On sügav arusaamatus, kuidas on nii kaua ja nii süüdimatult suudetud mööda vaadata sellest, mis mõõtu kirjanikuga on tegemist kirjandusuurija Toomas Haugi puhul. Mööda vaadata peaaegu, mitte täiesti, sellest räägib selget keelt Tuglase auhind, mis anti üle novelli „Mustjala”^[1] autorile 2. märtsil 2022 Eesti Teaduste Akadeemia saalis. See ei olnud juhus. Väga kaugel sellest. Niisugune asi ei saa kunagi juhus olla.

Siiski, avalikkuse taoline häirimatus nii kirglikul tegevusväljal, nagu seda on kirjandus, paneb mõtlema. Sel loomealadest mitmekesiseimal väljal, mis ühendab eneses filosoofia, psühholoogia, keeled, eetika, esteetika, poliitika ja oh kui palju veel, puutub iga loetud ja leitud kirjatükk ikka kellessegi. Ilmunud oli Toomas Haugilt auhinna võitmise ajaks juba raamat „Mööda Koidu tänavat” (2014), siis veel vapustav novell „Ema hääl”,^[2] mõni jutt küllap veel, esseedest ja artiklitest kõnelemata, kuid et maamuld end publiku seesuguse hajalioleku peale teisele küljele oleks pööranud – lihtsalt hämmingust –, nagu see juhtub pinnasega Jaan Krossi hauaplatsil novelletis „Kirjandussündmus”,^[3] niisugust asja ei ole seni ikkagi toimunud.

Muidugi on kõnealune selleks, ütleme väga tinglikult, nähtamatuseks kirjanikuna ka ise palju ära teinud. Tegelikult oma Loomingus töötamise neljakümne kolme aasta jooksul kohe väga palju. Ümmarguselt poole tuhande ajakirjanumbri kõrvalt sündinud neli kivimustrilist köidet eesti kirjanduse lugu on kõige tipuks veel, vandeseltsluses imetlusväärse kunstniku Mari Kaljuste kaanekujundusega, pandud kandma ka parimat eestilikku kamuflaaži, hallikas-mustjas-rohekat pae- ja põllukivimustris varjeülikonda. Kahe köite puhul neljast koguni sammaldunut! ^[4]

Ja pole siis imestada, et võimsa teadustöö varju, või vähemalt poolvarju, on õige suures jaos jäänud autori meisterlik belletristika. Me räägime täna Toomas Haugist kui kunstilise sõna valdajast proosas.

Võib ju juhtuda, et kellegi lamp on nii ere, et midagi võib jääda omaenese valgusringist välja. Varju. Nagu ka seda, et selline valgus võtab ülejäänud varandused oma pimestusse, otsekui kaitsevarju alla ning need avastatakse alles pikkamööda, aja kuludes.

Aga silmade avanemiseks valet aega ei ole. Ega rõõmuhõiskekski, kui oled sattunud leiule.

Koht ühe kirjandusloolise pärli, virtuoosse luuletuse tervikuna meelde tuletamiseks tundub olevat just siin. Pealkirjata luuletuse autor on vara lahkunud kirjanik, hinnatud tõlkija Svetlan Semenenko, eestindajaks Paul-Eerik Rummo.

Kui hea on hoida varju…
Kui puu, kui mets, kui laas,
kui käblik askeldamas
kord tüvedel, kord maas,
kui sulised, kes siia
on laskund taevateelt,
kel osaks omad hooled,
kes räägivad teist keelt.

Kui hea on näida… Olles
pea olematuna,
hõiskeile vastamata
end mitte avada,
kui tahtlik tumm kesk lauljaid,
kui kuivand raoke vaid
maas vedelda ja kuulda
noid erksaid sädinaid.

