Suurejooneliselt tähistatud raamatuaastal ilmus algupärase lastekirjanduse esmatrükke 116 nimetust. Nende seas 15 luuleraamatut ja 4 koomiksit. Lastele mõeldud eesti aimeraamatute esmatrükke ilmus 53, algupäraseid noorteraamatuid esmatrükina 16. Mahult pole seda ju teab mis palju. Kui aga ilmunut lähemalt vaadelda, olgu siis žanrite või vanuserühmade kaupa, on pilt üllatavalt kirev ja mitmekesine. Oli põnevat ja head nii kõige pisematele, keskmistele kui sedapuhku ka noortele. Oli pildiraamatuid, koomikseid ja graafilisi romaane. Oli üle põlvkondade ulatuvaid teemasid ning asjatundlikku aimet. Häid kirjutajaid on küllaga, aasta-aastalt tuleb aga üha tõsisemalt tegeleda hoopis lugejate kasvatamisega. Olgu need siis lapsed ise, neid suunavad lapsevanemad või hoopis lasteaia- ja kooliõpetajad. Küsimus on, kuidas head omamaist lastekirjandust kõige tõhusamalt kõigile neile sihtrühmadele tutvustada. Väikerahvana ei saa me endale lubada seda, et lugemisest saab elitaarne privileeg. Vastupidi, lugemine on üks odavamaid viise haritud inimeste tekitamiseks.

Paraku jääb 2025 ka Aino Perviku lahkumise aastaks. Pervik on otsekui läbi põlvkondade püsinud käilakuju, leebe mõõdupuu neile, kes meil praegu lastekirjanduses on, ja neilegi, kes edaspidi tulevad.

Kena üldpildi kõrval on ka kroonilisi murekohti. Palju on tümitatud harrastuslastekirjanikke, kes omal käel raamatuid välja annavad. Ent ka soliidsete kirjastuste üllitatud, isegi tuntud autorite tööd vajaksid pahatihti karmimat toimetajakätt. Mulle jäi just noorteraamatuid lugedes ikka ja jälle silma sisu ja mahu ebakõla. Üldjuhul: mida paksem raamat, seda rohkem sõnavahtu, ebaolulisi liine, hõredam mõte. Imestasin omaette, miks isegi lugupeetud kirjastustes toimetajad sellistel puhkudel ei sekku. Miks tähendab toimetajatöö eesti kirjanduse (seda ka „suurte kirjanduse”) puhul sageli lihtsalt korrektoriks olemist? Kes peaks tegelema sisu lihvimisega, kui autoritel endil selleks enesekriitikat napib? Kes veenaks kirjutajaid, et tekst ainult võidab, kui sellest liigliha välja kärpida? Miks ei võiks mõnel konkursil ära märgitud uute tulijate käsikirju enne väljaandmist põhjalikult lihvida? Teisalt on meil üliproduktiivseid, lugejategi poolt armastatud autoreid, kes püünele ei jõua. Nendegi tekstidest võiksid toimetajad terava pilguga üle käia, sellest võidaksid nii autorid ise, lugejad kui ka kirjastuste maine.

Need küsimused ei andnud mulle rahu. Asja uurides selgus aga, et tihtipeale keelduvat hoopis autorid ise toimetaja abikäest, olgugi et kirjastused seda pakuvad. Säärase geeniuse sündroomi peale ei oska kohe midagi kosta! Niisama hädaldamise asemel käin välja konkreetse idee: lastekirjanduse keskuse osalusel korraldatud võistlustel peaks tunnustuse saamisega kohustuslikult (jah, kohustuslikult!) kaasnema ka kriitiline töö tekstiga. Miks mitte otsida selleks mõni abivalmis mentor kogenuma lastekirjaniku näol vms. Eriti algajatele autoritele oleks see hindamatuks abiks.

Ent tagasi mulluse saagi juurde. Lastekirjandusele omane voolavus, hübriidsus, aimelise ja fiktsionaalse, pildi ja sõna segunemine teevad tekstide rühmitamise õigupoolest keeruliseks. Alljärgnevalt ei aja ma ses osas kuigi ranget joont, vaid liigun teemasid ja žanreid pidi üsna vabalt. Juttu ei tule kaugeltki kõigest, mis ilmus, küll aga neist, mis pigem positiivselt silma jäid.

Mõned autorid on uskumatult produktiivsed, näiteks nii Ilmar Tomuskilt, Liis Seinalt kui ka Tiiu Kitsikult ilmus mullu neli lasteraamatut. Kitsik lõi oma teostele ka pildid ning nagu sellest veel vähe oleks, jõudis illustreerida teistegi autorite tekste. Viljakad illustraatorid olid ka Ulla Saar, Elina Sildre ja Tuulike Kivestu.

