Sissejuhatuseks

Oma essees „Elulugu ja raamat” ütleb Linnar Priimägi resoluutselt, nagu tal heaks kombeks: „Ainult tavateadvus, labane mõtteviis leiab, et üles kirjutama peab selle, mida ei vääri mäletada… Täpselt samas vaimus kirjutatakse üles ning avaldatakse trükis tühiste inimeste sisutu elu lugu.”

„Okipäev” ei ole elulooraamat. Olgu see kohe ära öeldud. Sest minu elus juhtunust palju põnevam on olnud kõik see, mis on toimunud minu eluajal kellegi teisega. Kusagil mujal. Lausa ilma minu teadmata.

Aga miks ilma minu teadmata? Osalt sellepärast, et olen olnud õigel ajal vales kohas ega ole juba puhtfüüsiliselt saanud teada, mis toimub tegelikult. Osalt aga sellepärast, et olen olnud liiga ametis iseendaga, et veel millegi muu vastu huvi tunda.

Üks neid päevi, mil inimene ülearu iseendale keskendub, on ju sünnipäev. Kes siis nii tähtsal päeval maailma uudiseid jälgib! Ei, ikka pidu! Või paremal juhul sünge meditatsioon: kuhu ma üldse lähen, kui kaugel või lähedal juba olen, ja milleks see kõik? Ning alles aastate pärast hakkab selguma, et sel päeval toimus veel midagi. Ja et kui üldse miski, siis just see midagi on väärt, et seda meeles pidada. Sellepärast kirjutangi endast ja oma sünnipäevast võimalikult vähe [eraldades sellegi vähese muust tekstist nurksulgudega, et seda oleks lugedes mugavam vahele jätta]. Ja kus vähegi õnnestub – aga õnnestub see peaaegu alati! – seal ei kirjuta endast üldse.

Olen tänulik kõigile, kes on taibanud jätta mingi märgi oma tegevusest minu sünnipäeval läbi paljude aastate. Lugedes nüüd neid mälestusi 16. oktoobril toimunud sündmustest, seda kuupäeva kandvaid võõraid kirju või päevikumärkmeid, aga ka lihtsalt vanu uudiseid vanades ajalehtedes, mõistan paremini kui kunagi varem oma kaasaja suurust. Ja üritan vähemalt „Okipäeva” kaudu ka ennast sellele ajale külge haakida. Näidates jõudumööda ühtlasi mind lihvinud aja voolu.

Muidugi on sellel üritusel loomingulisest meetodist tingitud varjukülg: paratamatu tsitaadirohkus. Kuid seda enam pääsevad esile minu kaasasündinud ausus ja arenenud tänumeel: ma tõesti tunnistan, et poeemis „Okipäev” on tavatult palju võõraid mõtteid, aga neil kõigil on jutumärgid ümber, ja ma tänan veel kord.

Kokku tuleb juttu juba rohkem kui seitsmekümnest sünnipäevast. Ühe sünni­päeva sündmusi ei ole püütudki järjestada tähtsuse järgi, sest kust võin mina teada, mis on tegelikult tähtis. Selle asemel on mindud lihtsamat teed – enamasti on kõigepealt kirjas see, mis toimus Eestis või Eestiga seoses, sellele järgneb juba muu, kaugem ja võõram maailm.

Lõpuks vastused kolmele küsimusele, mis samuti võivad tekkida. Esiteks: mis on okipäev? See on termin, mille ma töötasin välja juba varases eelkoolieas, 1950. aastate algupoolel. Lühend, mis tähistas oktoobrikuu kõige tähtsamat – kuueteistkümnendat päeva. Kõik külalised, kes mind sel päeval õnnitlema tulid, teadsid, et nad ei ole mitte lihtsalt sünnipäeval, vaid lausa okipäeval.

Teiseks: kui usaldusväärsed on selles poeemis esitatud faktid? Täiesti usaldus­väärsed. Nende hulgas on fakte, mida on kontrollitud isegi rohkem kui ühest allikast. Kusjuures välja mõeldud ei ole midagi – kõik see on olnud.

Ja kolmandaks: miks poeem? Sellepärast, et žanri määrab autor. Määras Nikolai Gogol oma „Surnud hinged” poeemiks, on määranud lugematu hulk teisi autoreid oma teosed poeemideks. See on lihtsalt ilus muistne tava.

Toomas Kall, edaspidi T. K.

Neljapäeval, 16. oktoobril 1947

– hakati Tallinna elanikele jagama novembrikuu leiva- ja toiduainetekaarte: „Asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide esindajail ilmuda vastava rajooni kaardibüroosse kaartide saamiseks tähtaegadel, mis on teadmiseks välja pandud linna rajoonide kaardibüroodes.”

– sõitis end nõukogude võimu eest varjav kirjandusloolane ja bibliofiil Jaan Roos rongiga Pedja jaama ja läks sealt Päde külla. Oma päevaraamatus kirjutas ta: „Täna on vihmane ja halb ilm.” Ja lisas: „Rahva meeleolu on nagu igal pool. Kõik on kindlad muudatuses. Ainult kõik küsivad: millal?”

– kirjutas 21-aastane tulevane kirjanik Raimond Kaugver Vorkuta vangilaagrist oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele: „Olen natuke vanamoeliselt pidulik, sest täna lahutab mind vabadusest täpselt kaks aastat ja kaks kuud, mis teeb mind kurvaks ja ühtaegu siiski rõõmsaks, et neid on ainult kaks ja mitte seitse või kaksteist.”

– suri Taanis Stensbækis, Jüütimaa põhjatipus, Juhan Libe, ajaloolane ja aja­kirjanik, nagu teatmeteosed tema lühikese ja kireva elu lühidalt kokku võtavad.

[Ka T. K. õpib kunagi natuke ajalugu ja töötab siis natuke ajakirjanduses. Täites nii jõudumööda Juhan Libe surma tõttu rahvuskehandisse tekkinud tühikut. Osalt võtab T. K. omaks ka Daniel Palgi antud iseloomustuse Juhan Libele – kolleegile äsjase Saksa okupatsiooni päevilt: „Ta oli laisk, logeleja, lobiseja, mitte tegude tegija.”]

– tähistas Günter Grass oma kahekümnendat sünnipäeva. Tulevane saksa kirja­nik ja 1999. aasta Nobeli laureaat õppis parajasti Düsseldorfis ­kiviraiduri ametit. Tema XX sajandit aasta aasta järel kokku võttev teos „Minu aastasada” ei olnud ilmselt veel plaanis – kahekümneaastasena vaevalt nii mastaapselt mõeldakse. Kaugel ees ootas ka too õhtu Düsseldorfi restoranis, mida Grass on kirjeldanud oma mälestusteraamatus „Sibulaid koorides”. Seal kohtus džässtrios pesulauamängijana lisa teeninud Grass oma iidoliga, Saksa LV-s turneel olnud Louis Armstrongiga! Sündmuse kirjeldus on nii detailne ja tõetruu, et jää või uskuma – nii oligi!

