Kirjanduse ja ajakirjanduse üldisemad vahekorrad (süvenemistase, loomevabaduse aste, teenimisvõimalused) on igihaljas teema.

See johtub kahe ala silmanähtavast sugulusest. Mõlemad kasutavad ühte ja sama meediumit ehk kirjutatud sõna, mõlemas sünnivad avalikkusele suunatud tekstid, mille ülesanneteski leidub ühisosa – õpetada, sotsialiseerida, meelt lahutada jne.

Arvamusi on nende kahe ala kohta avaldatud niihästi sõjakalt hurjutades, hambaid kiristades kui ka vaikselt ohates. See meenutab sugulastevahelist armastust-vihkamist: kummalgi on teise suhtes komplekse, üleolekut ja alaväärsustunnet, põlgust ja kadedust, aga enamasti üks ilma teiseta hakkama ei saa. Kirjanikud vajavad ajakirjandust, sest see on operatiivsem kui raamatu kirjas­tamise tsükkel, tekst jõuab suurema arvu publikuni ning raha tuleb rutem ja suhteliselt rohkem. Ajakirjandusväljaannetel on omakorda vaja kirjanikke. Esiteks on nood sageli reareporteritest sõnasuutlikumad ning vaimse kultuuri vallas keskmisest laiema silmaringiga, nii et nende hallata on olnud lehe kriitika­veerud. Teiseks on kirjanikud väljaannetele vajalikud oma pärisloominguga, mis on täitnud jutunurki või ilmunud järjejutuna joone all. Eriti viimases vormis on aegade jooksul trükivalgust näinud tohutu hulk päris­kirjandust. Vahel on see olnud eelnevalt valmis kirjutatud, nii et seos ajakirjandusega on olnud formaalne. Ent kindlasti on piisavalt juhtumeid, kus kirjanik kirjutas jooksvalt, igasse numbrisse uue jao. Isegi kui kirjaniku laua kõrval ootav trükikoja käskjalg (nagu Kitzbergi „Kosjakaskedes”) on kunstiline liialdus, siis ikkagi oli säärane regulaarsus, tempo ja kirjutamiskohustus üsna sarnane ajakirjanikutööga. Ja kuni viimase ajani on ajakirjandus olnud algajale luuletajale või prosaistile endastmõistetav koht debüteerimiseks (nüüdseks on selle rolli osaliselt üle võtnud internet ja sotsiaalmeedia).

Kirjanikud võivad sattuda lehe juurde mitmel põhjusel, kas vabatahtlikult või mingi paratamatuse sunnil.

Esimeste puhul täheldagem, et „ajakirjandus(likkus)” kätkeb endas niihästi tegevust kui ka vastavat hoiakut. Viimane seisab seoses indiviidi üldise dünaamilisuse, tema intro- ja ekstravertsusega (introvertne ajakirjanik on suhteliselt haruldane lind). Vastavasse hoiakusse kuulub niihästi kihk palju teada saada (õppida tundma erinevaid ühiskondi ja eluvorme, maid ja rahvaid, elukutseid ja üldse kõike) kui ka sekkuda. Need võivad esineda koos, aga ei pruugi. Näiteks William Somerset Maugham oli juba lapsena igatsusega jälginud koduneemest mööduvaid purjesid ja unistanud kaugetest maadest, ja vanuigi ­kiirenes ta südamerütm meeldivalt, kui ta tundmatusse viiva laeva maabumissillale astus. Polegi peamine, mis kujul keegi oma muljeid esitab ja publikuga jagab, juttude või reportaažide, sõnumite, romaanide või olukirjeldustena. Maugham ei tegelnud kunagi žurnalismiga, osalt kindlasti seetõttu, et menuka näitekirjani­kuna oli ta materiaalselt ülikindlustatud („Ma sain elult kõike, mida raha eest võib osta,” on ta mälestustes kirjutanud).

Alati on leidunud loovisikuid, kes ei rahuldu elu vaatlemise ning selle kujutamisega oma loomingus, vaid tahavad ühiskonda mõju(ta)da otse ja vahetumalt. Tõsi, praktilisse poliitikasse on nad läinud suhteliselt harva, see-eest on nad sagedasti üritanud kaaskodanikke õpetada ja suunata. Esinemised kõikvõimalikel festivalidel, televisiooni jutusaadetes, säutsumine jms on neile enese­teostuse loomulik osa.

Aga on ka vastandlik tüüp, kelle ülim füüsiline kontakt avalikkusega on paar intiimset kohtumist lugejatega kusagil raamatukogus. Ometi võib ühiskonnas ette tulla aegu või probleeme, mis aktiveerivad ka selle tüübi esindajaid, nagu see juhtus Eestis üleminekuajal. Hiljem on enamik neist oma kirjutuslaudade taha tagasi tõmbunud.

Näide kirjanikust, kes on sotsiaalselt aktiivne, ilma et osaleks perioodikas, on Thomas Mann, kes kirjutas elu jooksul kümneid laiemale avalikkusele mõeldud pöördumisi, traktaate ja esseesid ning pidas Euroopas ja Ameerikas sadu avalikke loenguid.

