Mari-Liis Müürsepp: „Keegi hingab”.
Hunt, 2025. 80 lk.
Mari-Liis Müürsepa tõus eesti kirjanduse tänaste tippude hulka on võtnud tegelikult aega, see ei juhtunud üleöö. Ta jäi alguses meelde lavadelt, slämmidelt; tema varasem luule tundus humoorikam, võib-olla veidi kerglasem – jah, mitte et huumor ära oleks kadunud, ei, sesse on siginend enam teatavat tumedust, vahel lausa nukrust. Et nood naljad, mis vanasti kõlksusid heledamalt, on nüüd saand madalama, tummisema kõla.
Ja vahel on nali nii külm ja kurb, nagu nalja ei olekski. Nagu oleks tohutu mure või hirm või siis käimas heitlus elu eest.
Mul on tekkinud endalegi hirmutav parameeter: kui tekst ei pane mind tundma, ei puuduta tundeskaalal midagi sügavamat, ei kurvasta-raputa-ehmata-rõõmusta-hulluta, siis ma peaaegu ei suuda või ei taha seda enam lugeda, kuigi kohusetunne võiks ärgitada lugema ka muud, õppima tundma erisugust kirjandust. Müürsepp on ideaalne lugemine, ta mängib tihti me tunnetel, lugeja tunnetel, iseenda tunnetega muidugi mängib ta seejuures ka, sest teisiti ei saaks efekti saavutada. Riietatud luuletaja musta laega saalis valetab, sest me oleme teda juba näinud paljastatuna luuüdi ja närvilõpmeteni…
Raamat algab algusest, päris algusest. Mingis mõttes on see omamoodi Curriculum Vitae. Nagu Müürsepa novell (üks viimaste aastate parimaid lühiproosapalu) „Suhkrujalake” on fotoalbum valitud piltidega ränkadest elunüanssidest, nii on ka „Keegi hingab” omamoodi aruanne või talletus või register eluvõitlusest: „haiglas kus sündisin / pandi kõigi naiste rinnapiim / ühte suurde katlasse kokku // jagati beebide vahel laiali / piim on piim laps on laps / ema on ema / nad kõik olid mu emad / 15- 25- ja 45-aastased / Linda-Mariad Tiinad / Veronikad ja Darjad [—] ja kõikjal kuhu lähen tean // üks neist oli võlur” (lk 4–5).
See on korraga kõvaks kasvamise ja hapruse, ähvarduse ja hirmu, võitlemise ja värisemise lugu: lapse kaela juures hambaid näitav hundikoer (lk 6) muutub teises luuletuses marutaudis koeraks, kes ligi lastakse, ja Müürsepp küsib: „miks ma kardan / küsida asju / mis mind kaitsevad” (lk 17). See alati õhus olev ähvardus, see võitlus omaenda hirmuga, julgusest värisemine, ja siis kokkupõrge maailma enese ohtudega – tuleb meelde Virginie Despentes’i realistlik feminismimanifest „King Kongi teooria”, kus tüdrukud selleks, et tunda vabadust, et veidigi seigelda, peavad arvestama ohuga, et keegi neid vägistab. See koletu väärdund variant maailmast, mis meil on. „olen ikka tagasi / Annelinna trepikojas [—] ühes taskus kommid / teises nuga” (lk 31–32) – see luuletus on nagu algvariant „Suhkrujalakesest”, ideevisand. Ja lõppki on neil sama: „[Ü]hes taskus kommid, teises nuga.”[1]
Müürsepp oskab luuletusi lõpetada, erinevalt paljudest luuletajatest, kellele ma toimetades kõigepealt soovitan pooled lõpuread ära jätta, sest püütakse mõne reaga veel kuidagi mingit sümboolset mõttelõpetust või kokkuvõtet teha, kuigi luuletus ise lõppes juba selgelt ära. Erinevalt nendest suudab Müürsepp novellilikult enamiku oma poeese sadamasse tüürida.
Mingis mõttes on ta luule prosaisti luule. Nagu näiteks Maarja Kangro luuletused on sageli lookesed, kontsentraadid millestki palju narratiivsemast, nii on Müürsepalgi sageli keskmes sündmus. Ja väljenduslaadi tõttu võiks tema proosat jällegi nimetada luuletaja proosaks, aga see pole nüüd kuidagi vähendav, sest selline nõtke-küllane-katkendlik-habras-hüplev väljenduslaad ongi põnevam-põlevam igapäev ja igakell.
Elule saab metafooriks „Muna” (lk 7), täpsemini rauast muna, mida kajakaema nüüd haub, sest kaotas oma pesa ja munad inimese lammutustöö tõttu. See rauast muna on ühtpidi kättemaks, võitmatuse sümbol, teisest küljest meenutus kõigest, mis maailma jõhkrus sult ära võtab, koletu asendusobjekt. Kui soome-ugri maailmaloomislugudes sünnib maailm mõne veelinnu munast, siis siin on muna kadunud, lõhutud, ja selle asemel on raudne objekt, millest me veel ei tea, mis säält kooruda võib. Tõenäoliselt terasene häving. Tõhus maailmalõpp. Esmalt aga katkine teadvus: terasene eksistents teadmisega kõigest, mille oled kaotanud. Koomikal ei ole enam kohta, sest see ongi tegelik tragöödia ka oma absurdis.