Millest aga võisid rääkida tänased sünnipäevalised? Vahest meenus neile, et alles see oli – täna täpselt aasta eest –, kui Nürnbergis hukati (poodi) kümme tuntud Saksa riigi- ja ühiskonnategelast, ühtlasi sõjakurjategijat. Aga vaevalt meenus kellelegi Prantsusmaa ja Navarra kuninganna Marie Antoinette, kes hukati (giljotineeriti) 16. oktoobril 1793 – liiga ammu, et seda veel väga südamesse võtta.

– sündis New Yorgis inglise näitleja Guy Siner. Eesti vaataja on teda näinud eelkõige BBC seriaalis „’Allo ’Allo!” (1982–1992), kus ta mängis homo­seksuaalist Saksa leitnanti Hubert Gruberit.

Kui „Eesti Päevalehe” ajakirjanik Taavi Minnik 2021. aasta lõpus näitlejalt küsis, mida ta arvab sellest, et BBC lisas Teist maailmasõda ja prantslaste vastupanuliikumist kujutavale sarjale „’Allo ’Allo!” hoiatused, et osale vaatajatele võib selle sisu olla solvav, vastas Siner:

„Siis, kui mina BBC-s töötasin, oli see imeline paik, kus leidus palju andekaid ja tarku inimesi. On masendav näha, et nüüdseks on seal endistes standardites väga palju järele antud. „’Allo ’Allo!” on üks BBC kõigi aegade edukamaid sarju ja see on neile meeletult raha sisse toonud, sest teised riigid ja kanalid on selle näitamise eest väga palju välja käinud. Sellega, et meid lahterdatakse nüüd solvavaks, on meile, kes me selle sarja tegime, lihtsalt näkku sülitatud. See on BBC-lt harukordne tänamatus! Nende tegevus on tõukunud rumalusest ja ükskõiksusest, aga see pole ju vabandus. Neile, kes seda otsustasid teha, kuluksid ära mõned ajalootunnid, rääkimata heade kommete õppimisest.”

[Kui T. K. kirjutas aastal 2009 estraadinäidendi „Prügikast 3 ehk Eesti masurka”, millega Vana Baskini Teater tähistas Eino Baskini 80. sünnipäeva, siis oli seal ka meie seriaalitööstust parodeeriv stseen, mis kujutas „Eesti oma” „’Allo ’Allo!” tegemist kohalikust materjalist. Tegevusaeg oli september 1944, kui „sakslased läksid, venelased tulid ja eestlased jäid”. Tegevuskoht oli muidugi kohvik. Ja kuna ala ise vaevles kroonilise rahapuuduse käes, siis pidi ka paroodias kehastama kahte tegelast, kindralkomissar Litzmanni ja kontradmiral Pitkat, üks näitleja – Tõnu Kilgas.]

– kirjutas Voldemar Veedam New Yorgist ajalehe „Välis-Eesti” toimetuse sekretärile Valev Uibopuule Stockholmi ja selgitas muu hulgas, miks tema raamatu valmimine venib. Veedami raamat pidi kirjeldama tema enda ja veel 15 eesti pagulase põgenemist 1945. aasta sügisel väikese mootorpurjekaga Erma Stockholmist üle Atlandi New Yorki, kannustajaks hirm, et Rootsi annab nad NSV Liidule välja.

Veedam, kes inglise keelt veel väga hästi ei osanud, oli palunud appi ameerika ajakirjaniku Carl B. Walli. Too saatis katkendid raamatu esimestest peatükkidest ühele USA vanemale ja soliidsemale kirjastusele Little, Brown and Company, kus tal oli häid tuttavaid. Vastuseks tuli, et „meie toimetuspoliitika ei luba avaldada teoseid, mis õhutaks seda [venevastast] eelarvamuste leeki, mis lõõmab juba küllalt suurelt ja ohtlikult”.

Tuli hakata otsima teisi kirjastajaid. Kui Veedami ja Walli raamat „Sailing to freedom” 1952. aastal lõpuks ilmus, sai sellest üks menukamaid eestlase kirjutatud raamatuid läbi aegade. Seda on tõlgitud (Oskar Kruusi andmetel) 17 keelde, teistel andmetel on neid keeli veelgi rohkem. Eesti keeles ilmus „Purjetamine vabadusse” esimest korda aastal 1998 (tõlkija Olev Luhaveer).

– salvestas Louis Armstrong ja tema All-Stars-ansambel Chicagos RCA Recordsi stuudios neli laulu. Neist kohe esimene oli Gene DePauli „A song was born” („On sündinud laul”).

[Kui uut laulu oleksid imekombel kuulnud T. K. vanemad, siis nende kõrvus kõlanuks see kindlasti „A son was born” („On sündinud poeg”). Sest parajasti sel ajal – Tallinnas kehtinud aja järgi kell 9 õhtul – too armas poisslaps T. K. Sakala tänava sünnitusmajas sündiski. Oli kuidas oli, päeva põhisõnumi: „On sündinud!” – esitas Louis Armstrong maailmale veenvalt. Tänapäeval võib selles veenduda igaüks, kuulates näiteks Youtube’ist tema laulu „A song was born”.

Reaalselt kuuldavas Eesti Raadios aga mängis sel kellaajal ring­häälingu džässorkester Rostislav Merkulovi juhatusel „põimikut valssidest ja foksidest”.]

Laupäeval, 16. oktoobril 1948

toimunud EK(b)P Keskkomitee bürool nõudis I sekretär Nikolai Karotamm partei maakonnasekretäridelt kulakute kohta käivate paberite kordategemist, sest ministrite nõukogus oli selgunud, et kord puudub üks, siis teine dokument.

„Kõik peab korras olema, kui ministrite nõukogu bürool otsustatakse kulakute väljasaatmise küsimus,” ütles Karotamm.

Esmaspäeval, 16. oktoobril 1950

leidis Moskva GITIS-e esmakursuslane Voldemar Panso aega, et võtta päevaraamatus kokku nädalavahetusel toimunu. Üle-eelmisel päeval, laupäeval, oli olnud veinijoomine kursusekaaslase Ingridiga, kes õppis teatriteadust (ja kellest kaheksa aasta pärast sai luuletaja Doris Kareva ema). See oli lõppenud öösel kell kolm. Oodates, kuni trollid kell kuus sõitma hakkavad, mõtles Panso, „kui ränk on öövahi amet või sõduril valvepost. Kui jube on olla kodutu. Ehk olgu siis, kui ta on hästi kõvasti riides.”

