Édouard Louis’le

Tahan teiega jagada oma mälestusi ühest kohutavast perekonnast, kelle tõttu pidin ma elus tohutult kannatama. Kelle tõttu pidid küllap paljud teisedki kannatama – eeskätt need, kes soovisid selle pere mõjusfäärist lahti ütelda, nende varjatud võimu alt vabaneda. Muidugi kavatsen ma jutustada ka oma elust – et te teaksite, millised raskused mind on karastanud ning mu sitket isiksust kujundanud, ja kuidas elu pole mulle sugugi helde olnud.

Aga minu peamiseks eesmärgiks on siiski hoiatada inimeste eest, kes on nii minu kui ka küllap väga paljude teiste elu ära rikkunud – nõnda uskumatult, kui see ka ei kõla, pelgalt oma olemasolu, oma elukorralduse ja -valikutega. Kellesuguste mõju ühiskonnale on salakavalalt halvav; inimõiguste ja võrdsuseidee seisukohalt lausletaalne!

Ma soovin avalikustada nende elude kogu traumeeriva masendavuse – see on vähim, mida ma saan meie kõikide puhtama ja õiglasema homse nimel teha.

Kõige hullem frukt selles talumatus perekonnas oli too plika, ärahellitatud peretütar, kellel oli piiramatu voli nõuda elult kõike. See kunstlikult üles upitatud eliidijubinake – jah, just see klassikaline sotsioloogiaõpiku näide vaiksest ebavõrdsusest, elegantselt riietatud positsioonikate vanemate ainuke isekas päikesekiir, kelle puhul kogu ühiskond nagu ühest suust kinnitab, et just temal on kõigele kõige paremale, olgu selleks hea haridus, ühiskonna üksmeelne heakskiit või kõrgem staatus, ikka ja alati vankumatu eelisõigus.

See häbitult ühiskonna magusamaid marjamaid hõivav eliidivõsu mõjutab sadade kaitsetute elusid oma karjääriredelil ka praegu, ja sugugi mitte positiivsel moel: oma jumalamuidu päritud positsioonist kinni hoides blokeerib ta kindlasti teiste teed edule, kes vääriksid seda palju rohkem kui tema. Plikast endastki sai nimelt tänu oma perekonna ettehooldusele ja lakkamatule poputamisele – kogu sootsiumi õnnetuseks! – mõjukas ja tuntud inimene, ehkki pillimängu jättis ta sinnapaika ja asus hoopis poliitikaga tegelema – nii palju siis tema ahne mamma muusikalistest ambitsioonidest.

Õnneks pole meie teed selle perega juba aastaid ristunud, muidu seisaks nende valedele valatud eluvundament mul pidevalt silme ees otsekui etteheide minu enda saamatuse pärast ebaõiglusega võitlemisel. Kuid nüüd olen ma ennast kogunud ja valmis rääkima; olen valmis avalikustama, kuivõrd raske on selliste kodanlike koletistega võidelda ning kui häbiväärne on neile pidevalt alla jääda.

Oma lapsepõlves niisiis kohtusin ma selle perekonnaga tihti – minu ja plika vanemad liikusid ühes seltskonnas.

Alati tuli plika ema, see veatu inglimaski taha varjunud ülemnõid, külla suure lillekimbuga. Isegi siis, kui kellelgi sünnipäeva polnud. Mõnikord olid tal kaasas ka koogid. Milleks?! Eks ikka selleks, et näidata, et nad on teistest inimestest paremad! Et nad on paremad peoperenaisestki, kes on laua katnud ja palju-palju parema, oma aia kirssidega kaunistatud, otsast lõpuni omavalmistatud vahukoorekoogi lauale kandnud.

Vaevalt see nõid midagi ise küpsetada oskas. Olympeia kondiitripood oli see koht, kust ta muudkui neid meisterkokk Gunter Planeni kooke ja küpsiseid ostis. Raha eest saab muidugi kõike!

Oma allasurutud upsakusega, tagasihoidlikku malbust teeseldes tuli see naisterahvas peole ja asus oma kallist kaamelikarva kostüümi või mõnda muud paduklassikalist ürpi eksponeerides Võõrustaja tubades ringi saalima, kannataja näoga, nagu kõik oleks valesti: laudlina valet värvi, pildid seinal viltu, toolid tolmused – neid üritas ta oma laitmatu prantsuse maniküüriga käega enne istumist sips-sips-sips puhastada –, ja nagu maitsetu ümbrus ühes kultiveerimata inimestega valmistaks talle kirjeldamatut piina. Tundus, nagu tema sees kisendaksid ühekorraga kõik siseorganid ja tema peaks nende valukriiskeid summutama, hoides samal ajal end kramplikult teiste peokülaliste ees valust kõverasse tõmbumast.

Tema magu küllap kaebleski: „Liiga palju kulinaid tollel minust vasakul istuval proual kaelas – ühest kallist keest või paarist elegantsest sõrmusest oleks piisanud!” Tema neerud nähtavasti ägasid: „Liiga kirev muster diivanil, kus ma higi järele lõhnavate, kiilanevate meeste vahele pressituna istuma pean ning mis pealegi on aastaid puhastamata ja plekiline!” Tema südant pitsitas kindlasti keset vana ja väärikat, ent veidi räsitud tammepuust lauda seisev plastikust kauss, kust serveeriti rohke majoneesiga üle ujutatud lihtsat kodust salatit, milles ulpisid tema meelest ahastamapanevalt suured ja robustsed lihatükid, ja oh õudust, ka hapukurk – ma nägin isiklikult, kuidas ta otsekui kangestus, kui salakavalalt majoneesi varjunud pirakas hapukurgiviil tema pahaaimamatu kahvli otsa sattus, ehkki ta püüdis kõigest väest oma näilist malbust ja rahu säilitada.

