Justkui paradoks:

589. Meile saab ühine olla vaid teadmatus.^[1]

Kohtusime Puhtus. Oli meie kolmas kevadkool. Organismiteooria. Osalisi ei olnud palju, kahekümne ümber. Rääkisime teoreetilisest bioloogiast. Matemaatilisest teooriast. Jakob von Uexküllist. Omailma sõna veel ei olnud. Jaan tuli osalema, meile täitsa ootamatult, kust ta sellest kuulis, ei tea. See oli me tutvuse algus. Miski meis sobis. Aasta oli 1977, mai. Sestpeale jäime püsivalt suhtlema.

Mõne kuu pärast tegime oma teorbio poistega suvise seminari Mutikul. Meil oli komme igas seminaripaigas ka kohalikke miski tööga aidata. Mutiku õuel koristasime vana sisselangenud keldri palke.

Järgmisel kevadel käisime Tiiuga Mutikult läbi, teel Kütiorgu. Kui septembris 1978 pidasime Tiiuga Ihaste aias pulmi, oli Jaangi seal. Mikk ja Heno Sarv, Marju ja Kadiga, olid seal. Sõpru veel, Tom Tiivel ja teised. Jaan ajas Valdek Kruusperega pikemalt juttu.

Järgnes palju kohtumisi. Kaasaelamist. Jutuajamisi. Kunagi ta üüris või kasutas tuba Kitsal tänaval, endises rektor Heinrich Koppeli majas ülakorrusel, korra istusime kahekesi pikemalt seal. Vist oktoobris 1977. Ta oli siis Tallinna botaanikaaias tööl ja oli kirjutanud mõned ökoloogilise kallakuga esseed, sealhulgas „Putukad ja inimesed” ning „Miks me ei näe tulevikku”, andis need käsikirjad lugeda, kirjutasin talle nende kohta mitu lehekülge kommentaare, mõnda ta siis arvestas ja parandas natuke seepeale enne avaldamist. Kui tal nendest esseedest kunagi hiljem raamat ilmus („See ja teine”), tegin väikse arvustuse.^[2] Enne Jaani oli häid teadusliku põhjaga esseesid Eestis väga vähe kirjutatud.

1978. aasta veebruaris korraldasime Tartus bioloogia- ja lingvistikakonverentsi, kus bioloogid ja semiootikud arutlesid koos. Vaimudel on külgetõmme. Jaan osales ka, kirjutas selle tarvis loo „Liigid, kooslused, morfeemid ja keeled”.^[3] Päris biosemiootikateemaline.

Ta käis mitmes meie teoreetilise bioloogia kevadkoolis, vist ligi kümnes. Pärast 1977. aasta Puhtus-käiku veel vähemalt aastail 78, 81, 83, 84, 85 ja 2009, enamasti ka ise esinedes. Mõnikord pakkus ainult kirjutise.^[4] Palju pole meeles, aga märkmeist näen, et aastal 81 oli ta jutu teemaks „Keerulised süsteemid ja nende kaitse”, aastal 84 „Ökoloogiline elamine” (vist minu pandud pealkirjaga). Mitu juttu Jaanilt olen meie teorbio-raamatuisse küsinud ja saanud.^[5] Ühes oma ilukirjanduslikus loos ühendas ta mõned muljed semiootika suvekoolist ja teoreetilise bioloogia kevadkoolist.^[6]

70-ndate lõpus rääkisin Jaanile ikka, et ta peaks ka proosat kirjutama. Ta kirjutas siis luulet ja esseesid, aga mitte veel proosat. Kui Jaan võttis mõõtu Gustav Naaniga, kumb on parem esseist Eestis, arvasin, et ta võiks huvi pärast otse ka Naaniga kõnelda. Elasin tollal Tõraveres. Jaan ei pidanud seda asjaks. (Naanil oli tollal veidralt suur toetus, küllap populistlike esinemiste tõttu.) Järgnenud aastatel elasin palju Jaanile kaasa. Töötasin ökoloogide rühmas Tiigi ja Kastani nurgal, ta astus mõnikord läbi ja siis läksime kuhugi omavahel rääkima.

Olen olnud Jaani jaanuarilõpu koduses pereringis peetud sünnipäevadel vist küll rohkem kui tema teised sõbrad ja tuttavad. Arukülas ja Nisu tänaval. Ka viimasel, kui Jaan sai 80. Palju kordi käinud Mutikul. Niisamuti Jaan Tiiaga või üksi vahel ka meie juures. Näinud laste kasvamist. Ta tütrele Maarjale oli Tiiu koduõpetajaks bioloogias, ma asendasin teda mõnel korral. Lauris lõi veidi kaasa Uexkülli keskuse juures. Mu poeg Meelis ja Jaani poeg Lemmit sündisid samal varakevadel 1980, nad olid klassivennad Miina Härma koolis. Mu tütar Tuule oli ühes klassis ja pinginaaber Laurise tütre Mineaga. Lemmit on olnud mu tudengiks semiootikas. Elo-Mall vist sattus miski seltskonnaga me maakodust läbi liikuma. Otiga sai kord kõneldud kasvuta majanduse võimalikkusest. Märt-Matisega puhusime juttu hoopis hiljem, Biotoopia-ürituste aegu.

