Kolme Jaani teekonnad aegruumis said kokku Tartu vana tähetorni rõdul 1997. aastal. Rollid jagunesid järgmiselt: Jaan Einasto oli Ott-Siim Toometi magistritöö teaduslik juhendaja, Jaan Kaplinski oli värske magistri isa ja mina sellele tööle arvamuse kirjutaja. Millest me rääkisime, ei mäleta, küll aga seda, et sõime pereema Tiia kaasa võetud pirukaid ja jõime teed. Meie kohal oli sinine taevas ja selle taga tähed, galaktikad ja nende parved, meie all ruumis aga omal ajal maailma parimaks peetud kuldset karva Fraunhoferi teleskoop. Ilus start Oti astronoomi-teekonnale.

Ometi läksid asjad millegipärast luhta ja juba nelja aasta pärast kaitses Ott-Siim uut magistritööd, seekord majandusest. Võib-olla naljaga pooleks, aga igatahes väitis Jaan Kaplinski, et tunneb selle ootamatu ärahüppe pärast piinlikkust, ja lubas „Tõravere meestele” (nagu ta armastas öelda) ise rohkem astronoomiaga tegelema hakata.

Raamatu „Isale” tagantpoolt neljandas lauses kirjutab ta: „Ma tean, et olen valmis, kuigi tahaksin veel kirjutada mõne raamatu, näha oma lapselapselapsi, osta teleskoobi, millega saaks vaadata Andromeeda udukogu.”

Teleskoopi osta ei tulnudki. Ühel hommikul saabus teade postisaadetise kohta, nii ootamatu, et oleks võinud isegi märkamata jääda. Kui aga siiski pakikesele järele mindi, selgus, et tegemist on suure ja raske kastiga. Ja kastis oli uhke teleskoop. Jaani unistusest oli lugenud tuntud ärimees ja sellise kingi teele saatnud.

Värske teleskoobiomanikuna tuli Jaan Tõraveres toimunud amatöörastronoomide kokkutulekule. Kuna tegevust ja uurimist jätkus sügavate öötundideni, siis jäi ta meile ööbima. Usun, et siis saigi talle kiidetud meie astronoomiaseminari. Mõte meeldis Jaanile ja temast kujunes alaline ettekannete kuulaja. Ja mitte ainult kuulaja. Ta ise pidas seminaris ettekande vähemalt kolmel korral: „Mikrokosmoloogia” (2008), „Intelligentne loom ja Drake’i võrrand” (2010) ning „Tähed ja nimed” (2011).

Tegelikult oli Kaplinski Tõraveres esinemas käinud juba varem. Meie lektoorium ja filosoofiaseminar olid tuntud kui kohad, kus võis nõukogude ajal mõnevõrra vabamalt ennast väljendada. Seda enam läheneva vabaduse aastal 1988. Jaan esines siis Tõraveres kahel korral: lektooriumis ettekandega „Kultuuriprobleemid” ja filosoofiaseminaris ülevaatega soomerootsi filosoofi Georg Henrik von Wrighti rootsikeelsest raamatust „Teadus ja mõistus” („Vetenskapen och förnuftet: ett försök till orientering”, 1986). Kuna olin tollal lektooriumis asjaline, siis käisin kõnelejat Tartu kaugelt ääremaalt kohale toimetamas. Meie esimene omavaheline vestlus toimuski autos ja kui ma õigesti mäletan, siis oli juttu arvutitest ja teksti töötlemise programmidest.

Tõravere astronoomiaseminaride temaatika on tihti üksjagu keerukas ja ettekannetes ei ole harvad matemaatilised arutluskäigud ja valemid. Üllatav oli, et Kaplinskit see väga ei heidutanud. Ta oli juba ülikoolis prantsuse filoloogiat õppides tegelenud ka matemaatikaga, sealhulgas matemaatilise analüüsiga. Oma kõige viimases mulle saadetud e-kirjas kasutas ta näiteks valemeid globaalsete kasvukõverate tuletiste jaoks.

