$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Artiklid
-
Lugu kõigest
Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”.Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 678 lk. Ma tean seda kihku — kirjutada kõik ära. Kõik! Sest miks on üks inimene/asi/juhtum halvem, miks peab tema/see loost välja jääma? Tarmo Teder pole vist midagi välja jätnud, ta on absoluutsele…
-
Pikk tagasitulek
Merike Õim: „Kirja vahetaja”.
„Menu Kirjastus”, 2017. 116 lk.
See oli kaugel ja muutlikul 1985. aastal, kui kirjastuses „Eesti Raamat” ilmus sarjas „Noored autorid” Merike Õimu, mitte just väga noore autori debüütluulekogu, millel oli omapärane pealkiri „Väljakuid ja võlvikäike”. Juba see pealkiri jäi kuidagi rohkem meelde…
-
Post-truth, post-moral ehk tõde on õudne
Tõejärgne on mõiste, mis mulle eriti ei meeldi. Niisugust aega, kui tõde on olnud defineeritav, pole ju kunagi olnud. Seega ei ole ka selle järgset aega. Pigem kirjeldab see mõiste ühiskonna seisundit, kus informatsiooni ülekülluses pole enam võimalik tõeseid väiteid ebatõestest eristada. Tõeste väidete kõrval…
-
Romaan selle sõna parimas tähenduses
Mehis Tulk: „Foogt”.„Varrak”, 2017. 464 lk. Eesti lugeja huvi ajaloo ja ajalookirjanduse vastu paistab olevat piiritu, vähemasti raamatupoodides avaneva pildi põhjal. Pisut nukram on, et see huvi piirdub suuresti vaid Teise maailmasõja ja selle ümber toimunuga. Ajalooline ilukirjandus lisab siia veel keskaja ja muistse vabadusvõitluse. Pean…
-
See ei ole arvustus
Aija Sakova: „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004—2017”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 255 lk. Arvustuse kirjutamist tuleks alustada algusest (nagu kõike), aga ma ei tea, kus (või milline) see täpselt on. Nii et tahes-tahtmata pean ma mõtlema paksule romaanile, mis on mul praegu öökapil…
-
Viljo Anslan
Pärast pikaajalist haigust suri 28. oktoobril Eesti Kirjanike Liidu liige Viljo Anslan.Viljo Anslani kutsus meri: aastakümneid sõitis ta merd pootsmanina kala- ja kaubalaevadel. Meri ja meresõidud on ka Viljo Anslani romaanide, reisikirjade ja muude kirjutiste sisuks. Tema tekste hakati avaldama 1960. aastate alguses ja sellest…
-
Veaparandus
„Loomingu” septembrinumbris ilmunud artikli „Anne Valmast mälestades” autor on Janika Kronberg. Palume Peeter Oleskilt ja lugejatelt eksituse pärast vabandust. „Loomingu” toimetus
-
Meie igapäevast Freudi, vabandust, Gogolit, Gontšarovi…
Armin Kõomägi: „Minu erootika saladus”.
„Sebastian Loeb”, 2017. 238 lk.
Kui lugeja on üle saanud pealkirja ootamatust sarnasusest staararvaja Mihkel Kunnuse teose pealkirjaga „Minu eugeenika saladus”, kulgeb lugemine mõne üksiku takistusega üsna ladusalt. Pealkiri on tegelikult ju aus, kui suhtuda (nagu me ikka suhtume) arvestatava ettevaatusega…
-
Sädelev sädin võtab keeletuks
Keiti Vilms: „@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik”.„Tänapäev”, 2017. 174 lk. Ma pole oma silmaga näinud, kes või mis see Twitter on, aga tundub, et pikka juttu seal ajada ei lasta. On sellised lühikese jutu mehed. Ja naised. Iseenesest on igasuguse mõtte etteantud vormi painutamine kirjutavale inimesele väga…
-
Mälujäljed
Kas mäletad? Aga kuidas sa mäletad? Mille varal või abil sa mäletad, kas piltide, kirjade, lõhnade, helide või unenägude tõukel või toetusel? Ja mida sa mäletad suurtest, elu muutvatest sündmustest, nagu põgenemine kodumaalt: kas tulekahju kuma silmapiiril, klaasikilde põrandal või lahtiselt hingedel kiiksuvat ust majas,…
-
Miniatuurid
* Milliseid suurepäraseid võimalusi kätkeb endas haavatud õhtuvaikus! * Täna koju tulles leidsin oma maja tohutult ilusa. Loojuva päikese kiirtes, punakasrohelises vaikuses oli ta nagu etteheide, nagu meeldetuletus elu võimalikkusest. Mitte kunagi varem polnud ma seda tähele pannud. Aga täna…Oli tuulevaikne, ei mingeid helisid, vaid kurvavõitu Päike lõpetas…
-
Luuletaja Astrid Ivask jõudis päriselt eesti keelde
Astrid Ivask: „Mere silmad”. Tõlkinud Livia Viitol.
„Libri Livoniae”, 2016. 112 lk.
augustil 2016 oli suure läti luuletaja Astrid Ivaski 90. sünniaastapäev. Lätipäraselt kõlab tema nimi Astrīde Helena Ivaska, neiupõlvenimega Hartmane. Ei puudunud palju, et tema, tõeline maailmakirjanduse daam, oleks ka ise saanud veel olla oma…
-
Lühikesed, aga keerulised lood
Elo Viiding: „Lühikesed ja lihtsad lood”.
„Loomingu Raamatukogu”, 2016, nr 33. 68 lk.