Niisiis on seoseid terve perega. Kui korraldasime Puhtus 1995. aastal biosemiootika seminari Thure Uexkülliga, siis pani Lauris seminari vaimust haaratuna kokku väikse väljaande. Tegi sellest koguni kaks trükki. Seal on ka Jaani essee.^[7] Lemmitu hakatusel kirjutasin loo Jaani jää-raamatusse (selle raamatu pealkirigi sai selline minu ettepanekul).^[8] Lühikeseks jäi, mis ikka. Muud kahasse tehtud raamatud Jaanil on kirjavahetused.

Jaaniga on saanud intiimseistki asjust kõnelda. Kui ta kord, valmis kaasast lahku minema, maale elamist otsis, siis uuris minu käest Puhtu valvurimaja kohta, säälset elamisvõimalust. Ka mina küsisin temalt nõu, hoopis hiljem. Kui Tiiuga lahku minemas olime, siis oli väga-väga raske ja vaja oli kellegagi aru pidada. Mina kohtusin Jaaniga. Tiiu rääkis Tiiaga. Nii palju oli lähedust.

Olen palju äratundmist ja seoseid Jaanilt leidnud. Kümme aastat oli ikka paras vanusevahe. Varaseid meelde jäänud kordi oli õhtu Baeri majas, kus ta öökulliga kohtumisest kõneles, ja sellest, et looduses ei ole midagi sirget, kõik jooned on kõverad, aiva ringid. Jah, veel varem, keskkooli päevil etlemisrühmaga lugesime ka Jaani luuletusi. Mõnda vist laulsin.

Vast kõige olulisemad mulle olid Jaani esseed. Kaks eriti, kultuuridest ja ökosüsteemidest^[9] ning avatusest ja vaikusest.^[10] Mõlema puhul olid teemad juba ümbruses üleval ja teada, aga Jaani esseed avasid laiema seostevõrgu suurepärases esituses ja sügavuses. Eks enamasti nii ongi. Olen palju elu ehitusest-olemisest lugenud ja uurinud, teooriaid võrrelnud, mistõttu Jaani kirjutisis oli see osa tuttav, mõnes pisiasjas sünnitas väikest kriitikatki. Ometi tohutu võluv ja õpetlik oli see tema lisatud pinnaaluste kultuuriseoste rikkus, mis mulle oli tundmata.

Mais 2009, kui Umberto Eco Tartus käis, viisin nad kokku. Pärast vedasin strukturalismiloolase Patrick Seriot’ ja semiootiku John Deely Mutikule. Aga niisugused jutuajamised, kus ei saa pikemalt kahekesi olla, jäävad pealispindseks, või õieti, neis ei moodustu küllalt seda koosvaimu, ühesolu, mis on ju vaimude kohtumise pärismõte.

Kultuuride tundmine oli Jaanil sügav ja lai. Sügisel 2012 palusin tal meile semiootikas sarja loenguid lugeda, oma kultuurivaateist. Need olid inglise keeles, neli loengut. Hiljem tegime Ekaterina Velmezovaga Mutikul intervjuu, kus Jaan kõneles oma semiootikaseostest.^[11] Kat’ tõlkis kõik ta „Helmemänni”-raamatu luuletused vene keelde,^[12] pärast veel kogumiku „Helmemänni varju all” omad ka. Siis sai neid tekste täpsemini loetud.

Kirjanik vist ikka mõtleb palju sellest, kes ta ise on. Jaan oli väga huvitatud iseenda eellastest, eriti elu lõpupoole. Kindla identiteedi osas oli ta küll tõrges. Et varasest saati õige tuntud, siis tuli aina ette, et keegi pildistas või lindistas… Kord pikkade, siis lühikeste juustega, koguni patsiga, habemega ja ilma… Ta oli justkui endale lähemal kui teistele. Dialoogis, mitte ehk kaashäälselt sama ideed esitades.

Mida me teineteiselt õppisime? Naljakas küll, täpseid asju ei mõista meenutada. Arusaamine ei tule kunagi ühest kohast, ikka on midagi enne ka. Ma õppisin temalt keelest arusaamist kindlasti. Kultuuritundmises polnud mul talle midagi pakkuda, samas tähenduse kõige esmane päritolu (ehk alumine semiootiline lävi), millesse süvenesin, tema huviks päris polnud, ega ka subjektiivsuse sünd elusaines (eks sellest ongi vähe teada, kuigi teadusliku probleemina on see ülimalt oluline). Ent targa vaimuga ühes olla, juttu ajada, kus põnevat kooskõla, igasugu seoseid ja lahtisi küsimusotsi tunda, see oli see. Sellised jutuajamised on kui ühendus, mis hoiab vaimu sääl piiritus ärksuses, kus imeline on olla, aga kus üksi ei pruugi püsida. Elava suhtluse ootamatuste võlu, see on tugevam ja teistmoodi kui raamatut lugedes. Vastastikku mõtteid põimides saab igasugu nüansse nautida.