Kui hea on vaiki olla…
Nii raev kui vaimustus –
kõik jätta sinna maha
kus muugi magedus.
Maailma targutusist
ja kohtuist olla prii,

kuid ikka, ikka, ikka
ja igialati

teada ja tunda: kuskilt
siitsamast lähedalt
üks keerub tabamatu
sind seirab pidevalt:
üks, kelle liisk on lihtne,
kel selgus silme ees,
kes loeb su elusaatust
kui noodist pillimees.^[5]

Toomas Haugi esimene novellikogu, mille käsikirja vaimustusega praegu loen ja mille raamatuna ilmumine on lähema tuleviku küsimus, võib tunduda üheainsa pika, otsekohe pärale viiva hiigelsammuna. Tegelikult on see siiski teekond. Tulek kaugelt, väga suure ringiga. Tee, mida käivad uhked, need, kel on aega, kes ei kibele. Kes ei võistle kellegagi. Need, kes on ülemaks pidanud eelkäijate tööd. Kes on ennast kirjanikuks armastanud. Sest ilma kirjanduseta ei saa nad elada. Ikka ei ole nad veel seda kõige tähtsamat, viimast raamatut läbi lugenud, mida tundmata ei tohi öelda, et võrdlusväli oleks täielik. Sest olgu hetk tuhat korda käes, nad ei haara sulge, nad ei nõustu lisama lihtsalt üht raamatut veel.

Need on aupaklikud, kes esimese kõnekorra jätavad alati teistele. Paljudele teistele.

Toomas on väga aupaklik mees. Nii on juhtunud, et enne kui lugemisavalikkus sai võimaluse tundma õppida tema enese (kirjaniku)häält, on ta nii oma neljas Troojamäe-raamatus, kui ka rohkete esinemiste puhul mujal trükisõnas aina nihutanud eeslavale kellegi teise ja tema teose, mõtte, elutöö. Enesestmõistetavalt on need eeskätt olnud eesti kirjanikud, eesti mõtlejad. Minevikust ja olevikust. Loomingus, kus hästi teostatud kaastöö lubatäht ilmumiseks on määratud seose läbi eesti kultuuriga, sinna kuulumisega, on Toomas artiklite toimetajana ning juba ammusest ajast ka peatoimetaja asetäitjana seda printsiipi korrakski taganemata järginud. Ta on olnud põhijõude, see, kes teab ka kõigis muutumistes ja murdumistes, kuidas edasi minna. Ja seda enam kui poole tuhande ajakirjanumbri valmistamisel ja trükivalgele aitamisel.

Tooma enda stiililt ilukirjanduslikud uurimuslikud artiklid toovad kirjanduselu nähtused ja loojaisikud, iseäranis minevikuklassikud, lugeja silme ette nii tegelikena, et igaüks, kes midagigi käsitletud autori teostest lugenud, leiab end kujutlust pingutamata käsitletavate seas ja reas – saatjaks sõbralik giid, kes põhjani teab ja tunneb ainet. Nii leitakse end äkki tunnistamas ja ära tundmas, üllatumas ja rahunemas: eesti kirjanikud, inimesed nagu iga teine; inimesed nagu ei keegi teine. Mitte üksi Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Under, Haava, Luts, vaid ka Runnel, Heinsaar, Kruusvall, Kivirähk, Enn Nõu ja Õnnepalu, fs ja Kasemaa, Jõerüüt ja Vaapo Vaher, paljud-paljud veel. Nende lood ja laulud. Aga ka refleksioonid neile nende kaasajas, lainetused, mis nad on tekitanud, ja aeg ise, mõistmine ajas ja mõistmatus, hinnangute ja ümberhinnangute rägastik. Inventuur sellest kõigest saaks liiga pikk. Siin on rikkalik galerii: käsitlused, portreed, mälestuslikud arendused, analüüsid. Lisaks motiivisõrmitsused (autori sõna!) ulatusega mõistest paradiis, nii nagu see läbi aegade ette on tulnud eesti kirjanduses, kuni tõusiku või kohvikuni. Avastajalik vaim ja ajalookirg on leidnud igale nähtusele või kreatuurile oma spetsiifilise elulis-kultuurilise slepi. Tõtakaid sõnavinjette, krokiisid või sarže Haug ei harrasta, kui kellessegi süveneb, siis kõigekihtselt, põhjani välja, sõnastuslik-suhtumuslikku kergus- ja kõrgusmõõdet ometi kaotamata.