Möödunud aastasse jääb mitmeid muhedaid jutukogusid. Margus Haava „Korstnapühkijad kahhelahjus ja teisi ebatavalisi lugusid” (Tuulike Kivestu^[1]) pakub humoorikaid pahupidistusi, millega lapse fantaasia hästi kaasa tuleb: hambaarst kardab lapsi, tulnukad ei usu, et inimesed võiksid olemas olla, korstnapühkijad teevad ahju pesa, jne.

Tiiu Kitsiku „Jooksvad ninad ja teisi talvejutte” (autori pildid) on tulvil rõõmsat kivirähklikku absurdi, lood on toredad, kuid kogumiku lõpuks tekib teatav küllastus, sest kasutatud võtted on üsna ühesugused ning üllatusi ei paku.

Lõunaeesti kohakeel jätkab kenade võrsete ajamist, mullu ilmus Jan Rahmani kirja- ja võrukeelne kogu „Puuriidadisko” (Hildegard Reimann). Eri keeltes lood pole siin esitatud mitte paralleeltekstina, vaid üksteisest eraldi, ning on sedaviisi puhuti päris rasked läbi närida. Või mine tea, ehk ongi võrokestel oma kodukeelega lausa nii hästi, et noorem põlvkond loeb neid jutte ludinal? Külamiljöö on muinasjutulisusega tembitud, juttu on „tsipa vanass ja hõrrõs jäänü” traktor Põkast, saunas elutsevast Savvusüüjäst, voodialusest Vävväst, aga ka vallavanõmbast, kellest sai vallanoorõmb.

Populaarsed on sarjad. Küllap põhjusega, sest lugemispisikuga nakatunud laps võib tuttavate tegelastega lugusid lõputult ahmida. On mitmeid loomasarju: Kadri Hinrikuse taksi ja dogi raamatud („Taksi ja dogi suur päev” Elina Sildre piltidega), Marge Pärnitsa Mustika lood („Mustikas, kes sa oled?” Anna Ryazanova piltidega) ning Aidi Valliku „Pints ja Tutsik” (3. raamat, Ott Valliku piltidega). Jaanus Vaiksoo kinga-saaga sai punkti viienda raamatuga „King nr 43” (Katrin Kaev). Seekord satuvad peategelased sügisvaheajal mööda Eestimaad rändama, sest kamp kentsakaid pensionäre palub neil salapäraseid kirju eri adressaatidele toimetada. Hoogne, südamlik ja värvikate tegelastega seiklus laheneb lõpuks ootamatu mängulise puändiga.

Liis Sein jätkas Mona pere tegemistega („Mona tõstab mässu”, pildid Ulla Saar), Epp Petrone väikelastesarja sedapuhku lugemaõppijatele mõeldud raamatuga „Leena läheb lasteaeda” (Piia Maiste), mille puhul on kindlaks plussiks varasemast tuttav tegelane ning lasteaiaga kohanemine.

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa tandemi „lotteaana” võiks kesta ilmselt lõputult ja olla ikka väga populaarne (näiteks papiraamat „Roosi kevad” oli eelmise aasta Rahva Raamatu edetabelis 17. kohal). On ka täitsa uusi autoreid ja teoseid, mille pealkiri viitab, et tegemist on uue sarja esimese osaga.

Kriminaalsed lood

Peamiselt Mika Keräneni ja Ilmar Tomuski sissetallatud rada on tänaseks muutunud peavooluteeks. Tomusk ongi käima lükanud uue sarja „Linnalaste krimisuvi”, mullu ilmusid selle esimesed osad „Ruudulise särgiga mees” ja „Vastik kassikasvataja” (mõlema illustraatoriks Anni Mäger). Sari on jõukohane lugemisvara kuue- kuni kümneaastastele, peategelasteks ongi samas vanusepiiris õde-venda, kes peavad üksteist suvevaheajal taluma. Kurikaelu jälitades hakkavad lapsed ühiselt eesmärgi nimel tegutsema ning omavahel hästi läbi saama.

Ketlin Priilinna „Raamatukogu detektiivide” sarjas ilmus mullu „Kadunud kingituse saladus” (Elina Sildre). Mitmekihiline kriminaalne lugu on ka Anti Saare „Kajakad”.

Johanna Undi autoriraamatus „Suur tüli ja suvevaheaeg” aitab hämara juhtumiga tegelemine tülli pööranud sõbrannadel ära leppida. Teatavaid detektiivitöö sugemeid leidub ka Eia Uusi koolieelikutele mõeldud raamatus „Anna ja kadunud hõbekala” (Merle Laht), kuid siin nihkub fookus pidevalt lapsetasandilt kõrvale, liiatigi ei lasta tänapäevaste lastevanemate kombel mudilasi hetkekski ilma vanemateta seiklema, ammugi siis ise mingeid saladusi avastama.

Krimi mõõdet on vähemal või rohkemal määral ka paljudes noortekates, olgu see siis salapärane vihje ammu toimunud õõvasündmusele või narkokuritegudele.