Matemaatilise loogika, hulgateooria ja reaalmuutujate teooria eksamid tegi Jaan ära Ivar Kulli juures. Päris mitmel korral tuli meil jutuks ka Pavel Aleksandrovi venekeelne raamat „Sissejuhatus üldisesse hulga- ja funktsioonide teooriasse” („Введение в общую теорию множеств и функций”, 1948). Selles, et Kaplinski hulgateoreetilise topoloogia mõisteid hilisemates filosoofilistes aruteludes kasutas, pole seega midagi üllatavat. Talle oli hästi teada ka poola matemaatikute suur panus just Aleksandrovi raamatus käsitletud matemaatikaharusse.

Kujunes välja komme, et pärast seminari arutasime asju Jaaniga edasi minu pool.

Meie vestlustes, mis rändasid ei tea kui segaseid radu pidi, olid mõned aeg-ajalt korduvad motiivid. Lisaks kinnistele ja lahtistele hulkadele ja poola matemaatikutele tuli tihti juttu Ameerikasse emigreerunud andekatest Ungari juutidest, eelmise sajandi alguse Viini erilisest vaimsusest ja juhuslikkuse rollist maailma toimimises.

Alguses olime kahekesi, hiljem aga võtsime kaasa ka mõne teise seminaril osalenu. Nii istusime koos suuremastaabilise ilmaehituse ühe põhilise avastaja, galaktikate uurija Mihkel Jõeveeruga, kosmoloogide teooriaguru, praeguse akadeemiku Enn Saarega ja lõpuks vanameister Jaan Einastoga.

Esimesel korral Jaan Einastoga koos istudes pani keegi tähele, et laua taga oli kokku kolm Jaani. Ei mäleta, kes ütles, et tegemist on „kolme Jaani klubiga”. See nimetus ilmselt meeldis kõigile. Et selget vahet teha, nummerdasime Jaanid ära: Jaan I Einasto, Jaan II Kaplinski ja lõpuks Jaan III Pelt. Nii kõnetamisel kui ka kirjavahetuses kasutasime neid numbreid üsna tihti. Kohtusime algul põhiliselt minu pool, siis aga ka Jaan I kodus ja Jaan II maakodus Mutikul. Klubi „töö” kestis üsna kaua, viimane koosviibimine oli 9. septembril 2020. Jaan II oli siis juba sunnitud kasutama e-tahvlit, et jutus osaleda.

Olime küll kõik kevadel sündinud (Jaan I veebruaris 1929, Jaan II jaanuaris 1941 ja Jaan III märtsikuul 1947), aga ilmselt piisavalt erinevad, nii et juttu ja arutamist jätkus. Minule olid eriti huvitavad Jaan I ja II mälestused maailmasõjast ja sellele vahetult järgnenud aegadest. Hilisem pikk rahuaeg aga pani meid kõiki mõtlema.

Poliitilises plaanis kõige informeeritum oli kindlasti Jaan II Kaplinski. Ta jälgis maailma asju, oli Stratfori (Strategic Forecasting Inc.) materjalide tellija ja vene raamatute, ajakirjade ja muude materjalide lugeja. Jaan I Einasto pidas Kaplinski tihti nn põhivoolust erinevaid vaateid sügavaks ja oluliseks. Kui ma vanameistriga saunas kokku sain, küsis ta ikka, kas ma Jaan II viimast või eelviimast blogipostitust olen lugenud.

Muusikast tuli ka aeg-ajalt juttu. Jaan I Einastol oli suur klassikalise muusika plaatide kogu, mille ta hiljem ise hoolikalt digiteeris ja siis andmekandjal oma reisidele kaasa võttis. Ta oli uhke ka noodivihikute üle, mille oli talle kinkinud autor, maailmakuulus eesti astronoom ja asjaarmastajast helilooja Ernst Öpik isiklikult.

Jaan II Kaplinski oli lisaks klassikalisele muusikale üles leidnud Ida-Euroopa juutide nn klezmer-muusika, mis teistele Jaanidele oli esialgu võõras. Ka džässi kuulas Jaan II ilmselt meeleldi. Tema mõtted muusika komponentidest (tants, laul ja matemaatika) jäid mulle ometi mõnevõrra arusaamatuks. Just see matemaatika osa.