Aga juba pühapäeva lõuna ajal ajas üks teine tulevane teatriteadlane, „siberjakk” Slava, Panso üles: „Willi, ich will Schnaps trinken.” („Willi, ma tahan napsi.” – Slava harjutas Pansoga saksa keelt.) Panso andiski raha, Slava tõi kaks pudelit veini, ja kui see joodud, osteti veel üks pudel ja mindi loomaaeda.

„Seal nägin imepärast asja,” kirjutas Panso päevaraamatus, „elevandi riista, on kohutav küll, nagu teine lont. Kõige marudam oli see, et ema läks armsalt juurde, võttis oma londiga riista ümbert kinni ja hakkas sellega mängima. Tükk aega kestis see lugu, mehed naersid, naised olid punased ja itsitasid pihku. Aga papal polnud isu, tõmbas londi tagasi ja läks kõndima.”

[T. K. sai Moskva loomaaiast ja selle elevantidest teada paar aastat hiljem, 1952, kui ilmus Samuil Maršaki värsslugu „Kaunis päev” Ralf Parve tõlkes. Pansoga umbes samas kohas seisnud Maršakile oli aga avanenud hoopis malbem vaatepilt:

Loomadele süüa anti.
Naeristega vahimees
toitis kahte elevanti.
Jõehobu vettis vees.

Voldemar Pansoga kohtus T. K. aga esimest (ja ühtlasi eelviimast) korda 1963. aastal. Oli rahvusvaheline teatripäev, mida oli alles hiljuti hakatud tähistama, ja Panso külastas Tallinna N. V. Gogoli nimelise 21. eliitkooli VIIIa klassi. Kuna koolilapsed, T. K. kaasa arvatud, teatri kohta midagi küsida ei osanud, siis esitas Panso katseks Kristjan Jaak Petersoni „Laulja”, ja kui ka pärast seda kõuehäälset esitust keegi midagi küsida ei osanud, läks Panso ära. Ning teater jäi T. K-le veel tükiks ajaks kaugeks ja arusaamatuks kunstiks.]

Neljapäeval, 16. oktoobril 1952

kirjutas Jaan Kross oma esimesele naisele Helga Pedusaarele sundasumiselt Abanis Krasnojarski krais muu seas: „Malenkovil on tuline õigus, et Nõu­kogude kirjandus vajab uusi Gogoleid ja uusi Štšedrine.” Seda mõtet oli Malenkov, partei­hierarhia teine mees, väljendanud kümme päeva tagasi oma kongressi­kõnes ehk keskkomitee aruandes kongressile.

[Seda mõtet, kuigi tagasihoidlikumas sõnastuses, kordas Jaan Kross ka juba muutunud ajas ja oludes. 12. detsembril 1984 arutas Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse presiidium, kas võtta T. K. liidu liikmeks. Tungivat põhjust selleks ei olnud. Lauale oli T. K-l panna ainult üks avaldus – enda poolt, ja kaks soovitust – Uno Lahe ja Arvo Valtoni poolt. Ja kogu literatuur! Selles sürrealistlikus situatsioonis ütleski oma kaaluka sõna Jaan Kross: „Noh, üks humorist võib Kirjanike Liidus ju olla.” Jättes tähelepanuta, et alles eelmisel aastal oli „üks humorist” – Priit Aimla – juba liitu võetud.]

Reedel, 16. oktoobril 1953

sai Suurbritannia peaminister Winston Churchill teada, et ta on pälvinud Nobeli kirjandusauhinna. Tema erasekretär Anthony Montague Browne meenutas seda päeva: „Churchilli sügav soov oli, et teda jäädaks meenutama kui rahutoojat… Mul on selgesti meeles tema esimene siiras rõõm, mis muutus ükskõiksuseks, kui ta sai teada, et see on kirjandus-, mitte rahupreemia.”

Pühapäeval, 16. oktoobril 1955

toimus Rootsis nõuandev rahvahääletus, kas minna üle parempoolsele liiklusele või mitte. 83 protsenti rootslastest oli selle poolt, et mitte – las jääb vasakpoolne liiklus edasi.

[Parempoolne liiklus kehtestati Rootsis alles 3. septembril 1967. Ühtlasi kadus eelviimane takistus, et T. K. võiks/julgeks sõita Rootsi automatkale (viimane takistus – nõukogude võim – kadus alles aastaid hiljem). Ja veel aastaid hiljem, augustis 2013, matk toimuski: 1600 kilomeetrit marsruudil Stockholm-Sigtuna-Uppsala-Falun-Mora-Karlstad-Lidköping-Vadstena-Stockholm. See, et külastatud sai Helga ja Enn Nõu, Karin ja Carl Larssoni, Emma ja Anders Zorni, Selma Lagerlöfi, Gustaf Frödingi ja paljude teistega seotud paiku, oli kaardilugeja A. S-K. teene.]

Teisipäeval, 16. oktoobril 1956

otsustas EKP KK büroo anda tagasi Eesti NSV aunimetused neile, kellelt need ülemnõukogu presiidiumi otsusega 16. juulil 1950 (Johannes Semperilt juba 22. aprillil) ära olid võetud. Büroo otsus vormistati ülemnõukogu presiidiumi seadlusega 27. oktoobril 1956. Selle järgi olid Alfred Karindi ja Ado Vabbe jälle teenelised kunstitegelased, Friedebert Tuglas rahvakirjanik ja Johannes Semper teeneline kirjanik, Artur Linkberg teeneline arst, Ottomar Maddison teeneline teadlane ja Hein Vergo teeneline õpetaja.

Neljapäeval, 16. oktoobril 1958

kirjutas Marie Under Stockholmist Ivar Ivaskile: „Teie kiri hõõgub niisugust õnnekust: kaunist pühapäevahommikust, Soomest kaasatoodud „eesti naisest” ja eesti keelt mõistvast kassipojast ning üle kõige vaimustusest eesti keele vastu. Muidugi: hakake luuletama eesti keeles!! Ootan südamepõksumisega neid Teie esimesi Teie isakeelseid luuletusi! Teie võime head proosat kirjutada tagab ju nende kordamineku. Sellega ei ole muidugi öeldud, et igaüks, kes head proosat kirjutab, ka hästi luuletada võib – kuid Teie  o l e t e  ju luuletaja. Saareste sõnastik ergutab Teid kindlasti selleks. Ka mina olen suur sõnastikkudes tuhnija: Wiedemanni võisin omal ajal tundide viisi õhinaga lugeda; see on mind mitmeti inspireerind: mõnel sõnal on selline hurm, et võib saada mõne luuletuse sugereerijaks.”