Otse loomulikult saboteeris tema mitmetest järjestikustest esteetilistest šokkidest vapustatud snoobihing seejärel tervet piduõhtut ja sundimatut meeleolu. Just siis, kui külalised ennast vabalt tundma hakkasid, koogi- ja konjakiringiks kogunesid, lipsusõlme lõdvaks lasid ja vahest koguni oma mitmeid tunde jalasooni pitsitanud kingad jalast võtsid, tõusis proua püsti ja kõpsis akna juurde – ei tea küll, mispärast või millist õnnistegijat ootama! Kas pole tänamatu žest – eralduda inimeste keskelt, kes on ometigi täpselt samasugused inimesed nagu sina; näidata neile selga keerates, et sa ei kuulu nende sekka; lõhkuda nii vägivaldsel moel spontaanselt tekkinud ühtsustunne. Ei mingit seltskonda sulandumise võimekust!

Mina Võõrustaja asemel poleks sellisele peokutset saatnudki. Aga et naise papa ja ka tema emaisa olevat olnud tähtsad ja rikkad mehed, siis kuidas sa sellised eputised kutsumata jätad – võid sotsiaalsel redelil kohe allapoole langeda; taolistel tühisustel on ju varjatud võim teiste elude üle. Säherdused snoobid valitsevad meid sestsaadik, kui me oma esimesi samme teeme: oleme määratud nende juhitud mängu ja maatriksisse. Ja et meie ühiskondlik läbikäimine põhineb ainult valedel ja näivusel, siis pole meil nendest pääsu, meid sunnitakse surmani neile naeratama ja nendega viisakas olema, selle asemel et võiksime võimestada omaenda elu, jättes nemad sootuks tähelepanuta.

Kahjuks pistab enamik inimesi selle teadmise ees pea liiva alla: et nemad, isehakanud valitsejad, panevad algusest peale paika meie võimiste piirid ja meie ühiskonnapuuris navigeerimise piiratud marsruudi. Nemad otsustavad, missugusel pulgal me nende jaoks oma tähtsuselt oleme, ja mitte ainult, nad otsustavad ka kogu meie saatuse nagu puuriloomade armetu eksistentsi üle. Me oleme nende raudsete küüniste vahel nagu hiired; oleme justkui sündinud selleks, et toita nende hiiglaslikke, teiste arvelt järjest paisuvaid eneseküllaseid reptiilikehi.

Nii ka see talumatu perekond.

Alati pidid nad tulles endale nii palju tähelepanu tõmbama.

Peoperenaine, meie võõrustaja, küsis muidugi iga kord uuesti, kust neil nii ilusad kleidid välja võlutud on, et nad siis jälle tähtsalt ja meelitatult vastata saaksid, et kleidid on õmbleja juures tehtud. Nende õmbleja pidi eriti oskuslikult raglaanlõiget valdama – selle lõike puhul olevat istuvus ülimalt oluline, nagu proua toonitas.

Mõelda vaid, õmbleja!

Nagu mingid sajanditagused vanaprouad – lasid isiklikul õmblejal endale riideid teha! Kleidid aga olid neil täiesti ajast ja arust. Mina nende asemel oleksin aru saanud, kui naeruväärselt mõjub üks kellukeselõikelises taftkleidis naisterahvas ajastul, mil moes on üldsegi sirged lõiked või pikad kitsad püksid.

„Tellime nüüd takso, kell on palju,” ütles see kõrk mõrd poole peo pealt, kui tal igav hakkas, tuues ettekäändeks, et plikal on juba uneaeg, ja mees muidugi ruttas kuulekalt taksot tellima.

„Mis mees see on,” sosistas minu ema peokülalisele, kelle kõrval ta istus, „nagu marionett!” Pannud naine ja laps takso peale ja jäänud edasi seltskonda – just siis, kui meestel läks ajalooalaseks vestluseks ja kallati välja viski, asutasid nemad minekule. Just siis käskis naine mehel takso tellida, nagu mees olnuks tema omand. Nagu oleks tahtnud kõigile mahajääjatele öelda: vaadake, mina sõidan mehega koju, sest tema teeb seda, mida mina ütlen!

Ja alati, absoluutselt iga kord aitas mees plikal mantli saabudes seljast ning lahkudes selga. Nagu mingi koomiline inglise džentelmen.

Mees, see nende papa, oli lühikest kasvu – selge see, et sellises peres pole mingit võrdsust, vaid on ainult naiste võim. Sellised teevad, mida naised käsivad, mees peab suu kinni hoidma. Suure ja pika mehega juba nii ei käituta. Minu paps oli vähemasti pikk ega lasknud kunagi endale midagi ette kirjutada.

Ja kas kümneaastane ei saanuks ennast ise riietada?!

Kujutlege vaid, papa tõi plikale peale mantli ka saapad nina ette: pani parema jala ette parema saapa ja vasaku jala ette vasaku ja hüüatas siis veiderdades, prantsuse keeles: „S’il vous plaît, mademoiselle!” Siis keeras saapad ümber – tõstis parema jala saapa vasaku jala ette ja vasaku jala saapa parema ette ja halas silmi pööritades: „Excusez-moi!” ja vahetas saapad jälle ringi.