Tulevaste poliitikute inkubaatorina pole kirjandus ajakirjandusega võrreldav. Ajakirjanikukarjäär on juristi oma kõrval teine peamine viis, kuidas poliitilisele karjäärile alus panna. Nii on see olnud ka Eestis ärkamisajast saadik. Alguses oligi see paratamatu, sest ajaleht oli õieti meie esimene rahvuslik institutsioon, poliitilisi parteisid eestlastel veel polnud. Ka Päts ning Tõnisson olid ajakirjanikud.

Majanduslik surve

Peamine põhjus, miks kirjanikud ajakirjandusse „patustama” eksivad, on siiski vajadus elatusvahendite järele.

Kirjanikud, nagu teisedki loovisikud, on suurema osa ajaloost olnud kellegi ülal pidada, olgu selleks valitseja, kirik, metseen või riik (mis nüüdis-Eestis väljendub Kultuurkapitali kujul). Välja arvatud juhul, kui kirjanikul oli õnn olla rikaste vanemate laps, kui ta saavutas varalise sõltumatuse kasuliku abielu kaudu või kui ta teenis elatist kirjandusega külgneva elukutse abil nagu ­Shakespeare, kes kirjutas oma näidendid koduteatri tarbeks.

Oma kätetööst (honorarist) äraelamine muutus võimalikuks alles kahe tingimuse täitumisel: esiteks trükikunsti leiutamine, miska tekstid said levida senisest palju suuremas tiraažis, teiseks kirjaoskuse edenemine. Ja alles siis, kui neile lisandus kolmas – kultuurihuvilise keskklassi kui ostujõulise publiku teke –, muutus autoril võimalikuks üksnes oma loomingust ära elada ning säilitada sõltumatus. Euroopas juhtus see valdavalt XIX sajandi esimesel poolel. Sedagi juhul, kui tegemist oli piisavalt suure keeleareaaliga. Väiksema kõnelejate arvuga kultuurides oli see võimalik ainult üksikutele edukamatele, ja nõnda on see põhimõtteliselt jäänud tänini. (Sovetiaeg polnud ses suhtes erand, sest kuigi rahva huvi kirjasõna kui vabaduse aseaine vastu oli kaheldamatu, ei elanud autorid rangelt võttes oma teoste läbimüügist, vaid ametlikust honorarist, s.t neid pidas ülal ikkagi riigisüsteem.)

Siinkohal on jutt väärtkirjandusest, mitte raamatust kui niisugusest. Nimelt hakkasid juba paar sajandit varem, XVI sajandi keskel levima odavad rahvaraamatud, mis maksid üldjuhul pool või kolmveerand lihtkodaniku keskmisest päevapalgast. Need olid anonüümsed, primitiivselt välja antud ning levisid suhteliselt hiiglaslikes, sadadesse tuhandetesse ulatuvates tiraažides. Enamasti olid need ümberjutustused antiikautoritest, kroonikate mahlakatest kohtadest, piibliainelised vagalood jms. (Eestis ilmusid sellised rahvaraamatud XIX sajandi keskpaiku nn jenoveevadena.) Need anonüümsed üllitised rajasid teed pärisraamatutele ja võib oletada, et vähemalt mõnel juhul oli niisugustes ettevõtmistes kaasalöömine päriskirjanikele lisatulu allikaks. Või oli ta seda ajakirjanikele? Või mõlemale? Sest umbes samal ajal rahvaraamatutega tekkis ka ajakirjandus, millega kirjanikud algusest peale seotud olid.

Lisagem, et professionaalset autorsust ei peetud Lääne-Euroopa kõrgklassides (niihästi aadli kui suurkodanluse hulgas) veel XIX sajandi lõpulgi heaks tooniks. Kunstilooming oli aktsepteeritud kui härrasinimese jõudeaja harrastus. Mõnel määral kõlas selles kauge kajana antiigist pärit üldisem mõtteviis, mille järgi töö polnud põlastusväärne iseenesest, vaid üksnes juhul, kui seda tehti vajadusest endale elatusvahendeid hankida. Eeldati, et sel juhul ei ole inimene vaba – antud juhul vaba publiku maitsest.

Kuigi protestantismi mõjul oli suhtumine tööga raha teenimisse muutunud ja seda peeti jumalale meelepäraseks, lisandus kirjaniku nagu igasuguse autori puhul moraalne aspekt. Autor olla tähendas paratamatult enese eksponeerimist, enda avalikustamist, ja see oli jällegi kahtlane, sest puritaanlaste jumalale meeldisid tagasihoidlikud.

Ütlematagi on selge, et ajakirjanik on üldjuhul kõike muud kui tagasihoidlik.

Kuni XIX sajandini ei võtnud enamik tõsiseid autoreid oma loomingu eest honorari. Piraatlus oli elunorm. Siis hakkas asi tasapisi muutuma. Näiteks lord Byron oli mõnda aega suurejooneliselt keeldunud oma menukate luulekogude eest autoritasu küsimast, aga ühest hetkest alates tegi seda päris meelsasti, sest oli sattunud rahalisse kitsikusse.

Goethe oli üks esimesi, kes esitas kirjastajale oma kogutud teoste väljaandmisel õigustatud ja üsnagi kõrgeid rahalisi nõudmisi. Samuti pöördus ta oma autoriõiguste kaitseks ilmalike valitsejate poole, ja edukalt.

