Mihklikuul lahkus meie hulgast hea luuletundja, kirjandusteadlane Õnne Kepp.
Mihklikuul 1955 oli Õnne Kepp ka sündinud, kuuludes sellesse kirjandusteadlaste põlvkonda, kelle õpingud toimusid ühe riigikorra ja kogu elutöö sai teoks hoopis teise riigikorra tingimustes. Tema tee võis ajuti olla konarlik ja katkendlikki, ent tänu headele õpetajatele ja teejuhtidele Maie Kaldale ja Toomas Liivile, isiklikule visadusele ning ühisele luulehuvile abikaasa Vallo Kepiga kulges see juba varakult valitud suunas silmapaistvaks ja viljakaks. Õppinud Tartu ülikoolis ja töötanud lühikest aega raamatukoguhoidjana, kaitses ta 1994. aastal Tartus magistrikraadi ja 2008. aastal väitles end Tallinna Ülikoolis filosoofiadoktoriks tööga „Identiteedi suundumusi eesti luules”. Ta on töötanud eesti kirjanduse õppejõuna 1995–1999 Eesti Humanitaarinstituudis ning 2002–2008 Tallinna Ülikoolis, kuid eri aegadel oli tema side püsivamgi Keele ja Kirjanduse Instituudi ning sellest välja kasvanud Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega.
Kirjandusteadlasena debüteeris Õnne Kepp Loomingu detsembrinumbris 1982, mil ilmusid korraga kaks artiklit: diplomitööl põhinev käsitlus väikelasteluulest ja neiupõlvenime Õnne Nõmm alt artikkel Silvia Truust. Hiljem sai tema uurimisvaldkonnaks eesti klassikaline luulepärand sõjalauludest looduslüürikani ning õigupoolest hõlmas see kogu eesti luule ajaloolist arengut. Erifondide avanedes keskendus Kepp eksiilkirjandusele, mille tulemuseks oli koos Arne Merilaiga kirjutatud „Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Luule”, millest sai kaalukas osa koguteoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Õnne Kepi kiindumusest murdeluulesse said alguse Adsoni-Underi-Tuglase majas iga-aastasel talvesüdamikul toimunud luulehommikud, mille viljaks on tema osalusel koostatud ja saatesõnadega varustatud Artur Adsoni, Bernard Kangro ja Raimond Kolgi luuleraamatud, mis ilmusid Võro Instituudi alt. Mitme kaasautorsuses sündinud koguteose või allikapublikatsiooni kõrval paistab silma Õnne Kepi koostatud Marie Underi ainus esseeraamat „Väiksed vaatlused” (2018). Käsikirjas jäi viimistlusjärku Henrik Visnapuu kirjavahetuse köite koostamine.
Õnne Kepi aastakümnetepikkuse teadus- ja kultuuriloolise töö krooniks on mahukas ja omapäraselt komponeeritud artiklikogu „Maalt ja mere tagant. Kirjatöid aastatest 1982–2022” (2024), mille järelsõnast loeme: „Olen mõelnud ennast loodusesse – elu alguse juurdumisest keskkonda jõudes võrsumiseni, läbi eneseteostust loova pungumise mitme etapi õitsmete lendlemiseni, ja kuni suure õitsemiseni välja.”
Järeltulijatele on ulatatud alatiseks maitsmiseks õitsemisele järgnenud viljad – artiklid ja raamatud.
Mälestame lahkunut ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.
Eesti Kirjanduse Selts
Eesti Kirjanike Liit
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut
Looming
Tallinna Ülikool
Võro Instituut
Lisa kommentaar