Plika naeris nagu ogar selle etenduse peale, kuni luksuma hakkas, ja ka kõik teised peokülalised naersid. Täiesti arulage ju! Nagu mingi komöödia iga kord, kui nad minema hakkasid.

Mis on selles naljakat, et isa kümneaastasele nagu teener saapad ette kannab? Mida selline teenindamine ja vanemapoolne ette-taha ärategemine lapsele õpetab, kuidas teda eluks ette valmistab? Ega elu ei ole vene muinasjutt, et saapad sõrmenipsust nagu Loll-Jemeljale ise jalga kõnnivad!

Mina ikka hüppasin diivani peal või ronisin diivani seljatoele – minu ema õnneks ei ütelnud mulle midagi. Aga see plika pidi istuma ilusti nagu daam ja kleidi peale salvräti panema, et suust mööda minev toit kleiti ära ei määriks – muidugi, siis pidanuks õmbleja talle uue tegema; moosiplekid ei tule ju heleda riide pealt välja! Iga pidu erinev kleit seljas – nemad nüüd siis suvatsesid ühte riiet mitu korda järjest selga panna!

„Selle kleidiga ma juba olin korra peol!” kiunus plika kindlasti kodus ja paps ruttas mamma juhendite järgi linna parimasse kangapoodi uut riiet ostma. Laristajad! Laristada said nad muidugi oma tuhvlialuse perepapa arvelt.

Tegelikult isegi paras plikale – pidi teine olema nagu väike vanainimene ega vahest saanudki lapseks olemist nautida. Siiski, polnud ta muidugi mingi „vanainimene”. Titt oli ta! Tal ju ei lastud suureks kasvadagi. Ei lubatud iseseisvuda. Lihtsalt vanainimese riided olid talle selga pandud. See on sama, kui topid mingile vahanukule või topisele riided selga ja vead teda ilma peal ringi.

Marionett oli ta! Nagu tema papski tolle oma hirmsa naise käes.

Robot! Jah, robot! See on temasuguste jaoks kõige õigem iseloomustus.

Vanemad tegid tema eest kõiki otsuseid. Panid plika kaugele, linna teise otsa kooli ega lubanud üksinda kooliteed käia, et ta pika tee peal ära ei eksiks. Plikat hakkas koolist koju tooma tema isiklik õuedaam nimega Vanaema.

Vanaema! No kas vanainimesel ei olnud elus muud teha? Kas polnud ta auga oma pensioni välja teeninud, et ka ise hilises elupooles natukenegi elu nautida; omavanustega suhelda, oma hobidegagi tegeleda – reisida või keeli õppida, sudokusid lahendada, kas või lihtsalt teleka ees kududa… Selle asemel pidi ta aga lapselast kantseldama ja tema kapriise taluma, kuna too oli nii abitu ega osanud ise bussi peale ronida ja sealt maha astuda. Bussid peatusid siis ja peatuvad ka nüüd igal pool normaalses kohas, teedki on suured ja laiad, kõik liiklejad – autod, bussid, rattad, kastirattad ja inimesed – mahuvad ilusasti tee peale ära. Ei saa nüüd üks laps ise bussi peale ja sellega kooli!

Aga miks ta sinna kaugele kooli läks? Noh eks ikka sellepärast, et tegu oli muusikakooliga: mamma otsustas nimelt, et plika peab hakkama harfi õppima. Ega ta ise kindlasti ei tahtnud. Korrutas masinlikult, mamma käsu peale: „Papa, tahan harfi!” Ja papa jooksiski ähkides muusikapoodi, maksis harfivedajatele küllap parajalt krõbeda summa, et need kalli pilli logiseva kaubaliftiga kahekümnendale korrusele tassiks.

Ja ei läinudki palju aega mööda, kui peagi toimus nende peres jälle suursündmus – robotikesel tuli esimene harfikontsert. Mamma toppis talle valge kleidi selga, sidus patsid lehvidega kinni, ajas oma tuttavad kontserdile kokku – kõik muidugi plaksutasid nõrkemiseni. Ja sellest suurest ja tähtsast kontserdist räägiti siis Võõrustaja juures muidugi tundide kaupa, ilma igasuguse mõõdutundeta, küsimata, kas teisi inimesi robotikese tegemised üldse huvitavad. Räägiti muudkui ahhetades ja eksalteeritult, käsi kokku lüües, nagu oleks tegemist millegi erakordsega. Kooli harfiosakonna juhataja isiklikult olevat koos plikaga ennast pildistada lasknud, isiklikult – milline au!

Ja noh, loomulikult jäi harfist veel väheks – plikal tuli hakata ka soome keelt õppima. Seda muidugi selleks, et ta ikka kõvasti erilisem paistaks kui teised lapsed.

Ma kuulsin oma kõrvaga, kuidas ta meie Võõrustaja juures jõuluvanale soome keeles luuletust luges, nagu oleks ta mingi väike diktor või midagi. Tal oli nimelt oma vanemate sõnul haruldane diktsioon, mida ka tema õpetajad väidetavalt kinnitasid – muidugi, kes ei kiidaks oma rahalehma vasika ammumist! Vaevalt ta muidugi ise üldse aru sai, mida ta seal patras. Ja kõik ikka selleks, et teistest parem olla!

Igal aastal tulid plika kohta kuuldavale uued, „ülitähtsad” uudised, mida siis kogu seltskond Võõrustaja juures hekseldas. Nagu teistel inimestel ei oleks elu!