Kirjanikul on läbi aegade olnud kaks peamist kõrvaltööd, millega originaalloomingu honorarile lisa teenida: ajakirjandus ja tõlkimine. Esimese pluss oli operatiivsus, ajakirjanduses ringleb raha kiiresti. Seevastu raamatu autoritasu laekub pikema aja järel, pealegi ei või müügiedus kunagi ette kindel olla.

Tõlkimine võib olla kirjanikule kutsumuslikult lähedane. Kuigi seal järgitakse teise inimese tehtut, on mingis mõttes tegu sama protsessiga, mis originaalloomingu puhul, s.t heideldakse keelega, püütakse leida võimalikult häid sõnalisi vasteid. Tõsisele kirjanikule võib teise väärtautori tõlkimine olla täitsa hingelähedane. Paraku näitab praktika, et raha saab levilektüüri ümber­panemise eest rohkem.

Kumba lisatööd eelistada, sõltub mitmest asjaolust. Aga näiteks Tammsaare tegi kaastööd nii päevalehtedele kui ka tõlkis parajal määral, et perele elatist teenida.

Kirjanike suhtumine

Niisama sageli, kui kirjanikud on pidanud ajalehtedele kirjutama, on nad seda ka kirunud. „Oh pääseksin vaid kohustusest teha kaastööd ajakirjandusele!”, „Jälle pidi ta hambaid kiristades võtma vastu pakkumise kirjutada ajalehes, sest raamatu honorar viibis” – sedasorti väljaütlemisi kohtab kirjanike biograafiates aegade algusest peale. (Kui vähe on selles suhtes muutunud! Piisab, kui kõrvutada Weimari hertsogiriiki Goethe ajal või Aldous Huxley Inglismaad saja aasta eest tänapäeva Eestiga, kus kirjanikud konveieril arvamus­lugusid toodavad.)

Väljast vaatajale on asjaosaliste frustratsiooni ehk raske mõista. Lehele kirjutamine on ikkagi kirjutamine ja tundub olevat lähim variant nende igatsetud kutsetööle, n-ö second best.

On’s kirjanike mõna õigustatud? Ajakirjanduse negatiivset mõju loovkirjutamisele on sagedamini käsitletud ning selles vallas on kujunenud omad käibetõed. Siinne autor üritab asja vaadata ka teisest seisukohast: kas ajakirjanikutööst võiks kirjanikule muudki kasu olla peale väikse kiire raha?

Enne veel korrakem, et ajakirjandusega saab olla seotud mitmel tasemel. Praktilises lehetöös on vahe kirjutaval ajakirjanikul ning toimetajal-organisaatoril. Vanasti olid need kaks sageli koos, sest kõik tegid kõike. Toimetamisest ja kaastöö hankimisest me praegu ei kõnele, see on omaette elukutse.

Mis puutub lehte kirjutamisse, siis kõige olulisem selle juures on regulaarsus ja intensiivsus. Mõlemad sõltuvad üldjuhul sellest, kas autor on vabakutseline või koosseisuline. Siiski pole vabakutselisus võrdne vabatahtlikkusega – viimane tähendaks, et autor kirjutab lehele üksnes siis, kui miski teda inspireerib või kui talle muidu vaim peale tuleb. Ei, ka vabakutselisel võib olla toimetusega leping selle kohta, kui sageli ta kirjutab. Koosseisuline ajakirjanik seevastu kirjutab üldjuhul vastavalt toimetuse vajadustele ja ilma honorarita.

Olgu vahekokkuvõtteks asjakohane katkend Friedebert Tuglase Liivi-biograafiast. Hakkas ju Eestis XIX sajandi teisel poolel vaimukultuur tervikuna kiirenduskursil arenema ja sestast võime meie juures ka kõnesolevates küsimustes täheldada samu tendentse mis mujalgi.

„Teiselt poolt aga lükkusid kõnesoleval ajajärgul just ilukirjanikud ajakirjan­duse teenistusse, kuna puhtkirjanduslikust tegevusest polnud lootustki elada. Ei ole meil veel praegugi keegi saavutanud olusid, mida peab Petrarca kirjanikule ilmtingimatuiks. Piisavat varandust, rahulikku elu, üksindust, vaikust, vabadust. Veel vähem võis sellistest kõnelda meie möödaniku hallel aegadel. Kirjanikud pidid erandita omama mõne leivaameti, kuna kirjanduslik looming oli ainult asjaarmastuslikuks kõrvaltööks. Nende leivaametite hulgas oli aga ainult üks, mis pakkus vähemalt illusiooni, et ollakse veel tegemises kirjandusega – nimelt ajakirjaniku kutse. Tõsi, see kutse oli küll kõige kahjulikum kirjanikule, sest ta sundis ammutama just samast energiaallikast, mida oleks kasutatud ilukirjanduslikke töid luues, ja nõnda pisikeste teradena laiali pillama oma mõttemagasini, ilma et miski oleks võrsunud kunstitööks. Kuid kõigest hoolimata näeme, et tunduv osa meie lähema mineviku kirjanikest on pöördunud ajakirjanduse kui ainsa võimaliku elukutse poole. Osalt sündis see, nagu juba tähendatud, ajakirjanduse kirjandusliku kõrvalmaitse pärast. Osalt aga sellepärast, et neil kirjanikel nende artistivere tõttu leidus muiks elukutseiks veelgi vähem eeldusi. Siin ei vajatud nii palju diplomilist haridust kui andekust. Ja siin ei nõutud nagu teistes ametites nii masinlikku täpsust kohusetäitmises, mida kirjanikul-boheemlasel raske jälgida. See oli „vaba haritlase” kutseist ikkagi kõige vabam. Just sellesse kirjanikutüüpi kuulus ka Juhan Liiv nii oma artistiiseloomu kui katkelise haridusega. Ja sellepärast polnud see paljas juhus, et temastki sai ajakirjanik.”^[1]