Kui jutt veidi filosoofilisemaks kippus, siis selgus, et Jaanide lemmikud olid erinevad. Jaan I on suur Kuhni austaja, tema ülevaateartiklites on sellele teadusfilosoofile mitmeid viiteid. Jaan II rääkis rohkem Wittgensteinist ja tema õpilasest von Wrightist. Minu raamatukogus on Popperi rida kõige pikem. Päris ahjuroobiga vehkimiseks meil vestluste käigus siiski ei läinud (nii nagu olevat juhtunud Wittgensteini ja Popperiga).

Nii Kaplinski kui ka Einasto olid põhjalikult uurinud oma juuri ja põlvnemist. Näiteks Einasto selgitas välja, et tema 124. vaarisa oli Ro, Egiptuse vaarao, kes valitses umbes 3250. aastal enne meie aega. Kaplinski oli aga väga rõõmus, kui selgus, et tema päritolu niidid ulatuvad muu hulgas matemaatiku, füüsiku ja nooruses ka filoloogiast huvitunud Carl Gustav Jacob Jacobini (1804–1851). Ma ei tea, kas Jaan II oma andmekaeves jõudis huvitava faktini, et Jacobil on tegemist ka tänapäeval kõige olulisema füüsikateooria – kvantmehaanikaga. Nimelt on teooria keskmeks oleva Schrödingeri võrrandi klassikaliseks piirjuhuks just nn Hamiltoni-Jacobi võrrand.

Lisaks meeldivatele koosistumistele sai ka üht-teist koos toimetatud. Jaan I ja II avaldasid „Eesti Päevalehes” programmilise artikli „Tulevik nõuab suunamuutust”, mina ja Kaplinski käisime koos esinemas Sänna Kultuurimõisas. Mõned korrad lugesime ka üksteise valmivaid käsikirju. Näiteks Kaplinski traktaadi „Paralleele ja parallelisme” (2009) puhul pidin mina olema naiivse lugeja rollis.

Olles meie seminaris juba oma inimene, leidis Kaplinski lähema kontakti mitme minu kolleegiga tähefüüsikaosakonnast. Tõnis Eenmäe oli tal abiks teleskoobi paika seadmisel ja häälestamisel. Praegune tähefüüsikaosakonna juhataja Anna Aret aga osutus meeldivaks vestluspartneriks. Anna räägib kõva ja selge häälega ja mis eriti tähtis, vajaduse korral puhtas vene keeles, oma emakeeles. Vene kirjakeel ei olnud Jaanile mingiks probleemiks, oli ta ju oma esimesed tõuked luuletajaks kujunemisel saanud just vene luule lugemisest. Kõnekeel nõudis aga veel lihvimist, sealjuures eriti sõnarõhkude täpne paikapanek. Anna meenutab: „Mäletan hästi, kuidas mind hämmastas tema keeleoskuse kiire areng.”

Jaani ja Anna suhtlemisel oli aga üks täiesti ootamatu järelm. Anna viibis 2010–2011 järeldoktorina pikemalt Ondřejovi observatooriumis Tšehhimaal. Seal tutvus ta Lenka Kotkovága, kes tollal töötas kohaliku kahemeetrise teleskoobi tehnilise toe meeskonnas ja aitas Annat väga palju tema esimestel sammudel teleskoobi juures. Lenka oli kirglik vaatleja, kes 1990-ndatel ja 2000-ndate alguses avastas hulga asteroide. Tollal oli see veel n-ö tükitöö ja avastajal oli õigus anda „oma” asteroididele nimed. Õigemini võis ta teha põhjendatud ettepaneku Rahvusvahelise Astronoomialiidu Väikeplaneetide keskusele. Lenkale meeldis mõte anda ühele oma „vabadest” asteroididest tuntud kirjaniku nimi, kes jagas tema armastust astronoomia vastu. Paberimajandus sai korda ja Annal oli ülimalt hea meel kinkida Jaanile 70. sünnipäevaks sertifikaat Kaplinski nime omistamisest asteroidile 1998 AN8, registreerimisnumbriga 29 528. Ondřejovi observatooriumi täheosakonna juhataja Jiří Kubát viskas seepeale nalja, et Anna on nii kitsi, et isegi lillekimpu osta ei raatsi. Asteroidi sai ju tasuta.