„Ülitähtsad uudised” olid, nagu öeldud, ühel aastal see, et plika hakkas muusikakoolis harfi õppima, teisel aastal, et talle võeti soome keele eraõpetaja, ja, andke kannatust, sellest järgmisel aastal leidsid vanemad, et plika peaks lisaks soome keelele ka hiina keele selgeks saama – talle hangiti niisiis juba teinegi eraõpetaja. Kaks tundi kummagi õpetaja juures nädalas teeb kokku oma kakssada eurot vähemalt, ja jälle papa „põhjatust” kaukast. Inimestel on küll raha nagu raba, et lapse eraõpetajatele maksta, aga sealsamas on nad nii ihned, et ei saa endale autotki ostetud. Autoga oleksid nad ju saanud plika igalt poolt ise ära tuua, jätnud vanaema piinamata, sest muidugimõista hakkas vaene vanainimene saatma plikat ka nende soome ja hiina keele õpetajate juurde, kuna väike ninatark ei olnud ju ikka veel bussiga liiklemist ära õppinud. Ei saanud ka plika kallis ema vaese vanaema koormat kergendada ja ise plikale kooli vastu minna, kui nii suurele lapsele kangesti vastu minna oli tarvis, kuna tema lugupeetud isik oli ju mittemillegitegemisega kõrvuni hõivatud – proua nimelt pidi kuskil kultuuri „esindusorganisatsioonis” kõnesid pidama.

Naeruväärsuse tipp aga oli see, kui plika lisaks harfimängule ning soome ja hiina keele tuupimisele ka „ise” mingeid riimikesi treima hakkas. Siis tehti sellest taas suursündmus ja plika asus oma vaimusünnitisi jõulupeol ette kandma. Riimikesi treis muidugi papa, lollgi saab sellisest asjast aru: papa ju kirjutas plika eest, aga nemad valetasid nii naeruväärselt läbinähtavalt, et riimid on plika enda tehtud. Huvitav, kas neil häbi ei olnud niimoodi luisata? Ükski laps ei kirjuta selliseid keerulisi lauseid, veel vähem aleksandriinivormis. Oleks võinud lugeda midagi lihtsat, sooja ja südamlikku, mis oleks ka hinge läinud, nagu näiteks: „Kui vaikselt lumehelbeid sajab ja õrnalt kellahelin kajab, siis tunned, kuidas küünlaleek su hinge soojaks, rõõmsaks teeb,” või laulda lihtsalt „Tiliseb, tiliseb aisakell…”, aga ei – ikka pidi plika etteaste olema pikem, pretensioonikam ja arusaamatum kui teistel.

Papa oli neil, nagu te ilmselt juba aru saanud olete, kuulus kirjanik – sellepärast plika elu nii kerge oligi. Sai kõik, mis tahtis! Eraõpetajad, harfi, erikohtlemise ja puha. Nepobeebi selline!

Ja kujutage ette, papa käis tal ka koolidiskodel ja klassiõhtutel vastas! Üheteistaastasel käis isa vastas. Valvas küllap, et plikale diskol mõni valest perekonnast peika ligi ajama ei hakkaks.

Mida teised lapsed temast küll mõtlesid – minul oleks igal juhul metsikult piinlik olnud. Oleksin silmad selja taha häbenenud, kui minu vanamees mulle klassiõhtule vastu oleks tulnud.

Minu ema oli uhke selle üle, et tema tütar on vähemasti iseseisev ning oskab ise kooli minna ja koolist koju tulla. Tema mind juba nõrgukeseks ei kasvatanud, ma mäletan selgesti, kuidas ta mind õpetas, et meie, naised, teeme elus kõike ja saame kõigega ise hakkama. Meie kasvatame lapsi, teeme päeviti oma tööd, hoolitseme õhtuti oma vanemate eest, rassime suviti aiamaal ja kasvuhoones, jageleme talviti juhmide remondimeestega lõhki külmanud torude pärast ja peame kuulama nende ülbet loengut korralikust isolatsioonist, mida ainult nende firma on võimeline paigaldama; renoveerime meeste abita elukõlbmatuid hooneid, putitame üles vanu talusid, parandame külmkappe ja pesumasinaid, juhime samal ajal oma ettevõtteid, ja ikka edukalt. Me pole meestest millegi poolest halvemad. Naised on need, kes elu tõeliselt edasi viivad!

Ja et mehed oskavad meile, naistele, enamasti ainult kannatusi põhjustada, siis tulebki leida selline mees, kes poleks sulle probleem, nentis mu ema rahulolevalt, oma sõbrannadele teada andes, et oli oma uue, boheemlaste klubis kohatud mehega kokku kolinud.

Ema uus mees istuski sestpeale meie köögis ja jõi kohvi sellise näoga, nagu oleks kruus, kust ta jõi, alati tema oma olnud.

Ema kinnitas: „Ta on hea, tark mees, tunneb elu, oskab inimesi adekvaatselt analüüsida ja hinnata.”

Ema uus mees nimelt töötas Rahvalehes, kus talle vahel anti ülesandeks surnud kuulsustele värvikaid nekrolooge kirjutada, samuti tuli tal aeg-ajalt kõmuliste õnnetusjuhtumite järel laipu pildistada, kuna lehe fotograaf oli nõrganärviline gei, kes võis ennast üles poonud pankurit nähes minestada. Temal aga oli raudne närv ja hea silm, ning ta oskas surnuid igast rakursist üles võtta nii, et toimetuses ei pidanud pildile enam lillakat valgust peale keerama – see sai piisavalt ehe ja tõetruu. Tol ajal, minu lapsepõlves, ei olnud tehnika veel nii kaugele arenenud, et oleks saanud netist pankuri foto otsida ja tehisarule anda märksõnaga „poodu”, kõik pidi tehtama inimjõul.

