Urmas Vadi: „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!”.
Kolm Tarka, 2025. 358 lk.

Näidendikogumikke ei ilmu just kuigi palju, pigem saab need üles lugeda ühe käe sõrmedel. Juba näidend ise on üks kahtlane tekstivorm – ühelt poolt on see praktiline töödokument, mida kuude kaupa teatris endaga kaasas kantakse, teisalt on kaante vahele jõudnud näidend ikkagi terviklik ja lõplik kirjandusteos, mis ilmtingimata ei oota geniaalse lavastaja puudutust.

Siiski jõuavad üldjuhul kaante vahele just need näidendid, mis on vähemalt ühe lavastusprotsessi teatris juba läbinud ning lavalaudadel oma ristsed kätte saanud. Ka Urmas Vadi näidendikogumikku „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!” on toimetaja Ene Paaveri valvsa pilgu (ja suunava käe) all koondatud kuus temaatiliselt kokku kõlavat näidendit aastatest 2014–2023, millest viis on ka lavale jõudnud (ning sinnapoole oli teel kuueski, Ernst Enno luuletustest ja Elin Toona mälestustest inspireeritud näidend „Imelikud pikad rajad”, mis on tänaseni siiski lavastamata).

Läbivaks niidiks on eesti kirjandus ja kirjanikud ning niit on sedavõrd tugev, et kogumiku esimest kolme näidendit (mis, nagu raamatuesitlusel selgus, olid ka selle kogumiku väljaandmise algtõukeks)^[1] võibki nimetada eesti kirjanike triloogiaks – Juhan Liivist kõneleb näidend „Kus sa oled, Juhan Liiv?”, Eduard Vildele keskendub „Millest tekivad triibud?” ning Artur Alliksaare maailma sukeldub „Sada grammi taevasina”.

Näib, et triloogiad on Vadile üldse sümpaatsed, sest ka tema kunagine Tartu Uue Teatri periood (2010–2012) lõppes isikuloolise triloogia sünniga, kui Vadi enda käe all jõudsid lavale „Peeter Volkonski viimane suudlus”, „Rein Pakk otsib naist” ning „Rudolf Allaberdi testament”.

Ometi on seekord asi natuke hillitsetum, teatavat uljast nooruslikku provotseerimist on vähem. Kuigi ka Liivi, Vilde ja Alliksaare maailmu on julgelt miksitud tänapäevaga, on siin ikkagi rohkem mingit traditsioonilisuse vaimu, klassikat. Seepärast mõjub ka käesolev kogumik kui ühe küpse (näite)kirjaniku portfoolio: siin lollitatakse, aga maitsekalt; siin eksperimenteeritakse, aga siiski teatud piirides-raamides. Ühelt poolt võib muidugi öelda, et kirjandusklassika kallale minek ise on paras julgustükk, mida julgeb ja tahab teha inimene, kes end kirjanduses vägagi koduselt tunneb.

Tähenduslik on ehk seegi, et kui veel Vadi eelmise näidendikogumiku „Kohtumine tundmatuga” (2008) järelsõnas lausub Janek Kraavi, et sealsed tegelased on küll „kõigile tuttavad, kuid ei sobi oma loomingulise tegevuse mõne külje pärast või mõne piinliku eluloolise seiga pärast esinduskujuks või taustapildiks korraliku inimese desktopile”,^[2] siis uude kogumikku koondatud tegelaste plejaadi puhul sobivuse kahtlust ei teki – kui, siis oleks see ehk lihtsalt ebameeldivalt snooblik, kui kellegi telefoni taustapildiks oleks näiteks vuntsidega Eduard Vilde portree.

Muidugi on Vadi näidendites peaaegu alati tegutsenud Eesti kultuurimustritesse põimunud isikud ja tegelased (Georg Otsast ja Mati Talvikust juba mainitud Rudolf Allaberdi, Peeter Volkonski või Nuki, Iti ja Kustini) – sõnab autor isegi 2011. aastal, et „juba ammu häirib mind, kui laval on keegi end jälle kehastanud Johniks või Smithiks, tõmbab piipu, joob viskit. Tõmmaku, joogu kui tahab… [—]. Aga see tekitab minus küsimuse, miks on see piibuga John või Smith siin Eestis ja siin teatris ja mis asja ta ajab.”^[3]

