Värsijalaq

Jäieq kängmäldäq mul 
täämbä värsijalaq,
riimiq riiulihe ritta 
säädmäldäq.
 
Jälleki oll´ takast rutt
ni mälususi jüret jutt
oll´ pulstit poolik klots – 
külest haugat alostus ni ots.
 
Ni mino illośhallõ karm
näütemäng, mu arm,
oll´ ärä hiitnüq häppiendi,
ku avast´ vahtsõ haluvaba trendi.
 
Sissetulõkidõ tulbaq
kriisksiq – miinus-miinus!
Välläminekide hulgaq 
tähistiväq tiinust.
 
Piät likku pandma
korbatanuq värsijalaq – 
piät pääl näide umma andi kandma!
Mullõ om mu laulõ vaja!


Värsijalad

Jäid kängimata
mul täna värsijalad,
riimid riiulisse ritta
seadmata.
 
Taas kihutas mind tagant rutt
ja oli mäluhundi jutt
kui poolik järat klots,
mil küljest haugatud nii algus kui ka ots.
 
Ja minu ilusvalus karm
näitemäng, mu arm, 
heitis kõrval’ häppiendi,
kui leidis uue valuvaba trendi.
 
Sissetulekute tulbad
kriiskasid – miinus-miinus!
Väljaminekute hulgad
tähistasid tiinust.
 
Tuleb likku panna
korbatanud värsijalad – 
nad peavad oma andi kandma! 
Mulle on mu laule vaja!


Vahel ma rändä sõnnu säläh
nigu hani vai luiga tsiibu vaihõl
uma maastiku kotsil
ni keeruilmu keskel,
muialilmu kah essü.
 
„Aeg annab arutust.”
 
Aig and midä sis?
Kas aig and aruldaq olõkit?
Vai aig harotas üles
vasśunuq koelangaq,
et kiri saanuq õigõs?
 
Kas Aig jääs AI voli alaq joba pia?
AI-AI-AI!
Kas sügütsene kurgi klu-kluu
jääss ilmaotsani alalõ
vai suust saa karjäär?
 
Karjäär?
Kui tetäs karjääri,
sis koskil kaoq kuiusõq,
mõtsaq raotas,
inemiseq häöseq.
 
Aig and tõtõst
śoo ilma aigu
inämb mudsuldaq olõkit – 
arutust.
Ja tśutikõsõ, hillätassa
mõnõ koidõst jüret
pliikünüq, vasśunuq
keräkese harotust,
 
et ilmaparandajaq,
kokkonõglujaq
saanuq paigadaq mulguq
ni sõlmadaq lõimõq
ilmatelgi pääl,
et mustri jakkusiq
ja elolang ei kakkõsiq.


Teinekord sõidan sõnade seljas
nagu hane või luige tiibade vahel
oma maastiku kohal
pöörisilmade poolel,
mujalilmades ekseldes.
 
„Aeg annab arutust.”
 
Aeg annab mida siis?
Kas aeg annab aruta olemist?
Või harutab aeg üles
sassis koelõngad,
et kiri saaks õige?
 
Kas aeg jääb AI-le alla juba pea?
AI-AI-AI!
Kas sügisene kurgede klu-kluu
jääb ilma otsani alles
või saab soost karjäär?
 
Karjäär?
Kui tehakse karjääri,
siis kuskil kuivavad kaevud,
raiutakse metsad,
saavad hukka inimesed.
 
Aeg annab tõesti
tänapäeval 
rohkem mõistuseta meelt –
arutust.
Ja natukene, hiljukesi
mõne koidest söödud
pleekind, pulstund
kerakese harutust,
 
et maailmaparandajad,
kokkunõelujad
saaks paigata auke
kokku sõlmida lõimi
ilmatelgede peal,
et mustrid jätkuksid
ja elulõng ei katkeks.


Unõhettenägijäq,
unniseletäjäq,
vallalidsi silmiga unõdõ kaejaq,
lõunauinagu tegemise targaq,
sügävält magajaq,
herävelmagajaq,
unõhkäveskellejäq,
unõuurjaq.
 
Vast tulõ hää uni,
kui kiäki laul:
uinuq-uinuq, ütssilm,
makaq-makaq, katssilm.
 
Aga kolmas salajanõ silm 
tükis valla jäämä
ja unõnäoq vihiseseq sisse
nigu tuulõgaq poikvõl aknõst.
Kaeq ja näeq.


Unesennustajad,
uneseletajad,
lahtiste silmadega unenägijad,
lõunauinaku tegemise targad,
sügavalt magajad,
ärkvelmagajad,
unesuitajad,
uneuurijad.
 
Küllap tuleb hea uni,
kui keegi laulab:
uinu-uinu, ükssilm,
maga-maga, kakssilm.
 
Aga kolmas salajane silm
kipub lahti jääma
ja unenäod tuhisevad tuulega
poikvel aknast sisse.
Vaata ja näe.


Hingipääväl, 2. märtekuu pääväl 

Ma uika teile viil ja viil:
om illoś, hää ja kallis uma kiil.
 
Om esiimäkeseq sängütedüq mulda,
näide kalmõ pääl om kuhjah lehti kulda.
 
Kõik tuu rikkus tulõ kokko riibuq
ni perrä jättäq rihapidimidest triibuq.
 
Näq jätiq mullõ uma keele tasuldaq
ja ilma egäsugumadsõ kasuldaq.
 
Ma läbi raamatidõ rao iks viil ni viil.
Mu kirvõs om mu kiil. Mu uma kiil.


Hingedepäeval, 2. mardikuu päeval

Ma huikan teile veel ja veel:
on ilus, hea ja kallis oma keel.
 
On esiemakesed sängitatud mulda,
neil kalmudel on kuhjas lehekulda.
 
Kõik selle rikkuse ma kokku riisun
ja asemele jätan rehitsetud triibud.
 
Nad jätsid mulle oma keele tasuta
ja ilma vähimagi kasuta. 
 
Ma läbi raamatute raiun veel ja veel.
Mu kirves on mu keel. Mu oma keel.

 
Võro keelest TRIINU LAAN