[Ivar Ivaskist saigi luuletaja. Aga kui ka T. K. oleks saanud veel viimases sobivas vanuses (kolmekümneselt nagu Ivask) sama tungiva soovituskirja mõnelt naisluuletajalt, keda ta põgusalt tundis, näiteks (tähestiku järjekorras) Ave Alavainult või Debora Vaarandilt? Kas ka T. K. oleks hakanud siis luuletama? Kindlasti mitte. Kõnelda oma tunnetest, ja veel värsivormis! – ennem surm! Paremal juhul oleks T. K. tuhninud oma sõnastikkudes edasi, nagu ta seda siiani oli teinud, ja kõik.]

Reedel, 16. oktoobril 1959

sündis Hiiumaal Kärdlas Erkki-Sven Tüür.

[Aastaid hiljem, kui tema oli juba maailmakuulus helilooja, maailm ise aga kaetud mobiilsidevõrguga, vahetasid T. K. ja Erkki-Sven, kui vähegi meeles oli, sünnipäevaõnnitlusi. 2014. aastal turismireisil olles tahtis T. K. uhkustada oma globaalse haardega ja saatis sõnumi:

„Kogu Lääne-Tuneesia õnnitleb!”

„Tokyo õnnitleb vastu!” tuli kiire vastus.

Oli nii, et just sel päeval lõppes Tokyos Dojin Christian Churchis toimunud kontserdiga kammerkoor Collegium Musicale Jaapani-ringreis, mille ka Tüür kui üks autor kaasa tegi.]

Teisipäeval, 16. oktoobril 1962

kirjutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Brežnev alla seadlusele helilooja Mart Mihkli p. Saare autasustamise kohta Tööpunalipu ordeniga. Teenete eest nõukogude muusikakultuuri arendamisel ja seoses 80. sünnipäevaga.

Mis võis Brežnevile Mart Saare laululoomingus nii meeldida? Kõige rohkem kindlasti juba 1922. aastal Anna Haava sõnadele kirjutatud naiskoorilaul „Oh kodumaa!”, kus leiduvad sõnad „Üks jalatäis maad. Oh kodumaa!”. Oli ju Brežnev kaitsnud sõja ajal oma kodumaad Novorossiiski äärelinna platsdarmil, sisuliselt samasugusel „väikesel maal”. „Ta oli tõepoolest väike – alla kolmekümne ruutkilomeetri,” seisis Brežnevi mälestusteraamatus. „Ja ta oli suur, nii nagu võib saada suureks isegi jalatäis maad, kui seda on ohtralt niisutanud ennast­ohverdavate kangelaste veri.” Ja kui Aleksandra Pahmutova kirjutas 1974. aastal laulu „Väike maa”, siis pani see Brežnevi korduvalt nutma. Näiteks tunnistas laulja Muslim Magomajev: „See oli kontserdil Bakuus. Ta puhkes nutma, tuli kulisside taha, embas mind, suudles ja kinkis oma autogrammiga foto.”

Kolmapäeval, 16. oktoobril 1963

oli John F. Kennedy presidendiameti 1000. päev. Jäi veel 37 ja pool päeva.

Reedel, 16. oktoobril 1964

kell 10.00 Eestis kehtinud aja järgi lõhati Hiinas Lop Nuri polügoonil 22-kilotonnine aatomipomm. „Projekt 596” oli teostunud ja Hiina Rahvavaba­riigist oli saanud USA, NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa järel maailma viies riik, kellel on tuumarelv. Ühtlasi tähistas plahvatus Lop Nuri katsebaasi 5. sünnipäeva.

Laupäeval, 16. oktoobril 1965

kirjutas Paul Keres Zürichist oma sõbrale Eduard Tubinale Stockholmi: „Nüüd veel veidi meie ja väliseestlaste suhetest. Minu teada pole meie poolt selles suhtes mingisuguseid uusi seisukohti esile kerkinud ja käime väliseestlastega läbi nagu tavaliselt. Et nüüd on aga tekkinud boikotimeeleolu teiselt poolt, see on muidugi väga rumal ja kurb ja kindlasti mitte meelepärane ei ühele ega teisele poolele. Lõppude lõpuks peab ju aru saama, et meie rahval pole endal kuigi palju põhilistes küsimustes kaasa rääkida ei siin ega teisel pool ja seepärast on raske ette kujutada, miks inimesed omavahel ei võiks vestelda või muidu läbi käia. Ka siis, kui mõningaid meie tegelasi peetakse sajaprotsendilisteks kommunistideks, ei tohiks see ometi takistada vanu tuttavaid ja kolleege omavahel suhtlemast, just vastupidi, on nagu huvitavam diskuteerida, kui seisukohad on erinevad. Ma ei tea, võib-olla peetakse mind mingisuguseks eriolukorras olevaks persooniks, kellega võib nii ühel kui teisel pool läbi käia, sest senini igatahes pole mul veel juhust olnud, et keegi oleks keeldunud tere ütlemast või oleks tulnud vastu loosungiga, et kasi kiiremini koju. Tead ju omast käest, et isegi niisugune isolatsiooni pooldav tegelane nagu kirjanik Mägi leidis Stockholmis võimaliku olevat olla minuga ühes seltskonnas ning mõned sõnad juttu vestelda. Minu arvates oleks igatahes pagana tore, kui suudaksime ükskord kogu selle poliitilise jama kuradile saata ning jõuda veendumusele, et meie miljonist inimesest pole selleks küllalt, et killuneda paljudesse isoleeritud grupeeringutesse.”

Kerese kiri oli vastus Tubina eelmisele kirjale, kus oli juttu sellest, kuidas kevadel Kanadas käinud grupi liikmetega, sealhulgas Artur Rinne ja Voldemar Pansoga, ei olnud tuttavad tahtnud kokku saada: „Kanada eestlased moodustasid väikese ringkäigu plakatitega, kus seisis:  m i n g e  k o j u!”

Pühapäeval, 16. oktoobril 1966

dikteeris juba pime Argentina kirjanik ja rahvusraamatukogu direktor Jorge Luis Borges kirja Iisraeli esimesele peaministrile David Ben-Gurionile: „Ehk on teile teada see poolehoid, mida ma olen alati tundnud teie imetlusväärse rahva vastu [—]. Ma olen uurinud süvitsi Baruch Spinozat ning olen püüdnud mõista kabala kütkestavat universumit Martin Buberi ja Gershom Scholemi kirjatööde abil [—]. Oma juhuslikust päritolust hoolimata oleme me kõik kreeklased ja juudid.”

[Mai lõpus 2022 seisis T. K. ees raske küsimus: mida kunagisele kursusekaaslasele, nüüdsele tuntud ajaloolasele David Vseviovile sünnipäevaks kinkida. Lõpuks ei leidnudki ta midagi paremat, kui saata kingitusena edasi seesama kiri, lisades sellele ka oma allkirja. Sest vähemalt Borgese esimest lauset võis T. K. sama hästi kui enda omaks pidada, ja muutma ei pidanud ka adressaadi eesnime.