Pole siis imestada, kui kogu see uurimistöö eesti kirjanduse ja kultuuri tohutul haljasalal – või hoopis paemurrus? –, on toonud kaasa neli kultuurkapitali aastaauhinda. Nominatsioone. Nimetatud novelliauhinna. Võinuks küllap tuua doktorikraadi, akadeemikutiitligi, kui vaid varade valdajal oleks selline ambitsioon olnud. Seda pole olnud. See on justkui ununenud. Ja kas saabki olla ambitsiooni, kui inimest juhib igatsus. Mälestus-igatsus, ajendatud loendamatuist loetud raamatuist, mida omakorda poleks, kui ei oleks klassikuid oma ligitõmbejõuga. Nii minevikulisi, olevikulisi kui tulevikulisi. Vannet andmas müütilisel Troojamäel, sealt lahkumas ja jälle tagasi tulemas. Leidmas rahu ja tasakaalu tasasel maal. Katkematus reas.

„[—] klassikud said mulle tuttavaks enne, kui olin neist ridagi lugenud,” kirjutab ta, sest riiul raamatuselgadega paistis ära lapsepõlve ahjutagusesse voodisse. „[—] kollased olid Luts, pruunikad Vilde, rohekashallid Tammsaare. Oli veel teisigi, näiteks sinkjas Bornhöhe [—].”^[6] Ainult Mälku ei olnud, sest temal tuli millegipärast olla keldris ja seal, madala lae all, ei olnud kellelgi püsi nii kaua taskulambiga roomata, et Mälgu üles oleks leidnud.

Aga nii olemegi märkamatult jõudnud – roomanud! – sinna, kuhu tegelikult algusest peale oli soov jõuda. Et aidata jalule õiglus ning anda voli rõõmule ning meeleülendusele, mida on pakkunud seni olemas oleva ilukirjandusliku maardla – ei, mitte läbi kaevamine, pigem vedrutamine. Sest substraat on rikkalik ja tihe.

Enne raamatukaane, puumaja luitunud laudvoodri mustriga väheldase köite avamist tahan meenutada üht stseeni Loomingu toimetusest. Aasta võis olla 2012 või 2013. Toimetuse koosolekul ajakirja uue kuu numbri kaastöövaru esitledes oli mul ilukirjandustoimetajana rõõm tutvustada seekord kolleeg Tooma loovutatud peatükke tema ilmumise ootel mälestuslikust raamatust „Mööda Koidu tänavat”. Üks peatükkidest, „Koidu tänava lapsed”, jutustas loo ühe kandi laste mõtlematust, omapäi ette võetud talvisest jalgsirännakust Lilleküla jaama tagusest Uuest Maailmast kaugele, linna teise äärde Lasnamäele, tselluloositehase juurde. Seal töötas minategelase isa. Lasnamäele piki trammitee äärt imekombel välja vantsinud, on aga lastel jalad märjad, kel kinnas, kel kasukavöö kadunud ja jaks kõigil otsas. Väljas tiheneb talveõhtune videvik. Trammi lõpp-peatuses, kus heitunud rändsalk trammivagunisse sooja poeb, neil siiski sinna toibuma jääda ei lubata. Range, mundris, võõrast keelt kõnelev mees tuleb juurde, käskiva käeliigutusega saadab ta lapsed tagasi lumehange. Lapsed ei julge vastu hakata. Näevad ainult, kuidas helendav trammivagun pimedusse kaob.

Kodud Koidu tänaval on jalgsi tagasi jõudmiseks talveöös ja lumes liiga-liiga kaugel. Lõpuks, kõndides, vahepeal ei-tea-millega sõites, juba peaaegu unes, võõras must koer lõrinal kandu haaramas, Koidu tänavale siiski jõutakse. Stseen, olemuselt tegelikult tragöödia, kus laste hukuni vaid lühike samm, jätab isegi vaid minu jutustusena koosolijaile vapustava mulje. Mõjuvõimas see tõesti ongi. Ajaga kokkuhoidlikult ümber käiv Mihkel Mutt, peatoimetaja, on rutu unustanud, samuti haaratult pealt kuulanud. Erilise ärksusega kuulanud. Ta on ju Mihkel Mutt.

„Miks ilukirjanduse ossa? Memuaristika käib artiklite ossa.” Küsimus on valvas ja kuidagi kiire.

Kõigiti õigustatud järelepärimine ajakirja kanoniseeritud ülesehituse seisukohalt. Ja sellest korrast kinni pidamise jälgimine ongi peatoimetaja kohus.