Veel kirjutab Tuglas: „Neiks „toimetuse abideks”, nagu siis öeldi, olid peamiselt kooliõpetajad, rahvakirjanikud ja tõlkijad. Nendeks võeti tihti inimesi, kel polnud enam midagi muud peale hakata.”^[2]

Vabadus on loomingu eeltingimus. Ajakirjanikku piirab alati aeg ja ruum. Esimene väljendub kellaajas, mil materjal tuleb trükikotta saata. Ruum väljendub mahus, mida tänapäeval loetakse enamasti tähemärkides. Ja lõpuks on ka teema sageli (pea)toimetaja või kellegi kolmanda poolt määratud.

Vaatame neid tingimusi ükshaaval.

Materjali saamise sundus

Nii aja- kui ilukirjanduse aineks on inimmaailm. Seda maailma tuleb tunda ja läbi tunnetada. Ajakirjandus on elukool niihästi kitsamas kui laiemas tähenduses. Ühelt poolt on toimetus kollektiiv nagu iga teinegi, kus töötades õpib tundma iseloome ja vahekordi. Sageli suheldakse seal lähedalt ja tihedalt. (Eriti oli see nõnda varasematel aegadel, kui mõnikord elati ja töötati samades ruumides pead-jalad koos.) Ajakirjanikud on üldjuhul kirju rahvas, seal näeb tüüpide galeriid. Kõik see võib teatud annustes olla kirjanikule (eriti kui ta juhtub olema inimpelglik või muidu suhtlemisraskustega) kasulik, sest avardab kontingenti, kust leida prototüüpe, ja laiendab baasi, mille najalt teha üldistusi.

Ajakirjanikul on võimalusi n-ö päris eluga kontaktis olla rohkem kui paljude teiste elukutsete puhul. Massiajakirjandus peaks kajastama elu kogu selle ulatuses. Kuigi ajakirjanikel on tavaliselt oma kitsam ala, on nad ka üldisemalt hästi informeeritud. Tõsi, ajakirjanik libiseb sageli pealispinnal, tal pole aega kuhugi sügavalt puurduda. Ometi näeb ta laiemalt, mismoodi elatakse. See on haruldane šanss ajastul, mil maailm fragmenteerub järjest rohkem.

Kirjanik on selles mõttes ajakirjanikutüübi vastand. Tema loomupärast kalduvust tõmbuda oma maailma kompenseerib võime teha väga vähese najal väga mõjuvaid üldistusi. Ometi ei sega üks teist. Ajakirjanikutöö viib ka kirjaniku „eluülikooli”, millest võib tulu tõusta – kui ta ei jää seal igaveseks üliõpilaseks.

On’s kirjanik ikka igas suhtes vaba? Välise surve suhtes jah, aga on ju ka teistsugused surved. Näiteks vormisundus, sündmuste ja karakteriloogika sundus jms. Kirjanik peab tundma oma teoses kujutatud elusegmendi protokuju ja kujutlema tõepäraselt tegelaste toimimist selles. Elus tuleb ju kõike ette, muuhulgas nn kõrvaltegelasi, ja neist ei pääse raamatuski. Mõned positsioonid või lüngad narratiivis lihtsalt tuleb (kas või vägisi) täita. Näiteks Dickensi romaanide puhul on täheldatud, et vaimulikud, kui nood on olude loogikast tulenevalt mängu toodud, mõjuvad ilmalike tegelastena, samuti on tema arstid täiesti „meditsiinivabad”.

Romaanikirjanikud koguvad sageli intensiivselt materjali, mis aitaks teoste kulisside loomisel. Thomas Mann reisis enne Joosepi triloogiat pikalt Lähis-Idas ja Egiptuses, uuris raamatukogudes ja muuseumides. Sovetiajal, kui elu tundmisest oli tehtud ideoloogiline fetiš, võeti ette loomingulisi komandeeringuid tootmiskollektiividesse. Aga eks käinud kirjanikud ka esimesel Eesti ajal kollektiivselt kaevanduseluga tutvumas.

Mis puutub vabadusse määrata ise oma kirjutamise sagedust, siis iga väljaande puhul sõltub see tõesti toimetusega seotuse astmest. Aga kuhu näiteks liigitada juhtum, kui kirjanikul on kokkulepe loovutada toimetusele iga kuu paar juttu või följetoni? Või kuhu kuuluksid kirjanikud, kes meisterdavad seriaalide jaoks stsenaariume? Lisaks küllalt tihedale graafikule on viimane sageli ka meeskonnatöö.

Üldisel kirjutamissuutlikkusel ei ole ühest seost sunni või vabadusega. On kirjanikke, kes kirjutavad väga palju ilma igasuguse välise sunduseta. Nende töönarkomaanide aastatoodang ületab iga žurnalisti oma. Ka regulaarsus ei tarvitse iseenesest probleemiks olla. Kirjanduslugu tunneb küllalt palju kirjanikke, kes on töötanud enam-vähem iga päev ja kindlal kellaajal. Säärased olid näiteks Thomas Mann ja William Somerset Maugham. Ja Jüri Tuulik on siinse autorile öelnud, et ta kirjutab iga päev keskpäevaks ühe lehekülje, täpselt ühe, ei vähem ega rohkem.