Pildiraamatud, koomiksid ja graafilised romaanid

Rõõmu teevad tugevad kunstnikutööd ning autoriraamatud. Visuaalsus on lastele loomuldasa omane ning ka meie lastekirjandus visualiseerub: päris palju on mulluses saagis autoriraamatuid, enamasti väiksematele. Rõõmustab ka koomiksite ning nn graafiliste romaanide päris jõuline tulek.

Kristi Kangilaski, Kertu Sillaste, Tiiu Kitsik, Pamela Samel ja Ulla Saar on välja arendanud lastepärase laadi, igaüks oma knihvidega. Kõik nad on tugevad ka terviku loomisel, kus pilt ja sõna koos lugu edasi annavad.

Ulla Saar jätkab väikelastekoomiksiga „Ita ja Piuks. Prillid” varem alustatut. Lugu on edasi antud nappide vahenditega, vaimukalt, hästi on tabatud lapse tasandit ja mõtteloogikat. Algaja lugeja saab eduelamuse, sest raamat on hõlpsasti loetav.

Samamoodi kõige pisematele on mõeldud Tiiu Kitsiku „Riidesse”. Väheste sõnade ning erksate põhivärvides piltidega loos teeb laps läbi hommikuse riidessepaneku kadalipu, puändiks kombeka selga saanud tegelase hüüatus: „Pissihäda!”

Kertu Sillaste „Supiraamat” sobib samuti pisematele ettelugemiseks ning algajatele lugejatele isepusimiseks, on lihtne, mänguline ja loov. Nõnda võib veel supiteogi selgeks saada. Kertu Sillaste on illustreerinud ka slovaki-soome autori Alexandra Salmela muinasjutu „Sild. Kitsekeste lugu”, kasutades talle iseloomulikku kila-kola kollaaži.

Pere väljasõidust mere äärde kõnelev Tiiu Kitsiku autoriraamat „Vennad” on taas visuaalselt huvitav ja värvirõõmus, pakub tegelaste ja olukordade kujutamisel huvitavaid rakursse. Kitsiku „Aardejaht” võtab aga olmelise lasteaiastseeni liivakastis ja arendab sellest lapse jaoks seiklusliku süžee. Piltidel vahelduvad panoraamsed vaated fookusega üksikul tegelasel.

Ulla Saar on suurepärase visuaali loonud Katrin Tõnissoni väikelastekoomiksile „Salalaegas”, kus juttu väikese Atsi ülekeevatest tunnetest. Atsi sees peituv tundepusa on isikustatud omamoodi paharetiks, kellest laps oma jõududega üle ei käi. Tunnetega toimetulekust kõneleb ka Kristi Kangilaski autoriraamat „Laud”, kus lihtlabane mööbliese võib täita lapse kujutlusvõime abil väga erinevaid rolle. Taas on tegu väga hea sõna-pildi kooskõlaga.

Kätlin Vainola „Lootuse puu” (soome illustraator Meria Pallin) on juba suurematele, võttes jutuks keerulised tunded. Uues linnas end üksildasena tundev tüdruk leiab seltsi truust koerast, kellega pargis suure puu juures jalutamas käib. Kui koer sureb, tuleb tüdrukul kohaneda, tasapisi emotsionaalselt terveneda ning uus algus leida. Illustraatori pastelse koloriidiga pliiatsijoonistused annavad hästi edasi üksindust, kohanemisraskusi ja „nähtamatust”, näiteks kujutatakse piltidel ainult teiste jalgu.

Piret Raua „Tähtis kuju” rabab ajakajalisusega. Sõgedate diktaatorite ajastul on selline lasteraamat otsekui vastupanuvorm. Parki paigaldatud ennasttäis ausammas on vastandatud õrna joone ja kirevate värvidega kujutatud lilledele. Lasteraamatule omaselt saab siin juhtuda, et tähtis kuju võtabki aru pähe, tõmbub tagasi ja hakkab hoopis luuletama. Ehk aitab see tulevastel täiskasvanutel õõnsat isikukultust läbi näha?

Katri Smiti autoriraamat „Väike romb” lummab filigraanse graafikaga. Lugu, mis kirjeldab laudlinalt jalga lasknud rombi seiklusi koduümbruses, suunab lugeja-vaataja tähelepanu väikestele detailidele ning aeglasele süvenemisele.

On ka täitsa uusi üllatajaid. Kaarin Aamer on koos Adeele Aameriga loonud graafilise romaani „Aleksi suvi”, milles käsitletakse teismelistele olulisi probleeme. Aleksile ei meeldi koolis, kus teda kiusatakse, samuti on tema vanemad lahku läinud. Selle teose puhul oli kaks ootamatust: esiteks on raamat valminud hoopiski autori magistritööna ning teiseks on pildid loonud tema 12-aastane tütar. „Aleksi suvega” käib eraldi väljaandena kaasas aktiivõppe ülesannete kogu, mis mõeldud eesti keele õppematerjalina muukeelsetele lastele, kuid tõenäoliselt kulub väljaspool koolikeskkonda marjaks ära ka eestlastele.