Seda, mis asja Liiv, Vilde, Alliksaar ja Viiding (kelle mälestuspingi avamiseks valmis peamiselt tema luulekatketest koosnev lühinäidend „Pink”) siin Eestis ajavad, ei pea küsimagi. Ja seda, mis asja need veidrad, kohati sürrealistlikud tegelased Vadi tekstides ajavad, ei pea ilmselt ka kellelegi seletama. Sest ikka lipsab nendestki näidenditest läbi erinevaid vadilikke tegelasi: Jumal, Mingi Tüüp, Juri Gagarin, Mäeküla piimakarja lehm Musti jne. Nii kui asi hakkab liiga ajaloolise tõsieludraama mõõtmeid võtma, hüppab kuskilt välja mõni triksterlik kuju, kes tihti lisaks humoorikale etteastele ka kogu konteksti tänapäeva tirib. Olgu selleks siis näiteks Mingi Tüüp, kes hakkab Juhan Liivile kiipidest rääkima…

MINGI TÜÜP: Nad on sulle sihukese kiibi sisse pannud.
LIIV: Mis asja?
MINGI TÜÜP: See on nii, et kui heliseb, siis nad kohe teavad. Selle kaudu hakkavad nad sind jälgima.
(Lk 38.)

…või ilmub Alliksaare kui Poeedi maailma/ajastusse järsku ebameeldivalt poeetiline Bolti kuller…

MEES: Supp on jälle ümber läinud!
KULLER: Suppi on hästi raske transportida.
MEES: Miks te üldse toote suppi, kui te ei saa seda toodud?
KULLER: Sest teie tellite seda. Ja mina lihtsalt täidan tellimust.
MEES: Kui raske see saab olla.
KULLER: Tegelikult on see ikka üsna raske. Ja selline on juba supi iseloom.
MEES: Milline on supi iseloom?
KULLER: Voolav.
MEES: Voolav?
KULLER: Voolan ja voolan. Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi. Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
(Lk 199.)

Dialoog jookseb Vadi näidendites vahedalt ja mõnusalt (nagu Vadi tekstides üldse), seejuures kõige üllatavam on remarkide rohkus, mida teatris näitemängu vaadates tavaliselt ei kuule. Võib-olla on siingi oma roll sellel, et valdav osa näidendeid on just Vadi enda käe all lavale jõudnud ning stseenide päistesse on tekkinud pikemad lõigud, mis justkui konkreetse lavastuse ruume ja näitlejate rolliloomet kirjeldavad.^[4] Midagi häirivat selles pole, pigem isegi vastupidi, silme ette maalitakse palju täpsem ja nüansirohkem pilt, kui ehk tavaliselt näidenditele omane (sest eks näitekirjanik peab jätma ka lavastajale mänguruumi). Eriti paistab see silma, kui kõrvutada just Vadi enda lavastatud kirjanike-triloogiaid ja Tiit Palu tellimusel valminud (ning tema käe all lavale jõudnud) näidendit „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)” – viimases on märkused pigem üherealised, esimeses vaatuses puuduvad remargid sootuks. Huvitav olekski teada, kui palju Vadi oma tekste lavastades muudab ning kas kogumikku on jõudnud esietendusjärgsed lavatekstid või need, mis jõudsid lauale esimeses proovis.

Omaette teema ongi Vadi suhe teatriga ehk küsimus, miks ta ikkagi selle kõigega mässab ning ise oma tekste lavastab. Kõrvalt vaadates tundub, et Vadit köidab teatri juures teatav teksti „elluärkamise” aspekt, ta tahab näha, kuidas tegelased ikkagi selles uues maailmas ja kontekstis hakkama saavad – lugeja pähe ju ei näe, ei saa teada, kas või kuidas mõni tegelane reaalsusega kohaneb, kehaliselt maailmaga hakkama saab.