Aga nad peavad saama seda teha vabatahtlikult, ainult ise end kannustades. Kui sund tuleb väljast, siis on „blokk ees”. Teadmine, et mingi lugu peab kindlaks kellaajaks toimetaja laual olema, halvab neid. Mõnele kirjanikule sobib hooajaline töö, mida tehakse sageli tohutu intensiivsusega. Tööperioodile peab järgnema lõõgastus, aeg, mil midagi ei kirjutata ja „laetakse patareisid”. Pidev „tilgutamine” on niisugustele natuuridele hingeliselt koormav, seetõttu nad ajakirjanikeks hästi ei sobi.

Peab siiski möönma, et ka inspiratsioon on teataval määral treenitav, seda on võimalik esile kutsuda. Vaim on nagu metsloom, keda saab välja õpetada, et ta kindlal kellaajal ilmuks kindlasse kohta. Muidugi võib vaielda, kas see on ikka tõeline inspiratsioon või üksnes fantoom.

Plusse ja miinuseid kaaludes tundub, et ajakirjandus distsiplineerib autorit, ei lase ta kirjutamismasinal rooste minna.

Väljastpoolt tulev kohustus ei ole tingimata negatiivse mõjuga. Kirjanike elulugudega tutvudes näeme, kui palju meistriteoseid on sündinud tänu sellele, et autoril oli rahamure või leping toimetuse või kirjastusega oma töö kindlaks tärminiks üle anda (sageli oli avansski käes ja ära kulutatud). Samuti võime kujutleda, kui paljud šedöövrid on kas rahakülluse või muidu sunni puudumise tõttu sündimata jäänud. See viib ketserlikule mõttele, et rikkus on autori hukatus, aga nõnda on see üksnes „eluvürstide” ja „ilmalaste”, mitte vaimurüütlite ega -munkade puhul. Nii nagu on autoreid, kes on kõige viljakamad siis, kui neil pole majandusmuresid, on ka neid, kes hakkavad alles siis end liigutama, kui näpud põhjas. Enne seda ja vahepeal nad lihtsalt „elavad” (siinkohal meenub ikka Wilde, kes enda sõnutsi pühendas oma geeniuse elule, aga kunstile üksnes talendi). Kõik sõltub inimesest. Dostojevskil oli pidevalt rahamure, Tammsaarel keskmiselt, Thomas Mannil – mitte kunagi.

Süvenemise võimalikkus ja võimatus

Ilukirjanduses peaks igapäevase kaudu lugejani jõudma igavik. Ajakirjanduses jõuab igapäevase kaudu lugejani… lihtsalt igapäevane. Ajakirjandus on selles mõttes üks ühiskonna n-ö teenistusi, mis on mõeldud funktsioneerima punkti­pealt ja regulaarselt. Analoogiliselt kaupluste, pankade, apteekide lahtioleku­aegade või kiirabi, politsei ja tuletõrje valmisolekuga.

Ajakirjandus on kogu vaimse toodangu seast kõige sarnasem elu bioloogilise küljega. Viimase tunnuseks on tarvidus saada pidevalt uuendatud. Toit rikneb mõne päevaga, pesu määrdub, riided kuluvad, ruume tuleb kütta ja kasida jne. Kuigi nimetatud atribuudid on ühes teatavas suhtes kõige tähtsamad asjad elus ja kõige alus, siis ikkagi pole nad spetsiifiliselt inimlikud, sest rahuldavad vajadusi, mida inimene jagab põhimõtteliselt kogu ülejäänud elavaga. Selles sfääris ei looda n-ö jäävaid väärtusi. Ka ajakirjanduse mustriks on anda pidevalt uut, mis samas kiiresti vananeb. Ajakirjandus on ühtpidi nokkimine, teistpidi täitmatu moolok.

Kirjanike põhiline argument perioodikas kirjutamise vastu ongi vähene võimalus süveneda. Ühelt poolt tundub neile, et peab lihtsustama, mudamaadlema ja otserammima. (Kui siiras ja tuttav on läbimurde teinud loovisiku pihtimus: „Ma olen õnnelik, sest olen nüüdsest vaba kohustusest arvata midagi teise­järguliste asjade kohta!”) Tõsi küll, uurivas ajakirjanduses teevad aja­kirjanikud mõne juhtumi kallal tööd pool aastat ja kauem. Ent kirjanik ei satu sellesse rolli, tema lepib nokkimisega, teeb „kähkukaid”, et saada asi kaelast ära ja teenida raha järjekordse kuu arvete maksmiseks. Ja alles siis anduda oma põhitööle.

Mõni kirjanik peab oma loodavasse maailma sisenemiseks kauem keskenduma ja sealt väljatulek võtab aega, tagasiminek on samuti vaevaline. Temale on ajakirjandusest tingitud katkestus eriti piinav. Mõni teine jälle vahetab „registreid” suhteliselt kergesti.