Sirly Oderi võimas pildikeel ning Angelika Schneideri kujundus väärindavad Pille Kannisto raamatut „Nella ja unenäod” (žürii eriauhind viie kaunima lasteraamatu konkursil), mis pelgalt tekstina nii hästi esile ei tõuseks. Oder kasutab siin julgelt graafilise romaani võtteid, mangade vormikeelt ja tugevaid värve.

Meeldivalt üllatas ka Margit Saluste autoriraamat „Pink”. Kollaažitehnikas valminud loomajutus on pildipool taas sõnalisest põnevam, ehkki kujunduslikult saanuks teost veelgi terviklikumaks timmida. Saluste on välja arendanud omanäolise väljalõigetega stiili. Loomajutus selgub, et esiotsa kasutu vana pink on tegelikult väga hea ümbruskonna asukate ühendaja.

Uuematest illustraatoritest on huvitavad näiteks Laura Verte ja Krõõt Kukkur, nagu näeme aimekirjanduse alaosas. Loodusraamatute illustreerijana võib esile tuua loomaökoloogi Grete Alti.

Varjuküljena ei saa jätta märkimata tehisaru hiilimist lasteraamatupiltide valmimisse. No mitte kuidagi ei arenda lugeja-vaataja maitsemeelt klišeelikult nunnud loomakesed, müstilised metsavaated ega imalad päikeseloojangud. Nähtavasti arvatakse, et „ilusate piltide” tekitamine on nüüd justkui koduste vahenditega kättesaadav – ilma kunstnikku kasutamata. Õnneks on roboti tööd (veel?) vähe ja marginaalsetes teostes, aga need riivavad ikkagi silma.

Kasvamise teekaaslased

Pereelu kui lapse lähima ümbruse kajastusi oli möödunud aastal mitmeid. Nelja lapsega pereidülli kujutab Liina Roht debüütraamatus „Tähtsate asjade suvi” (Marja-Liisa Plats). Suure õe ja kolme venna tegemised tunduvad üsna elust võetud, ei puudu ka traditsioonilised idülli-episoodid, nagu pannkoogitegu. Kõik kokku on väga armas, aga kirjanduslikus ja ehk ka psühholoogilises plaanis võiks siin olla midagi veel. Kas tõesti on suure pere igapäevaelu ainus kaoseelement väikevenna toa põrandal vedelevad legoklotsid?

Liis Seina „Mona tõstab mässu” tõstatab tõsise teema – lapsel on puudu alatasa mitmesuguseid hobisid katsetavate vanemate tähelepanust. Episoodid kulgevad aga veidi hektiliselt, vahelduvad justkui kerglase hooga. Aino Pervikule omase sügavuseni on veel maad.

Ketlin Priilinna „Minu õde Kelly” (Eike Ülesoo) pistab rinda iseäranis karmide olukordadega. Vanemad on lahku läinud, elu kärgperes on kaootiline ning peategelase õel on Downi sündroom. Kiitus autorile, kes toob lasteraamatusse erivajadusega tegelase ning tuleb kogu selle teemapuntraga päris hästi toime.

Demograafilise hädakella lööjatel ununeb tihtipeale vanavanemate roll lastekasvatuses. Õnneks on lastekirjanikud vanavanemaid lapse ilmapildi avardamise võtmeisikutena tublisti esile tooma hakanud. Vanavanemad on süžee seisukohast olulised nii Katrin Lauri „Atlantises” (Urmas Viik) kui ka Tiina Laanemi „Seest siiruviirulises” (Tiiu Kitsik). Laanem on lastepärasem, üllatades peategelast ootamatu avastusega, et mammagi oli kunagi noor, tantsis pidudel ja pani kinni jooksuvõistlusi. Papa jällegi mängis punkbändis. Vananemisest masenduses mammale korraldatakse punkkontserdiga üllatussünnipäev.

Katrin Lauri „Atlantis” on aga lapse(lapse) käekõrvale võtmise raamat, poeetiline ja elutark rännak Tallinna aja- ja ruumikihtides, mida Clara oma vanaema lapsepõlvemeenutuste saatel avastab. Koguni sedavõrd, et võlutrikiga rännatakse üheskoos vanaema lapsepõlve, kogetakse linnasaunas ja pesuköögis kadunud aegade atmosfääri, tehakse kogelmogelit ja verivorsti ning uidatakse endisaegsetel pealinna tänavatel. Urmas Viigi pildid on salapärased, sügavate värvidega ja meisterlikud nagu alati. Illustratsioonidel kordub uperpalli, salto või vettekukkumise kujund, luues kord helge, siis jälle dramaatilise või koomilisegi tunde. Raamat võiks inspireerida täiskasvanuid oma (laste)lastega samalaadseid ajarände ette võtma.