„Minu üks eesmärke, miks ma ise tahtsin lavastada, oli soov teada saada, kuidas mingid olukorrad ja ütlemised töötavad ja kas töötavad,” sõnas Vadi juba aastal 2005, pärast oma lavastajadebüüti.^[5] Ning lisas samal aastal nüüdseks kadunud Eesti Päevalehe veergudel: „Kuigi novellid on iseenesest väga veetlevad, on draamatekstid siiski rohkem elavad. Kui jutt on valmis kirjutatud ja sellele punkt pandud, siis on ta valmis. See tähendab midagi lõplikku ja on isegi natuke kohutav. [—] Aga draamatekstid, isegi kui nad on raamatuna avaldatud, on valmis alles siis, kui nendega edasi tegeletakse.”^[6]

Kurioosne on vist Eesti teatris seegi, et kuigi Vadi on tänaseks lavastanud kümneid näitemänge, pole ta peaaegu kunagi (välja arvatud eelmisel aastal Raadioteatris eetrisse jõudnud kuuldemäng „Isapuhkus”) lavastanud kellegi teise teksti peale enese omade. See joonib veelgi enam alla, kuidas näidendist endast jääb Vadile väheks, et säärane tekst lihtsalt peab saama ruumis kajada: „Näidendite niisama kirjutamine on kuidagi mõttetuks muutunud. Tundub iganenud mõttena kirjutada mingit näidendit lihtsalt selle pärast, et äkki keegi kusagil loeb või kunagi leiab ja hakkab lavastama. Mitte et see praktikas ei võiks nii olla, aga mind ennast ei veena see enam. [—] Niisama teksti ilu pärast näidendeid kirjutada tundub mulle natuke võõras.”^[7]

Samas tõdeb Vadi oma lapsepõlve meenutades, et just Oskar Lutsu näidendid olid need, mis teda lugemise juures hoidsid – mõnusalt vähe kirjeldusi ning pidevalt muutuv sündmustik.^[8] Seepärast võiks minu meelest täiesti vabalt just koolis, kus esimest korda tutvutakse Liivi, Vilde või Alliksaarega, anda lugeda nimelt Vadi näidendeid, mis tolmused kirjanikuhärrad tänapäeva keelde ja meelde tõlgituna ellu äratavad. Muidugi pole Vadi tekstid alati kõige faktitäpsemad (sest kes kurat teab, mis täpselt toimus), ent miks peaksidki olema? Kirjandus pole ometi ajalootund, vaid vastupidi, kirjandus peaks pidevalt elama, kõnelema, vastu põksima. Seda liini edasi ajades soovitaks üldse kõigil kirjandusõpetajatel alustuseks originaalid nimekirjadest välja visata ning lugeda hoopis Urmas Vadit. Ja küll siis see Mäeküla piimameeski (ühes Mustiga) ühel hetkel tuppa hiilib…

Juba praegu teeb Vadi igati olulist kultuuripoliitilist tööd – ajalugu ja kultuurihiide tuleb ikka ja jälle üle kirjutada, värskendada, kaasaega venitada. Kes uue ajaga ei kohane (või siin kohta ei leia), see kaob. Ent kui Mihkel Mutt tõlgib Mati Undi nüüdsesse aega oma isikliku kõrvalpilgu kaudu, siis Vadi astub sammukese kõrvale ning laseb tegelastel ise uut aega avastada, teatriportaali kaudu XXI sajandisse mõneks tunniks ümber sündida.

Lõpetuseks ka täiesti praktiline nõuanne – kui tervet näidendit ei jõua või ei viitsi lugeda (või näidend tekstivormina on lihtsalt ebasümpaatne), siis tasub raamatupoes näppu juhtunud eksemplaris üles otsida täiesti suurepärased Teele, Pille Riinu ja Mari monoloogid näidendist „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)”, leheküljed 279–297. No jumala eest, tekst jookseb seal nagu soe moos moosipirukast mööda lõuga.

---

^[1] Raamatuesitlus toimus 13. IX 2025 Kirjandustänava festivalil. Esitlus on järelvaadatav ERR-i kultuuriportaalis.

^[2] Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga. Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 291.

^[3] Alvar Loog, Helena Merzin otsib meest, Urmas Vadi toimivat dramaturgiat. Sirp 8. IV 2011.

^[4] Veel ühe seose konkreetsete lavastustega loovad neist kogumikku lisatud fotod.

^[5] Raimu Hanson, Noorkirjanik näitab ka tartlastele oma kirjatöid. Tartu Postimees 27. I 2005.

^[6] Riho Laurisaar, Urmas Vadi – Pätt, luru ja näitekirjanik. Eesti Päevaleht 26. II 2005.

^[7] Karmen Otu, On kirjanduses tõde ja kirjanikul ausust? Intervjuu Urmas Vadiga. Müürileht 13. II 2015.

^[8] Urmas Vadi, Kirjanik loeb. Looming 2023, nr 8, lk 1097–1102.