Janek Kraavi: „Post. Esseesid nüüdiskultuurist”.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. 382 lk.
Ükskord ammu-ammu, enne meie tõsisest paatosest ja räuskamisest tulvil aega, avaldas noor andekas kultuuriteoreetik Janek Kraavi õpiku postmodernismi teooriast ja kultuurist.[1] Aasta siis oli 2005… Kaksiktornid olid küll juba langenud ja USA juhitud karistusaktsioonid alanud, ent siiski oli õhus veel mängulusti, otsingulisust ja optimismi. Toona tundus paljudele, ka siinkirjutajale, et – parafraseerides Habermasi – postmodernsus on veel lõpetamata projekt, mis vajab mõtestamist, panustamist ja ennekõike lähemalt tundma õppimist. Kakskümmend aastat hiljem ollakse üksmeelel, et postmodernism on möödas ning saabunud on teised ajad – mine võta kinni, on need uued või hoopiski farsina naasnud vanad? Uusimad suhtlustehnoloogia vahendid pole tekitanud mitte postmodernismi visioonide vaimus küborgeid (lk 241–246) ega risoomseid subjektivatsiooni-trajektoore, vaid vihast tatti pritsivaid inimmasse, afektiivset poliitikat, vana kooli hõngu diktaatoreid ning isegi eelmise sajandi laadis sõdu. Kultuur kitsamas tähenduseski on lihtsustunud, lamestunud (nn uussiirus, omaeluloolisus, nullstiil, rääkimata mögastaaridest-suunamudijatest). Pole üllatav, et kõigile, kellele meeldis postmodernistlik mängulisus, tundub too nüüdiskultuur kaunis tüütuna ning ahvatleb õhkama: oi aegu ammuseid…
Selles peitub apooria (lk 123–126) – toonane eksperimentaalsust kandnud paatos oli suunatud uuenemisele, liikuvusele, ei see võimaldanud õhata: „Oh kaunis hetk, sa viibi veel,” ega tohiks lubada ka praegu vana kooli romantismi vaimus nostalgitsemist. Õige postmodernist ei tohiks lasta ennast konjunktuurist häirida ja peaks endale truuks jäädes üha edasi panema. Leidub ju selliseidki, näiteks Kiwa, Luulur, Toomik, ent kas ei mõju nad siiski tänapäevasel kultuuriväljal ennekõike koomilisena? Või kui meediamogulilt Hans H. Luigelt kujundit laenata, vettinud mäkradena?
Janek Kraavi uusüllitist tasubki hinnata visandatud apooria raames. Temagi tunnistab raamatu järelsõnas veelahet postmodernistliku ja sellest ära pööranud (lisaksin: segi pööranud) nüüdiskultuuri vahel (lk 359). Kuigi ta väidab, et raamatus käsitletakse mõlemat, kaldub kaalukauss märgatavalt mineviku, s.t postmodernistlike nähtuste kasuks – elementaarne, Watson, on ju Kraavi esiteks haritud ning loominguline isik ning liiatigi, kas vana arm ka roostetab… Ent seejuures on „Post” vaba nii heietavast nostalgiast kui ka eksperimentaalsuse pingutatud poosist. Kraavi lahendab ajastu apooria sama nipiga mis varemgi – ta vaatleb tutvustatavaid nähtusi pedagoogiliselt distantsilt, kirjutab õppejõuna, rahvavalgustajana, selgelt ja tasakaalukalt. „Posti” kohta kehtib sama määrang, mille andsin Kraavi ammusele õpikulegi – see on modernne monument.[2] Ei olnud Janek toonagi uhke postipoiss, vaid ikka ja alati Postipapa! Kelle jaoks postmodernism on tundmatu maa, sellel soovitan lugeda Kraavi mõlemat teost järjepanu või paralleelselt, õpikus avaneb üldine teoreetiline skelett, millele hiljutine sõnastik liha peale kasvatab.
Kuigi raamatus on žanrimääratlusest taganetud, on tegu kahtlemata sõnastikuga (lõviosa esseid ilmus rohkem kui kümneaastase perioodi vältel Sirbi rubriigis „Post-sõnastik”). Teos evib entsüklopeedilist kvaliteeti, andes jutuks võetavatest märksõnadest vähemalt asjaarmastaja pilguga lugedes nauditavalt põhjalikke ülevaateid ning, mis veelgi toredam, kuhjates kamaluga kultuurisoovitusi. Pean ennast suureks lugejaks ning eksperimentaalsuse austajaks, kuid ometi kirjutasin Kraavi teosest enda jaoks välja 44 eestikeelse raamatu soovitust, mida mul riiuliski pole, lisaks ka mõned filmid. Selline süvenev esitus pole ju teps mitte postmodern, vaid ikka vana hea valgustuseetos, on näha, et inimene on oma uurimisteemas aastakümneid n-ö sees elanud.
