Pealkiri on nimme kahetine. Esiteks ärgitab Nikolai Baturini äsjane 90. sünniaastapäev kujutlema, kuidas ta oma loomingus edasi kestab – millised on ta mõttelised 90-ndad eluaastad, milline on kirjapandu jätkuelu täna ja lähitulevikus? Ajas, milleni ta keha ei kestnud, aga vaim sirutus. On sel vaimul siin ruumi, mahuvad ta müütilise mündiga avarilmad satiirilise olmeproosa päevisse? Veidike kauge maa prohvetikuulsust „Karu südame” prantsuse keelde jõudmisega (tänu Guillaume Gibert’i kaasaloovale pühendumusele) ei lasknud kultuurimeedial juubeliaastat päris maha magada, aga küllap on Baturin nii mõnegi jaoks ka üks sedasorti „tähtis vanamees”, kellesuguseid on popp pisendada. Teekond lugemise ja mõistmiseni ei pruugi aga täna olla sugugi lühem kui autori eluajal.

Samas pole Baturin oma loomingus ise ju mingi pühalik, allaheitlikku hardust nõutav monoliit, vaid riuklik ja riskiv kuni oma viimase valminud teoseni, autobiograafilise peitusemänguni „Maskide defilee” (2019). Ei ole üht sirget ja lihtsat teed ta pärandini ja sellest läbi, igaüks peab leidma oma raja, seal ekslema, ka takerduma ja kahtlema, kas jätkata – hõlburadu Baturin põlgas. Käegalöömist ent samuti.

Minu rada algas tudengipõlves, Baturini 1993. aastal ilmunud romaaniga „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija”, mis oli Leili Iheri kursuse „Poeetilise teksti kontseptuaalsus” keskmeks. „Nikasest” sai mulle portaal nii Baturini juurde kui ka süvalugemisse üldse, ka omaenda kirjakõla otsinguisse. Ent ka mu lapsepõlve ja senise kodulinna Viljandi kestvasse läbimõtestamisse, varjatud ja maagilise Fööniksburgi aimamisse pealtnäha leigelt provintslikus üleminekuaja asumis. Kui sünniaastapäeva tähistamisel tänavu 7. augustil Koidu Seltsimaja hämaras ja päris laokile jäänud saalis loeti lavalt „Nikast” ette, taipasin ühtäkki midagi, mida varem ei olnud teadvustanud: teater, mis Nikast lummas, oli ju seesama maja ja ühtlasi seesama vana Ugala, mis lummas mindki poisiklutina, kui seal näitlejast isa seltsis palju aega veetsin. Säärane aegruumiline tunnel tekitab isiklikus mälus ja lugemiskogemuses kogu olemist taaskäivitavaid resonantse.

Ometigi: vaimustus „Nikasest” ei äratanud toona veel kohest ja kestvamat lugejasidet. „Karu süda” oma avaruses, aegluses ja karguses jäi tudengilinnas rapsivale noorurile esiti kaugeks, selleni tuli veel kaua kasvada. Edasised kokkupuuted Baturini loominguga olidki pikka aega puhutised, põgusavõitu; lugeda oli ju palju ja inglise filoloogina tolles keeles rohkemgi, kange valu oli ise keegi olla… Kuni 2003 ilmus „Kentaur”, äratuntult Baturini järgmine magnum opus – sealtpeale algas kavakindlam tema sõna kaudu süüvimine nii olnusse kui tulevasse.

Rohkem on mu huvirõhk siiski püsinud ta hilisloomingul: veebruaris 2004 „Kentauri” Viljandi-esitluselt alanud sõprus võimaldas mul olla Baturini edasiste teoste kujunemise juures, mõtestada neid pealiskaudse ja kohati vaenulikugi kriitika vastu. Ja viimaks olla Nikolaile toeks, et tal jätkuks ikka jaksu edasi kirjutada. Seda jaksu jagus veel täiesti imetabaselt aastaiks, mil rännud ainult vaimses avarilmas teostuda saidki. Nii juhtus, et mõndagi varasemast lugesin tuntava hilinemisega või siis avanes see mu jaoks ajapikku.