Tarieli, Olivia ja Mika Lipartia „Välgumihkli ja Kirsiõie seiklused Kilulinnas” on mõneti sarnane, kuid mitte sama sügavusmõõtmega. Maale kolinud pere lapsed igavlevad ning sestap saadetakse õde-venda suvel mamma juurde Tallinna. Siingi leiavad vanaema eestvõttel aset ajarännud, hüpatakse väga erinevatesse ajastutesse: nii muinas- ja keskaega kui ka sõjaeelsesse Kultase kohvikusse.

Liis Seina „Vapras vanaisas” (Elina Sildre) on põlvkondadevahelises dünaamikas juhtroll hoopis lapselaps Kristjanil. Vanaema surma järel püüab Kristjan norgu jäänud vanaisale eluvaimu sisse puhuda, viib teda tähetorni ja kohvikusse, aitab vedelema jäänud vanadest asjadest lahti saada ja hoiab erinevat moodi silma peal. Poiss mõjub oma vastutuse võtmisega ehk liigagi täiskasvanulikult, õnneks on ka olukordi, kus vanaisal on võimalik omakorda temale abiks olla. Viimaks saab vanaisa leinast üle ning Kristjan hakkab taas rohkem sõpradega palliplatsil aega veetma.

Meelike Saarna „12 sünnipäevas” (Tuulike Kivestu) suhtleb noor pere enesestmõistetavalt mõlema poole vanavanematega. Nii on iga kuu põhjust kellegi sünnipäeva tähistamiseks kokku tulla. Tekib tore vahelduv rütm, sest lisaks aastaaegadele on lapse ja vanainimese sünnipäevad mõistagi täiesti erinevad. Käiakse ka kalmistul vanavanaisa sünniaastapäeva tähistamas, võttes nõnda jutuks nii lahkunud kui ka surnuaiakombed. Ning ennäe, aasta viimasel kuul sünnib Rasmusele väike õde!

Monika Undo raamatus „Reiarohu helide maailm” (Helina Sildre) õpib väike Linda vanaema juures saarel suvitades kuulama vihma-, tuule- ja tulemuusikat ning musitseerima kehapillil. Liis Seina „Miks Jaan?” (Pamela Samel) kõneleb suguvõsa kokkutulekust. Väikese Jaani suguselts on tõepoolest suur, seal on rahvast „rohkem, kui oli lapsi tema lasteaias. Ja kõik nad olid sugulased”. Suguvõsas on uhke põlvkondi ühendav traditsioon anda igale esmasündinud poisslapsele nimeks Jaan. Peategelane tunneb omal nahal, kui hea on olla osake suurest ja lõputult jätkuvast ahelast.

Anti Saare „Kajakate” puhul näib laiemalt kehtivat ütlus, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Tagahoovi idüllis on põimitud meisterlikult nii laste kui ka täiskasvanute teed ja tasandid. Autor kujutab küllap teadlikult aina haruldasemaks muutuvat kogukondlikku elulaadi, kus kõik tunnevad kõiki, topivad mõõdukalt nina naabrite käekäiku ning lahendavad ühiselt ka kriminaalse juhtumi. Saar vahetab sujuvalt tegelaste vaatepunkte, olgu need siis lapsed või täiskasvanud, ning tulemuseks on mõnusalt polüfooniline tekst.

Fantaasiavindid ja mässumeelsus

Kui tavapäraselt domineerivad eesti uuemas lastekirjanduses fantaasialood, siis eelmisel aastal tundusid need realistlikele raamatutele hulga poolest alla jäävat. Huvitav lasteraamatudebüüt on Ester Urbala „Koolipõlgurid”. No millisel põhikooliõpilasel poleks kooliskäimisest kõrini? Mõistvad vanemad saadavad oma võsukesed eksperimendi korras talveks väikesaarele omapead elama. Süžees on teatav vastuolu laste vanuse (12-aastased, 5. klass) ja neile osaks määratud seikluse vahel. Ent kui tegelasi oleks kujutatud veidi vanematena, oleks loo kulgu takistanud suhtevärk ja muud teismeea ahvatlused, mida siin välditakse. Eeldatud ellujäämisõpetust siiski ei tule, igapäevasest toimetulekust libisetakse sujuvalt üle ja mitmed olukorrad lahenevad üsna pöörase fantaasiana. Küll aga leiab siit toredalt grotesksed karakterid – vitaalsed 93-aastased kaksikutest vanaprouad-saarevahid, kes rallivad matuseautoga ringi ja kui vaja, paugutavad jahipüssi.

Johanna Undi „Augustas päästab maailma” on põiminud õpetliku sõnumi õige kavalalt absurdihõngulisse seiklusse. Jube mõeldagi, mis kõik võib juhtuda, kui kümneaastane Augustas unise peaga loodusõpetuse kodutööd teeb! Autor viib lugeja lisaks kodukamarale ka laia ilma, näiteks Dijoni Prantsusmaal, ning laseb tal suurte segaduste käigus märkamatult maamuna eri paikade ja kliimavöötmetega tutvust teha. Samuti annab ta osavalt ja humoorikalt edasi nii laste, täiskasvanute kui ka koduloomade vaatevinklit. Eesti lastekirjanduses üsna uus tulija Johanna Unt on raamatule loonud ka muhedad illustratsioonid.