Eri tüüpi eeldused

Inimesed on omaduste buketid, mille komponendid võivad olla mitmesugustes vahekordades. Mõni näiteks näeb suurepäraselt laiemat pilti ja taipab hoobilt asja olemust. Temal on eeldusi ajakirjanikutööks. Mõni jälle kujutleb tahtmatult, mis juhtuks, kui olud või asjad või inimesed, millest ta peab loo kirjutama, oleksid teistsugused. Ta näeb vaimusilmas asju elavamalt kui konkreetseid seiku käsitlevaks lehelooks vajalik. Temal on eeldusi kirjanikutööks.

Võtame kirjutamise tehnilise külje. Mõni lihtsalt töötab kiiremini kui teine. Selge, et temas on rohkem valmidust ajakirjanikutööks. On autoreid, kes kirjutavad peaaegu kohe oma maksimumtasemel, ja on neid, kes alustavad kobavate mustanditega ning aja jooksul lihvivad need meistritööks. Mõnel kirjanikul on vaja ajalist distantsi, et värske pilguga korrektiive teha. Pikapeale tekst areneb ja täpsustub, muutub plastiliseks ja esteetiliselt nauditavaks. Ent tavaliselt pole lehetoimetusel aega nii kaua oodata. Tõeline ajakirjanik kirjutab kohe suhteliselt hästi ja lihvimisega võib lugu hoopis värskust ja hoogu kaotada. Võib arvata, et enamik ehtsaid ajakirjanikke ei tunne kiivust oma teksti loovutamisel, ei mõtle järgmisel päeval: „Ah, kuidas ma oleksin võinud sellest veel kirjutada!” Pealegi on neil homme juba uus lugu käsil. Seevastu kirjanikul jääb peaaegu lõpuni midagi kipitama.

Pole ka liialdus öelda, et mõne inimese sõnaseadmise oskus kitsamas tähenduses on ajakirjanduse tarbeks liiga hea, ent kirjanduse jaoks ebapiisav.

Stiilist ja mahust

Ajakirjandusliku stiili puhul on esikohal selgus, täpsus, ökonoomsus.

Mõne kirjaniku stiil (näiteks Hemingway oma) on sellele loomult lähedane. Aga enamasti on kirjanduslik stiil kõike muud kui seda. Üldjuhul võtab kirjani­kul isikliku väljenduslaadi kujunemine aega. Enamik, iseäranis filoloogilise ettevalmistuseta, sealhulgas need, kellest hiljem saavad klassikud, kirjutavad algul suhteliselt konarlikult. Ajakirjanduses töötamine aitab märkamatult nende sõnaseadmist sujuvamaks muuta.

Etteantud tähemärkide arv on samuti asi, mille pärast kirjanikud rohkelt oigavad. Nad ei ole vabad! Selge, et kirjanik peaks ise leidma oma ainele optimaalse mahu, see kuulub ta kutseoskuste hulka. Aga nõnda on see ideaalis. Tegelikkuses kohtab kirjanikke, kellel sõnu napib, tunduvalt vähem kui neid, kes kipuvad vahutama. Ajakirjandus õpetab mõtteid kalibreerima, õpetab ka väikese mahu kaudu ütlema olulisi asju. (Mõtlen seoses sellega sageli varasemate aegade luuletajatele, kel on tulnud arvestada soneti ja teiste rangete vormide diktaadiga. Nad on pidanud kogu oma sõnumi saledasse stroofi sundima. Ja kui keegi väidab, et ta ei saa end riimitud luules väljendada, siis tahaks öelda: selleks ta ongi sõnameister, et suuta seda, mida tavakõneleja ei suuda. Soovitaksin tal lugeda Betti Alveri „Jevgeni Onegini” tõlget.)

Ajakirjanduse ökonoomne stiil on üks neid asju, mida saab õppida niihästi koolis kui ka praktilise töö käigus. Mitte et ma seda stiili idealiseeriksin, aga puhttehnilises mõttes, kirjutamisoskuse arendamisel võib sellest kasu olla.

Oht on muidugi selles, et niisugune stiil võib külge hakata ja kanduda ilukirjandusse. Neid kahte stiili on inimese vaimses taglastuses raske teineteisest lahus hoida – eriti algajal autoril. Küllap tunnetab ka mõni proff, et pärast aastaid arvamuslugudega leiva teenimist on kunagine nõtkem lause ja ilusam stiil muutunud nuditult „löövamaks”. Ta on autorina maha käinud. Teatava piirini on võimalik lamestumist teadlikult kontrolli all hoida. (Nii nagu diabeetik süstib endale iga päev insuliini, nii võiks ajakirjanduses tegutsev kirjanik iga päev lugeda tosin lehekülge mõnda proosameistrit, et mõõdupuu silmist ei kaoks!) On neid, kes pärast kauast ajakirjanduse rattas olekut ei tahagi enam ilukirjandusega tegelda, kopp on ees – igas suhtes.

Samas võib ajakirjandusega tegelemine vahel kontrasti mõttes hästi mõjuda – muidugi juhul, kui sellesse pole oma hinge pandud. Mõnele tundub, et kõige parem aeg ilukirjandust luua on just pärast ajakirjanduses möllamist, kui väikese puhkuse järel päristöö uuesti käsile võtta. Küll siis tekib jumalik tunne! Kõik, mis vahepeal alla surutud, pääseb nüüd vabadusse, loomeimpulsid on säärased, et hoia ja keela. Siin on mingi paralleel füüsiliste võimetega. Pärast intensiivset ettevalmistusperioodi on vaja natuke puhata ja taastuda, et siis võistlusel suursaavutuseni jõuda.

