Andrus Kivirähk: „Eesti rahva uued jutud”.
EKSA, 2025. 294 lk.

Kreutzwald on omal ajal raamatuisse raiunud vägeva maailma, mida üle ja ümber kirjutades ikka eestlase olemuse juures müttame – olgu siis tegelasteks Kalevipoeg, kilplased või „Eesti rahva ennemuistsete juttude” (1866) arvukas karakterkond. Võib tunda vaid heameelt, et juba varem maailma-muinasjutud „Saabastega kass”, „Kolm põrsakest” ja „Pöial-Liisi” ümber pööranud Kivirähk (kogumik „Lood”, 2012) on nüüd ette võtnud need eesti rahva juurtekstid. Kreutzwaldi kogumiku pealkiri on kõigile teada-tuntud ning sellisena ümbersõnastusmagnet – seda kinnitavad viimaste aastate jutukogumikud „Eesti tänapäevased muinasjutud” (Juhan Voolaid, 2023), „Eesti rahva pärastmuistsed jutud” (Risto Laur, 2025) ning nüüd ka Andrus Kivirähki „Eesti rahva uued jutud” (2025). Tõesti, olgu Lauluisa tänatud – nagu Kivirähk lakooniliselt eestiitlis teebki.

Algses pealkirjas ei tähistanud „ennemuistsed jutud” mitte ajaloolist perioodi, vaid oli žanriline termin – sõnaühend märkis muinasjutte, mida toona veel nimetusena ei kasutatudki. Kreutzwaldil oli raamatus 43 ennemuistset juttu ja 18 paiklikku ennemuistset juttu (ehk tänapäevases mõistes muistendit). Kivirähk on „uutes juttudes” ette võtnud 15, niisiis umbes veerandi neist. Iga loo läte on vastavas pealkirjas nimetatud otse või väga äratuntavalt. Samas algseid lugusid teadma ei pea, lugemise mõnu on selletagi suur, kuid muidugi – kui tead, siis seda suurem. See tekitab isegi erilist elevust, nii nagu enne kohtumist ammuse tuttavaga – milliseks ta nüüdseks muutunud on? Mõnes loos on kohe selge, mis saama hakkab, mõnes kruvib autor pinget pikemalt. Jutu „Lopi ja Lapi” puhul muudkui ootasin, millal need nimitegelased ometi lavale saavad – kaua see haldjajant siin kestab? –, kuni viimaks oimasin, et seda ei juhtugi. Mis neist inimestest ikka! „Sellepärast ma ei tahagi inimesest rääkida, et see kõik on nii kurb!” sõnab haldjavanaema oma lugu vestes (lk 143).

Juttudest pea poolte pealkirjad on muutmata kujul Kreutzwaldi omad ning osalt ongi n-ö ennemuistse aja jutud – nagu tuntud „Vaeslapse käsikivi”. Ülejäänud nimed on pisut nihestatud ning lood toodud tänapäeva või lähiminevikku. Kreutzwaldi jutu „Naljakas härjamüümine” pealkirja esimene sõna on saanud ümber jutumärgid, millest aimub minategelase mure, miks küll peaks looma puu külge sidumine ja metsa jätmine naljakas olema. Kreutzwaldi „Puulane ja tohtlane” on Kivirähkil ainsuse asemel mitmuses ning „Kullaketrajad” jällegi ainsuses, ent keeruga – „Mullaketraja”. Võiks arvata, et see on paroodia, aga ei, siiski mitte, vähemasti mitte põhieesmärgina. Muidugi on muld maarahvale oluline, eriti veel loo maamajandi juhist peategelasele. Kivirähk on ka ise Rahva Raamatu blogis sõnastanud, et tegu pole paroodiatega, vaid lihtsalt tema „variandiga antud teemal”.^[1] Nii on ka Leelo Tungal kasutanud sama sõnamängulist teemat 1980. aasta luulekogu „Mullaketraja” nimiluuletuses: „Mina olen see, kes lõnga / ketrab edasi”.^[2] Olgu see sümboolne kuld või muld, lõime jätkamine on oluline ning seda Kivirähk teebki.