Kui ta Rahvalehte tööle asus, hakkasid selle müüginumbrid silmapilkselt tõusma ja ema oli selle üle arusaadavalt väga uhke – eks mees pea ikka naise tasemele vastama, mitte temast kehvem olema!

Aga minule oli ta lihtsalt… üks mees, kes teadis, kus on meie suhkur ja kus lusikad. Ja selleks ta mulle ka jäi.

Mäletan, et juba üsna lühikest aega peale temaga tutvumist lausus ema mulle nõudlikult: „Isa asjad peavad ka nüüd siia ära mahtuma.”

Isa?!

Ema ei küsinud, kas minul on ruumi. Mitte asjade jaoks – mul polnudki mingeid ülearuseid asju meie tagasihoidlikus korteris –, aga vähemasti mälestuste jaoks minu pärisisast.

Ta küsis minult, kuidas mul koolis läheb.

Ma vastasin: „Hästi.” Ma ei valetanud. Aga ma ei rääkinud ka tõtt. Mida muud saanuks ma vastata inimesele, kes ei teadnud, kuidas ma oma pärisisaga rääkisin, kui ta mind mõnel harval korral õhtuti magama pani – ennast tagasi hoidmata ja ka sellest, mis oli päeval halvasti läinud.

„Hästi!”

„Täna oli koolis kõik eriti hästi!”

„Keka tund toimus õues ja meil oli jooksuvõistlus, aga kellelgi ei olnud õhukest jopet, sest keegi ei võinud teada, et meil keka õues toimub – peale paari memmeka, kellele ema oli õhema spordijope ettenägelikult kaasa pakkinud. Meie aga jooksime särgi väel, kuna meil oleks paksu jopega palav olnud. Ja väljas oli ainult miinus viis kraadi!”

Ema kiitis rahulolevalt: „Sellepärast sul lähebki kogu aeg nii hästi, et sa saad alati hakkama!” Ja tema kinnitas emale takka: „Ilma jopeta jooksmine ainult karastab, teeb põsed punaseks.” Tundus, et nad armastasid teineteist, kuna olid enamasti ühel meelel.

Täiskasvanud mu lapsepõlves rääkisid armastusest ja peresuhetestki nagu ilmast: „Tuleb ja läheb, ei tasu üle dramatiseerida!”

Nad vahetasid partnereid sama rahuliku ja enesekindla näoga, millega nad lasid kange Afganistani savu ringi käima. Armastus tähendas nende jaoks eeskätt vaimseid huvisid, samal lainepikkusel olemist, eksperimentaalse kunsti näituseid, mida käest kinni külastada, koos kuulatud plaate, ent niipea kui tuli tegeleda olmega, kas või kõikide nende paratamatute olengujärgsete koristamistega, leidsid nad peagi, et see kooselu pole ikkagi nende jaoks. Ja kõik algas otsast peale – uued erutavad partnerid, kellega elu tõotas tulla kõike muud kui tavaline. Ka lastel pidi nende sõnul parem olema, kui vanemad on õnnelikud ja saavad kõigepealt enda isiksuslikke vajadusi rahuldada. Kedagi ei saa ahelatesse panna, abielud sõlmitakse taevas – neid tarkusi jagasid nad ka lastele.

Minu vanemate põlvkonnakaaslased praktiseerisid tihti moodsat, hipsterikogukondadest pärit kooseluvormi nimega „kärgpere”, tänu millele õppisid lapsed austust endast erinevate isiksuste vastu ja said seesuguse elukorralduse näitel aru, et inimesed on eeskätt vaba tahtega olendid, mitte süsteemi kuulekad orjad.

Kärgperes pidid lapsed istuma ümber suure laua ja saama kõigiga hästi läbi, ka isa uue naise või ema uue mehega. Eriti tervislik pidi olema see, kui lapsed said nendega kohe ruttu-ruttu sõbraks ning võisid oma silmaga veenduda, et nood on toredad inimesed, mitte aga mingid koletised, nagu nende hüljatud emad või isad kodus kibedusega kurtnud olid. Sõbrunemine pidi kärgperes käima kähku, lapsed pidid võistlema, kes neist on kõige kiirem uute pereliikmetega sõbruneja. Võitja sai tavaliselt auhinnaks paki kummikomme ja võimaluse kaduda täiskasvanute silma alt Xboxi mängima.

Veel armastasid noored vanemad palavalt jagatud hooldusõiguse kontseptsiooni ning pidasid sellest pühalikult kinni. Jagatud hooldusõigus tähendas täpselt kahte nädalat emaga ja täpselt kahte isaga. Kui üks vanem suhtluskorrast hälbis, näiteks oli ta lapsega kohtumise unustanud või pikale veninud õhtu tõttu hommikul sisse maganud, võis talle koguni kohtukulli kaela saata ja ta rongaemana või -isana Facebookis avalikku häbiposti naelutada. Laste heaolu ning vaieldamatu õigus mõlema vanema hoolitsusele on ju kõige olulisem!