Maarja Kangro kirjutab lastele harva, aga äratab iga kord värske lähenemisega tähelepanu. Seekord on tema sulest tulnud muinasjutt „Norskav printsess” (Kirke Kangro). Lugu on üles ehitatud traditsioonilisele muinasjutuvormile, kus printsess otsib õiget kosilast. Kangro kasutab siin absurdset ja humoorikat kujundit, nimelt peab tulevase kaasa norskamine printsessi omaga klappima. Tänapäeva toodud lool on ka vastav puänt, nimelt loob kaval muusikust kosilane tehnoloogia abil norskamise sümfoonia.

Peeter Sauteri „Inimsööja kokaraamat” (Kaia Rähn) kompab põnevalt piire. Raamat algab küsimusega, kas inimsööjad on üldse olemas (kusagil ju on ka), ning tegelasteks ongi inimsööjad ja nende mured-rõõmud. Väga inimlikud mured kusjuures. Kui üks inimsööja on kõik inimesed juba ära söönud, õigustab ta ennast Jumalale: „Inimesed olid pahad. Muudkui kaklesid ja sõdisid ja tapsid üksteist. Ilma näljata.” Tõepoolest, raske on sellist mõttekäiku hukka mõista! Kaia Rähni kollaažitehnikas tumeda koloriidiga illustratsioonid võimendavad transgressiivset meeleolu. Kuuldavasti on raamat toonud ka üksjagu mure- ja meelehärmikirju šokeeritud täiskasvanutelt. Eks see raamat ole sarnane omaaegse Hoffmanni Kolumatsi fenomeniga, mille üle võlli huumorist lapsed tegelikult suurepäraselt aru saavad.

Aime

Aimeraamatute puhul on tore tõdeda, et oma ala tippteadlased leiavad „üks punkt üks”-artiklite tootmise kõrvalt aega ka laste poole pöörduda. Niisugune on näiteks Jaan Aru „Osav aju” (Martin Veisman, Rahva Raamatu müügiedetabelis 5. koht), kus autor lihtsas keeles ja lastepäraselt selgitab inimaju supervõimeid. Igaüks saab oma superorgani võimekust arendada, kui jätab kõrvale halvad harjumused, näiteks nutisõltuvuse. Aru ka selgitab, kuidas seda samm-sammult teha.

Tuul Sepa ja Jeffrey Carbillet’ „Kajakasaar. Merelinnu lugu” on lahendatud graafilise romaani võtmes. Mark Antonius Puhkani visuaal on kaanel väga kutsuv, kuid pikapeale hakkab paljude suures plaanis kajakanägude vaatamine väsitavalt mõjuma. Ent äkki on see taotluslik, et anda edasi intensiivset linnuelukogemust?

Samasse ritta kuulub ka Els Heinsalu. Seekordne „Maru, Lumi ja võluläätsed” Piia Maiste piltidega pajatab juba tuttava pere näitel silmadest, binoklitest ja mikroskoopidest. Bioloog Ülar Allase „Eesti looduse kõige-kõigemad. Laste loodusraamat” (Grete Alt) tutvustab kodumaa looduse imepärasusi ja rekordeid, raamatule on oodata ka järge. Grete Alt on loonud teosele realistlikud akvarellid loodusillustratsiooni parimas laadis.

Merilin Mandeli „Mis värk nende kehadega on?” (Krõõt Kukkur, Rahva Raamatu müügiedetabeli 18. koht) täidab uskumatult pika lünga algupärases seksuaalkasvatuslikus lastekirjanduses. Pärast Mall Johansoni ajastuomast raamatut „Kuidas ma maailma tulin?” (1986) on alles viimasel paaril aastal ilmunud mõni ettevaatlikult lapseootusele keskenduv lasteraamat. Psühholoogist Mandel on nutika võttena kasutanud kassi ja lapse dialoogi. Kass kommenteerib tasakaalukalt ja sõbraliku üleolekuga lapstegelase reaktsiooni: „Tead, ma olen aru saanud, et inimeste jaoks on hästi paljud nende endi kehadega toimuvad asjad kuidagi „iud”, mis on omamoodi veider. Sest seda kõike on ju vaja elus püsimiseks ja selleks, et elus ka kõiksugu asju teha.” Krõõt Kukkuri visuaalgi on õnnestunud, tabustatud teemasid ja kehaosi on edasi antud piisava tinglikkuse, huumori ja lastepärasusega.