Asteroidile nime andmisel tuleb esitada lühike põhjendus. Jaani asteroidi puhul oli see järgmine: Jaan Kaplinski (b. 1941) is an Estonian writer, philosopher, and culture critic. He has published numerous collections of poems, prose and essays. He is also an amateur astronomer and has written a popular astronomy book.

Omanimelise asteroidi saanud inimeste hulgas on palju astronoome ja kirjanikke, vähe on aga neid, kelle põhjenduses mõlemad ametid koos esinevad.

Seminaridele järgnenud koosviibimistel jäi mulje, et Jaan II-l on plaanis kirjutada midagi ka astronoomidest. Päris nii see aga ei läinud – raamat tuli küll, aga hoopis astronoomiast!

Raamat oli esialgu planeeritud suhteliselt noorele lugejakonnale, „10–14-aastastele, kes juba mõnevõrra orienteeruvad teaduses ja suudavad jälgida keerulisemaid mõttekäike”. Võimalikku sisu iseloomustas autor nii: „Juttu elustavad põiked igapäevatoimetustesse, väikesed matkad, teleskoobi vedamine künkale, esimesed vaatlused. Märgatakse ka looduses toimuvat ja elatakse pereelu, mille juurde päris orgaaniliselt kuuluvad tõsised vestlused ja arutlused loodusest, teadusest ja ennekõike kosmosest ja tema tundmaõppimisest.” (E-kiri 13. II 2008.)

Tegelik raamat kujunes mõnevõrra teistsuguseks. Jaan luges ennast teemasse nii põhjalikult sisse, et materjali kogunes hulgaliselt, olustikuline raam jäi tekstist välja ja ka sihtrühm muutus. Lõpuks välja antud raamatut „Teispool sinist taevast” (2009) võib rahulikult soovitada kõigile, kellel vähegi maailma asjade vastu huvi on.

Kui me koos Tõnu Viigiga raamatu käsikirja lugesime (või nagu Jaan armastas öelda – rehitsesime), siis üllatas, et nurisemiseks oli põhjust nii vähe jäetud. Korralik ja kaunis keel oli iseenesestmõistetav, aga see, et sisulisi komistusi peaaegu ei olnud, tegi meele tõesti heaks.

Ilmaruumiga seotud asjades olid Jaani huvid seotud ühelt poolt „suurte probleemidega”:

– Kui palju neid on? (Drake’i valem, maaväliste tsivilisatsioonide arv.)
– Kus nad siis on? (Fermi paradoks, miks me võõraid veel näinud ei ole.)
– Kas igaühte on mitu? (Tegmarki esimest liiki multiversum.)

Teisalt aga juurdles ta tihti tunduvalt väiksemate detailide üle. Näiteks küsis ta, kuidas asteroidiga pihta saamine võib mõjutada Maa pöörlemise kiirust (päeva pikkust) ja kaldenurka (aastaaegade vaheldumist). Või siis uuris, kui valge on Neptuni pinnal – kas seal kaugelt paistva Päikese valgusest piisab, et inimene midagi näha võiks.

Lähtudes oma keeletundja teadmistest, püüdis Kaplinski selgust tuua ka astronoomiliste objektide nimedesse. Näiteks: kuidas on õigem kirjutada – Andromeda või Andromeeda? Ta esitas oma vaated nii meie astronoomiaseminaris kui ka amatöörastronoomide kokkutulekul Palal 2011. aastal. Tema seisukoht oli: „Minu tagasihoidlik ettepanek olekski, et jäädaks (tuldaks tagasi) algkeelele ja rahvusvahelisele pruugile lähemate vormide, s.t Andromeda, Deneb, Rigel ja Mizar juurde, mis pole vähem eestipärased ja on kindlasti korrektsemad kui praegused pikavokaalilised.” (E-kiri 7. I 2011.)

