koera Reku vastu, millest ilmneb südametõmmet kõigi maailma koerte vastu. Kivastik teab palju koera olemusest ning oskab seda hästi edastada. Ja puänt? Minu jaoks seisnes ootamatus selles, et tegu on lahtise lõpuga, lahendus jääb õhku rippuma, me võime vaid oletada, mis edasi saab. Ja kuidas seda lugu lõpetada, ilma et kordaks teiste poolt varem öeldut? Lahtine lõpp tundub kõige originaalsem.

Kui eelmine lugu jutustas väärt koerast, siis järgmine, „Jaama 12” pajatab väärt inimesest. Kivastik ei ole eluga raksus, ei loobi autorina tuld ja tõrva elu pihta, tema on oma kirjatükkides positiivne. Tundub, et ta ei ole maailmas pettunud. Nii erilise elukutse nagu galerist kohta kirjutab Kivastik, et galeristil oli maalide suhtes absoluutne kuulmine, tal oli ainulaadne anne, tundis kunsti ilmeksimatult ära. „Samamoodi, nagu kaitstakse haruldasi loomi või üha enam kaduvat loodust, pidas galerist oma kohuseks valvata kunsti.” (Lk 73–74.) Puudutatakse ka teispoolsust, pildid, mis hakkavad helendama, kui neid öösel Bachi ja Mozartit kuulates pikalt vaadata. Ja autorikõne järeldus kõlab: kunst on armastus. Ent maal „Jaama 12”, mis kujutab lagunevat agulimaja, tapab galeristi, kes surnunagi hoiab teosest kinni. Ilus müstika, eks ju? Ent arvan, et ma tean inspiratsiooni andnud konkreetset maja Tartus Ülejõel Jaama ja Mäe tänava nurgal. Kivastiku loomingu tagapõhjaks on ikka Tartu, millesse ta paistab olevat kiindunud. Mina jagan seda kiindumust, nõnda on mul lisamotiiv Kivastikku lugeda.

Müstika süveneb: loos „Pateetiline” klaveril Beethovenit mängides hakkab üliõpilane K. nägema inetus vanamooris ilusat neidu, ja võib-olla muutus toimubki tegelikult. Kirjandustegelikult. Kivastik ei valda müstikat kehvemini kui tegelikkuse kujutamist.

Juttu „Sügis” võiks ju nimetada reisikirjaks, kuid rõhk ei ole Madeira huviväärsustel, vaid mehel ja naisel, kes seal puhkust veedavad. Taas ladusalt kirja pandud, nagu Kivastiku jutud üldse.

Ja nii sujuvalt edasi, kõik on tüüpilised novellid, keskenduvad ühele võrdlemisi erakordsele sündmusele, lõpus puänt, mis annab loole uue tähenduse. Kivastik oskab. Ja jõuan taas oma küsimuse juurde: kas ta konstrueerib ratio abil oma lood või laseb nagu jumal juhatab, ja seetõttu hästi? Ise kaldun arvama viimast, kuid sada protsenti kindel ei ole.

Finaallugu „Kikiimura” on tervele raamatule pealkirja andnud, erakordseks sündmuseks on siin 92-aastase ema hooldekodusse panek. Algus venib, nagu Kivastikul ikka juhtub, see on hullusti detailne. Aga leidub ka sügavust. Jorss (tuttav tegelane varasemast loost) kaalutleb, kui palju on ema talle maksnud ja kui suur on tema osa ema hooldekoduarve tasumisel. Ema on plussis. Niisugune bilanss on päris eksistentsiaalne, ehkki ema hool ei väljendu ainult rahas.

Aga õnneks pöörab jutt peagi müstika peale ning selleks on siin Kikiimura, mis minu meelest kujutab hirmu, niisugust lapsemeelset lahedat hirmu, mis moosikeldris kummitab ning on pigem hea.

Kui projitseerida Kivastik eesti klassika taustale, siis kõige vähem on ta Tuglas, kõige rohkem meenutab ta Lutsu. Minu meelest oli Tuglas suur konstrueerija, Luts laskis vabalt. Lutsuga sarnaneb Kivastik veel osavalt kujutatud headuse poolest, kurjuse püüavad mõlemad kõrvale jätta. Peale selle ei taha kumbki oma loominguga maailma teistpidi pöörlema-keerlema panna, nemad kirjutavad lihtsalt mõnusaid lugusid.