me oleme nagu nukud
liblikaks saamise ootel
see ei olnud praegu
inklusiivne meie
ma räägin meist vähestest
teie
olete ikka veel röövikud
ja peate kõvasti mugima
vihavat rohelist
ja lihavat punast
tundma ja aistima
mõtlema ja ihalema
ja elama
enne kui jõuate siia
kus oleme meie
nagu surnud puu
kus meie oleme
tuimalt
tummalt
pakatamas tolmust
ja tiibadest


*

kus kõik on
küsis enrico fermi 
imestusega
aga imestada ei ole 
siin midagi
kõik pommitavad
kõiki pommitatakse
kõik on pommiauk
lollid kurjad vanamehed
saadavad pomme teele
nagu kiirustaksid endale 
hauda kaevama
aga kaevavad meile kõigile
suur filter
on juba väga lähedal
käegakatsutav
peaaegu siin
ja meie peaaegu seal
mille kohta kunagi küsitakse
kus


*

mõnikord hakkad kahtlema
mitte nagu descartes
kes tahtis jõuda kindlale pinnale
ja kahtles kõiges
peale iseenda
vaid just iseendas
kõik muu
tundub väga kindel
kõik teised tunduvad päris 
ja teadlikud ja tahtlikud ja
õnnelikud
aga mind nagu ei olekski
poleks nagu kunagi olnud
hakkad deskartma
et kaodki ära
et osutud olematuks
paradoksaalseks olendiks
mis oli vaid teadmatusest
et teda ei ole
et sa olid lihtsalt jultunud
mitte julge
olemis-münchhausen
uljas
ullike


*

kas pole see naaberaiast kostev
lakkamatu tümps
su enda süda
mis sama häirimatult
ja nahaalselt
jätkab tagumist
hoolimata kõigist su eksimustest?
kas pole noorte
purjus hääled
su oma hing
mis sind kutsub
elama seda ainukest
igavest elu
mis sulle on antud?
ja see üle aia oksendav tüdruk
on juuniöösse loojuva päikese
viimne kiir
mis ütleb sulle: praegu
või mitte kunagi


*

on inimesi nagu orkester
on inimesi nagu üks pill 
on inimesi nagu üks pillikeel
ja siis on inimesi
kes ei jaksa enam isegi üheainsa
pilli üheainsa keele ühtainsat nooti
kuulata
kes ei julge kuulama hakatagi
sest see võib osutuda liiga raskeks
nad hoiavad oma elu koos
nagu annaksid hääletut
kontserti
ja mina alles õpin
neid kuulma
alles õpin seda kurtust


*

te olete käinud läbi
tulest ja veest
ja au teile
aga mina kõndisin
sügislehtedes
ega sahistanud


*

panen muusika mängima
ja lähen ise oma asju tegema
muusika mängib keskendunult 
nagu see oleks tema töö
ta on täielikult
mängust haaratud
nagu see oleks 
reaalsem kui reaalsus
jään teda jälgima
kuigi pidin ju oma asju tegema
kas tõesti kunagi
olin ka ise muusika?
pidin olema
sest kust ma muidu tulin
kuidas mu häälel muidu on kõla
ja kehal rütm
ma pidin olema muusika
üksi teise tuppa mängima jäetud
täielikult põhjendatud
eeterlik eksistents