Aga seekord on midagi veel. Midagi sädeleb, vilksab kaarleegina läbi õhu. Rivaliteediaimuke? „Lõvi küüs on tunda.” Sellise iidse sententsi õpetas meile ladina keele tunnis Ülo Torpats.

Ja ma ei oska vastata teisiti kui nii, nagu tunnen:

„Sest see on nii ILUS.”

Muidugi on mu argument abitu, ebaprofessionaalne, kuid ma olen uhke selle üle. (Täpselt nendesamade sõnadega mõtlen Tooma juttudest tänase päevani.)

Töökoosoleku asjalikus tämbris tajun, et asi on milleski muus kui Loomingu uue numbri küljendamine ja kaastööde paigutamine õigetele kohtadele. Andestatagu dramatism, kuid kõne all on selgesti miski muu kui vaid ühe kirjatöö ülekandmine keele ühest areaalist teise, muu kui vaid lihtne akrediteering üle kirjutatud sõna siseriigipiiride…

Võimalik, et ainult mina tagasivaates tajun selle hommiku õnnistust nõnda, kuid vahest just siit sai oma algse vormistuse üks väga rõõmustav (vaimu) kaksikliik, loojafenomen, mis tasahaaval on juba lisanudki eesti novelli varanduste hulka nii mitmeid aegumiskindlaid eksempleid.

Kui veel jätkata „Koidu tänava” teemal, siis see kõrgliiga, kus ees on „Seitsmes rahukevad”, „Väike Illimar” ja „Kevade”, on mu silmis saanud juurde täiendava köite. Midagi igatsuslikku, väljaöeldamatut on autori usutav-adekvaatselt tekitatud omaruumis, nii psüühilises kui eluolulises mõttes. Inimesed omamoodi demiurgilises sumeduses; lapseunest virgunu oma ahjutagusel asemel tõtt vaatamas klassikutega, lõbusad kodused koosviibimised keemiainsenerist ema sõprade ja töökaaslaste ringis, kus millegipärast lauldakse kurbi laule; onu, kes eluaeg valmistub vanasse majja mugavuste ehitamiseks, ostab kraane, põlvi, lukke ja torusid ja siis lõpuks ei ehitagi. Õieti just sealt jookseb – minu silmis – hea ja muu kirjanduse piir: kas tahaksid teatava autori loodud tegelaskujudega, tema inimestega tõeliselt kokku sattuda või ei. Koidu tänava omadega tahaks.

Lemmikepisoodid, lugejati muidugi erinevad, on lineaarse ülesehitusega teoste puhul, nagu „Mööda Koidu tänavat”, alati eraldi dessert. Isiklikul eelistusel oleks sel niisugused koostisosad: klaarõunapuu öine kaitsmine varaste eest, vanaema põlle ning õhupüssiga õunapuu all; Liidja õnnestunud kojusaatmine, trammiga, teine teise ukse all, süda juubeldamas õnnest; Tõnismäelt jalgrattaga kogemata all-linna sõit ja tahtmatu tõetunnistus miilitsale; do-dieesi maailma muutev võim – klaverimängu kuulamine õpetaja juures kodus, talvine teekond Lasnamäele; „Tasuja”-elamus ja „Mõõkade tants”. Võtmelauseks teose juurde minekul ja kindlasti avaramaltki sobivad aga read avaleheküljelt.

Nende heade vaimude keskel, selles maailmas, täis puude ja põõsaste varje, toanurkade salapärast hämarust ja pliiditule praksumist, möödus minu lapsepõlv.^[7]

Kuid siit, eriti aga Koidu tänava raamatu kunstiliselt mõjuvaima episoodi, laste talvise teekonna juurest viib kujundisild Toomas Haugi novelliloomingu ühe vastseima õnnestumise, märtsikuu Loomingus ilmunud „Tuglase lauseni”.