Pärast eepilist, müstilist, kuid ka õrna ja isiklikku ja vanaaegset „Nikast” – mille retseptsioon ei olnud vaevatu, kuid mida siiski üldiselt arvatakse ta tippude hulka – olid Baturini 1990-ndad kriitikuile segane ja nõutust tekitav periood. Neilegi, kes ta idiosünkraatilisse poeetikasse olid end mallanud sisse lugeda. Nüüd, kus ta oli end jõudnud kirjanikuna tõestada, võttis ta ette avantüüre, sest ta sai: (mitte)kriminaalne „Mõrv majakal” (samuti 1993, mis aga jäi täiesti „Nikase” varju – arvustuste bibliograafias on vaid üks sisu napilt läbi valgustav mõttemäng Olev Remsult)^[1] ning siis juba düstoopilised „Ringi vangid” (1996) ja „Apokalüpsis anno Domini…” (1997). Laanemehest sai ühtäkki urbanistlik ulmekirjanik! Mitte kõik ei tervitanud seda metamorfoosi ning mõnedki, kes tervitasid, tegid seda teatava niheluse ja kulmukergitusega.

Neist „Ringi vangidele” juhtis mu tähelepanu Baturin ise, kui pakkus, et ehk võiks ta loomingu tõlkimist alustada just sellest teosest. Romaan osutus ta pärandis üheks mind enim kõnetanud teoseks, selle poeetika intensiivne helilisus inspireeris kirjutama artiklisarja „Baturini helid ja vaikused”. „Mõrva majakal” aga lugesin õigupoolest alles paar aastat tagasi – sobivasti suvel ja mererannas. Ses lüürilises, kohati ka koomilises, ent roimaromaanina esitletu kohta kummastavalt helges ekskursis rabas kõige enam, et selle Eesti olustik oli täiesti prii viidetest äsjasele sovetiajale. Justkui oleks vabariik kestnud katkematult (kuigi ilmasõda on mainitud) või pärast taastamist sügava sajandihaava kiirelt kinni kasvatanud, märksa kiiremini, kui see päriselus õnnestus (ja pole ta ju päriselt paranenud tänini).

Ent kümnendi teise poole teostes on seda helgust märksa napimalt, eeskätt kaotatud või kaduva lapsepõlvekodu-idüllina, millest sõidab risti-põiki üle kalk ja kalkuleeriv, maotu ja marutav Uus Ilm. „Ringi vangide” kõverpeeglit 1990-ndate anoomiale olen juba mitut puhku vilgutanud^[2] – sealt peeglist paistab ka omajagu tänapäeva. Veel märksa grotesksemalt aga sööstavad 1990-ndad ja koos nendega tänapäev vastu romaanist „Apokalüpsis anno Domini…” – teosest, mis mu jaoks kaua aega ei avanenud, lugemine ei läinud käima. Liiga maneerlik, liiga hüperboolne isegi Baturini loomeilmas, liiga… „Z-kirjandus”, nagu ma üle võlli pulp fiction’it üksvahe kutsusin (enne, kui Z-täht igaveseks verega määritud sai).^[3] Jah, leidub küllaga kõrg-Baturini keele- ja kujundiloomet, aga üldises virvarris ka ambaal furgoonitäie kunstfallostega, LaVey ja acid-satanistid, tappev hevi ja libarebane, võltsglamuur ja gigakangelane, salabaasid ja hingeröövlid… Kuigi tegevustik on vihjamisi 2040-ndate kandis (sajand esimesest tehislikust tuumalõhustamisest), on taustal aimatavalt liiga palju anoomia-aja ajuvammi, Hollywoodi märulifilme, pudisevaisse pehmekaanelistesse piraaditud ulme- ja spioonisopakaid, aga ka nõukaaja lõpu F-kategooria kino, nagu „Variant Zombi”.^[4]

Postmodernism, nagu mitmed arvustajad nentisid.^[5] Aga ise end trotslikult postmodernismi fännina lansseerides ei tahtnud ma seda kuidagi lemmikautorile lubada, tema pidi sellest puhtaks jääma. Justkui ei suutnuks ta postmodernismi seeski sellest üle olla! Ja siis äkki – tänavuses juubeliaugustis oli selle raamatu aeg käes. Ja nagu ikka kipub olema – rabas äratundmine, et see on käes olnud juba mõnda aega. Kobarkriisid ja kataklüsmid, totaalne sõda ja tehisaru, peategelane, kes lahendab probleeme kui Trump, aga veel kirvetöisemalt – müraki! ja plats puhtaks (olen juba mujal maininud, kuidas Baturin naerda mügistas, kui Trump esimest korda presidendiks sai; reaalsus jõudis ta loomingu hüperboolsusele järele).