Kogumikku alustav „Puulased ja tohtlased” valmis esimesena, see oli kirjutatud eri autorite Kreutzwaldi-ainelise kogumiku „Vinguv jalaluu” (2018) jaoks. Pisut hiljem ilmus see Kivirähki juubeliks ka kauni kinkeraamatuna (2020). Kivirähk on kirjandussaates „Loetud ja kirjutatud” märkinud, et esimese novelli järel jäi tal kripeldama: „Kui üks juba olemas, tuleks hakata novellikogu kokku panema. Et mis see üks – ei ole nagu midagi.”^[3] Teine varem ilmunud lugu – paras pastišš „Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid” – on kirjutatud ajakirja Looming 100. aastapäeva tähistava numbri jaoks.^[4] Ülejäänud on siis need päris uued – ja enamasti veidi lühemad jutud.

Kivirähk ei väsi Kreutzwaldi motiive pahupidi pööramast, näiteks loos „Kuuvalgel vihtlevad neitsid” on sünge süžee saanud hoopis lõbusama tooni (oleneb muidugi, kelle vaatepunktist vaadata). Muinasjutule omased imeelemendid ja -nähtused on oskuslikult neis lugudes põimitud reaalsusega. Pealkirjas „Pikse pill” mainitu on toodud mütoloogilisest sfäärist argiellu, tegevus keerleb Estonia oboemängija Sebastian Pikse ja tema pilli ümber, ent imelisus tegevustikus ei jää tulemata. Kreutzwaldi jutu „Öösised kirikulised” põhjal kirjutatud loos „Öised praamireisijad” kohtame põnevat deemonlikku rahvast, kes aitab tunnustamata kirjanikul turundust edendada. Huumorit on kõikjal hulganisti, folkloristlikus mõttes polegi Kivirähki lood sageli muinasjutud, vaid paljusid neist saab lugeda naljanditena, need on muhedast naljast läbi imbunud pajatamised, mille mõnu tuleb järk-järgult, mitte prahvatusena. Aeg-ajalt on selle jutuvoo sees väikesi katkestusi, näiteks loos „Vägev vähk ja luhtunud lootused” märgib tegelane pärast kohtumist vähiga: „Ma pidin kreepsu saama!” (Lk 261.) See etümoloogiline vimka takerdab pisut loo kulgu ja annab võimaluse hetkeks naudisklema jääda, ent võib ka seda märkamata vabalt edasi lugeda. Muide, selle jutu uusversiooni puhul jääb küll veidi segaseks, kumb on olnud enne trükkisaatmist autori viimane tahe – kas kaanel ning sisukorras seisev „Vägev vähk ja luhtunud lootused” või jutu tiitlis ning lehejalustes olev „Vägev vähk ja luhtunud võimalus”. Ju vist viimane.

Kivirähk kirjutab näiliselt lihtsalt (sõnadele ja nimedele nagu „sedelgangus” või „Objekti hääme” vaadatakse pilklikult), kuid mitte lihtsatest asjadest. Huumor ei varja tõsiseid teemasid, vaid on kaval vahend nende edasiandmiseks: lahti rulluvad näiteks võõraviha ja väärkohtlemine, ametite ja väärtuste hierarhiad, inimeste hirmud ja inimlik ahnus ning palju muud – kirev kogum ühiskonnas läbi aegade olulisest. Paradoksid kuhjuvad ja vinti keeratakse muudkui üle. Lopi ja Lapi saavad koguni kolm korda oma kolme soovi soovida, ent ei suuda ikka sellest õppida ning eksivad raudse järjekindlusega, kuni viimaks üks neist lõpetab seal, kus keegi lõpetada ei tahaks. Loos „„Naljakas” härjamüümine” tunnistab minategelane frikadellisuppi luristades, et tal on „härjast ja üldse kõikidest loomadest hirmus kahju”, teisest küljest aga maitsevad talle „nende lihast valmistatud frikadellid” (lk 109). Isegi Eesti iseseisvuse teemat kujutatakse kui kõverpeeglis („Vägev vähk”, „Puulased ja tohtlased”). Mõni lugu on pika naljandliku arenduse järel varustatud elegantse puändiga, näiteks „Rõugutaja tütar” – siingi on novell žanrimääratlusena igati asjakohane.