Tuglas arvas, et ajakirjandus ruineerib kirjanikku, kulutab ära tema vaimse ressursi. Samas on teada, et näiteks füüsiline töö hoiab meele erksa, et vaim sellal puhkab ja alateadvus „podiseb”. Paradoksaalselt loob eriti soodsa seisundi just rutiinne töö, sama liigutuse pidev kordamine, mille puhul teadvus on vähim hõivatud. Just siis on vaim kõige vabam uitama ning kõige viljakam. Sarnast on väitnud mõnigi, kel jõusaalis sõtkudes head mõtted pähe tulevad. See võib nii olla, aga ei pruugi. Sõltub tüübist. Tuglas ei olnud ikkagi ajakirjanikutüüp.

Saul Bellow arvas, et kirjanikule on kasulikum olla näiteks kõrgkoolis õppejõud kui lehtedele lugusid vorpida. Lektor puutub pidevalt kokku uute inimestega, suhtlemine noortega hoiab ta vaimu erksa. Tõsi, lektor näeb muu hulgas sedagi, kuidas publik aastatega muutub, ja tunnetab seekaudu ühiskondlikke protsesse. Ometi peab ta ennast paratamatult kordama, aastast aastasse samu tarkusi õpetama, isegi kui need on head ülikoolitarkused. Ta on „rattas”, mis sest, et vaimses. Ja õpetajahoiak võibki külge jääda.

Me ei tea, kui palju häid teoseid on jäänud seepärast sündimata, et autor on pidanud ajakirjanduses leiba teenima. Nii nagu me ei tea sedagi, mitu esmaklassi­list ajakirjanikku on läinud kinnismõtte nahka, et „minust peab päris­kirjanik saama”. Me ei või surmkindlalt väita, et kõik need, kes on aja­kirjandusega seotud olnud, oleksid ilma selleta kirjutanud paremaid teoseid. See on kontra­faktiline ajalugu.

Nimetagem lõpuks mõnda professionaalset lehemeest, kellel üks karjäärilõim läks sujuvalt üle teiseks ja kulmineerus kirjanduslikes meistriteostes.

Kõige kuulsam on ilmselt George Orwell, kelle ajakirjanikukogemused maailmas nähtust suubusid autori viimasel elukümnendil „Loomade farmi” ja düstoopiasse „1984”. Arthur Koestler kirjutas kolmes keeles ja oli kirju tausta ning elukäiguga. Ta alustas Austria-Ungaris, oli seejärel ajakirjanik Lähis-Idas ja elas lõpuks Ühendkuningriigis. Orwelliga ühendab teda seik, et ka tema peateos „Keskpäevapimedus” on totalitarismi, konkreetselt Stalini režiimi vastane.

Ja kolmandaks samast ajajärgust pärit Joseph Roth, ajakirjanik kutsumuselt ja eluviisilt, kes on loonud melanhoolse ja nostalgilise „Radetzky marsi”, mis on „Gepardi” ja „Buddenbrookide” kõrval meisterlikem kujutus auväärse suguvõsa hääbumisest.

Kuigi näiteid kirjanikest, kes on olnud ajakirjandusega püsivamalt seotud, pole väga palju, piisab neist, et mitte teha automaatselt järeldusi kogu valdkonna kahjulikkusest.

Kas pole kogu eelnev arutelu anakronistlik, võib-olla pakub kahe ala kõrvutamine tänapäeval üksnes kirjandusloolist ja teoreetilist huvi? On ju ammu teada, et kirjanduse piirid on ähmastunud. Kirjanikud teevad arvamuslugusid ja üllitavad neist kokkupandud raamatuid samamoodi nagu romaane, poeeme ja värssdraamasid. Ajakirjaniku oma raamat on igapäevane asi. Kirjaniku ja ajakirjaniku asemel on väärtustavas mõttes käibel neutraalne autor. Kirjanik ei pane enam kellegi häält aukartusest värisema nagu sovetiajal, aga teda ei peeta ka päris luuseriks. Ning ajakirjanikku ei peeta parteifunktsionääriks nagu toona, samas usub enamik, et päris erapooletud nad ka pole, mingi oma agenda neil ikka on. Kirjanik pole enam ajastu südametunnistus ega ajakirjanik demagoog.

Kirjanikke ajakirjanduses, ajakirjanikke kirjanduses

Ärkamisaja esimestes väljaannetes ja ka järgmises põlvkonnas kohtame toimetuste eesotsas kirjanikke, kes on pärandanud meile mõne üldtuntuks saanud loo või luuletuse: Andres Saal, Jaak Järv, Jakob Kõrv, Ado Grenzstein. Mõni, nagu Juhan Liiv, töötas ajakirjanduses majanduslikul sunnil ja/või oma karjääri algul.

Meie tõupuhtaim näide kirjaniku ja ajakirjaniku kooseksisteerimisest on Eduard Vilde, kes töötas aastail 1883–1905 mitmetes lehetoimetustes. Ent temagi oli keskeast edasi eeskätt kirjanik. Karl August Hindrey tegi kaua ja ilmselt rahuldusega mõlemat tööd (1904–1928 „Postimehes” ja „Päevalehes”), kuid jättis ajakirjanduse tagaplaanile, kui 1930. aastatel oma loomingu põhiosale keskendus.