Ja kõige selle keskmes mure inimsuse kadumise pärast. Mis ei ilmne niivõrd tehisaru tegevuses (see on „kompuuterkonsiiliumina” või kunsthäälena juba vähemalt võitluse tipptasandil normaliseeritud), ent siiski – olemise tehistumises, tunnete jäätumises tehinguks, tõhususeks ja tasuvuseks. Seda kõike tajus Baturin juba kolmandiksajandi eest, kui me veel vabanemisjärgse vaesuse taandumist, kaubakülluse saabumist ja virtuaalse globaalküla valjenevat simmanit pühitsesime. See oli tema jaoks kohal juba siis – kujul, mille deemonlikuma külje kogu õõv alles hakkab meile end ilmutama.

„Hingelt surmatud põlvkonna loodustarve loidus; nad sulgesid ennast klaassarku meenutavatesse majadesse ning oma lapsed – külma aparaadivärki täistuubitud koolidesse. „Looduse õpiklassid” suleti. Loomad – pehme seljaga sillad asja ja inimese vahel – ei osalenud enam laste mängudes: väiksed armsad arvutiullikesed näperdasid üksnes oma arvutikanne. Noored julmestusid – nende pilk oli kivikülm ja vaade žilettvahe.”^[6]

Jah, ta on ses romaanis torisev viimsepäevaprohvet, enam kui kuskil mujal. Ent selle torina saatel ulatab ta veel sealt teiselt pooltki käe, millest inimene saab kinni hakata. Et mõista: Baturini silmis ei ole need mitte ekraanid ega inimnäolised nukud, mis inimsuse viivad, vaid inimese enda nukustumine ja looduse, loomuse ja loomingu, viimaks ka iseenese ilu ühtviisi tarbeasjaks muutmine. Parimas usus ja tahtmises pürgimine voolujoonestatud ja kannatustevaba elu poole, et jääks ometi aega… aga milleks siis? Kellena?

Ta ise on oma 1990-ndatel kirjapandus sama elus kui toonagi.

---

^[1] Olev Remsu, Mõrv & esteetika. Looming 1993, nr 6, lk 845–846. Vt bibliograafiat: Nikolai Baturini kohta. Estonian Writers’ Online Dictionary.

^[2] Berk Vaher, Baturini helid ja vaikused. „Ringi vangid”. Looming 2011, nr 8, lk 1149–1167; Sõnastamatu lend sõnades: kirjutusi kirjandusest I. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 254–306; Laanemehe düstoopiline gootiromaan. Postimees 1. VIII 2026.

^[3] Berk Vaher, Eesti lood Z-kirjanduse kastmes. Vikerkaar 2009, nr 7–8, lk 186–191.

^[4] Baturin lootis mitmete oma romaanide saamist filmiks või seriaaliks, kuid kinolinale jõudis vaid „Karu süda”, mida ta oli samuti kujutlenud seriaalina. Ka „Apokalüpsis anno Domini…” on kantud kinemaatilisest ambitsioonist, esialgu Eestis teostamiseks (kodulehel baturin.eu on romaanisünopsis, „ühtlasi ekraniseerimisettepanek”, kirjanikust jäänud diskettide seas leidub pikem eestikeelne stsenaariumivisand), hiljem pigem Venemaal – diskettidel on ka romaani 2003.–2004. aastast pärinev Ivetta Tombergi avaldamata tõlge vene keelde pealkirjaga „Terra Puparum – Zemlja kukol”. „Kentauri” sünopsise olla Baturin oma sõnul saatnud Arnold Schwarzeneggerile; sellestki romaanist valmis tal veel 2017. aastal täispikk stsenaarium.

^[5] Lauri Sommer, Vaimupomm Barbie’le ja Kenile. Vikerkaar 1998, nr 7–8, lk 186–187; Toomas Liiv, Baturini maailmalõpp: käes või ees. Looming 1998, nr 8, lk 1280–1281.

^[6] Nikolai Baturin, Apokalüpsis anno Domini… Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 323.