Minu ema sellest uuest ja moodsast hoolduskorrast suurt ei pidanud. Tema meelest ei saanud mehed millegagi hakkama, ka mitte hoolduskorra järgimisega. Ta lõi käega ega hakanud pilli lõhki ega mind kaheks nädalaks isa ja tema sõbrantside ainuvastutusele ajama. Ja ehkki mehed mu ema elus olid otsekui kahvatud, nukrad kummitused, kes tema jõu ja energia ees alati taanduma pidid, tundus mulle, et ema siiski vajas neid – või vähemasti mingit kobedamat osa neist. Ta ei tahtnud üksi olla, ehkki oleks enda sõnul ka iseseisvalt edukalt hakkama saanud nagu enamik põhjamaa naisi.

Minu elus ei olnud sellist ornungit nagu sellel ärapoputatud plikal: hommikusöök seitse kolmkümmend – puder, keedetud poolvedel muna, soe ahjusai riivjuustuga. Lõuna kolmteist kolmkümmend: kana-lillkapsasupp rohke tilliga, kotletid ja kartulipuder või siis kala juurviljade ja riisiga. Riivitud porgand, riivitud õun. Magustoiduks marjakissell. Õhtusöök kolmveerand seitse: singipasta riivjuustuga, omlett, kurgi-tomatisalat. Ooteks võileib juustu või singiga. Kohupiimakreem maasikamoosiga või aprikoosikompott. Kogelmogel kaneeliga, beseepilvekesed. Kakao. Johhaidii!

Mina tegin juba kuueselt endale ise võileibu, keegi ei takistanud mind ja keegi ei kartnud ka, et võin noaga vorsti nüsides endale sõrme lõigata. Tänu sellele, et ma pidin ise hakkama saama, sai minust tahtega isiksus, mitte marionett! Minu elust läbiminek on olnud nagu nürivõitu noal, mida keegi teritada ega hooldada ei viitsi, ent mis sellest hoolimata ennast võidukalt läbi tihke vorsti saeb. Võrreldes nendega, kellele pole kunagi nuga kätte antudki ja kes arvavad ehk, et vorstiviilud ise taldrikule hüppavad, on mul muidugi selge eelis. Minust sai vääramatu tahtega isiksus, mida ma suutsin juba varakult ka tegelikkuses rakendada. Kohe jutustan, kuidas.

Taas kohtusime plikaga Võõrustaja pool, sedakorda jõulukarnevalil. Ja plika rääkis õhinaga, et talle osteti hamster. Ütles, et oli juba väga kaua kodulooma tahtnud. No mis siis, et oli tahtnud! Nagu loom oleks mingi mänguasi! Miks peab hamster elama puuris, inimese juures kodus, mõtlesin ma. Kahekümnendal korrusel? Moodsas pilvelõhkujas?

Kas hamster pole ometigi uruloom, mitte aga loodud pilve all piinlema? Kõrgel õhus, kus on päeviti eriti ere valgus ja kindlasti ka kõrge õhurõhk, mis hamstri kõrvadele iseäranis halvasti mõjub?

Kui plika tahtnuks boamadu kodustada, küllap siis teenrist paps toonuks talle selle kah. Asi see üks kergelt uimastatud madu liftiga kõrghoone kahekümnendale korrusele venitada pole, kui ainult printsess tahab ja pärast issit-kangelast käsi plaksutades taevani kiidab. Tilluke hamster niisiis oli tühiasi.

Meedias räägitakse tihti koertest, kassidest, puuripapagoidest, kelle õigusi rikutakse või kelle eest ei kanta nende vajadustele vastavalt hoolt; räägitakse akvaariumisse paigutatud ämblike ja rohutirtsude miinimumvajadustest; lüüakse lokku vaeste madude üle, kes oma ogara omaniku lolluse või hooletuse tõttu kanalisatsioonitorusse kinni jäävad või siis sooja ilmaga avatud akna kaudu võõrale rõdule satuvad, et seal nagu Eedeni aias, lopsakasse petuuniapotti kerinult, pesu kuivama riputavaid pahaaimamatuid perenaisi jälgida.

Aga kuhu jääb tähelepanu hamstrite heaolule?! Hamster, vaene väike hamster on meie ühiskonnas kõige alahinnatum ja üksnes vähimat tähelepanu pälviv loomaliik, olgugi et statistika kohaselt populaarseim, ostetuim lemmikloom.

Muidugi ütlevad loomapiinajad üleolevalt: „Ah, see on ju ainult hamster!”

Ainult?

Kas nad on üldse mõistnud, kuidas ööloom jookseb ringiratast, sest tal pole kuhugi minna? Kuidas ta kraabib puuris meeleheitlikult kollasest plastist jooksumäge, sellepärast, et tal ei ole mulda, ei ole mättaid, puuõnarusi- ja juurikaid, turvalist hämarust; ei ole ruumi olla see, kes ta on.

Nende jaoks on hamster lapse sünnipäeva aksessuaar.

Odav lemmik, kõvasti mugavam pidada kui koer, keda peab vaktsineerima, dresseerima, pügama, kellele külmadeks ilmadeks õuekombinesooni ostma. Väike armetu olevus, kelle elu mahub peopessa ja seejärel… prügikasti.

Ja hamstripuur – see sõna on juba vale! Koht, kus elu kestab kaks aastat ja see kaks aastat ongi kõik, mis vangistatul on. Kõik see oleks kuidagiviisi isegi talutav, kui puure ei ühendaks võigas tõsiasi, et need on oma mõõtudelt hirmväikesed. Isegi kõige suurem ja kallim puur, olgugi ta vahva metsamaja või uhke lossi kujuline, peab omaniku tuppa ära mahtuma ega saa enamasti olla suurem kui poolteist meetrit.