Mõnes asjas olid me arusaamised natuke erinevad. Näiteks kodukooslus või pärismaisus, mis on oluline elurikkuse alus. Elu teooriast Jaan pole just väga rääkinud, ökoloogiast aga küll. Sellepärast hämmastusin, et ta koosluse kohalikkust eriti tähtsaks ei pea. Kust see tuli, peaks lähemalt uurima. Botaanikaaiast võib-olla. Ta armastas võõrtaimi omale aeda tuua. See peegeldas tema maailmasuhet, kus vaate avatus oli olulisem kui kohalikuks olemine. Too viimane esineb küll luules, kuid mitte ökoloogilises vaates. Või pidas ta palju pikemaid ajavahemikke ja kaugusi olulisemaks, kui on need, mis tavapäraselt kodu ja pärismaisuse sünnitavad. Ta oli rohkem justkui maailmamõtleja, ja nii oli talle tähtis kõik indiaanlasist vana Hiinani. 60-ndate põlvkonnale oli see ka kaunis iseloomulik. Me huvid on ju algselt erisuunalised olnud, tema lähtus filoloogiast, mina loodusteadusest. Aga mõlemale oli eluterviku mõistmine tähtis. Koduriiulis meil mõlemal raamatuid igast teadusest.

590. Sellekaudu, et meil on ühine teadmatus, on meil ka sarnane teadasaamine, sarnased „minad” ja elud ja me saame üksteist mõista.

Jaani „621” pole peale Madis Kõivu^[13] vist kelleltki eriti tõlgendamist leidnud, aga seda annab (bio)semiootika vahenditega päris hästi ümber jutustada. Ühine teadmatus on see, mis on omailmaväline. Omailm on igaühel isiklik, aga teadasaamine võib sarnane olla. Kui aga üksnes (inim)keeleliste teadmiste alusel ühenduda, läheb asi hukka.

Nii ometigi –

Oleme loonud keskkonna, kus meil esimesel hetkel on mugav, aga tegelikult see ei vasta meie vajadustele.^[14]

Paradoksaalselt. Siit siis kõik keskkonnaprobleemid.

Ent ühendus sõprade vahel on üdini heatahtlik. Nii on.

Nii oli.

---

^[1] J. Kaplinski, 621. „Looming” 1992, nr 11, lk 1542.

^[2] K. Kull, Mõistuse ökoloogia. „Vikerkaar” 1997, nr 4/5, lk 165–168.

^[3] Я. Каплинский, Виды, сообщества, морфемы и языки. 1978, 7 lk (käsikiri).

^[4] Nt: J. Kaplinski, Piirid looduses ja meie meeles. Rmt: Schola Biotheoretica XLI. Piiride teooria. Tartu, 2015, lk 11–16.

^[5] J. Kaplinski, Eluteadus, elu ja teadus. Rmt: Schola Biotheoretica IX. Raku teooria. Tartu, 1983, lk 121–124; Aukartus elu ees. Rmt: Teooria ja mudelid eluteaduses. Tartu, 1984, lk 235–240.

^[6] J. Kaplinski, Reaalarvud. Vene keelest tõlkinud K. Pruul. „Vikerkaar” 2000, nr 10, lk 45–68.

^[7] J. Kaplinski, Kabala ja semiootika. Rmt: Teoreetilise bioloogia augustisessioon. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Tartu, 1995, lk 21–24.

^[8] K. Kull, Jää pärast. Rmt: J. Kaplinski, Jää… Tartu, 2009, lk 195–213.

^[9] J. Kaplinski, Mõtisklusi inimkultuurist ja ökosüsteemidest. „Eesti Loodus” 1973, nr 7, lk 433–437; nr 8, lk 502–508.

^[10] J. Kaplinski, Olemise avar ja kummaline vaikus. Essee Lao-zist. „Sirp ja Vasar” 29. II, 7. III ja 14. III 1980.

^[11] K. Kull, E. Velmezova, Jaan Kaplinski ja semiootika. Rmt: Acta Semiotica Estica XV. Tartu, 2018, lk 194–211.

^[12] Я. Каплинский, Вернись, янтарная сосна. (Поэтические вариации Екатерины Вельмезовой.) Tallinn, 2021.

^[13] M. Kõiv, Nõnda lausus Jaan Kaplinski. „Looming” 2001, nr 1, lk 73–101.

^[14] J. Kaplinski, Vaimu paik. Tallinn, 2021, lk 141.