Mil määral kedagi ajakirjanikuks pidada, sõltub väljaande ilmumissagedusest. Üks asi on seal artiklite avaldamine, teine toimetuse masinavärgis sees ­olemine. Artikleid on paljud avaldanud, mõni kirjanik on olnud lühemat aega ühe või teise toimetusega ka tihedamalt seotud. Tammsaare oli ajakirjanik Tallinnas 1903–1907 („Teataja”, „Sõnumed”). Tuglas töötas episoodiliselt „Posti­mehes” ja oli „Loomingu” toimetaja, aga see pole mõistagi tüüpiline ajakirjandus.

Kuukiri või isegi nädalaleht on hoopis teine tase kui päevalehe 24/7. Ka Debora Vaarandi on olnud „Sirbi ja Vasara” vastutav toimetaja, aga eksitav oleks öelda, et ta on olnud ajakirjanik. Sama kehtib näiteks Doris Kareva kohta „Sirbi” ja „Loomingu” kirjandustoimetajana. Anna Haaval oli küll töökoht „Postimehe” toimetuses, aga tema tööks oli jutunurgale kirjandust tõlkida, temalgi polnud tuld rummus.

Mainida tuleks ajastu soorolle. Naiskirjanikud, niihästi poetessid kui prosaistid, on olnud ajakirjanduses tunduvalt vähem tegevad kui nende meeskolleegid. Suur erand oli Lydia Koidula, kes oli „Eesti Postimehe” üllitamisel – nagu Malle Salupere kirjutab – isa Jannseniga vähemalt võrdne kaastööline. Samuti Lilli Suburg, kes 1878. aastal sai „Perno Postimehe” toimetajaks ja andis lisaks välja ajakirja „Linda”.

Nõukogude ajal ulatus plaanimajandus ka ajakirjandusse. Nii olid paljud „uudised” ette planeeritud ning töötsükkel sellest johtuvalt palju mõnusam kui vaba maailma kaootikas. See poleks tohtinud ilukirjanduse loomist oluliselt takistada. Sellele vaatamata töötas kirjanikke päevalehtede toimetustes väga napilt (näiteks Tõnis Lehtmets „Edasis”, Rein Põder „Noorte Hääles”). Põhjuseks oli niihästi toimetulekuraskuste puudumine, sest isegi reakirjanik tuli ­tollal lahedasti toime, kui ka tsensuur, mis ajakirjanduses oli astme võrra karmim kui ilukirjanduses. Mis seal salata, kirjanikud vaatasid ajakirjandusele ülevalt alla. Kui üldse, siis piirdus nende kaastöö kunsti ja kultuuri kajastamisega kriitika või olukirjelduse tasandil.

Uuel Eesti ajal on kirjanikud tegutsenud peaasjalikult kolumnistidena (Andrus Kivirähk, Andrei Hvostov, Olev Remsu jt, ka siinkirjutaja). Nad pole enamasti olnud täiskohaga reporterid, analüütikud ega organiseerijad. Päris­ajakirjanduse kõrvalt kirjanik olla on praegu ilmselt töömahukam kui kunagi varem, olles ehk võrreldav üksnes õndsa Juhan Liivi aegadega.

Eesti kirjanduses on ajakirjaniku ja tema töö kujutus suhteliselt punktiirne ja saavutused jäävad kaugemasse minevikku. Üks esimesi selle teema põhjalikumaid käsitlusi on Mait Metsanurga 1912. aastal ilmunud romaanis „Orjad”. Tammsaare „Tõe ja õiguse” kolmandas osas on „Rahva Sõbra” toimetuse näol antud vastavast elulõigust tabav pilt, neljanda osa kohvikuseltskonnas kohtame ajakirjanik Pilu ja kuuleme üht-teist ajakirjanduse ja ärilise edu seostest. Värvika sogareporteri on loonud ka ise nooremana ajakirjanduses töötanud August Gailit: Martin Vaari kuju „Leegitsevas südames” esindab selle elukutse tumedamaid tagamaid.

Nõukogude perioodi kirjanduses on ajakirjanikke vähe ja needki rohkem tegelased üleüldse, umbes nagu Dickensi kleerikud ja tohtrid. Spetsiifiliselt nende tööst me sama hästi kui ei kuule, mis on ka mõistetav, sest vähegi ausalt oli neist pea võimatu kirjutada, isegi ridade vahel. Ainsa sümpaatse erandina meenub esimese hooga üksnes Teet Kallase pikem jutt „August, mõned viimased hetked”, mille peategelase Gunnar Varki mitmed probleemid võiksid mutatis mutandis kehtida ka praegu. Selle aastatuhande autorite teostes kohtab siin-seal ajakirjanikke, väljapaistvam näide on Andrei Hvostovi „Šokolaadi­prints”. Hiljuti ilmunud Peeter Helme romaan „Kirka valguse pimestav sära” on aga täielikult pühendatud lehetoimetuse tegelastüüpide ja nende vaimse silma­ringi kirjeldamisele.

Vastupidist, s.t kirjaniku ja tema töö kujutist ajakirjanduses leiab ad plenum.

---

^[1] F. Tuglas, Juhan Liiv. Kogutud teosed 12. Tallinn, 2012, lk 80.

^[2] Sealsamas, lk 79.