Raamatus on mitmeid minategelasega lugusid: jutustajaks võib olla laps, koolipoiss, ema, aga ka „ennemuistse” jutu peategelase abiline (loo „Tark mees taskus” nimitegelane) või siis vastane („Rõugutaja tütar”). See ongi muinasjuttude tänapäevasel ümbermängimisel sage võte: kasutatakse teist vaatepunkti, uus versioon on sealjuures algsega võrreldes vaat et vastandlik. Vahel aga avatakse uues loos, mis on saanud pärast muinasjutu lõppu (selle näiteks on „Tontla mets”) – ja ega sündmuste edasine käik õnnelik tarvitse olla! Kivirähk kasutab neid võimalusi oskuslikult ja vaheldumisi. Kogumiku keskel olev „Udumäe kuningas” on, ilma igasuguse naljata, hoopis teistmoodi jutt, see on mehe ja naise lugu, kes igatsevad oma muinasjutte tagasi – ja sellisena väga hingeminev.

„Uute juttude” viimane pala „Vinguv jalaluu” on ainus, mis pärineb Kreutzwaldi kohamuistendite seast. Ka Kivirähkil algab see eeskujulikult muistendliku kohanime nimetamisega: „Peedikopli kandis kuuldi öösiti metsast ikka hirmsat vingumist” (lk 276). Juba esimene lugu „Puulased ja tohtlased” pakkus meile samuti kena paiganime Habaraba. Ehe kui elus eneses! Maa-ameti veebilehel selliseid nimesid muidugi ei leidu, ent see ongi see miski – luua midagi sellist, mis mõjub vaheda pärimusena ka siis, kui tegu on ühe autori loominguga. Sageli võtavad Kivirähki lugude tegelased ka ise muinasjutužanri kohta sõna, noogutavad kaasa, vangutavad pead või lausa polemiseerivad. Kangelane, kes päästab (muinasjutu) printsesse, osutub tegelikult ise hoopis rumalaks („Tark mees taskus”) ning kõik need „muinasmaailma saladused ja peened nõiakunstid on üks suur sitt, vabandage väljendust, muud mitte midagi” (lk 136).

Raamatu on väärikalt kujundanud Peeter Laurits. Kivirähki teistelegi jutukogumikele omaselt sisaldab raamat mõjusaid illustratsioone, ent impressumis on kirjas vaid kujundaja nimi. Kirjastusega nuriseks natuke veel: raamatus on hulk kahetähelisi poolitusi („ko-/hutav”, „uu-/rima”, „au-/toaknast”, „pa-/hameelest”), mis veidi rikuvad teksti elegantset kujundust ja küljendust, ning tagakaane tutvustustekstis seisev sõnaühend „tuntud tasemel” justkui lamestab väljaannet. Kivirähki juurde juhatamine ei vaja ju ometi veenmist – tema raamatud jõuavad enamasti ikka raamatukaupluste edetabelite tippu.

Erilisel tekstinohikul on huvitav võrrelda varem ilmunud lugude eri variante (raamatu toimetaja on Marika Mikli). „Puulaste ja tohtlaste” kolmes eri variandis on näha, kuidas asesõnu on järjest vähemaks võetud ja sõnastust tihendatud, ent süžee ise on jäänud samaks. Samalaadseid väikseid parandusi leidub ka „Seitsme rätsepa” kahe versiooni puhul – Loomingus ilmunud tekstis olev „õigesti astunud” on raamatus asendatud rahvalikuma väljendiga „õieti astunud” (lk 211). Siit olnuks muidugi veel suur samm edasi varasemate kuulsate muinasjutuvestjate, vendade Grimmide avaldamisstrateegiani, kes oma muinasjutukogumike uutes editsioonides jutte üha uuendasid, lisasid moraalseid põhjendusi, rahvapäraseid ütlusi, vanasõnu jne. Kivirähk nii ei tee – tema lood on kohe valmis olnud ja selliseks jäänud, pisimuutusi on vaid sõnastuses.