Katariina Libe tegelusraamat „Minu kallis tervis” (autori illustratsioonid) ilmus Maxima kampaania raames. Kooli mineva Lenna näitel tutvustatakse liiklust, toidupüramiidi, hambapesu jt teemasid, mis lapse elu puudutavad. Taskukohane hind ja sellest tulenev müügiedu viitavad, et küllap ostetaks lasteraamatuid rohkem, olgu vaid hind soodsam ning kaasatagu mingi kogumiskampaania.

Mullu alguse saanud suurkujude sarja idee on väga hea. Esimene pääsuke „Lennart Meri. President” ilmus kirjanik Liis Seina ja illustraator Laura Verte koostöös. Kirjanik ja kunstnik on saavutanud hea sisulise dialoogi, kuid sõnaline tekst takerdub siin-seal legendaarse intellektuaali mõtete kohmakasse ümberütlemisse. Ehkki on valitud minavorm, ei kõla Lennarti jutustatu alati veenvalt. Ka ei teki tulevase riigimehe lapsepõlvest selget ja lihtsat narratiivi, näiteks pere küüditamise lugu on peatükke mööda laiali pillutatud. Visuaal on dünaamiline, vahetab eri registreid ning katsetab aeg-ajalt koomiksi võttestikuga. Sellist teost võiks nimetada hübriidraamatuks – mõiste väljapakkumise eest olen tänulik Ulla Saarele.

Raamatuaasta puhul Eesti Rahva Muuseumis ühisloominguna valminud „Kas sa seda lugu tead? Risti-rästi läbi raamatuloo” Siiri Taimla-Rannala piltidega on toreda ideega tegelusraamat. Sihtrühmaks on valitud lugejad vanuses 8–99, mis fookust paratamatult hägustab ning on lapslugejale keerulisevõitu. Küll aga võiks see olla tänuväärne abimaterjal igale õpetajale, sest väljaande lehekülgedelt saab noppida eri raskusastmega põnevaid teemasid ja ülesandeid.

Samuti ilmselt raamatuaasta egiidi all ilmus Ilmar Tomuski „Seiklus raamatumetsas” (Anu Kalm). Muinasjutulises raamatumetsas elab ablas Keelekugistaja, kes ilusaid eestikeelseid sõnu õgib, asemele jäävad viletsad anglitsismid. Ema ja lapsed asuvad keelt päästma. Lugemise ajal hakkas tekst silme ees lavale seatuna jooksma, see võiks olla hea koolinäidendi materjal.

Liina Hergauki ja Kertu Sillaste „Rahvariiete pillerkaar” on tänuväärne sissejuhatus rahvariiete kirevasse maailma, mida tutvustatakse 16 eri kandist pärit laste lugudega. Raamatu juurde kuulub ka loovusvihik ning küllap saab siit indu mõnigi tulevane pärandihuviline.

Noortekate teatav tõus

Algupäraste noorteraamatute kohta on aastaid kostnud karmi kriitikat. Teoseid ilmub ja neid ka loetakse, kuid kurdetakse kirjandusliku taseme üle. Sellise eelhäälestusega asusin minagi noortekate kallale. Mitmete noorteraamatute vähese toimetamise ja liigliha vohamise üle jõudsin juba kurta. Ilmus igasugust, kuid mitmedki teosed avaldasid ometi muljet.

Huvitav nähtus on „Viivuranna gümnaasiumi” sari, kus tegevuspaik ja osa tegelasi jäävad samaks, kuid raamatuid kirjutavad eri autorid. Mullu ilmusid Ene Sepa „Keelatud sõnad” ja Häli Kivisilla „Varjuskäija”, vastavalt sarja viienda ja kuuenda raamatuna. Sepa „Keelatud sõnad” mängib tsensuuri, keelustamise ja laiemalt sõnavabaduse teemal. Mis juhtub, kui pealtnäha edumeelne raamatukoguhoidja kõrvaldab riiulitelt kõik vähegi „kahtlase” sisuga teosed, kus on roppe sõnu või „sobimatuid teemasid”? Näiteks jäävad tänapäevaste noortekate asemele valikusse ainult „Kadri” ja „Kasuema”. Noored lugemishullud tõstavad mässu, mõni pedagoog hakkab neid seepeale ähvardama, pensionärist matemaatikaõpetaja aga asub ootamatult noorte poolele. Raamat on hea kodanikualgatuse ja -allumatuse eeskuju.

Kivisild toob fantaasiavõtmes kirjutatud „Varjuskäijas” mängu tänapäevased nägijanõiad ning krati, lugu kulgeb paralleelselt ka minevikus. Värvikatest tegelastest hoolimata jääb raamat veidi kahvatuks.

Grethe Rõõmu „Viimane” on samuti üks väheseid mulluseid fantaasiateoseid. Tore, et autor kasutab fantaasiamaailma loomiseks eesti pärimust, toob mängu ilmalinnu, peninukid ja essütajad, kuid pole kahjuks selles järjekindel. Kas lohesid on vaja importida selleks, et noorel lugejal oleks põnevam? Või tundus eesti folkloor põnevusjutu jaoks liiga hillitsetud? Ka kangelasloo väljajoonistamisel on sündmustik hüplik ja ilma selge fookuseta.

