Artiklid
-
Kerguse vaimust sündinud
Berk Vaher: „Silmanurga taga”. „Elusamus”, 2018. 56 lk.
Erk, kerge, efektiivne. Spontaansena mõjuv ja paljude nn ajaluule tunnustega, aga kaua hoitud ja viimistletud. Tervenisti lendlevast kerguse vaimust kantud, aga kinnitub juurtega vähemalt poole sajandi tagusesse luuletraditsiooni või vähemalt laseb sellel traditsioonil läbi kumada. Need on esimesed…
-
Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer
Indrek Hirv: „Kuldöölane”. „Post Factum”, 2018. 83 lk.
Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Postimehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja…
-
Maavanaema surm
In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017
Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning…
-
Millal sündis Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu: „Millal sünnib inimene”. „Ilmamaa”, 2018. 464 lk
.
Henrik Visnapuu kavatses 1930. aastate lõpus avaldada oma 50. sünnipäevaks ühiste kaante vahel põhiosa oma peamistest artiklitest, ülevaadetest ja arvustustest. Ta valis välja sadakond kirjutist ja koostas kuue lehekülje pikkuse nimekirja, mida ta ise nimetas „prospektiks”. Juubeli…
-
Julge tubli tüdruk
Joanna Ellmann: „Kõrbest”. „Omailm”, 2018. 85 lk.
Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” intervjuus sõnastab ta oma luulenägemuse…
-
Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus
„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.” See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind…
-
Tühikäigul jutulõng
Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”. EKSA, 2018. 238 lk.
„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba…
-
Veel üks katseisik elu näitelaval
Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”. „Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.
Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid ootamatult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane,…
-
Pimeduse klotsidest kodu
Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisiasjad”. „Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.
Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri…
-
Millega ravida ravimatut?
Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles…
-
Eesti ja Läti — must ja valge?
Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna….
-
Ei saa me läbi Lätita. Läti sõna
Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses…