Oma vastuses nimetas David Vseviov seda kirja mälestuseks „ajast, kui selja taga juba paar kuud tutvust. Minu jaoks väga olulist.” Vihjates tõsiasjale, et D. V. ja T. K. olid just 1966. aasta sügisel astunud Tartu ülikooli, ja pärast sovhoosipõllul veedetud septembrit jõudnud 16. oktoobriks natuke ka loengutel käia.

David Vseviovi teenetest „Okipäeva” sünni juures, tema elulooraamatu alapealkirja „Kaks esimest nädalat” stimuleerivast toimest on T. K. juba kirjutanud (vt „Looming” 2022, nr 2, „Kirjanik loeb”): „Sest tekkis mõte: kui ma leiaksin veel jaburama nipi, veel tobedama konksu, mille külge oma elulugu riputada, et siis äkki võiksin minagi…” Lisada võib, et just David Vseviovile andis T. K. lugeda jupikese „Okipäeva” algusosa mustandit. Eksperthinnang oli, et rohkem võiks olla nurksulgudesse võetud, s.t T. K. enda elust jutustavaid lõike – need olevat huvitavamad kui tegelik ajalugu. Võimalik, et pärast seda laskis T. K. end autoriteetsest arvamusest alateadlikult mõjutada ning nurksulgudes teksti maht kasvas töö edenedes suuremaks, kui esialgu mõeldud (ja „Sissejuhatuses” lubatud).]

Kolmapäeval, 16. oktoobril 1968

andis NSV Liidu Riikliku Kinokomitee mängufilmide peavalitsuse juhataja Juri Jegorov Eesti NSV Kinokomiteele ja stuudiole Tallinnfilm korralduse „muuta ära filmi „Hullumeelsus” pealkiri teose põhiidee täpsemaks määratlemiseks, aga ka seoses asjaoluga, et filmistuudiote temaatilises plaanis on analoogilise nimetusega teoseid”.

Korralduse saanud instantsid ja režissöör Kaljo Kiisk jätsid valmiva filmi pealkirja siiski muutmata.

Esmaspäeval, 16. oktoobril 1972

umbes kell pool üksteist õhtul jõudis palestiinlasest tõlkija Abdel Wael Zwaiter oma Rooma kodu ukse ette, kus teda ootas kaks meest.

„Kas teie olete Abdel Wael Zwaiter?” küsis üks neist igaks juhuks.

Too noogutas. Mispeale mehed kihutasid talle 22 mm summutiga Beretta püstolitest keresse kokku kaksteist kuuli.

Abdel Wael Zwaiter, Palestiina Vabastusorganisatsiooni esindaja Itaalias, oli esimene terrorirühmituse Must September liige, keda tabas Mossadi operatsiooni „Jumala viha” käigus kättemaks 11 iisraellase tapmise eest Müncheni olümpiamängudel septembris. Mossad kahtlustas teda olümpiaterroristidele relvade organiseerimises. Tal jäi pooleli „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttude tõlge itaalia keelde.

Operatsioon „Jumala viha” lõpetati ametlikult juunis 1973, mitteametlikult aga kestis veel kakskümmend aastat.

Teisipäeval, 16. oktoobril 1973

abiellusid Leedu NSV-s Šiauliais ajakirjade „Pioneer” ja „Täheke” nooremtoime­taja Leelo Tungal ning Nõukogude armee reamees ja orkestri trummimees Raimo Kangro. Sündmusest kirjutas Leelo Tungal hiljem oma eluloos: „Selgus, et Leedus peab ka kodanliku abielu sõlmimisel viibima juures kaks tunnistajat. Lõpuks leidsime garderoobitädi, keda kutsuti Matvejevnaks, ja ohvitseriproua, kes juhendas mingit ansamblit.”

Laupäeval, 16. oktoobril 1976

kirjutas Abhaasias Gagras viibinud Heino Kiik EKP Keskkomiteele mõeldud kirja mustandis muu hulgas:

„Miks peab meie ühiskonnas loovisiku ja ametniku vahekord nii ettemäära­tult ühesuunaline olema: alati on ette teada, kel õigus ja kes eksib. Alati on kirjaniku vastaspoolel õigus. Aga vahel võib ju tegelikkuses asi teisiti olla. [—] O. Utt pani 197… a. mõne kirjareaga minu „Arve Jommi” kolme köite välja­andmise seisma, seega ta otsustas mind kaheks aastaks palgalt maha võtta (ühtki teist töömeest meie riigis nii ei karistata!!). [—] Et riigiametnik hakkaks taipama, mis inimesele tähendab kahe aasta palga väljamaksmise pidurdamine … aasta võrra, soovitan O. Uti järgnevast kahe aasta palgast mitte kopikatki välja maksta, las ta proovib need aastad palgata töötada; ja maksta see summa välja alles … aasta möödudes.”

Esmaspäeval, 16. oktoobril 1978

kell 18.18 kohaliku aja järgi hakkas Roomas Sixtuse kabeli korstnast tulema valget suitsu – kardinalide kolleegiumi 111 liiget olid 72 tunniga ja seitsme valimis­vooruga valinud paavstiks Krakówi peapiiskopi Karol Józef Wojtyła. Oma paavstinime Johannes Paulus II võttis ta eelmise paavsti Johannes Paulus I mälestuseks, kes oli saanud olla paavst 33 päeva ja siis surnud. Johannes Paulus II oli paavst üle 26 aasta.

[Aastad läksid, ja juba oligi 10. september 1993. T. K. seisis Tallinnas Harju tänaval kirjanike maja trepil ja vaatas, kuidas papamobiil mööda Niguliste tänavat alla, otse tema poole veeres. T. K. oli natuke mures, kas paavst teda ikka märkab. Aga märkas! Sest miks ta muidu naeratas ja lehvitas?]

Teisipäeval, 16. oktoobril 1979

avati Moskvas Kremli Suures Palees ideoloogiatöötajate üleliiduline nõupidamine. Ettekande „Kogu partei üritus” pidas NLKP KK sekretär Mihhail Suslov, kes muu hulgas ütles: „Pole aga saladus, et andekate, kõrge ideelisusega romaanide, näidendite ja filmide kõrval ilmub veel ka halle teoseid. Kohati ilmneb tendents eemalduda pisiteemadesse, eluolu naturalistlikku kirjeldamisse ja väike­kodanlike kirekeste maailma. Mõnedes teostes võib kohata ka ajaloo­väliseid, moonutatud ettekujutusi minevikust, kummalist kiindumust ajalooliste avantüristide kujudesse ning pealiskaudseid arutlusi tänapäevast.”