Kui Ameerika astronoomid hakkasid Kuiperi vöös tiirlevat veidrat vanka-vstanka-kujulist objekti nimetama Ultima-Thuleks, ei olnud Jaan sellega üldse rahul: „Ma tahaks natuke protestida. Vist ei sobi nimetada taevakehi maapäälsete maade järgi. Thule ja tema viimane äär – Ultima Thule on antiikgeograafias täiesti tuntud kohad, kuigi nende täpse asukoha osas pole täit üksmeelt. Aga Pythease kirjeldused, mida Lennart Meri muidugi omal viisil tõlgendas, on olemas. Võibolla saab Jaan I kuskil selle kohta midagi kosta. Võibolla ka eksin, aga tundub, et nii need asjad seni on olnud. Ei saa ju asteroidi nimetada Saaremaaks. Või saab?” (E-kiri 20. I 2019.)

Viimastel aastatel põgenesid Jaan ja Tiia talveks soojadele maadele, kas siis Portugali või Vahemere äärde.

Näiteks Samose saarelt saatis Jaan mulle 16. märtsil 2020. aastal foto, kus ta seisab Vana-Kreeka astronoomi ja matemaatiku Aristarchose kuju kõrval: „Lisan pildi, kus olen koos kuulsa samoslasega, kelle nimi sulle ilmselt tuttav on. Kurvavõitu meenutus sellest, et homo sapiens pole möödunud 2500 aastaga mitte targemaks saanud: see, et maa on ümmargune, oli selge antiikaja haritlastele, ka keskaja teoloogidele, ei ole aga nüüd üsna suurele seltskonnale. Mis parata.”

Lamemaalaste ja muude võltsteadlaste sarjamist tuli kolme Jaani klubis tihti ette. Eks selleks leidus ka ajendeid. Pärast sõda kutsuti sõjaeelset aega tihti klikiajaks. Praegune aeg on jälle üks klikiaeg, ainult natuke teise nurga alt vaadatuna. Mida veidram teema meedias, seda rohkem klikke!

Jaani üks huviala oli fotograafia. Olen ise ka sellega tegelenud. Tundsin mõningast kadedust, kui ta välismaalt endale uue erilise kaamera ostis. See oli nn Foveoni sensoriga kaamera. Kui tavalistes fotoaparaatides ja ka telefonides kasutatavatel sensoritel on värvipildi saamiseks igal pikslil ees vajalikku värvi läbi laskev filter (roheline, punane, sinine) ja lõpliku pildi värvide saamiseks tuleb kasutada lähestikku asuvate pikslite väärtuste interpoleerimist, siis Foveoni sensori puhul mõõdetakse igas pikslis kõiki värve. See tagab võimalikult täpse värviülekande. Kuna Jaani värvitaju oli mõnevõrra puudulik, siis ilmselt püüdis ta sellise kaamera valikuga olla kindel, et tehtud pildid on tõele võimalikult lähedased. Ja seda isegi siis, kui ta oma silmaga tulemust kontrollida ei saanud.

Seminarides käies hakkas Jaanile Tõravere olustik nii meeldima, et ta ostis siia töötegemiseks isegi väikese korteri. Seda etappi tema elust tähistab maja ette istutatud sirelipuhmas. Uue kergliiklustee rajamisel sattus see hävimisohtu, aga õnneks jõudis Tõravere rahvas õigel ajal sõna sekka öelda ja Jaani istutatud põõsas elab oma elu edasi.

Kui mina olin üheteistkümne aasta vanune ja Kaplinski kaheksateist, esines Charles Percy Snow Cambridge’is loenguga „Kaks kultuuri”. Kuulsaks saanud ettekande põhitees oli, et lääne intellektuaalid on teravalt lõhestunud kaheks: humanitaarid ja täppisteadlased, ning see lõhe on oluliseks tõkkeks ühiskonna probleemide lahendamisel. See nähtus pole kuhugi kadunud ja on viimasel ajal isegi võimendunud. Jaani puhul me mingist lõhest rääkida ei saa, tema oli ühendaja.

Jaanil oli kaunis komme tulla oma maakodu värava ette ja lehvitada järele lahkuvatele külalistele. Olgu see väike kimp mälestusi vastuviipeks, nüüd küll juba teisele poole väravat.