Laste ahelik talvepäevas, põnevust tõotaval avastusretkel, esialgu vaid nn Hendriksoni küüru all trammidepoo lähedal rööbastel uudistamas, kui seiklejaid haarab oma võimusesse iseäralik uimastav tunne, algkiirenduse joovastus. Ja juba ollaksegi, kätest kinni, seletamatul kombel jõudnud Lasnamäe hakule, tselluloositehase juurde. Kui vahepeal ongi väsinud rändajatel kahtlusi tekkinud, siis tehasehoone paistma hakates saadakse jõudu juurde, entusiastlik minategelane seletab väiksematele, et tema isa töötab seal: seda kohta ma tunnen küll, siin pole vaja midagi karta. Mu isa on vaikne, sõbralik mees ja ei riidle kunagi. Ja hakatakse tundma isa lähedust, tema heakskiitu ettevõetule…

Aga nüüd: peaaegu kohal, siiski sihile millegipärast ei ole võimalik päriselt ligineda, vähenevas valguses hakkab kõrge tehasehoone tunduma tontlikuna, hakkab koguni vajuma peale, lootus laguneb. Külma on kümme kraadi. „Kus me olime ometi kogu selle aja olnud, kui pimeduses olime?” küsib autor tagantjärele. Laste kavatsused, algul nii kindlad, on murenenud koost, ning korraga on uljaspeadest järel vaid salgake eksinuid. Teejuhita. Kaitseta. Igasuguse kindluseta heitunud olendeid.

Tungivalt lähedane pilt, hingeelulises mõttes, vaatab meile vastu „Tuglase lauses”. Mees ja tema must (!) koer jalutamas mereäärses metsas. Maastiku murrab sõna otseses mõttes kaheks pankranniku järsk aste metsa sees, mida muretu meel eemalt ei tarvitse panna tähelegi. Igapäevaümbrus, tavaline asi. Kõik on ju aastatuhandeid seisnud sellesama koha peal, mis saab juhtuda!

Aga koera meel nii muretu ei ole. Tema peal on koguni maailmamure. Muidu täiesti nagu inimene, ainult ei räägi, umbes nii mõtleb mees.

Idülliline jalutuskäik pankrannikumetsas aga jätkub. Vastu tuleb jalutajate paar, tüdruku armunud silmavaate, täiesti tavalise, kõigest üht maailmaloomist sisaldava, võtab mees tahtmatult enese ja koera retke jätkumisse helkja impressioonina kaasa.

Kuni koeraga toimub midagi. Ta turi tõuseb turri, must läikiv karv järsku halli tolmuga kaetud… see tolm tõuseb aeglaselt ta seljast üles taeva poole… kui loom pilgu klammerdab ja ühte punkti puude vahel tunnistama jääb.

Metsas võib kõike juhtuda. Puude vahelt väljub imelik protsessioon, kümmekond inimest, hatune inimsalk ahelikus, vankuva reana, juhiks ja ankrumeheks määrdunud kollases teetöölisevestis mees ja naine. Lähenevad. Näoilmed räägivad kohakuti jõudes üha selgemat keelt. Komistav, heitliku rütmiga samm, keegi lööb kuuldamatult väikeste pulkadega lastetrummi, mis ripub tal kaelas, keegi koob käigult, varraste välkudes, üks naine lükkab lapsevankrit, milles last ei olegi. Kohale naelutatult saadavad jalutajad, mees ja koer, eemaldujaid pilguga.

Novelli lugeja kujutlusest ei lahku üks ere seos. Lugeja teeb interneti lahti, ta avab Pieter Bruegeli pilditahvli ja jääb pikalt silmitsema. Ka kõiki teisendeid, koopiaid. Ärevuse tõusulaines uurib lugeja aheliku eeskõndija lagedat, tühjade silmakoobastega nägu, hallis valguses pööratud poolviltu vastu taevast. Seda ikoonilis-maalilist tähendamissõna, ka koopiais, teame me igaüks vist peast. Mingit versiooni kindlasti. Ja loodus kopeerib tõeluses väsimatult juurde, ka praegu, kuni oma viimase tööpäeva viimase tunnini. Sest kõigel elusal on püha õigus eksi minna.

Ning veel üks kord saadud täiendav kinnitus fataalsele niigi-teadmisele maailma tegelikust juhitamatusest, võtkem siiski julgus siirduda siinse kirjandusliku ekskursi viimase üksuse, novelli „Ema hääl” juurde. Olgu lisatud, et inimhääl on autoril mujalgi rõhutatud tähendusega element: surija korraga noor, käskiv pealekäratus tüütule palatikaaslasele novellis „Mustjala”.