Viimase lausega – kuigi kõneleja ise seda ehk ei aimanudki – olid kokku võetud Eesti NSV kultuurielu iseloomulikud tähised: Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia”, Jaan Krossi „Keisri hull” ja olmekirjandus kogu oma hiilguses ja viletsuses.

Aga sellegi kirjanduse ots oli lähedal. Sest samal päeval kirjutas kirjastuse Eesti Raamat toimetaja Endel Priidel oma päevikus: „Arvi Siial on puhkused – nii korraline kui ka loominguline – möödas ja ta on üle hulga aja jälle tööl. Koridoris suitsu tehes rääkis ta eesti nõukogude kirjanduse toimetuse töö­järjest. Käsikirju on vähe, pole enam midagi tootmisse anda.”

Neljapäeval, 16. oktoobril 1980

juhatas Eesti NSV siseminister Marko Tibar operatiivnõupidamist ning andis noorte kogunemiste vältimiseks muu hulgas järgmised salajased käsud:

a) viia läbi reidid kogu isikkoosseisu ja ühiskondlike korravalvurite osalusel
   I – rajoonides 20. oktoobril kella 20.00 kuni 21. oktoobril kella 12.00,
   II – Tallinnas, Kohtla-Järvel, Pärnus ja Tartus 21. oktoobril kella 07.00 kuni 22. oktoobril kella 02.00,

b) panna valitsushoonete juures välja tugevdatud patrullid,

c) alates 22.00 kinni pidada kõik alaealised, kes viibivad tänavatel ilma vanemateta.

Siseministeerium saatis välja ka Tibari allkirju kandvad salajased eriteadaanded:

a) „Kingissepas leiti ajalehekioskite ja kaupluste vitriinidelt ning majade seintelt 20 üleskutset „Inimesed, tõuske üles nõukogude võimu vastu!”,

b) Viljandi miilits pidas kinni Abja tarbijate kooperatiivi 18-aastase autojuhi-ekspediitori. Ta oli kirjutanud Abja-Paluoja autobussijaama seinale ja veel paari kohta „Elagu vaba Eesti!” ja „Maha haridusminister!”.

[Olukord Eesti NSV-s oli ärev ja tõsine. Rühm kultuuritegelasi koostas sel puhul manitsuskirja võimudele, nn 40 kirja. Oma allkirja andis sellele ka T. K. Ei enne aga pärast ei ole ta allkirjastanud tekste, mille autor ta ise ei ole.]

Laupäeval, 16. oktoobril 1982

tegid California Tehnoloogiainstituudi astronoomid David Jewitt ja G. Edward Danielson esimesed fotod järjekordselt Maale lähenevast Halley komeedist. Kuulus taevakeha oli siis Päikesest veel 1,6 miljardi kilomeetri kaugusel – kaugemal kui Saturni orbiit.

[T. K. Halley komeeti ei näinudki, sest periheeli – Päikesele lähimasse punkti – jõudis see 9. veebruaril 1986, Maale kõige lähemale – 63 miljoni kilomeetri kaugusele – aga alles 11. aprillil 1986, kui põhjapoolkeral olid vaatlustingimused halvad. Ja ilmselt jääbki see tal nägemata, sest järgmist periheeli läbimist on oodata 28. juulil 2061, siis 27. märtsil 2134, jne.

Hoopis sisukam suhe Halley komeediga oli aga T. K. USA kolleegil Mark Twainil. Sündinud 30. novembril 1835, kaks nädalat pärast komeedi tookordset periheeli jõudmist, kirjutas ta 1909. aastal oma autobiograafias: „Ma tulin siia ilma 1835. aastal koos Halley komeediga. Ta tuleb jälle järgmisel aastal, ja ma loodan, et ma lähen koos temaga. Kui ma ei lahkuks koos Halley komeediga, oleks see minu elu suurim pettumus. Kõigevägevam on ilmselt öelnud: „Seal need kaks veidrikku nüüd on; koos nad tekkisid, ja koos nad peavad ka kaduma.””

Kirjanikul ei tulnud pettuda. Halley komeet jõudis periheeli 20. aprillil 1910. Järgmisel päeval Mark Twain suri.]

Pühapäeval, 16. oktoobril 1983

kirjutas USA president Ronald Reagan oma päevikus: „Veetsin natuke aega tammetõrusid korjates – sain suure kotitäie. Lähen viin need Ovaalsaali ette oravatele.”

Neljapäeval, 16. oktoobril 1986

tõusis itaalia alpinist ja reisikirjanik Reinhold Messner Himaalajas Lhotse mäe tippu (8516 m). Nii sai temast esimene inimene, kes on käinud maailma kõigi neljateistkümne kaheksatuhandese tipus.

Reedel, 16. oktoobril 1987

algas Eesti NSV Kunstnike Liidu XVIII kongress ja „Rahva Hääles” ilmus Imbi Jeletsky intervjuu liidu juhatuse esimehe Enn Põldroosiga, kes muu hulgas ütles: „Muret teeb töövahendite ja materjali puudus. Praegu on nii, et järsku ja ootamatult muutub ülidefitsiitseks see, mida varem oli külluses. Pintslid, lõuendid, värvid kaovad ära. Mina küll ei tea, millega maalijad üldse maalivad. Millega ma ise maalin, seda ka enam ei tea.”

Pühapäeval, 16. oktoobril 1988

avaldas sotsioloog Malle Järve „Rahva Hääles” artikli „Rahvuste kultuurihuvid Eestis”. 1985. aastal toimunud küsitluse põhjal (1787 vastajat) sai öelda, et „küllalt suurele osale Eestimaa muulastest on omane teatud vaimne loidus, vähene huvi kultuuripärandi, sealhulgas ka vene kultuuri vastu. Ei samastata end õieti ühegi kultuuriga.”

Selgus, et enam kui 300 raamatut on 38% eesti ja 23% muulaste peredel. Mingi kunstiteos, kas maal või graafiline leht on 54% eesti ja 27% muulaste peredel. Samas vaatab argipäeviti televiisorit 3 ja enam tundi 41% muulastest ja 29% eestlastest. Eestlased seevastu on valivamad – „7% eestlastest ja 14% muulastest tavaliselt saateid ei vali, vaatavad seda, mis parajasti ette juhtub”.

Reedel, 16. oktoobril 1992

toimus New Yorgis Madison Square Gardenis neljatunnine kontsert, millega tähistati 30 aasta möödumist Bob Dylani esimesest salvestusest. Dylani laule esitasid 18 000 kuulajale teiste hulgas Stevie Wonder („Blowin’ In The Wind”), Johnny Cash ja June Carter („It Ain’t Me, Babe”), Kris Kristofferson („I’ll Be Your Baby Tonight”), Lou Reed („Foot Of Pride”), Willie Nelson („What Was It You Wanted”), Eric Clapton („Don’t Think Twice, It’s All Right”). Laulis ka juubilar ise.