Teos käsitleb kunsti avaras tähenduses või kultuuri kitsas tähenduses: kunstiloome- ja tarbimispraktikad (kanalisurf, nimepillamine, immersioon), teemad ja kinniskujundid (inglid, zombid, vandenõu, katastroof), voolud ja žanrid (avantpop, maksimalism, liitteos), isegi konkreetsed autorid või teosed (Kiwa „Küborgi manifest”, Thomas Pynchoni „Raskusjõu vikerkaar”). See valik teeb teose ammusest õpikust veelgi kompaktsemaks ja tuumakamaks. Aeg on kinnitanud seda, mida näitas juba toonane õpik – Kraavi kirg ei peitu mitte filosoofiliste seoste läbikaevamises, vaid esteetiliste nähtuste vaatlemises ja piiritlemises. Igaühele oma… Vettinud mägra moel torisedes peab küll nentima, et postmodernismi teooria rahvusvahelised maamärgid jäidki maakeelde tõlkimata, vaatamata sellele, et Avatud Eesti Raamatu sari töötas sajandivahetusekski juba täistuuridel. Kuid teisalt on ju noorematel võõrkeeled vabalt suus ning viited peamistele teoreetikutele-teostele on leitavad Kraavi mõlemast kõnealusest raamatust.
Teoses hüljatud ülesehitus, kus märksõnad esineksid tähestiku järjekorras, tekitanuks „Postis” postmodernismile omast eklektilisust. Ent sellel pole lastud juhtuda. Nagu Postipapa järelsõnas tunnistab, taotles ta märksõnade sidususest ja enda kompositsioonivaimust lähtuvat narratiivi (lk 364). Kuigi raamatu 13 alajaotust on jäetud pealkirjastamata, saab juba sisukorda sirvides aru, mis teemad kuhu koonduvad. Kõige suurem eksperimentaalne koerustükk on Thomas Pynchoni tsitaatidest koostatud lühiessee (lk 222–224), sellelegi eelneb tsiteeritava teose ülevaatlik tutvustus. Nõudlik lugejasilm märkab siin-seal küll ka mõttekordusi, mis võivad ulatuda lausa poole lõigu pikkuseks (nt lk 197 ja lk 200, 1. lõik), ent käsitlegem neid siis tibatillukeste postmodernistliku seriaalsuse ja taaskasutuse ilmingutena. Teos on nii ontlik ja monumentaalne, et isegi trükipress on kannatuse kaotanud ja veidi vimkasid juurde visanud, minu eksemplarist puuduvad nimelt leheküljed 144–160. TÜ kirjastuse peatoimetaja üritas mult küll tulevast bibliofiilset haruldust – praaktrükis, liiati kriitiku ääremärkustega – vahetuse korras välja petta, ent edutult.
Kraavi näitematerjal on valdavalt rahvusvaheline, rõhuga angloameerika kultuuril. Eks ole see loomulik valik – kui maestro Hennoste järgi toimusid meie mail vaid hüpped modernismi poole, siis postmodernismi puhul peaks rääkima äkki vaid hoojooksust? Nimeloendi põhjal hinnates on eestlasi kajastatud ca ühel juhul kümnest. Samas jäävad need enamasti vaid mainimiseks ning neis peitub sageli potentsiaal pikemaks analüüsiks, mis vajanuks muidugi eraldi esseed. Pikemalt või tihedamalt käsitleb Kraavi ikka oma noorusmaa lemmikuid: Ehlvest, Kivisildnik, Krull, Kender. Tähelepanu, kirjandustudengid: lugege „Posti”, tuvastage mainimisi ning leiate ainest uurimistööks! Olgu öeldud, et teisal töötab Kraavi eesti materjaliga palju tihedamalt, nimelt oma doktoritööks paisunud artiklite seerias transgressiivsuse poeetikast.[3] Väärt lugemine seegi ning mis eriti huvitav: ka tolle temaatika paksust ja vedelast sumpab uurija läbi n-ö puhta ülikonnaga, laskumata hädaldamisse (vrd Rein Veidemann), kuid samas seestumata (vrd Linnar Priimägi).
Kraavi rahvusvahelisus kandub üle ka terminoloogiasse, möönan häbenemata, et juba mitmed pealkirjade mõistedki olid minu jaoks tundmatud või ununenud: näiteks dekollaaž, immersioon, apropriatsioon, analepsis. Kas need on tehniliste terminitena tõlkimatud või siiski vajaksid vasteid selle maa keeles? Jään kõhklevale positsioonile, ent loodan siiralt, et raamat ei satu ümbersündinud Aavikut kehastava metsfilosoofi Jekki Rjazini kätte, kes leiaks mängeldes igale terminile uudissõnalise vaste ning sõimaks autori seejuures ka korralikult läbi. Mina olen lõdvema närviga ja sõimlemisse ei lasku, vaid ütlen: aitäh, Postipapa, teos oli väegade hariv lühhike öppetus moodujärgsusest, asun nüüd algallikaid hankima ja läbi töötama.
[1] Vt Janek Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi: Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005.
[2] Leo Luks, Modernne monument. Akadeemia 2006, nr 3, lk 655–660.
[3] Vt Janek Kraavi, Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021.
Lisa kommentaar