Siin on mingid oma hitt-tekstid, võib-olla ma nimetan neid hittideks seepärast, et olen neid lavalt kuulnud või kujutan neid oma pääs ette nõnda, nagu oleksin neid kuulnud… Müürsepal on oma hääl ja rõhutamisviis ja lavakuju; ja see kirjutamisviis on mulle tuttav, sest ma ise ka sageli kuidagi kuulen teksti, kujutan teda kõrvaga loetavaks (mis ei tähenda, et see teistele samal viisil kohale jõuaks – ent Müürsepa puhul julgen öelda, et jõuab küll!). Näiteks luuletus „Varjendisse” (lk 10–12) või „Malevorst” (lk 47–49), „Élan vital” (lk 54–56), muidugi „Ideaalne mees” (lk 61–63) ja „*ma pole võitnud” (lk 68–69). Või vigurdav „Stress” (lk 71–74).
Paljud neist kirjeldavad elu tõsiasju, millega teise sugupoole esindajad ei pruugi kokku puutuda, need kogemused on soolised, s.t bioloogilis-sotsiaalsed. Näiteks „Malevorstist” saab aimu netimaletajast tütarlapse kokkupuutest meessooga, mis ei erine väga palju geimerite kogukonna naisliikmete kogemustest. Põrgulikult piinlik hakkab ses kontekstis noorte meeste pärast, kes naisi netis jõhkralt objektistavad või lausalandavad.
„Élan vital” tuleb tagasi nendesse raamatu varasematest luuletustest juba tuttavatesse kohtadesse, kus minategelane ei surnud. Tema surematus on pea maagilis-müütiline, tema karastumine raudmunast sündinud terasnaiseks samas aga traagiline, sest tegelikult kõlab sellest ju vale – manifesteeritud vale (luuletus ütleb, et kui kuskil kirjutatakse 33-aastase naisluuletaja surmast, siis ometigi ta ei surnud), sest kõigis nendes kohtades, kõigi nende koerte hammaste vahel on vähemasti natukene jutustajast ka kaotsi läind või koolnud.
Kuna kogu selle luule aines ja läte on enamasti empiiriline, siis see tõmbab teatavat manifestatiivsust alla, kuigi tolletagi ei saa, enesekuulutus, enesesõnastamine (seeläbi eneseotsing), manifesteerimine on siin paratamatu. Nii et kui luuletus „Naistele, kes on liiga palju” (lk 26–27) tõdeb, et „luuletajast sõbranna ütles / asi on lootusetu / meiesugused / jäävadki üksi”, siis mõjub see ikkagi siukse iroonilise muigena kõige muu, valusama ja põletavama kõrval ja sees. Peaaegu väikekodanlik mugavus on noore eluvõitlusest läbi käinud naisena säherduse tühiseiga pärast veel muret tunda.
Tõsi, luuletus „Ideaalne meeski” oleks pigem nagu mingi müstiline puhvertsoon, mingi vaikusevall minategelase ja maailma vahel, nõnda et kõik helid, ärritavast kassiküüntekribinast kuni tähtede taevast langemiseni, saavad summutet, olematuks vähendet.
Luuletus „*karda inimest” on veidi teistmoodi tekst, kuigi selle vari viirastub ka mujal – see, kui hirmuäratav on mõelda kellestki, kellele endast piisab: „karda inimest / kes elab / ilma et keegi / ütleks talle iga päev / ma armastan sind” (lk 42). Miks hirmuäratav? Sest see lõhuks justkui midagi üldkehtivat, üldinimlikku. Aga tegelikult muidugi lõhuvad seda hoopis need kogemuste jadad, pildid ärkvel olles nähtud painajatest.
Ma ütlesin, et Müürsepp oskab tekste hästi lõpetada. „Keegi hingab” saab lõpuluuletuse lõpuridades endale sõlme pääle – nagu minategelane lubas, ta jääb ellu, aga vaid ses väljapressiva vere poeesis, mis kuulub samasse ainevalda läinud aastal laialt tähelepanu pälvind Johanna Roosi „Tsükliga”. Võõral (naisel) tuleb lõpuks kontrollida, kas ta ikka hingab.
Kuidas aga kontrollida rauast, lausa terasest olendi hingamist, keda elu testib, karastab, raputab, tapab, uuesti ellu äratab…
Aga see paratamatus, et välja peab minema, „ühes taskus kommid, teises nuga”. See olemasoluseik, tunne, et kõik on veidike hell ja valus ja et kui suuri asju on nii palju, siis paratamatult saavad väikesed asjad ka suurteks – meie aja laul on see.
[1] Mari-Liis Müürsepp, Suhkrujalake. Vikerkaar 2025, nr 4–5, lk 43.
Lisa kommentaar