[Aastad läksid, ja juba oligi 4. juuni 2008. T. K. ei suutnud ikka veel uskuda, et ta on sattunud Bob Dylani kontserdile, tõusis oma 600-krooniselt kohalt Saku suurhalli tagareas ja läks mööda vasakpoolset kõrvalkäiku peaaegu lava ette. Ning veendus lõplikult: see oli tõesti Bob Dylan.]

Laupäeval, 16. oktoobril 1993

sai 57-aastaseks vene keele ja kirjanduse õpetaja Andrei Tšikatilo. Nõukogude sarimõrvarile, kes aastail 1978 kuni 1990 oli tapnud vähemalt 43 inimest, peamiselt naisi ja alaealisi, jäi see sünnipäev viimaseks. Rostovi kohus oli ta juba 15. oktoobril 1992 surma mõistnud ning 14. veebruaril 1994 viidi kohtuotsus Novotšerkasski vanglas täide (Makarovi püstoli lask parema kõrva taha). Ei aidanud rohked kaebused ja armuandmispalved, ka mitte pöördumine president Jeltsini poole, kus Tšikatilo muu hulgas kirjutas:

„Ma olen lõpetanud viie marksismi-leninismi ülikooli 5 teaduskonda. Mul on 8 diplomit ja mitte ühtegi elukutset. Millele ma olen oma elu pühendanud? Kas pärast säärast portsjonit marksismimürki saab olla normaalne ja elus orienteeruda? Mina olen see üks ja ainus, kes tingimata uskus Kommunismi peatset võitu kogu maailmas, ma olin Kommunismi fanaatik, ülejäänud aga ainult agiteerisid ja kuulasid, ja teesklesid. Ja nüüd langes minu tragöödia kokku Kommunismi kriisiga. Ma olen selle Monstrumi ohver ja tööriist.”

Esmaspäeval, 16. oktoobril 1995

otsustasid Allen Ginsberg ja Paul McCartney, et on viimane aeg ühendada biitnike ja biitlite jõud. Londonis Royal Albert Hallis saatis McCartney elektri­kitarril Ginsbergi, kui too esitas oma veebruaris kirjutatud „Luukerede ballaadi”:

Ütles presidendi luukere
Seadus kaotab väe
Ütles spiikri luukere
Eks me näe

Ütles rahvast esindav luukere
Siit protest
Ütles kohtulik luukere
Mis sa loodad sest
(Jne.)

Tõlkinud Contra

Neljapäeval, 16. oktoobril 1997

alanud juhtimiskonverentsil Pärnus tunnistasid kohal olnud endised peaminist­rid, et nende tööd peaministrina on võrreldud teiste juhtide tööga: Savisaar juhtivat riiki nagu plaanikomiteed, Vähi nagu autobaasi ja Laar nagu üliõpilaste ehitusmalevat. Ainult parajasti ametis olnud peaminister Mart Siimann ütles, et teda ei ole veel keegi süüdistanud selles, et ta juhib riiki nagu telesaadet.

Reedel, 16. oktoobril 1998

pidas Lennart Meri Ankaras Bilkenti ülikoolis kõne. Meie kohta said türklased teada, et me „oleme Euroopa paiksemaid rahvaid, kes on Läänemere ääres ­elanud vähemalt 5000 aastat”, et „välismaalastel on võimalik Eestis maad omada” ja et „Eesti asub regiooni keskmes, mille turg, arvestades vaid Skandi­naavia maid ning Loode-Venemaad, ulatub 80 miljoni elanikuni”. Meie idanaabri kohta ütles president Meri: „President Jeltsini juhtimise all said Venemaa demokraatia ja majandus võimaluse areneda. Praegu on Venemaa sügavas kriisis. Kuigi ma väga loodan, et neil, kes tulevad pärast Jeltsinit, on samuti demokraatlik nägemus Venemaa arengust, pean ma realistina tõdema, et see võib olla ka teistsugune.”

Kolmapäeval, 16. oktoobril 2002

avati Egiptuses Aleksandrias antiikaja suurima raamatukogu arvatavas asukohas Bibliotheca Alexandrina – tänapäevane raamatukogu-, muuseumi- ja kongressikeskus.

Laupäeval, 16. oktoobril 2004

tähistati esimest korda Armeenia ajakirjanduse päeva. 16. oktoobril 1794 hakkas Indias Madrases ilmuma esimene armeeniakeelne ajakiri „Azdarar” („Teataja”).

Eestis tunti nõukogude ajal kõige paremini Armeenia raadio ajakirjanikke, kes oskasid vastata kõikidele küsimustele. Näiteks Armeenia raadiolt küsiti: „Mis vahe on kapitalistlikul muinasjutul ja kommunistlikul muinasjutul?” Armeenia raadio vastas: „Kapitalistlik muinasjutt algab lausega: „Oli kord…” Kommunistlik muinasjutt algab lausega: „Tuleb kord…”

Esmaspäeval, 16. oktoobril 2006

kirjutas USA suursaadik Aldona Wos Riigidepartemangule memo, kus ise­loomustas Eesti vastvalitud presidenti Toomas Hendrik Ilvest:

„Teda peetakse üldiselt ülbeks ja reserveerituks, aga ka sõltumatuks mõtlejaks ja intellektuaaliks. Kuigi tema poliitilised oponendid on teda tavapäraselt nimetanud boheemlikuks diletandiks (mida ta ei paista pahaks panevat), tunnustavad nad teda vastumeelselt kui üht Eesti välispoliitika raskekaallast. Ilves kirjutab tavapäraselt oma kõnesid ja artikleid, kus teeb sageli ajaloolisi, filosoofilisi ja kirjanduslikke vihjeid, mis reedavad tema akadeemilist minevikku ja laia huvideringi. Ta on palju lugenud ja viitab regulaarselt valgustusajastu mõtlejate töödele. Oma ametisseastumiskõnes tsiteeris ta John Locke’i ja Jean-Jacques Rousseau’d. Ilvesel puudub Eestis kohalik taust, sest ta kasvas üles välismaal. Ta on seda osaliselt kompenseerinud erinevate organisatsioonide, korporatsioonide ja ühenduste liikmelisuse kaudu. Ka on ta näidanud, et tal on silma enesereklaamiks (oma ajaleheartiklite ja teleintervjuude kaudu) ja eneseturunduseks (kannab alati kikilipsu).”

See salajane memo tuli Eestis avalikuks 2011. aastal tänu Wikileaksile.