Üsna ajakajalist populaarsete someväljakutsete hullust kajastab Kristi Piiperi „Sul on 24 tundi aega”. Teisalt jälle tõukub sündmustik sellest, et vanemad lapse säästmiseks probleemidest ei räägi. Eva pere käekäiku mõjutab isa hämar saladus, mille jälile saab tüdruk tänu sellele, et väljakutse jõuab järjega tema koduni.

Maarja Astoveri „Tiksoja” tegevustik kulgeb paralleelselt aastatel 2023 ja 1985. Alkohoolikust isaga kahekesi elav kaheksandik Mattias käib peale kooli sõpradega Tartu lähedal Tiksoja metsas tiksumas, kus üleloomuliku vihje järel hakkab hargnema taas üks tume saladus. Astover näib noorte elu ja kõnepruuki hästi tundvat, samas pakub tänapäeva noortele omalt poolt põnevat ekskurssi nõukogude aja lõpuaastaisse. Kiht-kihilt kooruvad saladused seovad lõpuks omavahel kõiki tegelasi, pinge püsib lõpuni.

Kristi Jaanuse debüütraamat „Emily ja Kätlyn ehk raju reede” (Tänapäeva noorteromaan, III koht) rõõmustab ladusa teksti ja läbikomponeeritusega ning kujutab usutavalt ja eluliselt maanoori. Kaks sõbrannat, üks neist nohik ja teine juba küllaltki „elu näinud”, lähevad reede õhtul naaberkülla peole. Lugu võtab ootamatuid pöördeid, on õudussugemeid, arusaamatusi, aga ka õnnelik lõpp.

Hugo Vaheri „Nutivaba” (kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia laureaat) on ladusa kuluga, hästi komponeeritud ja seikluslik, samal ajal ikkagi lõpuni usutav. Erinevatesse subkultuuridesse kuulumisest hoolimata moodustavad peategelased punkar Päss, bemmivend Remm ja furry Pontu üksteist suurepäraselt täiendava kombo. Huumor töötab suurepäraselt. Ja puänt! Vaher näib noorte hingeelu hästi tundvat, kuid elukogenud inimesena suudab meeleoluka road trip’i allhoovusesse ka elutarkust pikkida. Vinti on parasjagu üle keeratud – kohati näib, et pealinnast välja sõites algab metsik maa, kus püssid pauguvad, kergeusklikud tõmmatakse lohku, võõrastele ihutakse kirvest, ent ka head inimesed pole kuhugi kadunud.

Aga kuhu jäi luule?

Luulet ilmus mullu vähe ja uusi talente ei paista. Luulekogusid avaldasid õpivara rikastada püüdvad lasteaednikud ja õpetajad, samuti oli Hooandja toega debütante. Õnneks on meil väsimatuid vanameistreid, kes jätkavad tuntud headuses, ikka ja jälle Ilmar Trull („Veidi veidrad veised”, autori pildid) ja Leelo Tungal väikelaste värsslooga „Rõõmsat reisi, laulurästas!” (Catherine Zarip). Põllumajandus-Kaubanduskoja tellimusel valmis väikelastele värvikas papiraamat „Oma Eesti, oma toit” Jaanus Vaiksoo värsside ja Uku Laasi piltidega. Contra, Aapo Ilvese, Jaan Pehki ja Alar Pikkoraineni järjekordse ühiskogumiku „Isa sokk on tuulelohe” (Pikkorainen) muhedalt mehelikud vemmalvärsid leiavad kindlasti lugeja üles.

Ent kus on uus, värske, noorema põlvkonna autorite luule? Lasteluuletajad on meil kõik nelikümmend pluss, tegelikult on selles vanuseklassis ka enamik prosaiste. Üksnes noortekate puhul on näha arvestatavat hulka noorkirjanikke. Ehk on üks põhjus selles, et kuna lapsi saadakse üha hilisemas eas, hakkab lastega seonduv kõnetama hiljem ning ka lastekirjanduslikud debüüdid tulevad sageli alles (isiklike) lastega kokkupuutumisel.

Kokkuvõtteks

Meie algupärane lastekirjandus on kirju ja mitmekesine. Meil on suurepäraseid, väga isikupärase häälega autoreid. Eesti väiksust arvestades tuleb nähtavasti leppida paratamatusega, et igal aastal ei saagi igas valdkonnas tihe saak olla. Pikalt on vaeslapse osas olnud noortekirjandus, mullu aga oli kesine aasta hoopis lasteluules.

Peamine, et kogu see toredus nüüd ikka lugejateni jõuaks. Selleks on vaja pingutusi teha nii lastevanematel, õpetajatel, raamatukoguhoidjatel kui ka meedial. Toodagu lasteraamatute paremikku veelgi rohkem pildile!

---

^[1] Siin ja edaspidi sulgudes illustraator.