Elo Viidingu uuel novellikogul „Lühikesed ja lihtsad lood” on tabav juba pealkiri: eks ole lood tõepoolest, nagu raamatut avades näha, lühikesed, lühematele neist kulub kõigest kaks-kolm lehekülge. Aga kas need ka lihtsad on, seda…
-
Intervjuu: Inimese vertikaalist
TOOMAS HAUG: Kui tohib, siis kõigepealt midagi isiklikumat. Te alustasite eesti filoloogina, liikusite edasi klassikalisse filoloogiasse ja siis ülikooli usuteaduskonda. Olete kirikuloo õppetoolis patristika ja klassikaliste keelte lektor. Mis teid juhtis — eesti filoloogia juurest teoloogia juurde?
MARJU LEPAJÕE: Võib öelda — ja piinlikkuseta —, et…
-
Internet ja luuletaja
Tartus. Nii Supilinna kui Karlova teede ääred on täitunud autodega. Igaühel on nüüd auto. Ja see pole iseenesest halb. Halb on see, et ei näe enam linna. Seda vana ja puust linna pole enam näha autode varjust. Veel mõnda aega tagasi sai nautida ka teist…
-
Kui Kekkonen Nõmmele suusatas
Kerge kummardus
Maimu Bergi poole
Ühel neljapäeva hilisel pealelõunal tuli adjutant, kolonel Leinonen Tamminiemis Kekkose kabinetti, kus too rahulikult diivanil puhkas ja pärast päevatööd ajalehti luges.
„Härra president, telefonil on maavanem Hillilä ja tahab teiega rääkida.”
„Pääjohtaja, Leinonen, pääjohtaja. Mis ta tahab?”…
-
Kirjandus või mitte?
Krzysztof Zanussi filmis „Imperatiiv” palub noor matemaatikaprofessor Jumalat: „Läkita mulle märguanne!” Mispeale vastasmaja katuselt libiseb lumelaam. „Ah,” puhkeb noor mees naerma, „see on ju ainult füüsika!” — Üks on fakt — ja teine tõlgendus.Kaur Kenderi õigeksmõist kohtus on nüüd fakt. Aga tõlgendus? Mida see tähendab,…
-
Ohvripaatose glasuuriga kaetud pohhuism
Freddy Grenzmann: „Sigalind”.
„;paranoia”, 2017. 106 lk.
Kui keegi veel ei tea, siis olgu öeldud, et Freddy (Grenzmann) on üks Eesti pungi postripoisse, ansamblite Anonüümne AK (1986—u 1989) ja Psühhoterror (asutatud 1991) solist ning laulusõnade kirjutaja. Tema debüütluuleraamatu ilmumine on ühtepidi ootuspärane, ent tekitab ka küsimusi,…
-
Anne Valmast mälestades
Olin just umbes nädala eest lõpetanud mahuka eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia tänavu ilmunud kaheköitelise „Eesti raamat välismaal 1944—2010” kriitilise lugemise, ületanud arvustuse kirjutamiseks antud aja- ja kuidagi ka ruumitaju, mida justkui soosis neis köidetes avanev pilt eestlaste kirja- ja teadustööle laias maailmas, kui saabus teade selle…
-
Mööda ajajõge Liivalaiale
Heljo Mänd: „Liivalaia”. „Petrone Print”, 2017. 224 lk. Mälestused, mis on kogutud Heljo Männi raamatusse „Liivalaia”, algavad mustvalgelt sisekaanelt, 1930. aastate Tallinna linnaplaani suurenduselt, mis on heale lugejale nii uksepiidaks kui ka toeks, et jälgida autori liikumist oma kodulävelt lapsepõlvemaastikule. Mustvalgelt joonistatud tänavad, kaugused, looklev joon,…
-
Haljak vol. 3
Kristjan Haljak: „Uus inimene”.„Tuum”, 2017. 112 lk. Kristjan Haljak pole enam tundmatu nimi eesti kirjandusmaailmas. Noor prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, andnud välja juba kolm luulekogu. Debüüt „Värske Rõhu” tiiva alt, kuulub nüüd ka samanimelise kirjandusajakirja kolleegiumi. Prantsuse kirjanduse doktorant. Doktoritöö teema „Jaan Oks ja Lautréamont:…
-
Intervjuu: Mõistmislootus ei tohi täielikult kustuda
Kristjan Haljak (snd 1990) on viljakas luuletaja ja tõlkija. Tema debüütkogu „Palavik” ilmus 2014, sellele järgnesid „Conceptio immaculata” („Vihmakass ja kakerdaja”, 2017) ja „Uus inimene” („Tuum”, 2017). Tema tõlkes on ilmunud Charles Baudelaire’i „Mu alasti kistud süda” (LR 2014, nr 30) ja „Kunstlikud paradiisid” (LR…
-
Lõvi
Kogumikust „Läbilööjalammas ja marukoer” Kokkupandava lauakese taga kokkupandavatel presenttoolidel istusid mees ja naine ning sõid hommikust. Päike oli kerkinud üle kaugete madalate küngaste, mis tekitasid mulje, et Aafrika silmapiir on krobeline; taamal paistis puudesalk, puuoksad hoidsid oma taldrikukujulisi võrasid justkui pikkadel ettekandjanäppudel, oodates taevast arvet. Sööjate…
-
Intervjuu: Olen valmis iroonialaevaga põhja minema
AARE PILV: Lugesin „Klaaslapse” läbi ühe õhtuga, mõistagi see tekst mõjus, aga ta mõjus mitte ainult lugemise ajal, vaid ka tagantjärele. Ja üks kummaline asi oli see: hakkas tunduma, et õigupoolest nagu polnudki midagi „mõtelda”, n-ö interpreteerida — sest kuidas tõlgendada inimliku viletsuse jäledat elementaarsust,…