Ja siis nad imestavad, miks hamstrid hammustavad! Miks nad korraga ei ole enam armsad. Miks nad närivad stressiga endal jäsemed küljest.

Kuidas nad saaksid olla lõpuni rahulolevad ja armsad, kui nende maailm on kolmkümmend korda väiksem kui see, mida nende keha vajab?

Hamster on üksildane rändur, mitte vitriinielanik.

Aga nemad panevad ta valgesse tuppa, müra sisse, klaasi taha, ja ütlevad: „Näe, kui nunnu!”

Ei. See ei ole nunnu. See on vaikne julmus, mis nii armsat kuju võttes meie igapäevaellu hiilib, et me ei märkagi seda enam.

Mu peas käias ainumas mõte – hamstri vabastamine.

Kui me Võõrustaja juures uuesti kohtusime, sedakorda kevadisel lihavõttekarnevalil, ütlesin plikale, et tahan tema hamstrit vaadata. Ta arvas, et see on tore mõte, aga enne peab ta ema ja isa käest luba küsima. Muidugi, ega siis papalt-mammalt küsimata saagi selliste juurde sisse astuda.

Mulle anti küllatuleku aeg – laupäevane päev, kell neli, terve pere oli sel ajal kodus; egas plikat saanud mõne teise lapsega üksinda koju jätta. Mine tea, ehk juhtub teine laps spektriga või koguni psühh olema. Haa, hakkavad äkki kahtlase külalise õhutusel tikkudega mängima, panevad veel maja põlema!

Valmistusin selleks küllaminekuks kaua ja mõningase, tagantjärele vaadatuna tarbetu ärevusega: panin enam-vähem viisakad riided selga ja puhtad tossud jalga. Kui ma saabusin, juhatati mind kõigepealt vannituppa käsi pesema, plika mamma arvas, et tahan kindlasti oma soengut korrastada, nagu ma oleksin mingi väike vanainimene või midagi. Soengut korrastada, my ass!

Vannitoariiulil oli reas igasugu lõhnapudeleid: Fath de Fath, Aramis, Vie Privée, Diorissimo… Pruun ümmargune puudritoos kirjaga „Houbigant”, siis veel mingi lilleline toos sildiga „Fleurs de Provence”. Käte kuivatamiseks ulatati mulle beež rätik, millel seisis valges kirjas „JOOP”. Kahetsesin, et mul markerit taskus polnud – oleksin võinud selle peenutseva logo kerge vaevaga üle teha nii, et edaspidi oleks rätikul suurelt hoopis „POOLTOOP”.

Elamine oli neil paras lahmakas, seinad kunsti täis, mööbel kõik puha uusantiik – neil tõesti ei paistnud rahaga kitsas olevat. Toad olid hirmus korras, nagu kasutaksid nad mingit ekstra efektiivset koristusteenust. Väikekodanlased, tavalised väikekodanlased, ütles minu ema ikka selliste puhtusefriikide kohta. Nende legendaarset kokka ja majapidajannat, plika vanaema, polnud näha – ilmselt ei elanud ta nendega koos või siis oli kuhugi eksiili saadetud.

Elutoas, mille suurtest akendest paistis Vasaku Lahekalda linnasiluett, pandi mind laua taha ja pakuti valgel pitslaudlinal ilutsevailt Villeroy & Bochi taldrikuilt ja vaagnailt speltajahust suitsulõhekorvikesi, kaaviarisaiakesi, kreeka pähklitega juustu-vahukooresalatit – salat pidi olema, ime küll, mamma enda tehtud. Magustoiduks sain meisterkokk Gunter Planeni napoleonikooki, hõbeserviisist jasmiiniteed ja portselankausist käsitööna valmistatud Olympeia kohviku šokolaaditrühvleid, ning proua ema küsis malbelt, mida ma viimati teatris näinud olin. Eks muidugi saamaks teada, kas ma olen ta plikale üldse sobiv külaline.

Ma olin „Buratinot” ja „Lumivalgekest” näinud ja klassiga „Luikede järve” vaatamas käinud, see rõõmustas teda – nende juures küllap võisidki külas käia ainult need inimesed, kes regulaarselt teatris käisid.

Viimaks, pika pinnimise järel, kes mu lemmikheliloojad on ja kelleks ma suurena saada tahan, lasti mind plika tuppa „hamstrit vaatama”.

„Noh, minge siis, me ei pea teid enam kinni,” ütles maadam peaaegu lahkelt ja saatis meid plika toa ukseni. Papa tõmbus oma kabinetti sigarit suitsetama – see maadamile ei meeldinud, seda oli ta näost näha. Ent ta ei kobisenud: kui keegi sul need harfid, õmblejad ja pilvealuse korteri kinni maksab – vaevalt sa sellist üksinda üüriksid! –, eks siis pea mõnes asjas suu kinni pidama.

Oli plikal alles tuba! Iga nurk nagu sisekujundaja käe järgi disainitud – maast laeni kapid plaatide jaoks, riiulitel laminaadist raamatuimitatsioonide asemel ehtsad sõna- ja muud raamatud, ja see kallis Euroopa muinasjuttude kogu, mille reklaame olin minagi igal pool ajakirjades näinud, ja mida oli kirjelduse kohaselt võimalik ka järelmaksuga soetada – väljaandjad kinnitasid, et kogumiku koostajaile on oluline, et lastel oleks täisväärtuslik, muinasjutuline lapsepõlv.