August Annisti põhjalik ülevaade Kreutzwaldi muinasjuttude algupärast näitab, et „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes” on kasutatud rahvapärimust erineval määral – vähesest ümbertöötamisest kirjaniku omaloominguni. Näiteks „Lopi ja Lapi” puhul oli Kreutzwaldi allikaks Johann Peter Hebeli lugu „Kolm soovi” saksa Reinimaa muinasjutukogumikust („Schatzkästlein des rheinischen Hausfreundes”, 1811).^[5] Kui seal olid rumalateks peategelasteks noormees Hans ja neiu Lise, siis Kreutzwald tegi sellest loo vanapaar Lopist ja Lapist, kujundades detailid teisiti ja eestipäraselt ning luues muinasjutu, mis on saanud meil lausa Kreutzwaldi valikkogumiku pealkirjaks.^[6]

Nüüdsetes, töötluste töötlustes tunnukse, et Kivirähk on inspiratsiooni saanud ennekõike neist Kreutzwaldi juttudest, mida Annist liigitas ümbertöötatuiks: olgu siis keskmisel määral (näiteks „Rõugutaja tütar”, „Naljakas härjamüümine”), suurel määral („Kullaketrajad”, „Puulane ja Tohtlane”) või siis päris kunstmuinasjuttudeks („Kuuvalgel vihtlejad neitsid”, „Tark mees taskus”). Nii jätkab Kivirähk Kreutzwaldi kombel vana põhjal haarava uue loomist. „Head tekstid äratavad ka endas mingeid uinunud mõtteid,” sõnas Kivirähk „Presidendi raamatuklubi” lõpusaates.^[7]

Mõni varasem „Ennemuistsete juttude” tegelane on just tänu Kivirähki edasiarendusele saanud võimsamakski kui algselt loodu. Põhja konn Kreutzwaldi samanimelisest muinasjutust sai mõjusa uue mütoloogilise kihi uinuva väe sümbolina Kivirähki romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007). Miks mitte loota sama siit, mitmel lool on selleks potentsiaali. Nii võinuks sõnasümmeetria huvides algkogumiku pealkirja „ennemuistse” paralleeliks olla siin isegi midagi veel jõulisemat. Kogumiku pealkirja määratlus „uued” osutab justkui ennekõike ilmumishetkele, kuid jätab lahti lugude tegeliku ulatuse. Tänapäeva inimene seisab neis lugudes samasuguste murede ja rõõmude ees nagu ennemuistnegi. Neid võiks nimetada ka juttudeks üle aegade – isegi mitte ainult kronoloogilise määratlusena, vaid ka väärtushinnanguna. Pealkirjana olnuks „Eesti rahva üle aegade jutud” pretensioonikas, ent päris paslik.

---

^[1] Andrus Kivirähk: „Kirjaniku roll on kirjutada, nii nagu linnu roll on laulda ja lille roll on õitseda.” Rahva Raamatu raamatublogi 19. XI 2025.

^[2] Leelo Tungal, Mullaketraja. Luulet 1978–1979. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 52.

^[3] Loetud ja kirjutatud. Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud”. ERR 8. XI 2025.

^[4] Andrus Kivirähk, Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid. Looming 2023, nr 4, lk 473–485.

^[5] August Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 132–133, 277–279.

^[6] Vt Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lopi ja Lapi. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn: Tänapäev, 2008.

^[7] Kirjandusministri juures. Presidendi raamatuklubi: Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud”. ERR 18. II 2026.