„Ema hääl” – kõige mõistatuslikum, kõige ununematum. Teos, mida hämmelduses pidasin esmapilgul lihtsalt groteskiks, kuid millega ilmselgelt tuleb hoopis ettevaatlikumalt ümber käia. Võimalik, et õige võti selle jaoks tuleb alles leida.

Vaevalt et nii uudne nähtus nagu omapärane, kuklit meenutava arhitektuuriga, ketistunud koduimitatsioon – pannkoogimaja – eesti kirjanduses varem kajastamist on leidnud. Elu enese pinnalt tõukuval kirjanikul ei saa aines otsa kunagi. Jääb vaid nuputada, miks loojail tihtipeale just „elu enese pinnalt” nii raske on ande noppimas käia.

Elatanud ema tavatseb koos täiskasvanud pojaga pannkoogimajas pühapäevalõunaid veeta. „Kõhud täis, kas hakkame minema!” on nende peaaegu koduste rituaalide lõppakord, signatuur, ja poeg ulatab emale mantli, vooder avali, varrukad toetatud, et emal mugav oleks käsi sinna sisse torgata. Ent emal on veel tahtmine maailma asju arutada.

Avalikus kohas lõunatamist komplitseerib asjaolu, et emal on vali, kandev hääl, mis jõuab kõigini ja mille parajaks moduleerimiseks vanas eas kas ei jätku enam foneetilist täpsust, või siis ei mõista hääle omanik ise heli vaibutamise vajalikkust. Pojas tõuseb pinge. Tal enesel on mahe, kähisev hääl, mahe sestpeale, kui haigus kõrri kinni kargas ja häälepael tuli välja opereerida, olgugi, et ta oma algse, tugeva häälega on varem koguni raadiodiktori ametit saanud pidada. Pinge kasvab ja ta püüab ema ruumist välja tüürida, et vältida piinlikke momente ning tuleohtlikke teemapöördeid. Päris selgeks see ei saagi, mis kõige rohkem vaevab, mis on poja närvilisuse põhjus, kas pubekalik häbi, kuuldes oma ema ülearu valju häält äkki „sobimatuid asju” ütlemas kodu imiteerivas, aga ikkagi „ametlikus” interjööris? (Võrdluseks: nii võib lapsel kananaha ihule ajada ema hääle kuulmine koolis, lastevanemate koosolekul, kaaslaste ja õpetajate juuresolekul.)

Või on poja rahutuse allikaks siiski lihtne arusaam, et alles väljaspool vastutust, ükskord päevaveerul, hakkab inimene rääkima, mida mõtleb päriselt? Olgu pealegi ümberringi ammu juba omaenese ehitatud elu! Täieliku kaitstuse aeg. On sellist üldse tulemas või olemas?

Jäi veel vaatlemata tulevase novellikogu suurejoonelisim nimilugu „Külaskäik loomemajja. Meistrikursus”. Aga ka „Mustamäe vanad”. Lavanovell kolme pausiga „Muravu”. Veel mitmeid. Kuid: midagi ilusat jäägu ikka varuks. Nagu ka rohkelt õnnelikke kirjutamishommikuid.

Taevatäis inspiratsiooni, Toomas!
Asta

---

^[1] Akadeemia 2021, nr 11, lk 2002–2007.

^[2] Looming 2018, nr 6, lk 793–798.

^[3] Akadeemia 2025, nr 9, lk 1539–1542.

^[4] „Troojamäe tõotus. 33 kirjatööd” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004), „Klassikute lahkumine. 25 kirjatööd” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010), „Tagasi Troojamäele. 30 kirjatööd & interluudium” (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015), „Kuramaaži lõpp ja teisi kirjatöid” (Tallinn: EKSA, 2025). Viimase raamatu kujundaja Merle Moorlat on Mari Kaljuste kaanekujunduse kenasti eeskujuks võtnud.

^[5] Svetlan Semenenko, Eesti album ehk mitte kõik ei ole veel kaotatud. Tallinn: Ilo, 2004, lk 27.

^[6] Toomas Haug, Mööda Koidu tänavat. Ülestähendusi varajasest ajast. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 9.

^[7] Toomas Haug, Mööda Koidu tänavat, lk 7.