Lae all rippusid mitmesugused eksootilised toataimed, üks sein oli kaetud peegliga, teine oli täis raamitud fotosid plikast ja tema harfiesinemistest. Ühel fotol oli ta roosas kurguni nööbitud kleidis, teisel valges maani, kolmandal aga helesinises lahtises kleidis, õlgu katmas valge peleriin. Keset tuba troonis kuldne harf, mida plika mulle õhinaga näitas ja pakkus, et kui ma tahan, siis võib ta mulle midagi mängida. Näiteks „Lillede valssi” – ta oli selle just ära õppinud, et Poolasse harfikonkursile esinema sõita, see pidi tema sõnul parajalt raske lugu olema, kuigi kuulates võib meloodia lihtne tunduda.

Ma muidugi ei tahtnud, ja nägin, et ta pettus märgatavalt. Harf mind ei huvitanud, veel vähem tema mõttetu isik seda plinnimas. Mis mind huvitas, oli hamstripuur väikesel valgel aluslauakesel. Laud oli küll sellise hästi lihtsa disainiga, aga ma olin neid mööblipoodide vaateakendel näinud ja teadsin, et sellised maksavad oma kaheksasada eurot tükk ja sedagi allahindlusega. Hamstripuur oli raamaturiiuli taha peidetud, nagu poleks tuppa astujatel teda üldse näha tarvis; otsekui oleks pisikeses puuris piinlev loom mingisugune tühine, kõrvaline objekt. Justkui aegunud sisustuselement, mida natuke nagu häbenetakse teiste paremate ja kallimate esemete kõrval, aga mida ei ole ka kuhugi mujale panna kui lihtsalt eest ära, kusagile nurka.

Ma tegin südame kõvaks, sest see puur oligi täpselt niisama väike, nagu ma ette kujutanud olin. Lausa armetu võrreldes toanurgas seisva hiiglasliku kuldse harfiga.

„Kas sa teda lahti ka lasknud oled? Tuppa jooksma?” küsisin kiretul häälel.

„Ee… ei.”

„Miks?”

„Ta… kaoks siis vist ära,” vastas plika oma vastiku sõbralikkusega. „Ta on nii kärme, et võib lahti pääsedes vannituppa vanni alla peitu pugeda, nagu ta ükskord tegi, kui isa puuri puhastas ja minu toa uks samal ajal lahti oli.” Ta naeris oma heleda häälega, naiivselt. Muidugi puhastas puuri tema isa, nagu ma arvanud olingi. Egas plika saanud ju oma harfikunstniku-käekestega labaseid hamstrijulki rookida.

„Ei kao ta kuhugi, sa peadki talle palju rohkem vabadust andma,” laususin resoluutselt ja õpetikult, „palju, palju rohkem!”

„Kuidasmoodi siis?” päris see dresseeritud tobuke püüdliku lahkusega – teda oli õpetatud jube viisakas olema. Isegi psühhopaatidega, kelleks ma vabalt osutuda võisin. Isegi deemonitega – mul on alati selline tunne olnud, lapsest saati, et ma ei ole inimene; inimesed tekitavad minus jõuetut raevu, nad on nii hädised ja sõltuvad, nii oskamatud oma elu korraldamisel ja eesmärgi poole liikumisel. Minul on alati siht silme ees olnud ja ma pole sellest iial grammigi taganenud.

„Niimoodi!” tegin puuriukse lahti ja haarasin hamstri pihku. Loomake nuhutas mu peopesa, tema soojus tekitas mu ajus erilise heaolutunde. Just nagu siis, kui mu isa mulle lapsena head ööd soovis. Suudlesin loomakest tema pisikese koonu peale. Ka plika tuli ligemale ja püüdis oma ohvrit paitada, aga ma ei lasknud tal seda teha. Seisime hetke vaikides, siis läksin tema toa suure rõduakna juurde.

„Tee lahti!” käskisin.

„Kas tahad ta rõdule jooksma lasta?” küsis plika.

Ma ei vastanud. Kordasin: „Tee rõduuks lahti!”

Plika raputas pead. „Ma ei tohi ise neid aknaid lahti teha! Pean isa kutsuma, need käivad raskelt…”

„Ei kutsu sa kedagi, tee lahti!” käratasin.

Plika ehmatas mu hääle peale, ta suunurk hakkas tõmblema. Ta üksnes seisis liikumatult paigal ja raputas aina ägedamalt pead, otsekui olnuks transis. Imestasin ise ka, milline võim mul inimeste üle on!

Läksin rõduakna juurde, avasin selle rauhti, ühe ropsuga – ma olen tugev tüdruk, tugev nagu mu emagi, ja astusin moodsa pilvelõhkuja kahekümnenda korruse rõdule, soe, tukslev loomakehake käes.

„Anna…” palus plika, nüüd juba pillides ja halba aimates, aga ikka liikumatult kohale naelutatult, „anna ta mulle… palun… tagasi!”

Hoidsin hamstrit rõduääre ja selle all haigutava laupäevase loiu linna kohal.

„Anna!” kriiskas plika, aga isegi siis, kui ma oleksin kangesti tahtnud talle hamstrit tagasi ulatada, kas või kohatust kaastundest selle ärahellitatud loomapiinaja vastu, ei oleks ma seda enam teha saanud: mu peopesa oli juba iseenesest avanenud – hamstrivurrud kõditasid mu pöidla ja nimetissõrme vahelist ala nii tugevasti, et ma itsitama hakkasin, mu sõrmed iseenesest haardest lahti läksid ja hamster noolekiirusel alla sügavikku kihutas.