Neljapäeval, 16. oktoobril 2008

kirjutas Jaan Kaplinski oma blogis teemal „Kommentaari häötäse diskussiooni” [õnneks mitte prantsuse keeles, nagu mõnikord, nii et ka T. K. sai aru]:

„Netikommentaari omma aolehih diskussiooni är häötänü. Kommentaariumih ole-i inäp määnestki asist juttu, üts sõim ja tänitämine inne. Tõtelidsemba inemise taha-i inäp kommentaare kirotada, nii jääski tuu ulle ja ullikeisi tüümaass. Kaho om, netikommentaareh võissi just kõrralikku arutamist ja diskutiirmist olla, a põrõhõlla omma ullikese tolle võimaluse ärki võtnu. Ja nii elämi nigu nõuka-aol, ku asju õigehe es arotada. Piässi ütski aoleht olema, koh egä poole meelega poiskene vai mehekene päse-i kirotama, koh saassi asju rahulikult kaalu ja arutada. A ole-i viil säänest lehte Eestimaal.”

Reedel, 16. oktoobril 2009

avati Vinni vallamaja ees aurukatel-monument, meenutamaks romaani „Tants aurukatla ümber”, mis pälvis 1971. aastal Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusauhinna. Vile tõmbas käima Mats Traat ise. Ta tuletas meelde, et aurukatel tuli Eesti põllumajanduses kasutusele 1880. aastate lõpu poole, ning lisas: „Katel on meie ajaloo elav tunnismärk tulevastele põlvedele, kui nad tahavad sellest ajaloost midagi tõsisemalt teada. Ka siis, kui ei taheta sügavamalt teada saada, meenutab ta möödasõitjale midagi ja paneb kripeldama südame sellel, kellel on tundlik süda.”

Laupäeval, 16. oktoobril 2010

tunnistas kantsler Angela Merkel mitmekultuurilisuse ehk multikulti projekti läbikukkumist. Kõneldes Potsdamis Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu Noorteliidu koosolekul, ütles ta muu hulgas: „Maini-äärses Frankfurdis on kaks kolmest alla viieaastasest lapsest sisserändaja taustaga. Oleme riik, mis tõi 1960. aastate alguses Saksamaale võõrtöölisi. Nüüd elavad nad meie juures ja me oleme endale tükk aega valetanud, et nad ei jää siia ja kunagi on nad jälle kadunud. See pole reaalsus. See lähenemine – öeldes, et me lihtsalt elame kõrvuti ja oleme üksteise üle õnnelikud – see lähenemine on läbi kukkunud, täiesti läbi kukkunud.”

Pühapäeval, 16. oktoobril 2011

mälestas arvutifirma Apple ühte oma rajajat, kuu alguses surnud Steve Jobsi. California kuberner oli kuulutanud selle päeva Steve Jobsi päevaks. „Tal oli lapse uudishimu ja geeniuse mõistus,” ütles mälestusüritusel Apple’i juhatuse esimees Tim Cook. Steve’i õde Mona Simpson meenutas venna viimaseid sõnu enne surma: „Oh wow, oh wow, oh wow.” Ja Steve Jobsi suur armastus Joan Baez laulis.

[Kui T. K. 1994. aasta kevadel endale Helsingist esimese lauaarvuti tõi, siis oli see just Steve Jobsi kätetöö – Macintosh Performa 400.]

Neljapäeval, 16. oktoobril 2014

keeldus Deutsche Bundespank välja maksmast 5000 eurot, mille täkk Zuzou oli võitnud Baden-Badenis peetud traavivõistlustel juba mitu nädalat tagasi. Põhjus: täku omanik, Tšetšeenia Vabariigi juht Ramzan Kadõrov, oli kantud Euroopa Liidu musta nimekirja. (Varem oli Zuzou teeninud oma peremehele üle miljoni euro.)

Reedel, 16. oktoobril 2015

kirjutas Tiit Hennoste „Sirbis”: „Paberil kultuuriajakirjade lugemine on viimase nelja aastaga väga palju vähenenud, Loomingul, Vikerkaarel, Akadeemial kaks-kolm korda. Lahkunud on üksiknumbrite lugejaskond, alles on jäänud vaid vanad truud tellijad. Nooremad isegi ei tea enam Vikerkaare või Loomingu olemasolust.”

Esmaspäeval, 16. oktoobril 2017

kell neli hommikul pani vene aktsioonikunstnik Pjotr Pavlenski Pariisis põlema Prantsusmaa Panga sissepääsu. Kui politseinikud kunstniku kinni võtsid ja asfaldile surusid, avaldas Ukraina naisliikumise FEMEN liider Inna Ševtšenko Twitteris Pavlenski pöördumise, milles too põhjendas oma tegu:

„Prantsusmaa Pank on võtnud endale Bastille’ koha, pankurid on võtnud endale monarhide koha.”

Ka avaldas Pavlenski lootust, et „revolutsioonilise Prantsusmaa taassünd kutsub esile revolutsioonitulekahju kogu maailmas” ning et „selles tulekahjus alustab Venemaa oma vabanemist”.

Kolmapäeval, 16. oktoobril 2019

tegi GSA (German Studies Association; Baltimore, Maryland) täitevnõukogu avalduse, mis mõistis hukka Nobeli kirjandusauhinna andmise Peter Handkele. Avalduses öeldakse muu hulgas:

„Handke toetus Miloševićile on üldteada tõsiasi. Nagu ka tuhandete moslemite tapmine Srebrenicas, mis ei ole takistanud autoril otsimast süüdimõistetud sõjakurjategija ja selle genotsiidi peamise toimepanija Radovan Karadžići seltsi. Neid fakte silmas pidades keerleb vaidlus Nobeli preemia üle tegelikult küsimuse ümber, kas kirjandust ja kirjanduslikku väärtust on võimalik lahutada ajaloost ja poliitikast. Rootsi Akadeemia tundubki nii arvavat, kui ta premeerib Handket tema „keelelise leidlikkuse” eest ning vaikib maha tema poliitika. Akadeemia alalise sekretäri Mats Malmi sõnul „ei ole akadeemia ülesanne tasakaalustada kirjanduslikku kvaliteeti poliitiliste kaalutlustega”.”

GSA leidis teisiti: „Kirjandusliku väärtuse küsimused ei seisa lahus ajaloolistest ja poliitilistest probleemidest ning nende üle ei saa otsustada vaakumis. Auhind, mis väidab vastupidist, ei ole mitte ainult kaotanud kontakti tegelikku­sega, vaid osutab ka karuteene kirjandusele ja selle võimele sekkuda ühiskonna asjadesse.”

Pühapäeval, 16. oktoobril 2022

seisis poeemi „Okipäev” tugevasti kärbitud variant „Loomingu” ahaste kaante vahele pressituna trükikoja kitsas väravas ja ootas oma ilmumist rahvale.